Ausalt, mul oli reedel nii kopp ees sellest hambateemast, et mõtlesin juba, et kõik, ma annan alla – jään selliseks nagu olen ja harjun ära sellega, et keegi ikka mõne kuu aja tagant kusagil anonüümselt kirjutab, et issand jumal, kas tal peeglit pole, et ei näe, mis seal suus on ja see on ju tänapäeval nii lihtne, et miks ta juba midagi ette ei võta.

Sellest ma olen juba kirjutanud kui kaua mu hammaste remont juba käinud on. Sellest olen ma ka kirjutanud, et kui ma lõpuks mõtlesin, et okei, müün ka mõne neeru maha nagu teised popid blogijad ning lasen saadud raha eest endale “kivisaare naeratuse” teha, siis selgus, et see pole võimalik. Või noh on, aga arstid ütlesid, et nemad seda ei tee, sest tõenäosus on, et hambad kukuvad välja ja siis olen ma lihtsalt tühja maksnud. Ja ei ole see hambaravi nii odav nagu mulle siin vihjatud on (ikka anonüümselt). Seega jäi ära. Lõpuks leidsin ma siis koha, kus me mu hambad pidime korda saama kapedega. Uskuge mind see oli rõõmus päev. Lõpuks ometi hakkab midagi edasi liikuma.

Reedel läksin rõõmsalt arstile. Okei, valetan, ei läinud rõõmsalt, sest ma teadsin, et suure tõenäosusega hakatakse mul tarkusehambaid välja tõmbama. Ja mis siis selgus? 2631870 põhjust, miks mu hambaid ka kapedega korda ei saa. Ma olin pettunud. Nagu mismõttes? Jälle? Jõudsime siis ikkagi nii kaugele, et teeme kompromissravi. Nali minu kulul, et maksma läheb see ikka sama palju kui ka terve ravi läheks.

Ühesõnaga, parim, mis me teha saame on see, et saan hambad tahapoole ja sirgeks. Vahed jäävad ikka, sest arst ei riski sellega, et tõmbaks mul tarkusehambad välja, mille tagajärjel võiks välja kukkuda üks suretatud juurega hammas, mille külge kape üks ots oleks kinnitatud ja… ma isegi enam ei süvenenud ja/või ei saanud aru. Ütlesin, et mis seal siis ikka – teeme vähemalt nii palju ära kui saab. Mis mul muud üle jääb? Plussiks oli muidugi see, et pääsesin tarkusehammaste väljatõmbamisest, aga ikkagi…

Ja siis inimesed mõnitavad, et miks sa midagi ette ei võta. Sellistel tahaks küll vastu vahtimist anda nii, et neil hambaid kahte lehte lendaks. Aa, aga positiivne on see, et kui ma viimane kord hammastest kirjutades olin päriselt kurb kurb, siis täna tunnen ma, et hambad hammasteks, korraks teeb kurvaks, aga samas on elus nii palju asju, mis on hästi, et nüüd maailma lõpp ka ei ole, et ma välimuselt täiuslik ei ole. Õnneks ei Marekit, töökaaslasi, sõpru ega koostööpartnereid pole ka minema ehmatanud.