Peab olema pime või üldse mitte internetis käima, et mitte osa saada ühe muinasjutu skandaalsest (vist ikkagi) lõpust. Isegi kui ei taha, siis eile iga kord kui ma Facebooki lahti tegin hüppas sinna ette uus artikkel antud teemal. Suuremast osast neist olen ma lugenud vaid pealkirju, aga kuna ma mingis meeltesegaduses kunagi tellisin Õhtulehe või Delfi või mõlema digipaketi, siis mõned artiklid on mulle tellijana avatud ja natuke olen minagi teemaga kursis. Osaliselt ausalt uudishimust, et mida siis veel.

Aga on nii palju asju, millest ma aru ei saa.

Võib olla olen ma valesti aru saanud, aga mis kuradi sõbranna see “Kroonika” ajakirjanik on. Või kuidas teda saab pidada sõbrannaks, kui tema ainus mõte tundub olevat müüginumbrid ja kuidas sellest teemast viimast võtta. Okei, avaldasid loo, tõid koledused päevavalgele, aga nagu MIKS SINA OLED SEE, kes mingites podcastides teemat analüüsib, intervjuusid annab ja naispoole suuvooder on. Mhm, on küll ajakirjaniku töö, aga siis ära esitle end sõbrannana, vaid ole lihtsalt ajakirjanik ja tee oma tööd, nii on lihtsalt kahepalgeline. Vastik hakkab, päriselt. Kui oled sõbranna, lisaks ajakirjanikule olemiseks ja sinu motiiv pole olnud vaid sõbrannatada selleks, et nägid mahlakat lugu, siis aita päriselt. Ära kirjuta mikroahjudest ja mingitest ebaolulistest teemadest, mis klikke toodavad, vaid aita oma sõbrannat. Või sa ei näe, et ta vajaks päriselt abi? Ma küll ei ole arst, aga kui oleksin sõbranna, siis ma näeksin seda ja mõtleks sellele rohkem kui müüginumbritele.

Sellest seebiooperi osast ma saan aru. Üks ütleb üht, teine ütleb teist, esimene lükkab ümber, blablaablaa…Ajakirjanike kukub töö lihtsalt sülle. Aga osad artiklid on nii absurdsed, et ma lihtsalt mõtlen, et kas ajakirjanikud ongi sellise karjääri üle õnnelikud, et “emme, vaata, ma kirjutasin veel ühe artikli”. Meespoole autoistmel olevast pudelist, mis näeb välja nagu libesti või kehaõli. 13-aastased olete, et selline pudel kellegi autoistmel teile šokeeriv ja/või skandaalne tundub?

Siis see koduvägivalla osa. Ma ei kavatse kahtluse alla seda, et vägivaldust ja tülisid ei olnud, ma ei ole uurija ja tean sellest vaid nii palju kui ühest ja teisest kohast kuulnud olen või nüüd ka lugenud. Mis mind teeb kurvaks on fakt, et koduvägivallast, mis on nii tõsine teema, on tehtud tsirkus. Ja see pole esimene kord, ka varasemalt on neid skandaalseid suhteid avalikkuse ette tiritud ja tänu selle ümber kerkinud tsirkusele polegi lõpuks selgeks saanud, kas ja kes oli kannataja või elasid koos lihtsalt pooletoobised, kes tahavad üksteisele ära panna. Sama muster kordub uuesti. Tõsine teema tuleb välja ja aina enam hakkab osapoolte endi poolt ilmuma killukesi, mis võib anda aimu, et kumbki ei räägi tõtt. Koduvägivald keeratakse seebiooperiks, meelelahutuseks ja tsirkuseks ning see teeb mind kurvaks. Ma tean koduvägivallast palju, rohkem kui tahaksin ja tean, mida see tähendab ning miks on minu arvates oluline, et sellest ka räägitakse. Näiteks olen ma väga tänulik ühele naisele, kes kunagi mulle oma loo rääkis. Sellised lood võivad teistele sarnases olukorras olevatele naistele olla toeks. Aga sellised skandaalsed lood seavad teema tõsiduse kahtluse alla, teevad naeruväärseks. Seda ei tohiks teha. Koduvägivald on midagi sellist, kus vaid mõte vägivallatsejaga (sel hetkel) koos olemisest paneb hirmu tundma. Hiljem muidugi lepitakse ära ja kõik läheb ilusasti edasi kuni järgmise samasuguse vägivallatsemiseni, aga fakt on see, et ükski terve mõistuse juures olev inimene ei tee sellise teemaga nalja lihtsalt “because I have the oppertunity”.

Ja lõpetuseks – no miks inimesed ise endale auku kaevavad? Kõige pealt avameelsed intervjuud, lubadus sotsiaalmeediast eemalduda ning endaga tegeleda, järgmisel hetkel teadaanded, et ollaks viimased paar tundi vaid ajakirjadele intervjuusid andes veedetud ning lõpetuseks hoop, et “ajakirjandus, laske jalga, ma tahan rahu”. Ma ei saa aru. Kas rahu soovimine ei tähendaks seda, et siis ei peeta intervjuumaratone? Või siis ollakse nii naiivne ja arvatakse, et ajakirjandus kirjutab vaid seda, mida üks või teine osapool soovib? On ju teada, et ajakirjandus on hunt, ma ei imestaks kui varsti hakkavad intervjuusid andma ka endised sõbrannad, kes siiani poolsaladuslikult kommentaariumites lõugu lõksutavad – noh et saaks ka ikka oma 15 minutit kuulsust, ja otsitakse välja endised töökaaslased stripibaaridest ja mujalt. See oli ju teada, et ei ole vaid nii, et avaldad oma loo ja kõik. Kui kõik ei ole nii must ja valge, siis enne loo rääkimist tasuks endale selgeks teha, mis edasi võib juhtuda ja paar sammu ette mõelda.

Ma ei saa aru. Ja mul on nii kahju, et tõsisest teemast ja süüdistusest sai meelelahutus. Haiglane meelelahutus. Kõik saavad oma osa ja natuke feimi. Kas siis feim ongi hoopis selles loos kõige olulisem? Kurb.