Ilmselt on suur osa inimestest aru saanud, et kõik, mis sotsiaalmeedias hiilgab, ei ole veel kuld. Me võime sotsiaalmeedias olla, kes tahes. Ma olen isegi seda teinud, et jaganud imelisi pilte Norra elust, samal ajal ise olles depressioonis. Võimalik, et see on mingi toimetulekumehhanism, et püüad endale sisendada, et kõik on palju parem kui näib, aga nüüd tagantjärgi vaadates tundub see natuke veider. Ma ei ole ainus. Muidugi ei pea ma silmas, et peaks jagama kõike ja mida masendavam seda parem. Ei, absoluutselt mitte, mu meelest ei pea end sugugi tuhandete jälgijate ees paljaks kiskuma, aga kuidagi jääb mulle tunne, et osad inimesed etendavad rolle. Milleks?
Alles hiljuti jäi mulle silma üks elu-coach (jeesus, kui palju neid on tekkinud!), kes on kuust kuusse jaganud säravaid pilte endast, motiveerivate pealkirjadega, kuidas olla endaga rahul ja leida õnn iseendas, aga nüüd korraga teatas, et on viimased kuud olnud liimist lahti, kuid õnneks ennast leidmas. Ma tundsin end natuke petetuna, sest kuigi sellised elu-coachid ei ole minu teetassike, olin ma imetlenud tema oskust elu nautida. Nüüd siis selgus, et ta oli seda justkui teeselnud. Miks mitte kohe ja ausalt rääkida, et olen liimist lahti? Nii jääbki mulje, et kõigil teistel ümberringi on kõik alati ja ainult ilus ning hästi ja läbikukkuja tunne on lihtne tulema. Kas elu-coach ei peaks rääkima ka just sellisest liimist lahti olekust? Kui ma olin Ida beebieas magamata ja väsinud ja otsustasin sellest ka kirjutada kui kurnav see oli, sain ma palju tagasisidet, et mis ema ma olen, et niimoodi virisen. Ma hakkasin end halvasti tundma, sest mulle tundus, et olen ainus ema, kes on oma lapsest väsinud. Mulle hakkas tunduma, et kui ma nii ütlen, siis tõlgendatakse seda nagu ma ei armastaks oma last. Muidugi armastasin, ma olin lihtsalt väsinud. Alles hiljem hakkasid emad mulle kirjutama, et aitäh, et jagan ka seda raskemat poolt, et siis nad tunnevad, et pole üksi “läbikukkujad”.
Ma sain tänu tollele ajale aru, et vähemalt pool interneti roosamannast on poolik tõde. Mitte otseselt vale, vaid lihtsalt soov näidata vaid seda, mis on ilus. Ma sain aru, et internet annab meile suurepärase võimaluse etendada (võib olla endale teadvustamata) erinevaid rolle. Superema, intelligent, ohver, investor, rahatark, seksijumalanna, ideaalne naine, mutrike… Sa võid olla kes tahes! Mõnikord läheb see meelest ära. Kuniks jälle mõni selline rolli etendaja silma jääb.
Ma jälgisin ja elasin pikalt kaasa ühele…eemmm…ma ei teagi, kuidas teda kutsuda….instagrammerile, blogijale, suunamudijale, ettevõtjale…Tundus selline huvitav tüüp, aga ma ei saanud aru, kuidas ta kogu aeg mingitesse draamadesse sattus. Mul oli temast kahju, et teda kiusatakse. Lugesin ta Instagrami story´sid ja mõtlesin, et mis inimestel ometi tema vastu on. Siis aga sain natukene kuulda ka nende kiusamiste teist poolt ja sain aru, et kõik ei ole sugugi nii nagu näib. Ühesõnaga pikk lugu lühikeseks – ma lõpetasin ta jälgimise. Mitu aastat hiljem hakkas ta mulle uuesti silma, temast oli saanud ühe eluviisi eestkõneleja (olles minu jaoks oma eluviisiga väga vastuoluline, et selline eestkõneleja olla, aga olgu, mida mina ka tean) ja ta tegeles väga põneva projektiga, mida isegi tahtsin toetada, kuid jällegi jäi mulle kuidagi mulje, et kõik ei ole nii nagu ta asju serveerib. Mina ei toetanud seda projekti. Paljud toetasid. Sellest on nüüd möödas üle aasta kui ta oma projektile hoo sisse sai. Aga mitte midagi ei toimu. Toetajad küsivad (väga viisakalt!) – kaugel asi on? – ja ei saa vastust, samuti ei saa vastust niisama huvilised ja kaasaelajad. Kogu aeg on erinev info protsessi kaugusest ja iga asi tundub võtvat nii kaua aega, sest asju aetakse vaid kahekesi. Ausalt, kodulehe tegemine võtab põhimõtteliselt paar päeva, mitte ei ole ajamahukas nagu väidetakse, ettevõtte registreerimine on lausa paari hiirekliki kaugusel. Ja kui siis kaasaelajad julgevad öelda, et tunnevad end petetuna, sest mitte midagi ei toimu ja infot ei jagata, läheb lumepall veerema.
Selle taustalooga me jõuamegi tagasi selleni, et võid olla, kes tahes. Ilmuvad südantlõhestavad story´d sellest, kuidas kõik kiusavad ja ei mõista. Lausa solvavad ja sõimavad petiseks. Kui taustalugu ei teaks, siis mõtleks, et no mis inimestel viga on, kiusavad ettevõtlikku inimest. Kas tõesti kadedus? Aga olles ise näinud ja lugenud “kiusavaid” küsimusi ja ka vastuseid, siis ei ole selles teemas mitte grammigi kiusamist, vaid puhas huvi, kuid see polegi oluline. Oluline on see, millist pilti endast maalida. Sotsiaalmeedia annab meile selleks ideaalse võimaluse. Kui tahad võid olla ohver, kannataja ja kiusatav – miks keegi endast sellist kuvandit peaks tahtma maalida, on küsitav, aga sellise rolli on see tegelane valinud. Ja nii on see aastast aastasse olnud (ka siis kui mina jälgisin veel). Ta on alati olnud ohver. Ohver, kellele kaasa tunda. Ohver, kellele tehakse liiga. Ohver, keda kiusatakse. Ohver, kellele keegi ei julge midagi öelda, sest kõik tembeldatakse heiteriteks ja pannakse avalikult häbiposti kui kiusajad. Nimeliselt. Lisatakse juurde mingi väikene omapoolne jutukene, kuidas üks või teine ahistab ja mitte midagi ei aita ning küsitakse nõu, mida selliste ahistajatega teha. Kui ma ise ei teaks, siis ma ütleks ka ise, et enda eest tuleks seista ja ahistajale vastu hakata, kas siis nime avalikustamisega või veebikonstaablile teatades. Tegelikkus on see, et väidetav kiusatav hakkab ise kiusajaks, aga seda ei tea teised. Seda teab käputäis inimesi, kes ei julge enam midagi öelda, sest nad ei taha ise kiusu ohvriks sattuda. Ja nii jätkub kõik vanaviisi. Meil on olemas inimene, kes on valinud sotsiaalmeedias olla ohver. Kiusatav. Et kõik talle kaasa tunneks.
Samamoodi saab internetis olla edukas ja rahatark, lausa rahakogumisguru, kes teistele kinnisvaraalast nõu annab. Jällegi üks suunamudija, kelle jälgimise ma lõpetasin kui tema tegemised mind pigem muigama panid. Absoluutselt ei vaidle vastu, et noor ja ambitsioonikas ning väga tubli, kuid “humblebrag”, kuidas ta on kõik ise saavutanud tänu oma töökusele ja teadmistele ning end nullist üles töötanud, hakkas tragikoomiliseks muutuma. Muidugi on tore kui inimesed jagavad oma arengut ja on teistele inspiratsiooniks, et kui väga tahta, siis on kõik võimalik, kuid sellisel juhul kui selline inspiratsioon olla, tuleks mängida avatud kaartidega. Mitte “unustada” mainida, et elu ei hakatud ehitama nullist, vaid vanemate pärandusest. Suhteliselt erinev stardipakk. Ja jällegi kui keegi julgeb sellele tähelepanu pöörata, siis on tegu kadeduse ja kiusuga.
Võimalik, et ka see postitus on kius. On või? Mul lihtsalt tekkis küsimus, miks me tahame tihti sotsiaalmeedias olla keegi teine. Etendame rolle.
Mitte ainult sotsiaalmeedias. Ka niisama elus saab maalida täpselt sellise pildi nagu endale meeldib. Seal lihtsalt tuleb pisut rohkem vaeva näha.
No seda küll jah, aga sots meedias saab eriti lihtsalt olla, kes iganes tahad
Taaskord olen ma Sinuga nõus. Lisan siia ka selle, et neid “kuldseid” seede-ensüüme ma isegi ei vaata, kuna nende turustajaks(?) on see vaeseke, keda kõik kiusavad ja laimavad ja kuidas tema äri kõikide pahade inimeste pärast kasumit ei teeni.
Ausalt öeldes ajavad sellised “pahasigamituviga” inimesed mind lausa kurjaks, no mida on koguaeg vinguda, ma ei mõista.
Krt ja ma nüüd üritan välja mõelda, kes see “kuldsete” seede-ensüümide turustaja on. Samas ega see polegi oluline.
Aga ma muidugi pean nüüd tunnistama, et mul pole aimugi, kelledest jutt käib ja hirmus uudihimu on teada saada. 😀
Vähemalt hetkel ei tea, et oleks neid inimesi jälgima sattunud ja seetõttu ei teki ka ahhaa momenti, et see on see, ma mõtlesin samamoodi. 😀
Tead, ma arvan, et nii ongi paren kui ei tea;) vähem negatiivsust, mürgisust ja draamat – usu mind.
Sellega pean ma küll nõustuma. 🙂
Ilmselt ongi osa selles, et ma olen, eriti viimasel ajal, eriti usinalt kustutanud jälgimise alt negatiivseid isikuid ja feede. Nii ei saa ka kogemata sellistele asjadele ja persoonidele otsa kopperdada.
Ja siis päris üllatunud olnud, et on mõningaid persoone, kelle puhul pole ühelgi hetkel mingit ohtu ka sellistele “tavalistele” draamadele. Mitte, et draamasid ei oleks, aga need on sellised… ütleme nii, teistsugused. 😀
Nii nagu minul tekkis hirmus uudishimu et saada teada, kes on “kuldsete” ensüümide turustaja, aga lõppkokkuvõttes mõtlen sama nagu sina. Kui ei tea ja ei jälgi, ju siis pole oluline ja parem ongi
Ma ei tea kas me just ühest ja samast “projektist” räägime aga jälgin ka ühte insta inimest kes kogus raha ja terve suvi käis üks suur promo ja nüüd ei kuule ega näe midagi enam. Imestasin ka et nii suur ja tähtis asi oli, peaaegu elueesmärk ja minu arust oleks eetiline nö aru anda kui kaugele on asi jõudnud.
Ma arvan, et me räägime ühest ja samast asjast, ma küll ise teda ei jälgi, aga igas erinevas grupis käis suuuuuur promo ja tunduski nii äge ettevõtmine, aga korraga oli suur vaikus. Minu arvates oleks ka eetiline nö aru anda ja mu meelest oleks see kõikidel kaasaelajatel just põnev jälgida ning saaks ju veel rohkem kõlapinda. Aga vastupidiselt sellele tuleb igale neutraalsele küsimusel vastu esiteks solvumine, siis nähvamine ja siis vassimine. Sain eile mitmeid kirju antud teemal ja mind hoiatati, et küll sellise postituse eest projekti eestvedajad mulle veel “koha kätte näitavad”:)
Seoses sellega, kui ma millalgi 8a tagasi blogima ja ühes sellega ka teisi blogisid lugema hakkasin, olin ma ikka jube naiivitar, arvasingi et kõik on sellised, nagu nad end näitavad. Alles aastate jooksul sain aru, et paljud pole üldse need, kellena nad end presenteerivad, virtuaalmaailmas on ju nii lihtne mingi särav fassaad ette lükata. Päriselus on minu meelest kahepalgelisus pigem harv nähtus ja sellest närib kergemini läbi, virtuaalmaailmas tundub pea iga teine mingit rolli etendavat. Minu meelest, kuni see rollietendus on endast mõne külje näitamine ja mõne mittenäitamine, siis fine, aga kui see on sootuks kellegi teise mängimine või enese paremaks valetamine, siis mitte, ja olen samamoodi selliste inimeste jälgimise ära lõpetanud.
See mõne külje näitamine ja teise külje mittenäitamine on täiesti okei ja isegi normaalne, sest noh miks peakski igat asja näitama ja kas kõik tahakski näha kõiki külgi. Aga kellegi täiesti teise etendamine on naeruväärne. Ilmselt seda jah tehakse virtuaalmaailmas rohkem, sest see on nii lihtne ja võib olla tekibki kiusatus olla ilusam, targem, edukam…
Vot ei teagi, kas tekib kiusatus endast parem olla, a la teraapia korras, või lihtsalt selliseid inimesi kogunebki virtuaalmaailma rohkem kui mujale, hea mugav pinnas tegutsemiseks. St et nad olid juba enne netti sama sita iseloomuga (a la pidev ohvrirolli võtmine, kõik inimesed on halvad, teevad kõike valesti jne). Võibolla nii ja naa… Aga ma pigem arvan, et see viimane variant ikka.
Mina olin igatahes alguses väheke šokis, kui lõpuks blogimaailmas 1 + 1 hakkasin kokku panema. Nendest näidetest su postituses tundsin ka mõne ära, aga sarnaseid näiteid saaks vabalt üles lugema jäädagi, ikka jagub neid.
Selle “kannataja” osas olen ka mõelnud, et no mis värk on. Küll kiusatakse ja tehakse liiga, pealtnäha pole ju mingit põhjust. Inimene sotsiaalmeedias tegeleb ju hea ja ülla eesmärgi nimel. Millegipärast küll täitsa anonüümsena. Kuidas tal nii õnnestus pea 10 000 Hooandjas kokku ajada, ma ei kujuta ette. Ise küll anonüümsele isikule ei annetaks sentigi, olgu eesmärk kui üllas tahes. Ja seda FB lõime temaatilises grupis kus tema annetusi kokku ajanud äri kohta aru päriti, lugesin ka ja no…. kui tänapäeval äri sellises tempos aetakse, siis ma ei tea….pool aastat kodulehe tegemisele. Samas annetusi kogudes lubati asi sügiseks liikuma saada. Ajapuuduse taha ei paista antud isikul kah asi jäävat, sest postitusi teatud FB gruppidesse tuleb nagu seeni pärast vihma. Igatahes huvitav juhtum tõesti.
Ma muidu olin juba unustanud selle ettevõtmise, aga just see FB lõim temaatilises grupis tuletas meelde. Minule tundub ka veider, kuidas anonüümsena saab projekti vedada, aga tundub, et edukalt saab.
Mina annetasin sinna raha. Nüüd tundub ta ette valmistavat uut projekti ja valmistab ette inimesi LCHF ja Keto-gruppides. Vägagi vastuolus vana projektiga.
Millised kommentaarid olid viisakad? See, kes teemaalgatas sai ka viisaka vastuse : “Piilu TAIM machine gruppi, siin jooksvalt hoiame kursis ja tegutuseme”. Ja mis sellele järgnes? Kas selline kommentaar nagu “Miks 8k+ euroga asjad nii kaua venivad? Või siis kas see on viisakas “olen alustav ettevõtja ja väidan vastupidist. 🙂 ometi ajan raha ise kokku, mitte ei küsi annetajatelt, kes lõpuks petta saavad? Või oli viisakas see “firma kelle lehekülg on privaatne, Ooookei, nagu mingi püramiidiskeem” Või oli viisakas hoopis see “no kui raha kokku saadai ja midagi ei toimu, siis tundub äri Eesti moodi olema. Või on sinu arust hoopis viisakas kommentaar see “Piinlik on jah, et igalepoole “veganite esindajana” end suruda üritav inimene pole isegi vegan. Jätab halva maigu. Või pidasid sa viisakas seda kommentaari “Teeb rohkem = scammib rokem raha inimestelt välja? Davai. Lisaks oli seal veel mitmeid mitmeid kommentaare, mis tekitasid oluliselt selle projekti mainekahju, lisaks solvati ja süüdistati seal alusetult inimest ennast, et millest sa inimene räägid?
See blogipostitus on pööratud täiesti teistpidi, mis tegelikult grupis toimus. Palun vaata peeglisse ja küsi endalt, mis sul viga on, et sa inimesele nii teed? on parem tunne? tunned rõõmu nüüd? minu arust oled sa ise olnud depressioonis ja peaksid teadma, mis tunne see on aga tundub, et oled südametu ja õel inimene. Vähemalt oled leidnud õige elukoha, ussipesa indeed on sinu koht. Häbi peaks olema täiskasvanud naisel. teiste arvelt ennast upitada, bravo oled nüüd tegija! Kuskil on seadus, et mitte veganid ei või promoda vegan asju või ajada vegan projekte? Uskumatu, ma poleks sinust midagi sellist oodanud.
Leidsin su kommentaari spämmi postkastist, tänud sellele tähelepanu juhtimast , et lasen üles vaid mingid kommentaarid, ei osanud vaadata siia (st telefonis reaalselt ei oskagi), aga enne kui lähed teine kord Perekooli kirjutama, et ma ei lase (mitmuses) kommentaare üles, mis minu postitust teises valguses näitavad, siis kirjuta otse mulle. Leiame su kommentaari üles.
See blogipostitus EI OLE pööratud, vastupidiselt sain teada päris palju, mis minu jaoks tuli šokeeriva uudisena. Ja kui tohib küsida, kellele ma siin haiget tegin? Kelle vastu ma südametu ja õel olin? Eeldan, et varsti võib oodata siis minu kohta “kiusaja” instagrami storysid nagu tavaks teil;) Tead, Eesti on väike, inimesed räägivad ja tõesti kui ma vanasti tundsin kaasa sulle ja “Mariale”, et teid kiusatakse, siis nüüd sain aru, et pilt on VASTUPIDINE.
Muidugi ei saa ma üldse aru, miks sa (te?) otsustasite tulla siia kommenteerima ja ilmselt Perekooli samuti, et ise see teema isikuliseks teha? Et kõigil tekiks huvi ja uudishimu, milles siis tegelikult probleem. Minul ei ole draamat vaja, aga kui inimesed valetavad ja on ise kiusajad, siis ma lähen lihtsalt marru ja ega võin avalikuks teha küll nii paljudki nüansid. Ehk et äkki tõmbate tagasi? Ajate oma asja ja ei nuta igal pool kuidas TEID kiusatakse? Depressioon ei puutu siin ju üldse asjasse. Küsimus on hoopis mujal ja teie sõjakus näitab, et midagi on siis valesti. Ei? Minu meelest on väga mõistlik jagada projekti update´e, isegi kui on mingid probleemid, siis ei teki küsimusi ja keegi ei nimeta petiseks. Kuigi otseselt ka seda viimast ei tehtud. Need olid juba “Maria” tõlgendused. “Ausalt öeldes tunnen end petetuna” ei võrdu “sa oled petis”;)
Mis grupis see lõim oli? JSOV? EV? Alles või kustutatud.
Kunagi, kui oli see teema Eestis, et mingi väike tüdruk põhimõtteliselt peksti vigaseks, ahhetas terve Eesti teemal “issand, interneti põhjal tundus nii armastav ema, sotsiaalmeediat ei saa ikka üldse uskuda”. Mis minu jaoks tõi välja selle, et enamus inimesi usuvad isegi ISEENDA valesid – sest üks minu tuttavatest, kes sel teemal ahhetas, oli naine, kellega oli alles paari kuu eest tutvusringkonnas suurem draama olnud, sest ta läks täis peaga sõitma, väike tütar autos, ja “kuri eksmees” tõmbas sel teemal tema vanematega tuli üles. Oleks ta õnnetuse sattunud ja oleks lapsega midagi juhtunud, oleks ju võõrad täpselt sama moodi öelnud, et omg, tundus nii hea ema. Aga isegi perioodil, kui inimene ise kõigi kõrvalseisjate meelest halb ema oli, ei saanud ta aru, et noh … see kõik käib ka tema kohta. 😀 Eks me valetamegi kõige innukamalt iseendale.
Jah, selles on sul õigus. Eks ma isegi olen mõnikord kiire hukka mõistma seda, mis teise juures pind, enda juures palk. Aga palki ei näe.
Selle postituse kirjutamine oli libe jää, mul endal ka neid palke, aga kui ikka siit ja seal kuuled süsteemseid valesid, siis julges ka vana palk ise sõna võtta.
Eveliis on jälle hommikut veiniga alustanud.
Vahi kui vaimukas🤦♀️
Väga tore, et sa kedagi otse ei maininud, aga siiski ju piisavalt arusaadavalt. Olen sind lugenud ja lihtsalt ei suuda mõista, kas sa naudid siis seda, et oled pidevalt kõikidega tülis? Kahtlustan, et sulle endale samuti ei meeldiks, kui keegi sinust selliseid postitusi teeks (ja vist on ju ka tehtud, seda enam). Mis mind hämmastab ongi see, et ühel hetkel räägid, et sa ei taha end kuhugi segada ja justkui oleksid õppinud ja siis jälle. Lihtsalt inimlikust küljest, vaevalt sa küll ausalt vastad, aga kas sa naudid seda draamat tegelikult? Sul on ju alati valik mitte kirjutada, kirjutada teistel teemadel.
Ma tean, et sa võtad seda kindlasti kui rünnakut, aga mul siiral on kahju su tütrest. Kes hiljem ju ikka loeb neid lugusid või siis praegu kodus ju ka tunnetab su olekut, kasvab sellises emotsionaalses keskkonnas, kus ema on kogu aeg kõikidega konfliktis. Milleks küll?
Aga kellega ma konfliktis ja tülis olen pidevalt? Samuti ei pea üldse mu tütre pärast muret tundma (ei võtnud su kommentaari rünnakuna), sest ma usun, et ta saab piisavalt õiged väärtused kaasa kodust. Ma olen oma elust välja lükanud mõned inimesed (ei ole konfliktis, vaid eelistan erimeelsuste pärast mitte suhelda, sest just nimelt draamat ja pingeid pole vaja) ja kui Ida on selle kohta küsinud, siis olen ka ausalt vastanud, mis on põhjused. Õpetan talle, et kõigiga tuleb sõber olla ja kedagi ei tohi kiusata, kuid samas ei pea end ka alla suruma ja suhtlema inimestega,kes ei paku postiivset emotsiooni. Minu blogist ta vaevalt end häirida laseb ja oma järeldusi või hoiakuid teeb elu suhtes.
Meie kodu emotsionaalne keskkond (isegi kui seda iseütlen) on vägagi armastav, nii et ka sealt ei teki talle traumat:)