7. Kas sa tunned ennast vanana?
Absoluutselt mitte. Võin käsi südamel öelda, et ma tunnen, et hetkel olen kõige paremas vanuses. Tõsi, veel kümme aastat tagasi tundus 40 väga vana, rääkimata siis sellest, mida ma arvasin kui olin 18-aastane. 70-aastane vaatab mind ilmselt ikka veel kui last. Kuigi kui isale sünnipäevaks helistasin ja nimelt ütlesin, et õnne soovib su 40-aastane tütar, et kuidas tundub, siis ta pidi vastama, et seda on naljakas kuulda küll.
Igal vanusel on omad head ja vead. Ma ei ole kunagi vanuse kui sellise peale mõelnud. Mu meelest see päriselt ka on vaid number. 70-aastane Satu oli oma mõttemaailmalt nooruslikum kui teine 35-aastane ja me klappisime nagu üheealised, samuti tundub mõni 20-aastane minuga samaealine. Teine 40-aastane aga oma vanuse kohta liiga “uhuuu” ja mõni tundub vanem kui mu vanaema. Ühesõnaga. Vanuse juures sõltub kõik sellest, kust vaadata.
8. Kas sa käid tööl või elad blogimisest?
Jah, ma käin tööl. Mul ei ole kunagi olnud ambitsiooni olla elukutseline suunamudija. Mulle meeldib blogida, kuid ma ei kujutaks ette, et see oleks mu töö, ma ei tahaks ennast nii palju avada ja minna kaasa teatud moevoogudega sotsiaalmeedias, et oleksin piisavalt põnev selleks, et olla päris suunamudija. Mulle on see jätkuvalt hobi, mis toob ka sisse ja millel on oma eelised, aga kindlasti ka miinused, sest ma pean alati mõtlema, kas ma tahan, et üks või teine inimene, kellega ma tööalaselt kokku puutun, teaks minust kõike alates aluspesust kuni suhtumiseni presidenti. Siiani ei ole see probleemiks olnud ja ma usun, et ma ei ole ka nö maitsekuse piire ületanud.
9. Mis sind kurvaks teeb?
Nii palju ja mitte midagi. Sõltub kõik päevast ja tujust. Alles hiljuti tegi mind kurvaks see Taavi Libe saade, kus näidati kehvades tingimustes elavat last ja sotsiaaltöötajate ükskõiksust. Üleeile tegi mind kurvaks lõhutud Iitala veiniklaas. Kuid tagasi tegi mind kurvaks kui mu Instagrami konto kaaperdati ja ma selle tõttu tuhandeid jälgijaid kaotasin. Muidugi pseudoprobleem, aga ikka teeb kurvaks. Mõni hommik teeb mind kurvaks see, et juuksed hoiavad valele poole. Teisel päeval, isegi nädalal ei kurvasta mind miski, sest kui vaadata suuremat pilti, siis pole selleks lihtsalt põhjust.
10. Kas sul on eeskujusid?
Kindlasti on, aga mitte otseselt nii, et olen püüdnud kellegi moodi olla või jälgin kedagi väga innukalt. Üldiselt võiks öelda, et mu eeskujudeks on andekad ja tegusad inimesed. On need siis kunstnikud, suunamudijad, investorid, pereemad. Igaüks võib olla erinevalt andekas. Riskides sellega, et kõlan imalalt ütlen ma, et mu eeskujudeks on kindlasti olnud mu ema ja onu kui ma peaksin kedagi konkreetset välja tooma. Ema on selline raudne leedi, keda ükski raskus ei murra. Ma olen oma ema moodi ja kuigi Marek ikka ohkab, et issand, ära ole nagu Ülle, siis tegelikult on see omamoodi kompliment. Ja onu on olnud mulle teejuht tööalaselt. “Õpi keeli!” ütles ta väikesele Liisule kunagi, “see viib edasi.” Ja Liisu õppis ja see viis edasi.
11. Mida sa õppinud oled?
TÜ-s Skandinavistikat ja avalikkussuhteid ja teabekorraldust. Norras kunstiajalugu ja Põhjamaade kirjandust. Praegu tunnen ma, et tahaks teoloogiat õppida, aga see tuhin võib üle minna. Seda enam, et sel aastal osalen ekspordijuhtide koolitusprogrammis ja see on päris mahukas.
12. Millest sa unistad?
Hahhh. Ma unistan kogu aeg. Ärge unustage, et ma olen Kalade tähtkujus sündinud – Kalad on unistajad. Nii et ma ei hakka isegi loetlema, millest ma unistan. Lihtsam on öelda, millest ma EI unista.