Mul on väikene segadus. Ma ei saa enam koroonapiirangute loogikast. Tööl võib käia. Koolis ei või. Osad klassid võivad koolis käia, teised ei või. Koduõppel olevad noored jõlguvad kampadena ringi. Koolis istuksid nad pingis (eeldan, et pingid on ikka olemas koolides). Restoranid on kinni. Muuseumid on kinni. Kaubanduskeskused on lahti. Üks mu tuttav küsis Facebookis tabavalt, et aga miks on muuseum X kinni kui H&M on avatud, et mis te arvate, et kummas on rohkem rahvast. Ma küsiks sama. Ei ole ka nii, et vingume vingumise pärast, et muidu niikuinii muuseumis ei käi, aga nüüd kui ei saa, siis on pahasti. Asi pole selles ja pealegi ma käin muuseumis, asi on lihtsalt selles, et ma ei saa loogikast aru.
Harjumaal ei tohi kinos ja spaas käia. Tartus, kus numbrid elanikkonna kohta on suhteliselt samad, mis Harjumaal, tohib. Kus see loogika on? Või et Harjumaal ei tohi restorani minna, aga sõidan näiteks pooltunnikest Raplamaale ja tohin. Mitte et ma teaks, kas seal restorane hullult varnast võtta on, aga põhimõtteliselt eksju. Trennis vist ka ei tohi käia, aga valikuliselt, et osades trennides tohid, osades mitte. Okei, rühmatrenn pole lubatud. Aga kui eratreener kutsub ühel kellaajal tennist mängima viis inimest. Kas see siis on rühmatrenn, mis keelatud, või eratrenn, mis lubatud.
Kõik on justkui lubatud, aga samal ajal keelatud. Kuidas see poolkinni-poollahti olukord peaks aitama levikut takistada?
😀 näide UK’st – väljaspool kodu ega ka kellegi kodus ei tohi kokku saada inimestega, kellega sa koos ei ela ning tugivõrgustikku ei moodusta. Aga sa võid õues trenni teha ühe inimesega, kes ei kuulu sinu leibkonda ega tugivõrgustikku. Ehk ma ei tohiks kokku saada sõbrannaga, aga kui me läheme jalutama, kiirkõndi tegema, jooksma, siis see on OK.
Sama on perega – me ei tohi kokku saada (lähtuvalt eelmisest reeglist) elukaaslase vanematega, kuid nemad võivad vajadusel meie last hoida. Ehk kui kellelgi miskit on, siis saab see ikkagi üle kantud.
Sellest ma ei hakka rääkima, et koolid on kinni, kuid noored jõlguvad kambakesi, maske kandmata ringi. Või et koolid on kinni, aga hädavajalike töötajate lastele ikkagi avatud ja ohoo, – võrreldes kevadega on hädavajalikke töötajaid kordades rohkem, sest koolid ägavad koormuse all.
Mulle tundub, et need piirangud on sellised, et need piirangute tegijaid (valitsus? Ratas?) ja nende elu kõige vähem mõjutaks, tühja sellest, kas need ka mõjuvad või mida teised riigid on teinud, millest ka tolku oleks.
Jaa! Ma juba jõulude-eelsest ajast mõtlen sama ja see ajab mind tohutult närvi. Abikaasa kodus on mitu korda mu rantimise üle muianud, aga ma lihtsalt ei saa – ilmselt on asi suuresti selles, et kogu mu (tööalane) tegevusvaldkond on nende kinni-lahti piirangutega seotud. Olen nimelt õpetaja (üldhariduskoolis + lisaks ringitunnid) ja treener (juhendan kolme konkreetse isikulise koosseisuga täiskasvanute treeningrühma). Lisaks õpin ise kahel erineval kaheaastase kestusega n-ö täiendõppe koolitusel, mis ka mõjutatud kõigest. Ja seda kõike Harjumaal ehk siis piirangute epitsentris. Kool kooliks – kui vaja teeb siis distantsõpet (mis minu hinnangul ei tohiks olla enamikule õpilastele, kellele vähegi kohusetunnet õpetatud, üle jõu käiv), aga sellega ole ka kogu aeg valvelolekus – septembrist alates oodatakse justkui seda, et oled “homsest” valmis ümber häälestuma, mis on absurdne ja ripub kogu aeg nagu kivi peakohal. Aga nagu öeldud, kõik õpilased 100% distantsil, on (õpetaja töökorralduse mõttes) täitsa kenasti tehtav. Probleem tekib siis kui hakkab pihta see, mis praegu, et pooled koolis, pooled kodus, hariduslike erisustega lapsed koolis, ülejäänud kodus jne – täielik puder ja kapsad nii, et õpetaja tõmbleb end ribadeks ja meediast artikleid lugedes kurdavad lapsevanemad ikka, et miks õpetajad “mitte midagi” ei tee ja nemad peavad kogu õpetamise enda kanda võtma 😕
Aga põhiliselt ajab mul harja punaseks ikkagi see, kuidas kogu huvi-/treeningtegevust koheldakse. Minu valdkond (rahvatantsurühmadega töötamine) eristub selles mõttes “suvalisest” hobirühmatreeningust (nt zumba või aeroobika vms), et koos ei käida mitte lihtsalt ennast liigutamas ja toredasti aega veetmas (mis ei ole muidugi vähetähtsad eesmärgid), aga meil on konkreetsed eesmärgid, milleni jõudmiseks töötame – konkreetsel kevadisel kuupäeval toimub ülevaatus, mille põhjal öeldakse, kas pääseme esinema soovitud üritustele näiteks. Tase ei ole piisav ja tantsud ei saa selgeks kui pooled trennid ära jäävad. Rühma (nõutud) suurus on 16 inimest ehk 8 naist ja 8 meest, ei saa nii, et teeme trenni kümnekesi (või noh, eks ikka saab, aga jällegi, omaks lõbuks, mitte eesmärkide poole püüeldes), kelle siis koju saadan kui tantsudes igaühel konkreetne koht ning “aukudega” tantsides puterdavad algajate puhul ka kohalolijad nii palju, et trennist suurt kasu ei ole. Muidugi võib öelda, et ega ei tea, kas selgi suvel neid üritusi, milleks valmistume üldse toimub, aga selles asi ongi, et keegi ei ole öelnud, et ei toimuks (isegi kui seda nädal enne toimumisaega võib-olla öeldakse). Eelinfo laseb kõigil arvestada, et kõik on toimumas ja siis rabeledki siin piirangutega võidu, kuniks lõpuks võib-olla osutub kõik mõttetuks. Üks asi on muidugi see iseenda ja tantsijate motivatsioon sellistes oludes – mis ma pingutan kui ei tea, kas asjast kasugi on. Teine asi juba saavutatud tase, mis sisuliselt vetsupotist alla läheb ja nendel kahel põhjusel tundub ahvatlev variant ka lihtsalt kõik trennid praegu ära jätta ja käega lüüa, aga asi, mida riik (ja kohati isegi tantsijad ise) ei paista mõistvat on see, et hobitegevuse juhendamine ei ole juhendajale hobi, vaid töö (minu jaoks töö, mille tegemiseks olen ülikoolis tantsukunsti õppekaval kõrghariduse omandanud). Kogu minu sissetulekust moodustab treeneri töötasu kolmandiku (ja paljudel mu tuttavatel 100%), mistõttu toob kogu see kinni-lahti nali lisaks emotsionaalsele kurnatusele kaasa ka arvestatava augu rahakotis (jah, mingil määral toetab kõigile tingimustele vastamise korral riik jne, aga kogu auku see siiski ära ei lapi).
Ühesõnaga… Ja siis kuuled, kuidas me kümnekesi (juba mööndus, milleks valmis olen, eksole), ei või teha tantsutrenni võimlas, mille mahutavus oleks mitusada inimest, samas kui jõululaupäeval võib 50% täituvusega kirikus laulda küll?! Halloo!
Ma ei ütle, et koroonat pole olemas või et see ei nakka või muud sellist, aga mulle tundub, et valikuid ongi laias laastus kaks – kas panna kõik 100% kinni nii, et päriselt keegi kusagil kodust väljas ei liigu või elada elu nii nagu ta käinud on arvestades võimalusega, et kui tuleb, siis tuleb. Praegu hoitakse seda “Eesti elu lahti” valitsuse poolt nagu sitta pilpa peal, aga ausalt, ma arvan, et mitme sektori inimesed nõustuvad siinkohal minuga – mis elu see ka on?
P.S. Ise olen praegu koduses koroonakarantiinis. Haigus oli kerge ja on sisuliselt üle läinud, ainult karantiin kestab veel mõne päeva. Irooniline asja juures on see, et liikudes mitu kuud kahe suure koolimaja, treeningrühmade ja oma enda täiendkoolituste vahet, kus igapäevaselt väga paljude inimestega kokku puutusin ja pikemalt samas ruumis viibisin, ei hakanud midagi külge, haiguse suutsin endale hankida selle paarinädalase ajaperioodi jooksul kui vaid (nägu kattes) toidupoe ja kodu vahel liikusin ning seda enam tundub, et igasugused “poolikud” piirangud on täiesti mõttetud.
Mind hetkel morjendab see, et vanemad inimesed minu lähikonnas on väga ükskõikse suhtumisega ja lausa maskivastased. Samal ajal meil terve pere pingutab – poja kool jäi esimeste hulgas distantsõppele, ise olen jumal-teab-mis-ajast kodukontoris ja mees on augustist siiani kolmel (!) korral igaksjuhuks kodukontoris isolatsioonis olnud. Oleme kontaktid nii miinimumi viinud, kui vähegi mõistlik. Ennekõike, et kehvema immuunsusega ja vanemad inimesed oleks kaitstud. Ei saa aru, miks terveid ja tugevaid isoleeritakse, aga vanurid võivad kirikus käia ja ilma maskita iga päev kaubanduskeskuses käia (ja seal veel maske kontrolliva politseiga korduvalt vaielda). Maski kandmine on nii väike asi – aitab siis tegelikult või ei aita, aga distsiplineerib kindlasti ja kes on see tark, kes lõpuni tõde teab.
Täiesti nõus, punkti i-le paneb meie oma president, kes sel ajal kui suur osa inimesi oma elus olulisi ohverdusi tegid, lõbureisil välismaal käis. Jahmatav, täiesti häbiväärne käitumine Kersti Kaljulaiu poolt.
Eriti ebameeldiv oli tema kommentaar “Ringvaates”. Kõik kokku väga kahepalgeline ja häbiväärne, minu jaoks vähemalt.
Tartumaa ja Harjumaa näitajad ei ole elanikkonna kohta samad.
https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart
Piirangutes pole midagi keerulist. Koolis võivad käia algklassilapsed, kes õpivad nö ühes mullis, neil on üks õpetaja ja klass. Pluss lõpuklassid, et nad kevadel eksamitel ei põrguks. Melu ja elu pandi kinni kõrge nakkusohuga piirkondades, kus osa elanikke pidutseb poole jaanuarini. Kui keegi arvab, et kõrtsis ei levi, siis Pärnus on kaks kollet. Spordiklubide on olnud mitu kollet, ka ühes tuntud ketis. Jõulude eel toimuvad kõikvõimalikud harrastajate esinemised, proovid, üks lastekoor suutis pealinnas korraliku puhangu korraldada. Poode ei panda kinni, sest ilma nendeta ei saa, erinevalt rahvatantsust. Poes ei seista 15 min võõra inimese kõrval ja ventilatsioon on seal ka väga hea. Kui nakatumine on laes, siis peenhäälestust on keeruline teha, tuleb labidaga panna.
Ei ole need algklassilapsed nii mullis midagi – kehalist kasvatust, muusikat, meie koolis ka näiteks inglise keele ja tantsutundi annavad klassijuhatajast erinevad õpetajad, samas need õpetajad puutuvad kokku kõigi koolis olevate algklassiõpilastega ja ka üheksandikega, kes samuti praeguse seisuga koolimajas on (+ teevad samal ajal ülejäänutele distantsõpet, aga see juba omaette õpetajate ülekoormuse teema), lisaks on juba 3.-4. klassidel näiteks paralleelideülesed tasemerühmad inglise keele tundides (ka kehalises kasvatuses paralleelid segamini), pealegi vahetunnis, korralda kuidas tahad, ikka elatakse üksteisel seljas, kui just lapsi klassiruumi kinni ei jäta kõigiks vahetundideks, mida ka võib-olla mõni kool harrastab, aga mina isiklikult pole kuulnud. Samuti on söögivahetund kui mitte kõigil algklassidel, siis vähemalt pooltel samal ajal ja süüakse ühiselt sööklas ja ikka nii 15 minutit järjest. See “mull” on nii petlik, et tegelikult seal nakkusoht mingil viisil väiksem ei ole. Pealegi kui vaadata koroonakaardilt levikut sel esmaspäeval kui Harjumaal ja Ida-Virumaal algklassilapsed ja lõpuklassid ning ülejäänud eestis ka kõik ülejäänud kooli lubati ja levikut 14. detsembril kui üleeestiliselt kõik distantsile jäeti on selgelt näha, et praegune levik on kordades suurem. Jällegi küsimus, et miks siis praegu “võib” ja justkui levikut kartma ei pea? See melu ja elu kinnipanemine nakkusohtlikes piirkondades, kuid liikumispiirangu mittekehtestamine on omaette tsirkus – kui oma kodukohas kõik asjad ära keelati, ongi ju paljudel hea ettekääne Pärnusse (suvaline näide) spaasse ja restorani sõita. Pole midagi imestada, et nii see koroona laiali kantaksegi. Pood poeks – süüa peab muidugi saama, aga pärast seda kui mina 99% tõenäosusega just toidupoest omale koroona hankida suutsin, ei suuda lihtsalt enam tõsiselt võtta neid “poolkinni-poollahti” piiranguid – kui saab juba toidupoestki nagunii, siis miks ma trennis käimata pean jätma, et äkki saan hoopis sealt või? Mis sel siis lõppude-lõpuks vahet on, kust ta üles korjan, kui tuleb, tuleb nagunii, kui ei tule, ei tule ka käsitööringist.
Viimase lausega olen nõus ja tegelikult just seda ka väita püüangi (kuigi su ülejäänud kommentaar näis sellele vastu rääkivat) – kui kinni, siis labidaga ja kõik (no toidupoed-apteegid peavad vast jääma) ja ei ole mingit “Tallinnas pidu ei saa, lähen Haapsallu” või “kirikutes on 50% täituvusega jõulujumalateenistus lubatud” või “pooled lapsed koolis ja pooled kodus”, kui aga need eelmainitud asjad on siiski lubatud ja levik tõesti selline, et toidupoestki viiruse külge saab, ei näe ma mingit põhjust ka muid tegevusi keelata.
Kusjuures see edasi kandmine ongi toimunud juba! Nii täis pole Pärnu spaad ammu olnud kui eelmisel nädalal 😉
Küll aga 1. klassis käiva lapse vanemana ei taha ma kuulda ka mitte, et algklassid kodus on! Töötan ise asutuses, mis on iga kriisi ajal pigem hädavajalik ja lahti ning ma tõesti ei saa oma 7aastast koolitöödes päeva jooksul aidata 🤷♀️ jah me püüdsime koos läbi teha kõik sammud, et teamsi koosolekutest osa võtta detsembri distantsiõppe nädalal aga see osutus isegi mulle päris keeruliseks 😀
Samuti ei vähenenud pos. testide arv alates 14. detsembrist kui lapsed koju jäeti kuna kogunemised ja poodides töllerdamised toimusid edasi!
Ma ei vaidle absoluutselt selle vastu, et restoranid ja jõulusaalid on kinni, mu jaoks on täiesti arusaadav, et seal võib nakatuda. Samas poodide suhtes jään eriarvamusele, eriti kuna e-kaubandus töötab väga hästi ja kaubanduskeskused ei pea olema meelelahutuskohad, kuhu perekonniti nädalavahetusel tormatakse.
Appi, tegemist polnud lastekooriga 🙂 ja kujuta ette, antud kooril on neli erinevat koori kollektiivi. Levis vist ainult ühes vanuseastmes. Huvitav, et teiste, sama ruumi kasutavate laste, seas siis ei levinud 🙂 Mis laialdane levitamine, vabandust, kontrolli enne fakte.
Koorti puhanguid on olnud mitmeid, sh kirikukoorides. Üks koor suutis koroona kolde tekitada 10 pealinna koolis. “Tubli” töö.
Minu arust on kõige jaburam just Harjumaal jõusaalide sulgemine. Seal oleks ju saanud ka inimeste arvu piirata, selle asemel pandi täiesti kinni ja tulemus on see, et Raplamaa ja Järvamaa spordisaalid on ülerahvastatud. Mismoodi Paide jõusaalis viirus vähem levib, kui Tallinnas???
Jah, mõned tunnid on algklasside teiste õpetajatega, aga seda ei saa võrrelda vanemate klassidega, kus iga päev on uus õpetaja. Meie koolis on söögivahetunnid hajutatud, juntsud mööda maja laiali, vahetinniks aetakse õue. Pole mõtet kehtestada piiranguid, millest kinni ei peeta. Nagu Lätis, kus süüa võis osta, aga teises riiulivahes olnud kammi mitte. Kaubanduskeskustest üle on mõnus nuriseda, aga haigeks ei jääda mitte poes, vaid tööl, kodus ja sõprade juures. Mitte üheski kaubanduskeskustest pole puhangu algust saanud. Ka mitte spaadest.
Mu meelest algklassid käivad koolis sellepärast, et nende puhul annab kontaktõppe puudumine kõige halvema tagajärje tulevikus. No vähemalt esimene-teine klass peaks igal juhul olema kontaktõppel, muidu pärast jäädaksegi nende alusteadmistes auke lappima ja kannatab kogu nende põhiharidus.
9. ja 12. klass vist on sellepärast koolis, et peavad eksamiteks valmistuma.
Kui näitajad halvenevad, siis ilmselt katkeb ka kontaktõpe mõneks ajaks neile, kel praegu on.
Poodide osas ei oska midagi arvata. Ikka vist parem, et on lahti. Kasvavale teismelisele uusi jalatseid e-poest osta on väga raske, riideid ehk kuidagi saaks. No ja toidupoed ja apteegid ikka peavad lahti jääma.
Ja mis see lahendus siis olema peaks? Kôik kinni, kôik lahti, poolkinni ja lahti ongi ju ainukesed võimalused. Välismaal on ju mitu kuud seda kinni keeramist ja veel rohkem kinni keeramist katsetatud. Sa ei seo ju piltlikult öeldes inimesi puu kûlge kinni ja tulebki laveerida erinevate variantide (nt kool kinni, kool lahti) vahel. Mina olen ammu lôpetanud selle ûle juurdlemise, kas mingi asi on ôige või vale, sest see ei muuda ju mitte midagi. Seda küll mõtlen, et olukord on varsti kestnud aasta, aga ikka hüpatakse iga kinni või lahti keeramise peale kasvõi pûkstest välja, et õigusi nõuda või hämmastuda…peaks ju olema harjutud, et kôik vôib koguaeg muutuda.
Pakun välja loogilise vastuse:
https://thewallwillfall.org/2021/01/07/catherine-austin-fitts-planet-lockdown/?fbclid=IwAR3-W1bDvCAmRHXer7RaANKUeCO7UeLvQH_V8DlZ3sdxmwVCoivoLS6cLKM