Viimastel päevadel on blogides ja instagramis palju juttu olnud kõmust ja klatšist. See teema pani mind mõtlema. Kunagi aaaaaastaid tagasi olin ma “Kroonika” tellija, meeldis kohe see ajakiri kätte võtta ja lugeda, kes kellega ja mida. “Just” ajakirja lugesin ka. Hiljem enam tellija ei olnud, aga juuksuris olles meeldis ikka “Kroonikad” läbi sirvida, otseselt ei huvitanud, kes kellega ja mida, aga nagu harjumusest sirvisin. Et selline lihtne meelelahutus. Mingi hetk avastasin, et ma ei viitsi “Kroonikaid” ka juuksuris enam sirvida. Kõik need lood tundusid sellised tehtud-nähtud-loetud, pastakast välja imetud ja lihtsalt igavad, ainult kui mõni säravast persoonist oli suur lugu kirjutatud, aga palju meil neid säravaid isiksusi ikka on. Ühesõnaga kõik hakkas korduma.
Eile jäin selle “kõmu ja klatši peale mõtlema. Aastal 2020 on see naljakas teema. Osaliselt olen ma nõus Marimelliga, et keegi ei julge enam midagi öelda, sest kõike nähakse kiusamise, ärapanemise ja mõnitamisena. Jah, ma olen jätkuvalt arvamusel, et kõik ei ole kiusamine, ärapanemine ja mõnitamine ning tõesti kuigi ma ise ka ei taha enda kohta lugeda halbu ja kritiseerivaid kommentaare, siis laias laastus on mul teiste arvamusest ükskõik. “Tõmmaku”, nagu ütles Maali, aga siin on üks “aga”. Kõmu ja klatš on oma aja ära elanud. Sellist formaati ei ole vaja. See ei ole enam meelelahutus. See on sõna otseses mõttes igav. Influentserite maailmas võib tulla see šokina, aga tegelikult ei huvita (enam?) kedagi, mida blogija X arvab instagrammerist Y, mida juutuuber Z kommenteerib. Okei, liialdan kui ütlen, et huvita kedagi, alati jäävad inimesed, keda sellised asjad huvitavad, aga suur osa inimestest kehitab õlgu, heal juhul loeb pealkirja läbi ja liigub edasi eluga. Ma olen aastaid püüdnud oma motoks hoida “«Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ning tarkust nende vahel alati vahet teha“, aga selle praktiseerimises feilinud nagu te teate.
Kas ma olen selle feilimise käigus midagi õppinud? Absoluutselt. Kas ma suudan tulevikus oma motot ka praktikas hoida? Ma loodan.
Lõpetuseks tahan ma selle kõmu ja klatši teema juures ära tuua veel ühe aspekti, mis mind närvi ajab. Kahepalgelisus. Kõige pealt tehakse kõik selleks, et erinevate väljaannete “kõmu ja klatši rubriikidesse” saada, seda nähakse tihti elu saavutusena. Sellega ei arvestata, et alati on keegi, kellele üks või teine tegevus või persoon ei meeldi, negatiivsed kommentaarid on mingil määral paratamatus, millega tasub leppida (ei pea siin silmas solvanguid ega laimu) ja eluga edasi minna, teha sirge seljaga oma asja edasi, isegi kui kõik ei kiida heaks ja ei vala komplimentidega üle. Kriitikatalumatus viib selleni, et internet tahab ühel hetkel lõhki minna “armasta ennast ja teisi, kui pole midagi head öelda, ära ütle, ära kiusa, astu enda eest välja, seisa oma õiguste eest”- loosungitest. Iseenesest on see tore, sest ütlen ausalt, et ka mind ennast on need loosungid mõtlema pannud, et kas on alati vaja öelda, mida ma mõtlen või näha selle taga, mida minu ütlus teha võib, ka inimest, kes võib olla ei ole nii paksunahaline p…st nagu mina, vaid õrn lillelaps. Ega sõnad võivad ikka väga haiget teha küll. Kes meist seda ei teaks. Aga mulle meeldiks kui need ilusate, positiivsete ja armastust külvavate loosungite jagajad saaksid siis aru, et see loosung peaks kehtima kõikidele. Mitte nii, et valin, kelle suhtes külvan armastust ja keda klatšin. Rikub kuidagi kogu selle liikumise mõtte ära.