Ärkasin ööl vastu neljapäeva üles ja mõtlesin, et issand kui hea, et homme on pühapäev, et saan niisama voodis vedeleda. Siis tuli meelde, et kurat, ei saa ju, koertekool on ja olin täiega pettunud. Mis te arvate kui pettunud ma olin siis kui ma avastasin, et tegelikult on homme alles neljapäev ja vedelemisest ei saa unistadagi. Ei, ma ei taha sellega öelda, et mulle ei meeldi tööl käia ja ma parema meelega vedeleks voodis. Vastupidi. Lihtsalt mul on endal peas hetkel mingi üldine error, võimalik, et tavaline sügisväsimus, et ma olen tundnud end väsinuna ja kergemini ärrituvamana. Kuidagi on mulle tundunud, et tavalise 24 tunni sisse peab mahtuma 27 tunni jagu tegevusi või ma ei teagi… seda mina-aega, millega ma harjunud olen ja kohati vajan, on väheks jäänud.

Ida otsustas, et ta tahab jälle Kaari Sillamaa koolis käia, mul on otseloomulikult selle üle megahea meel, aga minu jaoks tähendab see, et kaks korda nädalas pean ma sõitma linna ja kodu vahet sada kilomeetrit, pluss vaatama, et töö oleks vähema ajaga tehtud. Ma ei kurda, aga see on üks neid kohti, kus ma täiesti ausalt ütlen, et maal elamisel on oma miinused. Jube ilus on küll siin elada, aga kui on linnas tegemist peale tööd, siis logistika on kohati väga väsitav. Üks sõbranna (kas nii saab öelda inimese kohta, keda ma kunagi näinud ei ole, aga lihtsalt tunnen, et me täiega klikime?) saatis mulle ühe seriaali soovituse ja ma vähemalt tunnen, et see kaks tundi, mis ma muusikateatri ukse taga Idat ootan, on hea ajakasutus. Midagi minu hingele. Ja seriaal on hea. Soovitan edasi – vaadata saab siit.

Samuti hakkasime me kolmekesi käima psühholoogi juures. Jällegi, ei kurda, mul on väga hea meel, et me seda teeme, sest mida rohkem ma ellu ja ümbritsevasse süvenen, saan ma aru, et elu üleüldiselt on nii pekkis, et see lihtsalt on vajalik. Ilmselgetel põhjustel ma pikemalt ei räägi, miks me seal käima hakkasime, aga jällegi plusside kõrval on üks miinus pool. Kui õhtul peale tööd minna, siis me jällegi sõidame edasi-tagasi 100 kilomeetrit.

Kui veel ajast rääkida, siis Idal on lasteaias teisipäeviti inglise keel ja neljapäeviti jooga, ehk siis täpselt nendel päevadel kui on ka muusikateater. Ühestki neist ta loobuda ei taha ehk siis me peame nüüd paika panema graafiku, mis päevadel ta, kuhu ringi läheb. Ma üldse ei imesta kui ma mingi hetk päevad ja ringid sassi ajan.

Veel kuu aega tagasi pidasin ma plaani, et lähen Aile juurde postitantsu õppima, lihtsalt väljakutse mõttes, et mida ma vahin pühapäeviti kodus seda tobedat “Maskis lauljat”, parem teen midagi endale, aga juba peale koertekooli olin ma nii väsinud, et tahtsin vaid koju diivanile. Koertekoolist võiks ka palju kirjutada, mulle täiega meeldib, aga nii nagu ka psühholoogi teemast täpsemalt ei kirjuta, ei kavatse ma ka koeralugusid siin blogis väga (või enam üldse) jagada. Nojah, diivani asemel läksime me linna Idale madratsit otsima. Kui keegi teab, kust saada 120×190 suuruses madratsit, siis ma olen üks suur kõrv, meie ei suutnud leida. Plussideks linnas käimisel oli, et käisime Mareki õe perega koos söömas ja lisaboonuseks see, et ma ei pidanud veel õhtul süüa tegema hakkama.

View this post on Instagram

A post shared by Ida & CO (@hippie.hippie.milkshake)

Üle ega ümber ei saa ka koroonast. Minul on ka kopp ees, tõesti on, aga mul on ka kopp ees sellest pidevast vingumisest, et appi appi, mask ei aita ja see on isikuvabaduse piiramine või nendest vandenõuteooriatest, et koroonat ei ole olemas, sest keegi ei tunne kedagi, kel oleks olnud koroona. Mina tean kahte inimest, mitte tuttavat tuttava tuttavat, vaid tuttavat inimest. Ma olen ka seda meelt, et elu ei saa seisma jääda, aga kui mask ja kätepesu on vähim, mida mina saan teha selleks, et me jälle paar kuud kodus isolatsioonis ei istuks, töökohti ei kaotaks, siis mul ei ole probleemi ühistranspordis ja poes maski kanda. Eestlane on ikka üks huvitav inimene – siis kui võiks kokku hoida ja allkirju koguda ja mässata, siis me vaatame pealt, et ah, mis nüüd minu arvamus, aga siis kui soovitatakse maski kanda, siis vot see on küige suurem ahistamine, mis Eestis üldse toimunud on. Ei hakka mina ka kellegagi vaidlema, kas peab või ei pea, ma arvan, et keegi ei teagi täpselt palju kasu on või ei ole, aga minu jaoks isiklikult on see nii lamp teema, mille üle “mässata”.

Mingi teema oli veel, millest ma mõtlesin, et vot täna blogin, et panen jälle kõik mõtted ühte patta, aga hetkel ei tule meelde, mis see oli ja ilmselt õnneks, sest no ma aina enam hakkan mõtlema, et kas ikka üldse on vaja oma arvamust avaldada. God knows, ma tahaks, aga samas ma ei viitsi – või noh mis ei viitsi, mul ei ole aega, inimestega vaielda ja oma seisukohti selgitada.

Ma nüüd ei teagi, kas see “ma tegelikult ei kurda”- postitus oli omamoodi “kurdan ikka küll”-postitus, aga vahet pole, isegi kui oli rohkem seda viimast – hetkel ongi mu peas selline on- ei ole- segadus. Wildwomani taroõhtu kaardid ütlesid sama. Segadus mu peas ja mingite perioodide kriitika hoiab mind tagasi ja paneb käituma nii nagu ma ei tahaks. Selle asemel, et panna jalga oma suure tüdruku püksid ja kasutada ära oma potentsiaal, ma isegi tean, mis valdkonnas ja kuidas, kardan ma ja kahtlen. Olen segaduses. Natuke närviline. Tunne väsimust ja millestki puudust. On see korralik pidu, spaapuhkus, aeg omaette, aeg kolmekesi koos – ma ei tea, aga midagi närib mind. Halvasti ei ole otseselt midagi, pigem on üllatuslikult hästi (ptüi ptüi ptüi!), aga ikkagi. On-ei ole-segadus.