Ma olen see tüüp, kes alati Mareki üle naerab kui ta poodi minekuks duši all käib, end korralikult riidesse paneb, lõhnastab, kella käe peale paneb. Ses mõttes, et kui tal maja värvides saab värv otsa ja oleks vaja poodi minna värvi juurde ostma, siis ta mitte kunagi ei lähe niisama otse nende värviste tööriietega, vaid teeb kõik need eelpoolmainitud protseduurid. Samal ajal kui mina olen poodi läinud ka Uggs-ide ja pidžaamapükstega, sest hiline õhtu, aga piim sai otsa ja poodi oli vaja minna. Mitte mingi hinna eest ei oleks ma viitsinud end sättima hakata. Mis vahet seal on, millisena ma poodi hüppan, olen ma mõelnud.
Selgub, et tegelikult ikka on küll vahe.
Ma käisin eile Idaga laulutunnis ja koju sõites ütles Ida, et tal on uusi saapaid vaja, et ta ei saa nende paeltega saabastega hakkama (jaajaa, küll ma õpetan, see ei ole hetkel teema) ja kuna me olime just Rocca Al Mare lähedal, mõtlesin, et olgu, lähme ostame talle saapad. Mul endal on BB kreem (ja mõned teised, vähesed ilutooted, mida kasutan) otsas ning ma mõtlesin läbi hüpata ka I.L.U poest, mis kohe ette jäi ja mulle BB kreemi meelde tuletas. Otsisin seal riiulite vahel seda paganama Shisheido kreemi ja ei leidnud. Kaks müüjat ei teinud minust väljagi, lobisesid omavahel. Ju ma siis jätsin mulje, et olen vales poes ja lihtsalt tahan tasuta hulepulka kasutada. Ma muidugi ei armasta ka neid teise äärmuse poode, kus müüjad peavad kohe ukse peal ründma ja küsima, kas saavad abiks olla (Denim Dream, Springfield), aga kui ma ikka mõnda aega riiulite vahel ukerdan ja ilmselgelt midagi otsin ning poes ei ole ühtegi teist klienti, siis ma ootaksin ikka natuke abi pakkumist küll. Seda enam, et leidsin lõpuks Shisheido leti üles, oma kreemi mitte ja oleksin hea meelega midagi muud proovinud, aga ma ei oska ise valida, sest mu kogemus piirdub kahe BB kreemiga, millest kumbagi ma seal valikus ei leidnud.
Läksin kreemitult minema, sest põhimõtteliselt ei olnud ma nõus enam ise valima ja oma raha sinna poodi jätma ning tundus, et ega müüjatel ka suurt vahet ei olnud, et ma lahkusin, nad leidsin just poodi sisenenud meeskliendi, kellele meelsasti tähelepanu pöörati.
Nats mõru tunne jäi sisse, et mis mõttes must välja ei tehtud. Et kas ma siis näen selline välja, et minu ilutooted tulevad Maximast või nägin ma koroonahaige välja (see sümptomiteta haige, keda vanasti nimetati terveks inimeseks), et minust oli vaja eemale hoida? Võib olla muidu ei olekski sellele tähelepanu nii väga pööranud, aga see ei ole kahjuks esimene kord kui minust selles poes välja ei teha. Ja ma julgen täiesti ausalt öelda, et mitte teenidamise ja välimuse vahele saab teatud poodides panna võrdusmärgi. Ma olen ühe korra selles poes ka hea teeninduse osaliseks saanud – siis ma ei olnud tennistega ja juuksed ei olnud ka krunni visatud suvaliselt (mis on samas nii jabur, sest kammoon, kes päriselt hindab poes klienti välimuse järgi!). Võiks ju arvata, et võib olla mingi minu paranoia, aga lugedes IG story’s teiste kogemusi nii selle kui teiste poodidega, siis ikka täitsa julgelt võib öelda, et riietuse ja teeninduse vahele saab võrdusmärgi panna. Nagu päriselt, kuidas vaatab müüja mulle peale ja mõtleb, et ah, temaga ma ei viitsi tegeleda, sest…oot aga miks siis? Sest sa eeldad, et ta näeb välja nii nagu tal ei oleks raha? Või mis see on, oma võimalus näidata teisest inimesest üleolekut pannes teda tundma nagu “elavat s…ajunni” kui tsiteerida ühe mu blogilugeja kommentaari selle teema kohta.
Tellisin oma BB kreemi nüüd siis Tallinki netipoest. Keegi ei saa mind välimuse järgi hinnata ega selle järgi teenindada/mitte teenindada. Samas on natuke kurb, sest ma olen ka seda tüüpi, kes ilutooteid netist tellida ei oska ega julge. Tellin neid kindlaid asju, millega olen harjunud, milles tean, et ei pettu ja mis on aastast aastasse töötanud. Aga võib olla oleks ma pärispoest leidnud midagi uut ja huvitavat? Ostnud rohkem. Nüüd jäin oma kindla valiku juurde. Mõneks ajaks on jälle füüsiliselt poodi mineku isu üle läinud (hetkel muidugi vist on täitsa hea see), sest no ma ei taha küll, et keegi minust mööda vaataks, sest olen poodi tulnud nagu tavaline pereema, mitte pole end üles löönud nagu läheks galale.
Järgmine kord kui teenindust ja nõu tahan poes, siis tean, et löön end enne üles. Käin maniküüris, pediküüris, lashliftis, botoxis, juuksuris ja ostan uued riided.
Ma käisin täna lapsel trennis järel öösärgiga 😄istusin saunas, kui ta helistas ja kutsus mind järgi. Ei viitsinud isegi pesu selga panna- ainult öösärk, jope ja tossud.
Ja poes ongi mul hea meel, kui mind kônetama ei tulda. Kui tahan, siis küsin ise abi…kuna olen dressi-tossu inimene ilma maniküüri, botoxi ja muu selliseta, siis ônneks mingit erilist tähelepanu ma poes tavaliselt ei saagi🙂
Uat? Sa oled muidu korduvalt rääkinud kui enesekindel oma välimuse suhtes oled. Nüüd mingi tühja koha pealt krutid end üles ja täiesti põhjuseta, mu meelest. Nagu sulle oleks konkreetselt nähvatud või midagi. Ei ole ju raske ise vajadusel teenindaja poole pöörduda?
Uat? mine loe inimeste kogemusi ja kommenteeri uuesti. Asi pole minu enesekindluses, vaid selles, et teatud poodides vaadatakse välimuse (riietuse) järgi, kas viitsiks teenindada voi mitte. Poode on palju, jätan endale ōiguse valida, kuhu oma raha jätan;)
ja kui arvad, et ma nüüd sain hingelise trauma vōi hullult end üles krutin, siis sa eksid, laias laastus ei muutunud midagi mu elus, aga trend kui selline on nukker siiski
Maniküürist, pediküürist, lashliftist, botoxist juuksurist ja uutest riietest lihtsam on muidugi ise poes müüja poole pöörduda ja küsida 😉
Ma ei pea oluliseks poes käies ilus välja näha, küll aga puhas. See on minu jaoks elementaarne viisakus teiste poeskäijate suhtes, seega sinu näites toodud poole värvimise pealt ma samades riietes kindlasti poodi ei läheks.
Loomulikult ja enamasti ma ka nii teen kui midagi konkreetset tahan, aga näed seekord mõtlesin,et lähen kõnnin riiuli juurde, võtan, maksan ja asi ants. Kui aga siis ka mind keegi ei teeninda kui on näha, et ilmselgelt midagi otsin, vaid omal jätkub juttu kauemaks, siis tekib juba trots näha, kas tõesti kannan nähtamatuse keepi või mis värk on.
Värvimise näite koha pealt võin öelda, et kui ma midagi värvin, siis üldmulje minust on siiski viisakas ja puhas, see et mul on ehituspoodi minnes üks värviplekk pükste või käe peal ei ole minu meelest küll mingi põhjus vaadata, et ma oleksin must.
Ma jäin nüüd siinkohal mõtlema, et kas tööriietega, no näiteks ehitaja (ja need tööridied paraku ei ole puhtad), ka solvab kuidagi teisi poeskäijaid? On see teiste poesolijate suhtes ebaviisakas, kui ta pärast tööd ei lähe kojou riideid vahetama, vaid esiti poodi ja seejärel koju? Kujutan ette olukorda, et mu abikaasa sõidab koju, peseb, vahetab riided, ja sõidab seejärel 30 km tagasi linna poodi, sest kellegi meelest võib see ebaviisakas olla, et ta mustade tööriietega poes on.
Ma jäin sama mõtlema, et meil külapoes on tihti näha ehitajaid, st tööriietega inimesi, ja ma poleks kunagi mõelnud, et ta peaks enne koju minema ja end nö puhtalt riidesse panema, sest nii on ebaviisakas. Jaa, kui tõesti oled mingil põhjusel räpane tööst, siis jah ei lähe poodi, aga no ma pigem arvaks, et see on ikka erand ju, et nii must oled kohe tööst. Või ma ka ei tea, vbla mu oma puhtuse standardid on nii madalad lihtsalt.
Ammune teada tuntud asi juba. Ma olen eluaeg olnud plikaliku välimusega. Ja kui end mingiks tädiks ei meikinud ja kostümeerinud, siis ilmselt arvati seal 20ndate lõpupoole veel õige sageli, et ma olen mingi suvaline kooliplika, kes nagunii midagi ei osta. Vahet polnud, kas tahtsin ehteid, lõhnasid või meiki.. See teenindajate pilk mu peale alati justkui hindas minu ostujõudlust või tõenäosust, et kas ostan ka siis midagi või tulingi jah ainult sinna testreid kasutama. Asi pole isegi selles, et keegi poleks mulle äthelepanu pööranud või mitte teenindanud, vaid pigem suhtumises, mis läbi on kumanud. Ma pole mingi ülikõrge enesehinnanguga ka ja mulle on alati sellised asjad ängistavalt mõjunud. Ma ei käigi enam neis poodides ja olengi läinud paljuski netis ostmise teed. Meiki ma ka väga ei julge netist võtta, aga Wibos on isegi trehvanud sobivad ja mõnusad tooted.
Selline trend tõesti kahjuks eksisteerib ja mu meelest juba ammustest aegadest…….
Mul on meeles kui üks kord vanaemaga talle saapaid läksime ostma, meile päriselt öeldi, et need saapad on ehk liiga kallid teile kui vanaema hinda küsis. Tegelikult vist isegi olid tema eelarvest väljas, aga mäletan, et ta tookord põhimõtte pärast ostis need saapad. Aga selline vastik tunne jäi mulle sisse küll, et mis mõttes sa tuled ütlema, et on kallis. Hästi alandav tunne oli.
Mina vaatasin laada peal ühte kleiti kuni müüja tuli ütles, et see kleit ei lähe Teile selga. Vot siis 🙂 ütlesin, et aitäh ütlemast, aga ma ei vaadanud endale 🙂
Kusjuures meil ka selliseid kogemusi. Üldiselt oleme sellised mugavust hindavad inimesed, tõepoolest kaubanduskeskusesse minekuks ennast ekstra üles ei löö. Vabal päeval (teinekord ka tööpäeval, kui tööülesanded parasjagu ei nõua ülikonna-kostüümi kandmist) enamasti teksades-dressipluusides vms.
Üks selline meeldejääv “tore” kogemus teada-tuntud brändi Samsonite poest Ülemiste keskuses. Reisime palju ja kasutame üldiselt ikka korralikke ja vastupidavaid kohvreid-kotte. Olime just uue reisipauna otsingul ja astusime ka sinna poodi sisse. Poes vaadati meid samuti põlglikult pealaest jalatallani ja viidati mokaotsast, et “odavamad asjad on seal tagapool.”
Ei kutsunud ostma. Kõrval oli mingi muu kotipood, seal saime üliprofessionaalse teeninduse osaliseks. Saime omale kohvri ning oleme sealt hiljem veel ostnud, sh ka ühe kohvri kingituseks – kuna lihtsalt nii ülilahe ja põhjalik ja asjatundlik müüja on seal, siis enam ei taha mujale minnagi 🙂 Mõlemad ostud on olnud Samsonite kohvrite hinnaklassis, aga ilmselgelt see pood kaotas kliendi just selle suhtumise pärast – sinna poodi ei ole mitte miski enam kutsunud oma jalga tõstma.
Ise töötasin ka kunagi kaubanduses ning sain klientidega suhtlemise koolitust. Mäletan, kuidas ühe suure poe juhataja kirjeldas sarnast juhtumit. Et tema, ilmselgelt maksejõuline klient, oli samuti vabal päeval mukkimata-sättimata vanalinnas jalutanud. Näinud vaateaknal toredaid mantleid ja poodi sisse astunud. Sama teema – põlglik pilk ja käeviibe, et “allahinnatud asjad on seal stangel.”
Kust te võtate, et halb teenindus on seotud kliendi välimusega?
Minu arust on osad teenindajad lihtsalt sellised, kellele teenindamine ei meeldi ja ei sobi ja kes ei armasta oma tööd ja kliente. Ja on poode, kus lihtsalt võibolla värbamine ja töötajate koolitamine ei ole kõige paremal tasemel. Miks te arvate, et nad kohtlevad ilusamaid ja uhkemaid kuidagi teistmoodi? Ma ausõna ei süüdista, lihtsalt huvi pärast küsin… Kujutan ette, et kuskil Pariisi või Zürichi kallites butiikides jah ilmselt on see levinud ja tõenäoliselt ka poeomanike poolt lausa lubatud, et võibki klienti välimuse järgi valida ja vaesed pole poodi teretulnud, aga ma tõesti ei usu, et seda mingis suvalises Eesti kosmeetikapoes toimub…
Olen ka halba teenindust saanud, aga kunagi ei ole mõelnud, et mu välimus ei sobi…
Ah, eks seda klientide ebavõrdset kohtlemist on nagunii igal pool. Teatud juhtudel on näiteks influentserid jälle eelisseisus ja “väärtuslikumad kliendid” kui suvaline tüüp nagu mina. Ma tahaks näha, et minu rahulolematuse puhul mingi kosmeetikafirma mind kinkide ja vabandustega üle kuhjab nagu näiteks suunamudijate puhul on tavaks.
Toon näite. Ostsin Lovertest kreemi, maksis u 30 eur. Kreemipurk oli kusagil läbi lasknud ja kogu kreemipurki kattev värvikiht koorus maha ja purk nägi välja täiesti rõve. Kirjutasin neile viisakalt, et väga kahju, aga sain defektse toote. Ei saanud mingit vabanduskingitust ega midagi, kompenseeriti mulle 5% toote väärtusest ja nad päriselt küsisid mu pangakontot, et mulle see 1.50 üle kanda.
Ma päriselt ei tahtnud rünnata, lihtsalt huvi pärast küsin, et kust see info või mulje pärineb, et teenindajad kliente välimuse põhjal hindavad?
MIna ka ei taha rünnata, aga ei saa siiski jätta mainimata, et “mida kõrgem klass, seda kõrgem tase” ja just need nimetatud “Zürichi ja Pariisis kallid butiigid” on need, kus töötajad on väga hästi koolitatud (ja tasustatud) ja neile on ammu teada tõde, et ei või iial teada, kus kivi all vähk peidus. See peaks isegi meie postsovjeetlikus ühiskonnas viimaste aastatega olema selgeks saanud, et väljanägemise järgi ei saa/tohi inimese jõukuse kohta midagi arvata. Suur hulk päriselt jõukaid inimesi (ma ei pea siin silmas “saan head palka ja ostan selle eest asju”) ei näe sugugi selle järele välja. Defineeri üldse “jõukas väljanägemine?” Muidu peaksid need butiigid ainutl vene uusrikkaid teenindama :-). Zürichis on mul sõbrannad ja seetõttu käin seal regulaarselt ja ma pigem ei lähe neisse poodidesse, sest “appii, nad hakkavad muga rääkima kohe” (mitte et ma sealt ostaksin või kuidagigi välja näeksin aga noh niisama huvist nooremana ikka vaatasin). Ma usun, et just väike konnatiik on see, kus välimuse järgi hinnang antakse. Me siin Eestis alles kasvame selelst välja. Loodaks, et alla 30 põlvkond on juba sellele lähemal.
Kunagi kui olin alles noor ja alustav tõlk tõlkisin üht kosmeetikamüüjate koolitust, mida viis läbi miski ilus prantsuse mees Pariisist (ma olen vahepealsete aastatega tõesti unustanud, mis firmat ta esindas ja tol hetkel tundusid mulle ilmselt kõik prantsue mehed ilusad), aga ühte asja mäletan sellest tööst siiamaani. Nimelt ütles ta: “kui klient astub poe uksest sisse, ei tohi isegi MÕELDA, et tal pole selle kauba joaks raha ja miks ta üldse tuli või midagi muud sarnast. Sest klient tunnetab seda ja ei osta.” Vaat nii peakski olema! Teiseks meenub, tõepoolest, kui ma ükskord läksin Pärnus (mis on nagu teada eriline provintslaste ja ülevalt alla vaatamise pesa) poodi Siluett, Eesti disain ja pigem müüjaga väikejuttu ajades nimetasin, et “see hind on küll naeruväärne selle kampsuni jaoks”, teatas müüja mingisse muusse poenurks osutades “jah, noh Pärnu inimestele sobiv hinnaklass on rohkem seal.” WTF? Kust sina tead, milline on Pärnu inimese hinnaklass ja kust sa võtad õiguse võõras rahakotis sorida? Mul kukkus suu täitsa lahti, aga peamiselt ikka tsiviliseeritus ja lastetuba ilmselt takistas mind kisendamast, et “tegelt ma elan Brüsseliiis, europealinnas, noh, kõik raha on seal, meie käes, nagunii!” Algul mõtlesin, et ma ei lähe sinna poodi enam kunagi, aga vahel ikka käin, sest ega seal Pärnus ju neid poode ei ole kah. Aga müüjaga väikejuttu enam ei aja. Hoian suu raudselt kinni ja midagi ei küsi, kui just et kas seda numbrit on.
meenub tõestisündinud lugu, mida mu sõbranna juhtus pealt nägema. Köögimööbli poodi läks papi Mossega, riides täitsa suvalt (mitte ülikonnas) ja soovis köögimööblit tellida. Kõik müüjad vaatasid teda pilguga, et ah las jalutab siis inimene, kui tal miskit teha pole 🙂 üks müüja lõpuks siiski hakkas temaga tegelema. Said siis kokkuleppele, milline värv, milliste mõõtudega ja kui jõudis kätte aeg tasumisest rääkida, siis papi ütles “maksan sulas” ja tõi autost ajalehepaberisse mässitud raha ja maksiski sulas. Müüjatel olid sellised näod, et “palun ulatage mu lõug sealt põrandalt”.
Vaadates, kes on selle poe omanikfirma, ma isegi ei kahtle, et seal on teenindamisega probleeme. Eks ettevõtete teeninduskultuur on ka erinev, Kaubamaja Grupp ilmselt ei suru seda, et teenindaja kliendi juba uksel maha jookseb nagu teeb seda Denim Dream. Mina isiklikult olen selle üle tänulik. Aga kui klient on juba mõnda aega nõutu näoga poes ringi siiberdanud, siis iga normaalne teenindaja pöörduks ja küsiks, kas saab kuidagi aidata. Ja ka see on fakt, et on poode, kus vaadatakse peale ja otsustatakse, et nagunii ei ole maksejõuline klient ja ei hakata end vaevamagi. Mis teinekord võib kena ninanipsu mängida, sest iga maksejõuline klient ei pea vajalikuks end poeskäiguks lille lüüa. Päris poole värvimise, maa kaevamise ja sitalaotamise pealt poodi ei läheks minagi. Olles poes töötanud, räpast klienti ei taha tõesti teenindada.
No räpane klient on midagi muud kui lihtsalt poole kodutöö pealt poodi minev klient. Ma ei ole ühtegi kodutööd tehes räpane:)
Olen aastaid teenindaja olnud, kui alguses olin ka see kes hindab kliendi nö välimust siis nüüd ammu enam mitte. Sain mõned korrad oma õppetunni ja suht piinlik oli, lubasin et suhtun kõigisse võrdselt.
Minu reegel on see, kui klient jääb ikka midagi pikemalt vaatama siis lähen ja pakun alati abi. Kui ei soovi siis ei soovi, aga vähemalt olen pakkunud ja klient teab, et saab alati minu juurde pöörduda.
Vahel on jah selline tunne, et pead enne pangakonto seisu uksel ette näitama, et müüjal huvi tekiks. Ma armastan ka nädalavahetustel meigita ja vabamas riietuses kusagilt läbi hüpata. On ka juhtunud, et turvamees igaksjuhuks jälitab poes, et muidu raudselt varastab… Aga olen juba harjunud ise abi küsima, kui midagi kohe ei leia – hoian enda aega ja närve kokku. Pigem ei taha, et keegi kohe selga lendab, kui kaupluse uksest sisse astun. Samas näiteks Changes ja Bottega Verdes on minu meelest just tore, et kohe sinuga kaasa mõeldakse – saab kiiremini otusused tehtud ja õige asi ostetud.
Mäletan et läksin pensionärist emaga poodi mingeid linikuid ostma ja müüja tuli oma 3x suunama et seal on see allahindluste laud. See oli Hemtexi poes Kristiina keskuses. Esiteks nii nõme sest esimene kord juba ütlesime et ei leidnud sealt midagi ja ikka tuli veel 2x ütlema. Kusjuures mina ja eriti mu ema ei näinud välja kui vaene pensionär, oli soliidse mantli ja kübaraga.
Ma olen tähele pannud, et kui ise oled enesekindel hoolimata sellest, mis sul on seljas või kas oled meigitud või mitte, siis vist saavad sellest ka teised (loe ILU poe müüjad) aru ja ei pea sind mingiks mõttetuks tüübiks, keda võib alaväärsena kohelda. Kui mul midagi ikka vaja on, kuid ei leia, ja müüjad ise juurde ei lippa, siis ma lähen võtan sabast kinni ning lasen neil teha tööd, milleks nad seal poes on 🙂
Olen ise teeninduses töötanud ja absoluutselt kunagi ei tulnud pähe välimuse järgi inimesesse käitumist muuta – kõik käis sõbraliku naeratava standardi järgi, ka hulkuritega. Inimlikkus ja soojus olid esmased asjad. Usun, et kindlasti muidugi selliseid inimesi on, aga teenindajad on ka tavalised inimesed ja täpselt nagu mujal, on ka seal igasuguseid.
Küll aga on Eestis väga palju inimesi, kellele ei meeldi kui müüja küsima tuleb midagi, vaid ütlevadki, et oskan ise ka küsida kui vaja ja kui klient läheb poodi pea maas, otsa ei vaata ja tere ei ütle, vaid on sellise näoga, et ise teab, mida tahab, siis võib see ka mõjuda müüjale, olenemata kliendi välimusest. Ehk see mees, kes hiljem läks, oli sellise eksinud näoga ja sõbraliku avatud olemisega, sina aga läksid otse oma riiuli suunas?
Mariina
Mul on kombeks poodi minnes vägagi viisakas ja avatud olla, öelda “tere”, et mind märgatakse ja naeratada. Jah, on erandpäevi, kus lihtsalt tahan oma paki tampoone vms võtta ka kaduda, aga siiski reeglina olen ma poodi minnes viisakas.
Põhjus selles on ühes ammuses ajas kui müüjale pahast tujust nähvasin ja ta mulle vastas, et pole hullu, ma olen harjunud, et inimesed oma halba tuju minu peal välja elavad. See oli umbes kümme aastat tagasi, aga muutis minus nii palju. Nii et – nii nagu on ka erinevaid kliente, on ilmselt ka erinevaid müüjaid ja nagu näed, ma ei ole ainus, kes tunnetab kohati, et pole oodatud poodi:)