“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Marek ütleb, et tema ei lähe enam minuga restorani, sest ta teab, et 50/60 on võimalus, et ma lähen oodates närvi. Mina ütleks, et ta teeb mulle liiga, ma lähen närvi vaid siis kui ma olen perega söömas ja kahele tuuakse toit lauda ning mina pean ootama. Ja ma ei pea silmas mingit paari minutit, mille ma loomulikult ära kannatan, aga kui teistel on toit juba peaaegu söödud ja ma ikka ootan, siis mul läheb tuju ära, sest siis see ei ole enam koossöömine. Mäletate kui ma Haapsalus Müüriääre kohvikus vihastasin, sest keegi ei märganud, et ma lauas istun, kuigi ma käisin juba ka leti ääres küsimas, et kas pean letist tellima, aga ootasin ikka edasi, kuniks lõpuks vihast puhisedes läksin uuesti leti juurde, et uurida, kas ma saan menüü või mitte. “Pole nüüd vaja kurjustada,” sain ma vastuseks, “me ei pannud teid tähele.” Nagu mis vabandus see on? Õues oli samal ajal teenindada veel vaid üks laud. Te ei pannud oma klienti tähele ja lasite mul lihtsalt pool tundi niisama oodata. Siis ma lähen kurjaks.
Aga on veel üks ootamise-liik, mis mind veel rohkem närvi ajab. Mul oli kunagi ääretult tore ja suurepärast tööd tegev iluteenindaja, tegi mind pealaest varbaotsani ilusaks, nii palju kui tellija materjalist seda teha andis, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ta hilinema ja ei pidanud aegadest kinni. Kui mul oli aeg pandud kella 17ks, siis võis mürki võtta, et 17.15 ta ei olnud veel eelmise tööga valmis. Mõnikord juhtus, et tal läks eelmise tööga 45 minutit kauem.
Ma olen see tüüp, kes alati Mareki üle naerab kui ta poodi minekuks duši all käib, end korralikult riidesse paneb, lõhnastab, kella käe peale paneb. Ses mõttes, et kui tal maja värvides saab värv otsa ja oleks vaja poodi minna värvi juurde ostma, siis ta mitte kunagi ei lähe niisama otse nende värviste tööriietega, vaid teeb kõik need eelpoolmainitud protseduurid. Samal ajal kui mina olen poodi läinud ka Uggs-ide ja pidžaamapükstega, sest hiline õhtu, aga piim sai otsa ja poodi oli vaja minna. Mitte mingi hinna eest ei oleks ma viitsinud end sättima hakata. Mis vahet seal on, millisena ma poodi hüppan, olen ma mõelnud.
Selgub, et tegelikult ikka on küll vahe.
Ma käisin eile Idaga laulutunnis ja koju sõites ütles Ida, et tal on uusi saapaid vaja, et ta ei saa nende paeltega saabastega hakkama (jaajaa, küll ma õpetan, see ei ole hetkel teema) ja kuna me olime just Rocca Al Mare lähedal, mõtlesin, et olgu, lähme ostame talle saapad. Mul endal on BB kreem (ja mõned teised, vähesed ilutooted, mida kasutan) otsas ning ma mõtlesin läbi hüpata ka I.L.U poest, mis kohe ette jäi ja mulle BB kreemi meelde tuletas. Otsisin seal riiulite vahel seda paganama Shisheido kreemi ja ei leidnud. Kaks müüjat ei teinud minust väljagi, lobisesid omavahel. Ju ma siis jätsin mulje, et olen vales poes ja lihtsalt tahan tasuta hulepulka kasutada. Ma muidugi ei armasta ka neid teise äärmuse poode, kus müüjad peavad kohe ukse peal ründma ja küsima, kas saavad abiks olla (Denim Dream, Springfield), aga kui ma ikka mõnda aega riiulite vahel ukerdan ja ilmselgelt midagi otsin ning poes ei ole ühtegi teist klienti, siis ma ootaksin ikka natuke abi pakkumist küll. Seda enam, et leidsin lõpuks Shisheido leti üles, oma kreemi mitte ja oleksin hea meelega midagi muud proovinud, aga ma ei oska ise valida, sest mu kogemus piirdub kahe BB kreemiga, millest kumbagi ma seal valikus ei leidnud.
Läksin kreemitult minema, sest põhimõtteliselt ei olnud ma nõus enam ise valima ja oma raha sinna poodi jätma ning tundus, et ega müüjatel ka suurt vahet ei olnud, et ma lahkusin, nad leidsin just poodi sisenenud meeskliendi, kellele meelsasti tähelepanu pöörati.
Nats mõru tunne jäi sisse, et mis mõttes must välja ei tehtud. Et kas ma siis näen selline välja, et minu ilutooted tulevad Maximast või nägin ma koroonahaige välja (see sümptomiteta haige, keda vanasti nimetati terveks inimeseks), et minust oli vaja eemale hoida? Võib olla muidu ei olekski sellele tähelepanu nii väga pööranud, aga see ei ole kahjuks esimene kord kui minust selles poes välja ei teha. Ja ma julgen täiesti ausalt öelda, et mitte teenidamise ja välimuse vahele saab teatud poodides panna võrdusmärgi. Ma olen ühe korra selles poes ka hea teeninduse osaliseks saanud – siis ma ei olnud tennistega ja juuksed ei olnud ka krunni visatud suvaliselt (mis on samas nii jabur, sest kammoon, kes päriselt hindab poes klienti välimuse järgi!). Võiks ju arvata, et võib olla mingi minu paranoia, aga lugedes IG story’s teiste kogemusi nii selle kui teiste poodidega, siis ikka täitsa julgelt võib öelda, et riietuse ja teeninduse vahele saab võrdusmärgi panna. Nagu päriselt, kuidas vaatab müüja mulle peale ja mõtleb, et ah, temaga ma ei viitsi tegeleda, sest…oot aga miks siis? Sest sa eeldad, et ta näeb välja nii nagu tal ei oleks raha? Või mis see on, oma võimalus näidata teisest inimesest üleolekut pannes teda tundma nagu “elavat s…ajunni” kui tsiteerida ühe mu blogilugeja kommentaari selle teema kohta.
Tellisin oma BB kreemi nüüd siis Tallinki netipoest. Keegi ei saa mind välimuse järgi hinnata ega selle järgi teenindada/mitte teenindada. Samas on natuke kurb, sest ma olen ka seda tüüpi, kes ilutooteid netist tellida ei oska ega julge. Tellin neid kindlaid asju, millega olen harjunud, milles tean, et ei pettu ja mis on aastast aastasse töötanud. Aga võib olla oleks ma pärispoest leidnud midagi uut ja huvitavat? Ostnud rohkem. Nüüd jäin oma kindla valiku juurde. Mõneks ajaks on jälle füüsiliselt poodi mineku isu üle läinud (hetkel muidugi vist on täitsa hea see), sest no ma ei taha küll, et keegi minust mööda vaataks, sest olen poodi tulnud nagu tavaline pereema, mitte pole end üles löönud nagu läheks galale.
Järgmine kord kui teenindust ja nõu tahan poes, siis tean, et löön end enne üles. Käin maniküüris, pediküüris, lashliftis, botoxis, juuksuris ja ostan uued riided.
Pühapäeval oli mul plaan kiiresti linnas ära käia ja “aiatöödeks” nats asju osta, seepärast ei viitsinud ma ka end väga üles lüüa ja nägin (kommentaatorite rõõmuks) välja nagu kodutu. Siis aga meenus mulle, et ma pidin linnas venna ja ta pruudiga lõunat sööma ning kuna ma oma kodutu-hipster-look´iga sobisin vaid kohalikku Hipsterville´i Telliskvi loomelinnakusse, siis sinna me kolme ja poolekesi sammud seadsime.
Kõige pealt ründasime me Kukekese bistrood. See oli mõnusalt täis, kuid me lootsime siiski laua saada, sest paar sellist hakkas meile silma. (kui need just broneeritud ei olnud). Meile tuli vastu teenindaja, kes vabandavalt ütles, et praegu on ikka hullumaja ja tühjasid laudasid ei ole, et ooteajad võivad vääääääga pikad olla ning ühesõnaga soovitas ette ja taha vabandades meil mujale sööma minna. Mulle meeldis selline aus suhtumine. Mõnus klienditeenindus. Kui me lahkusime, vabandas ettekandja veel korra, et tal on kahju, et maja täis on. Ma lahkusime sellest söögikohast heatujuliselt ning saime aru, et pühapäeva lõuna (paistis ka mõnus päike) on selline aeg, kus Hipsterville´i toidukohad on rahvast täis.
Järgmiseks seadsime me sammud F-hoone poole. Mulle meeldib F-hoone toit. Ka see oli pilgeni rahvast täis, kuid me saime laua. Julia tellis eelroa ja pearoa, Ida kooki ja jäätist, meie vennaga pearoad. Et juttu jätkus kauemaks, siis ei pannud me esimese hooga tähelegi, et koogi (mis oli valmiskujul letis vitriinis) ja mahlade lauda toomine võttis 30 minutit aega. Kui 45 minutit hiljem ei olnud ka suppi tulnud, hakkasime me uurima, et kaua veel võiks minna. Saime vastuseks “no ikka veel vist läheb”. See vastus tuli ebameeldiva üllatusena, peale niigi juba pikaleveninud ooteaega. Viis minutit hiljem tuli teenindaja ja andis edasi paha uudise, et köök olla meie tellimuse ära kaotanud, kuid nad heastavad selle nii, et toidud saame poole hinnaga ja koogi tasuta ning nüüd pidi küll veel vaid 15 minutit minema. Kuna me olime näljast nõrkemas, siis võtsime me vastu otsuse 15 minutit veel kannatada, sest ei saanud ju teada, kas me mujal enam kiiremini süüa saame. 25 minutit hiljem tõusime me lauast ja lahkusime. Ma saan aru, et maja oli täis, kuid tund ja 20 minutit toidu ootamist on ka kõige kannatlikumale inimesele liiast. Kui mul oleks restoran, siis sellises olukorras oleks ma lauda organiseerinud kasvõi mingid snäkid. Meist TUND aega hiljem tulnud inimesed said oma bruschettad kätte viie minutiga. Me lahkusime toidukohast, mille atmosfäär meile meeldis ja mille toidud mulle meeldivad pettunult. Teenindus oli kohutavalt kehv. Enam ei taha ma F-hoonesse tagasi minna mõnda aega.
Me liikusime Lendavasse Taldrikusse, mis oli ka täis. Küsisime, kui kaua toiduga läheb. “No üks pool tundi ehk ikka,” saime vastuseks, me tegime nukrad näod pähe ja ütlesime, et oleme näljast nõrkemas, kuid mis meil üle jäi kui leppida selle ooteajaga. Kümme (!!!) minutit hiljem olime me saanud lauale eelroad, joogid ja lapsele olid lauale toodud pliiatsid ja paber. Tuletan meelde, et ka see koht oli rahvast täis. Kui meil olid eelroad söödud, saime me vaevalt kümme minutit oodata kui lauda tulid pearoad. Kuidas siis nii, et ühes kohas ei juhtunud tunniga midagi, teises saadi hakkama 20 minutiga. Ma ei saa öelda, et Lendava Taldriku toit on maailma parim, ma eelistaks tegelikult F-hoone toitu, KUID teenindus oli niivõrd meeldiv, et edaspidi saab Lendav Taldrik (või Kukeke) minu esimeseks valikuks.
Ma arutasime, kumba toidukohta (üleüldse) eelistada. Kas seda, kus on megahalb teenindus, aga oivaline toit või seda, kus on keskpärane toit, aga suurepärane teenindus. Meie valiksime viimase. A kumma teie?
Mäletate, ma kirjutasin, et püüdsin blogi abil allahindlust saada uuele õhksoojuspumbale, aga ei saanud vastust ÜHELTKI ettevõttelt – Citykliima, Hansapost, Bestair, Õhksoojus, Kliimaseade, ABCkliima jt, kes mulle guugeldades ette tulid. Lõpuks saatsin neile oma blogipostituse lingi ja tänasin neid hinnapakkumise eest, mida ma kunagi ei saanud. Kui te arvate, et keegi neist mu kirjale reageeris, siis te eksite rängalt. Ma ei saanud mingit vastust.
Veidike hiljem kirjutas Mallukas oma headest ja halbadest kliendikogemustest. Kui ma oleksin see puslefirma, siis ma oleksin saatnud kukele kliendi, kes viskab praaktoote ära ja tahab uut, aga nemad asendasid selle. Muidugi on võimalus, et neil oli lihtsalt selle kliendi (kui lihtsalt ühe tavalise tundmatu kliendi) meilidest nii kopp ees, et nad otsustasid temast lahti saamiseks lihtsalt uue pusle saata. Ma olen ka ebameeldivast ja tüütust kliendist lahti saamiseks teinud mööndusi. Aga ma ei kipu uskuma, et see case on. Ma arvan, et nad said aru, et tegu on “selle Mallukaga” ja ei tahtnud negatiivset reklaami. Mille nad siiski said hoolimata sellest, et nad ei teinud midagi valesti:D Aga see selleks. Edasi tulid head kogemused, kus vabanduseks saadeti mingit lisanodi. Noh et tellid kollased sukkpüksid, aga poes on vaid punaseid alles või et sobivat toodet pole õiges suuruses, ettevõtte vabandab ette ja taha sellise asja eest ja saadab lõpuks koos toodetega ka vabanduseks külmkapi ja pesumasina. See ei ole kingitus, see on ettevõttepoolne reklaam. Täidab oma eesmärki, sest lugejatele jääb meelde, et vot see oli suurepärase klienditeenindusega pood. Kusjuures see postituses mainitud lasteriietepood ongi suurepärase teenindusega, ma ostsin sealt Idale meriinovillase kombe. Väiksema suuruse, sest õiget suurust polnud. Ilmselt minu vabanduspakk läks postis kaduma, sest minuni see igatahes pole jõudnud.
Muidugi on ka ettevõtteid, kes tõepoolest mingi apsaka pärast saadavadki kliendile kingituse, see ongi hea teeninduse märk, aga pigem on see siiski erand. Purunenud või vigane toode asendatakse, aga seda ka juhul kui praaktoode tagastatakse. Kui ma läheksin Elisasse ja ütleks, et palun andke mulle uus iPad, sest vana läks katki, aga ma viskasin ta minema, siis saadaks kõik mind seal sõna otseses mõttes perse. Fakt. Ja tuleme tagasi minu õhksoojuspumpade juurde. Ma kirjutasin täna Mariannile kommentaariks ka, et kui tema poleks vastust saanud, oleks siis blogis ettevõtteid sajatanud, siis ilmselt mingi hetk oleks tal ukse taga olnud kuller uue õhksoojuspumbaga KÕIGIST üheksast firmast, vabanduskingituseks oleks ahi ka kaasas olnud. Sest see oleks reklaam. Kasulik. Tavainimene ei saa isegi mitte vastust, ka tundmatu blogija mitte. Aga reklaami eest on üks tuhande-eurone õhksoojuspump väike asi. Tuntud inimestele tuuakse tihti asjad kandikul ette. Fakt.
Minu postitus ei ole sugugi mitte kriitika Malluka suhtes, tema on tubli, ta on oma blogist teinud ettevõtte ja reklaamikanali, inimesed teavad, et jõudmaks suure publikuni, on see hea moodus ja kasutavad seda. Miks mitte, jumala eest. Selle kohta ei ütle ma midagi. Ma võiksin küll veel siin rääkida sellest, et kui mina oleks ühe või teise ettevõtte turundusjuht, siis ma otsiks mõne toote reklaamimiseks mõne teise kanali, st blogi. No et kui on jalgrattamatk või vegan-tooted, siis ma otsiks selle blogi, kes otseselt õigele huvigrupile suunatud, aga see selleks. Küll aga on fakt, et blogijal on eelis saada nö erikohtlemise osaliseks, sest mitte ükski ettevõte ei taha, et 40 000 inimest loeks nende kohta midagi halba, isegi kui see halb pärast heaks keerata. Negatiivne jääb meelde. “Ah, see oligi see ettevõte, kust vastust ei tulnud,” jääb inimestele meelde.
Of course ei ole ka Malluka süü, et ta tuntud on, ei ole nii, et tema ei tohi häid kogemusi saada, sest ta on “see Mallukas”, aga nii (tundmatu) blogija kui tavainimesena ütlen ma, ettevõtted teavad ikka päris täpselt, kellele ja miks nad mingeid kingitusi saadavad. Heast peast ja suurest südamest teevad seda väga vähesed või need, kellel pole ambitsiooni kasumit teenida.
Nagu te teate läks meil enne suurt külma katki õhksoojuspump, mille remont tundus nii kalliks minevat, et mõistlikum tundus uus osta. Meil on umbes kümne aasta vanune mudel, millele pole enam ka varuosasid saada. Kuna ma õhksoojuspumpadest midagi ei tea, siis ei öelnud mulle netis olevad hinnad ja mudelid midagi. Ma kirjutasin ÜHEKSALE õhksoojuspumpadega tegelevale ettevõttele kirja, kus teiseks lauseks oli “Sellega seoses oleme me ka olukorras, kus kohe on vaja leida uus abiline.” Minul kui müügiinimesel läheks sellise lause peale silmad särama, sest ma näeks võimalust müügiks. Ma teeks pakkumise ja ühesõnaga püüaks kliendile midagi “pähe määrida”.
Mu rahakott ei ole kõige suurema sisuga hetkel ja kuna ma tean, et blogireklaam on igal pool tõusev trend, siis otsustasin ma ka õnne proovida ja kirjutasin, et ehk saaksin mina veidike soodukat ja nemad reklaami ehk siis oleksime üksteisele kasulikud. Muidugi ma ei eeldanud, et keegi mulle esimese DPD kulleriga uue õhksoojuspumba niisama ägeda kirja eest saadab, kuid allahindlust lootsin ikka (mul on muide komme ka elektroonikapoodides allahindlust küsida ja üldjuhul 10% allahindlust ka tehakse, niisama, kui tavalisele kliendile). Mis te arvate MITU ettevõtet mulle vastas? NULL! Ma ei saanud ühtegi vastust.
Okei, ma saan aru, et on talv ja ehk müüvad õhksoojuspumbad nagu soojad saiad, aga no midagi oleks siiski võinud vastata. Kasvõi öelda, et kuule, kulla blond, meil on sinu blogist ja reklaamist suht poogen, aga siin on hinnapakkumine sellele ja sellele tootele. Kas ma eksin? Ootasin ilmvõimatut? ÜHEKSAST ETTEVÕTTEST KEEGI EI VASTANUD! Kuidas see on võimalik? Veelkord, ma kirjutasin selgelt, et mul on KOHE vaja soetada uus õhksoojuspump. Kas müügiinimese mõte ei peaks olema müümises? Klienditeenindaja töö kliendi teenindamises? Või kirjutab sellistele firmadele päevas 8430 blogijat, kes tasuta asju tahavad, et sõna “blogi” oli neile nagu punane rätik härjale ja mu kiri, mis sisaldas OSTUSOOVI, lendas prügikasti? Hea teenindus! Super hea teenindus.
Ainuke ettevõte, kes mind aitas oli BalticMaster OÜ. Ja see siin ei ole mingi kinnimakstud reklaam. See inimene, kes meile õhksoojuspumpa remontima tuli, on meid ka varem aidanud ja me lihtsalt otsisime tuttava tuttava tuttava kaudu selle ettevõtte ja inimese üles. Inimene käis meie juures metsas ka peale tööaega, reede hilisõhtul, sest ta ei saanud seda pumpa kahe esimese korraga tööle ja ta keeldus puhkusel minemast nii, et töö jääb poolikuks. Vähe sellest, et kusagilt maa alt “kaevas” ta välja ka meie uunikumile vajaliku varuosa. Vot see oli teenindus! Kui ka tema prognoos oli esialgu, et remont läheb meil maksma ca 1000 eurot ja soovitas uue pumba osta, siis lõpuks läks tänu selle remondimehe viitsimisele ja soovile meid aidata kogu “nali” maksma 380 eurot. Üüratu summa siiski, aga võrreldes 1000+ euroga siiski hoopis teises kaalukategoorias. Ja me saime isegi villased sokid jalast ära võtta.
