Kui ma Instagrami alloleva pildi postitasin, kirjutas mu Soome-õde (kas see on loogilisem kui minu venna õde, kes ei ole minu õde?), et minu sees elab 60-aastane Soome mammi, kes armastab pitsi ja Marimekkot. Ta ei eksinud kuigi palju. Lihtsalt unustas ära, et lisaks Marimekkole armastan ma ka paljusid teisi Soome disainereid. Osa sellest kindlasti Satu mõjutusel, aga kuna Satul oli hea maitse, siis ma olen siiralt tänulik, et ta selle osakese endast minusse edasi andis. Kui Satust veel rääkida, siis viimane kord kui Marek Pranglist koju tuli, olin ma oma luupainajast nii väsinud ning lisaks oli mul peal mingi enesehaletsuse-periood, et ausalt ma ei olnud ära koristanud ei veiniklaase ega pudeleid, isegi aias laua peal vedeles üks veinipudel (mitte et ma oleks terve see aeg joonud, aga no jäi sinna nädalavahetusest), ma ei viitsinud, ja Marek ütles, et issand sa oled nagu Satu. Kõik asjad igal pool laiali! Ega ta ei eksinud. Kui ma vaatasin ringi, samastusin ise ka kohe Satuga. Ühesõnaga – minu sees on peidus killuke 60-aastast Soome prouat + teine osa tädi Heljut. Ma olen selle üle lausa uhke vist!

Sünnipäevaks sain ma uue diivani. Armusin sellesse kohe kui salongi sisse astusin, aga ei hakanud unistama, sest mul on liiga palju “sigaseid” väljaminekuid, et oleksin saanud uue diivani peale mõelda. Siinkohal tuleb aga tunnistada, et ütlus “unista ja sulle antakse” peab paika. Kõigest kuu hiljem oli mul see iludus kodus. Kunagi hiljem kui sain teada, et selle diivanimudeli sünni juures on olnud mängus ka Iitala disaineri käsi, sain ma miniorgasmi (kas tohib end nii vulgaarselt väljendada?)  Soome proua minus oli rahul.

Rääkides pealkirjas olevast “kõrgest east”, siis laupäeval kui Andrei Zevakini Rannamaja osasid vaatasime, ütles Ada (vist) seal ühes episoodis, et iuuu, klubis olid vaid 40+ vanamehed. Marek pidi ära minestama. Vanamehed, mida? Mis mõttes? Ta sai sel aastal 46! Pean ka ütlema, et vanamehest on asi ikka täitsa kaugel. Meie saime naerda. Päev hiljem oli nali minu kulul, sest sain teada, et mingis FB grupis olla mind nimetatud kõrges eas inimeseks.  Vauuuuu. Ma olin korraks sõnatu. Et olen 86-aastane, aga näen välja nagu 40? Või oot, mis…lasteaialapsed kirjutasid seda või? Samas ei saa ette heita, sest oleme nüüd ausad, kui ma 18-aastaselt vaatasin oma ema ja teisi sugulasi, kes siis olid sama vanad kui mina praegu, siis no nad ikka tundusid vanad, ses mõttes, et täiskasvanud. Nii et perspektiiviküsimus ilmselt jälle.

Perekoolis aeti eile mind mingi kena naisega segamini. Olin korraks meelitatud ja siis mõtlesin, et oh oleks ma vaid selline. Tegelikkus on selline, et kui tahtsin nädalavahetusel üht kleiti aias ringi lippamiseks selga tõmmata, siis kleit sai enne otsa kui mu kõht sinna sisse mahtus (selline eest kinniseotav kleit), nii et asi on ikka jumalast kontrolli alt väljas. Ei, ma isegi ei hala, sest tean ju et ma ei olegi midagi muud teinud kui söönud, nii et lõpuks pidi see just sellise tulemuse andma. Reedel tuleb üle saja aasta Kreisivegan (see mu sama Soome-õde, kes onmu venna õde aga ei ole minu õde – tunnistage, see on ikka khuul sugulussuhe!) külla ja plaanib meid veganiseerima hakata. Naersime, et tegelikult peaks kehakaalu arvestades vaid värskelt niidetud muru sööma.

Kui veel kõrgest east rääkida, siis kuulasime üks päev autoga sõites üht oma lemmikut Aviciit ning ma jäin mõtlema, et kas siis 80-aastasena kuulame me sama muusikat, no et meie noorpõlvemuusika, ja laps ja lapselaps(ed) võdistavad õlgu ja ütlevad, issssand kui kohutav. Nii nagu mina tädi Helju juures pidin kuulama Suveniiri (sel ajal kui mulle endale meeldis MustQ ja CooldD). Tundub nii naljakas mõelda, et istume kusagil aias, joome piparmünditeed ja taustaks käib Avicii. Aga noh…ma ikka julgen öelda, et meie KÕRGE IGA on nats kaugel. Seniks las möllab minu sees see Marimekko kleidis 60-aastane proua, ma ise olen jätkuvalt noor 39-aastane:) Oma noore 46-aastase mehega.