marimekko

Kõrges eas proua Eveliis oma Marimekko kleidis

/ Eveliis / 8 Comments

Kui ma Instagrami alloleva pildi postitasin, kirjutas mu Soome-õde (kas see on loogilisem kui minu venna õde, kes ei ole minu õde?), et minu sees elab 60-aastane Soome mammi, kes armastab pitsi ja Marimekkot. Ta ei eksinud kuigi palju. Lihtsalt unustas ära, et lisaks Marimekkole armastan ma ka paljusid teisi Soome disainereid. Osa sellest kindlasti Satu mõjutusel, aga kuna Satul oli hea maitse, siis ma olen siiralt tänulik, et ta selle osakese endast minusse edasi andis. Kui Satust veel rääkida, siis viimane kord kui Marek Pranglist koju tuli, olin ma oma luupainajast nii väsinud ning lisaks oli mul peal mingi enesehaletsuse-periood, et ausalt ma ei olnud ära koristanud ei veiniklaase ega pudeleid, isegi aias laua peal vedeles üks veinipudel (mitte et ma oleks terve see aeg joonud, aga no jäi sinna nädalavahetusest), ma ei viitsinud, ja Marek ütles, et issand sa oled nagu Satu. Kõik asjad igal pool laiali! Ega ta ei eksinud. Kui ma vaatasin ringi, samastusin ise ka kohe Satuga. Ühesõnaga – minu sees on peidus killuke 60-aastast Soome prouat + teine osa tädi Heljut. Ma olen selle üle lausa uhke vist!

Sünnipäevaks sain ma uue diivani. Armusin sellesse kohe kui salongi sisse astusin, aga ei hakanud unistama, sest mul on liiga palju “sigaseid” väljaminekuid, et oleksin saanud uue diivani peale mõelda. Siinkohal tuleb aga tunnistada, et ütlus “unista ja sulle antakse” peab paika. Kõigest kuu hiljem oli mul see iludus kodus. Kunagi hiljem kui sain teada, et selle diivanimudeli sünni juures on olnud mängus ka Iitala disaineri käsi, sain ma miniorgasmi (kas tohib end nii vulgaarselt väljendada?)  Soome proua minus oli rahul.

Rääkides pealkirjas olevast “kõrgest east”, siis laupäeval kui Andrei Zevakini Rannamaja osasid vaatasime, ütles Ada (vist) seal ühes episoodis, et iuuu, klubis olid vaid 40+ vanamehed. Marek pidi ära minestama. Vanamehed, mida? Mis mõttes? Ta sai sel aastal 46! Pean ka ütlema, et vanamehest on asi ikka täitsa kaugel. Meie saime naerda. Päev hiljem oli nali minu kulul, sest sain teada, et mingis FB grupis olla mind nimetatud kõrges eas inimeseks.  Vauuuuu. Ma olin korraks sõnatu. Et olen 86-aastane, aga näen välja nagu 40? Või oot, mis…lasteaialapsed kirjutasid seda või? Samas ei saa ette heita, sest oleme nüüd ausad, kui ma 18-aastaselt vaatasin oma ema ja teisi sugulasi, kes siis olid sama vanad kui mina praegu, siis no nad ikka tundusid vanad, ses mõttes, et täiskasvanud. Nii et perspektiiviküsimus ilmselt jälle.

Perekoolis aeti eile mind mingi kena naisega segamini. Olin korraks meelitatud ja siis mõtlesin, et oh oleks ma vaid selline. Tegelikkus on selline, et kui tahtsin nädalavahetusel üht kleiti aias ringi lippamiseks selga tõmmata, siis kleit sai enne otsa kui mu kõht sinna sisse mahtus (selline eest kinniseotav kleit), nii et asi on ikka jumalast kontrolli alt väljas. Ei, ma isegi ei hala, sest tean ju et ma ei olegi midagi muud teinud kui söönud, nii et lõpuks pidi see just sellise tulemuse andma. Reedel tuleb üle saja aasta Kreisivegan (see mu sama Soome-õde, kes onmu venna õde aga ei ole minu õde – tunnistage, see on ikka khuul sugulussuhe!) külla ja plaanib meid veganiseerima hakata. Naersime, et tegelikult peaks kehakaalu arvestades vaid värskelt niidetud muru sööma.

Kui veel kõrgest east rääkida, siis kuulasime üks päev autoga sõites üht oma lemmikut Aviciit ning ma jäin mõtlema, et kas siis 80-aastasena kuulame me sama muusikat, no et meie noorpõlvemuusika, ja laps ja lapselaps(ed) võdistavad õlgu ja ütlevad, issssand kui kohutav. Nii nagu mina tädi Helju juures pidin kuulama Suveniiri (sel ajal kui mulle endale meeldis MustQ ja CooldD). Tundub nii naljakas mõelda, et istume kusagil aias, joome piparmünditeed ja taustaks käib Avicii. Aga noh…ma ikka julgen öelda, et meie KÕRGE IGA on nats kaugel. Seniks las möllab minu sees see Marimekko kleidis 60-aastane proua, ma ise olen jätkuvalt noor 39-aastane:) Oma noore 46-aastase mehega.

Marimekko & muud

/ Eveliis / Leave a comment

See isepuhastuv kodu on ikka imeline. Täna oli mul valida, kas minna Ida ja ta täditütrega kinno (teist päeva järjest!) või koristada, sest kohe kohe on majas külalised. Mis te arvate kumma ma valisin? Ma ilmselt ei pea isegi vastama. Tulin koju ja õhkasin, et küll see isepuhastuv kodu on imeline.  Ja uued Marimekko kangast padjakotid. Tänu sõbranna Satule on minust saanud tõeline Soome disaini austaja, ja lisaks Eesti disainile ja taaskasutusele otsin ma aina enam just Soome päritolu kodukraami. Segasumma suvila läks veel segasemaks. Meile meeldib.

DSC02659DSC02655DSC02648

Kaks “Sööbikut ja pisikut” unejuturaamatuks? Norrakeelne variant on Ida üks lemmikraamatuid olnud, aga tema norra keel ei ole päris selline, et kõigest aru saaks. Nii ma siis mõtlesin, et hakkan vaheldumisi lugema eesti- ja norrakeelset versiooni. Minu peas tundus see keelearendamise mõttes loogiline. Kas ka on, eks ole näha.

Magamistuba on üldse ehe näide kompromissist. Või Mareki leplikusest. Mulle meeldivad nipsasjakesed. Nagu te juba teate meie maja on neid täis.

DSC02662DSC02652DSC02664.JPGDSC02670.JPG

Et segasumma suvila oleks veelgi ehedam, lasime kassid ka katseajaga uuesti tuppa. Ärge hakkake jälle pihta selle “loomavihkaja teemaga”, me ei vihka loomi, me lihtsalt  armastame puhast ja kassipissitut kodu. Aga me proovime uuesti, pereliikmed ikkagi(kuigi, ka õues on neil täiesti kassilikud elamistingimused tagatud). Hugo ei ole ilmselgetel põhjustel uuendustest vaimustuses, kes oleks, kui ta oma pesast välja visatakse kümme korda väiksema looma poolt, aga Hugo on juba liiga vana, et viitsiks Orkutiga kakelda. Skype tahab vabatahtlikult välja, sest Ida…

DSC02671.JPG

 

 

 

Why fit in, when you were born to stand out!?

/ Eveliis / 13 Comments

Tänu sellele, et Satu mulle paar nädalat tagasi oma kapist mõned vaat et ikoonilised riideesemed pärandas ja see mind hullupööra rõõmustas, hakkasin ma mõtlema, et tegelikult ei eksi ju need, kes ütlevad, et riided on minu jaoks olulised.  Ma vaatan riideid ja teatud kaubamärke kui kunstiliiki. Ja kunst teeb mind õnnelikuks. Mulle meeldib kunst. Järelikult jah, mulle meeldivad ka riided.

Küll aga ei kannata ma absoluutselt arutut ostlemist. Ostukeskused muudavad mind närviliseks ja ma tahan sealt võimalikult ruttu ära saada, odavaid hilpe, sest mida rohkem seda parem, ei osta ma juba aastaid. Kui nüüd üdini aus olla, siis ega ma täpselt ei mäletagi, kuna ma midagi viimati pärispoest ostsin, st nii, et läksin ostukeskusesse pakiautomaati paki järgi, kuid väljusin kolme kotitäie uute riietega. Ma julgen öelda, et hetkel on 90% minu riietest pärit erinevatest taaskasutustest või saadud päranduseks emalt-vanaemalt-tädidelt-õelt-you name it. Hulka mõned üksikud disainerite poolt loodud riidetükid, mis uuena minu garderoobi rännanud.

Samamoodi jäin ma mõtlema nendele kommentaaridele, kes mind maitsetuks kaltsakaks kutsuvad. Ega nemadki ei eksi. Vanaema on seda mulle terve elu rääkinud, lihtsalt ta on end viisakamalt väljendanud ja öelnud , et ma olen riides nagu mutsumoor.

Ühesõnaga, kogusin kokku mingi hunniku oma lemmikuid. Lihtsalt niisama. Tuli tahtmine. Eputada oma leidudega või pimestada teid oma maitsetu “kaltsakas-lookiga” Valige ise sobiv variant.

Ma ise olen täitsa uhkelt taaskasutus-kaltsakas-mutsumoor.

31081467_2052763834940813_5898035694311309312_n

Tagi ostsin Lindexist seitse (!) aastat tagasi kümne euro eest. Täielik lemmik. Alles sel aastal panin äraantavate asjade kuhja, tugeva ohkega, sest no lemmik, aga ei mahu eest kinni juba mitu aastat. Nats ebapraktiline. Tennised on Sarapuu kirbukast. Seelik Kriss Soonik. Ka üks lemmikuid. Igapäevaselt tööl just ei käi, aga vabal ajal küll päris tihti.

Diesel teksatagi ostsin Sarapuu kirbukast sel suvel, kui ei eksi 10 euro eest. Marco Polo teksad samast kohast viie euroga. Lemmik valge t-särgi panin pihta Marekilt. Kahjuks ajasin punast veini peale ja nii sai see särk oma kurva lõpu. KrissSoonik x Toku kingad …olete ilmselt aru saanud, et selle suve vaieldamatud lemmikud. Studio August “Olen Severus Snape” mantel sai teiseks lemmikuks.

14915352_1799428513607681_756020342811062452_n

A blast from the past

19554512_1915981115285753_8671588932774660637_n

Need Lacoste tennised ostsin ma kuus aastat tagasi ja kandsin reaalselt ribadeks. Eelmisel kevadel olin sunnitud jälle ohkega prügikasti viskama, sest taldadesse tulid augud. Kivisaare särk on ÜLIM. Reaalselt siiani ei näita ühtegi kulumise ega venimise märki ja ma kannan neid väga tihti. Väga.

Vuokko Nurmesniemi mantli sai tegelikult ühelt Rootsi sugulaselt emme endale. Õnneks pärandas mulle edasi. Maailma kõige coolim mantel. Pruuni nahktagi ostsin mingilt kirbuturult viis aastat tagasi ühe euro eest. Väikesel musta kleidi pildil mul jalas olevad Nike tossud on 11 aastat vanad.

14600874_1785173421699857_8644237571316683914_n

Tiger of Sweden teksad sain Norrast kolme euroga. Mantli Humana Vintage´st ühe euroga. Kollased saapad on ka olemas olnud…no raudselt ajast enne Idat. Seega vähemalt viis aastat.

Minu lemmik “kaltsaka-kampsun”. Tädi tegi. Supermõnus ja mugav. ja nii mina. Seeliku, valge pluusi ja kampsuni ostsin Keilast second hand´ist. Kokku kuue euro eest.

13567134_1747383612145505_3421798584372942674_n

Oops. Another blast from the blast

12687923_1696356920581508_1900487021778767995_n

Nahkkoti pärisin õelt ja kandsin ribadeks. Jube kahju oli ära visata, aga Marek ei lubanud enam käia sellega. Mulle endale tundus, et sellele kotile sobis selline “vana ja väsinud” look. Jälle, nii mina ju.

Kingad on tegelikult Norra rahvariiete juurde kuuluvad bunadsko, aga kes see Eestis seda nii väga teab, eksju. Ostin Norras second hand´ist kahe euroga. Filippa K kleidi skoorisin “ostustopilt” ühelt väga moeteadlikult ja superstiiliga naiselt.

img_5515

Need hipster-kukepüksid on mu kõige lemmikumad püksid üldse. Ma olen neid kandnud igal moel, igal pool, igal aastaajal. Kaks eurot. Humanast. Või olid üks euro?

13439185_1747383578812175_1786750231426393707_n

Blast from the past

img_2389

Üks lemmikpluuse. Loomulikult second handist. Millisest ei mäleta, aga üle paari euro ei maksnud. Vist oli Uuskasutus, sest mu meelest ostsin ma need koos kingadega sealt.

img_5294

Helllooooo täielik lemmik Satu kapist. Maffia-Marimekko. Kingad sain Uuskasutuskeskusest. Või Humanast. Igatahes ikka second handist.

Kuna ma olen sada kilo juurde võtnud, siis vajasid mu lemmikud Tiger Of Sweden teksad väljavahetamist. Paksul inimesel ei ole lihtne leida teksasid, eriti kui on väga kindlad erisoovid. Humanast sain kaheksa euroga TÄPSELT sellised nagu tahtsin. Istuvad valatult ja on mugavad. Levis 501.

12800188_1706310949586105_8837015993112290084_n

Ouch. Blast from the past

img_5513

Satult saadud Massimo Dutti seelikust saab raudselt mu selle sügise üks lemmmmmmik

Jumala eest see ei olnud nüüd postitus, et vaata vaata vaata mind, ma olen tegelikult maailma kõige ägedama stiiliga ja astun täiega moeblogijatele kanna peale. Ei, kindlasti mitte. See oli postitus, et ausalt tunnistada, et jah, ma armastan riideid ja moodi ega arva, et seda isegi häbenema peaks. Maitse pärast jään ma niikuinii paljudega kaklema.

*Blogipäises olevad saapad saatis mulle üks blogilugeja. Saate aru, tal oli meeles, et otsisin Idaga sarnaseid saapaid ja kui ta Valka poodi sattus ning neid saapaid nägi, mõtles ta minu peale. Ma siiani olen nii liigutatud, et tal see meeles oli ja et ta viitsis jamada, st saata mulle pilte ja oodata kuni ma vastan, et siis need ära osta ja mulle teele panna. Sellistel hetkedel mõtlen ma, et blogimine on ikka cool ja blogilugejad (need, kes mind ei vihka) veel coolimad.

Ma saan kallitest firmamärkidest orgasmi

/ Eveliis / 16 Comments

Sõbranna saatis mulle selle artikli lingi ja te ei kujuta ette, mitu erinevat mõtet mul seda lugedes peast läbi käis. Et lõpuni aus olla, siis ka mina armastan firmamärke, aga sinnani ma veel jõuan. Ma lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et 1) pole ime, et blogijaid peetakse idiootideks 2) ma hakkan nõustuma Perekooli kägudega, kes väidavad, et blogivad vaid need inimesed, kel millestki (kasvõi mõistusest) puudu on 3)kas kõik müügiks, selles mõttes, et kas inimene ongi nii pinnapealne ja loll või vaid provotseerib, et uuesti kuulsaks (?) saada 4) kas see ongi see kuulsus, mille poole me (?), blogijad, püüdleme 5) kas nii lihtsalt toodetaksegi uusi staare – varsti hakkame nägema lugusid staar-blogija Madisest. Vist said kõik mõtted kirja, mis mind seda artiklit lugedes valdasid, nii et liigume edasi sinna kallite firmamärkide ja orgasmide poole.

Ka mina külastasin Pariisis Louis Vuittoni poodi. Jäi tee peale ette, olime ämmaga kahekesi, aega oli, mõtlesime, et miks mitte uudistada, mille pärast sabas seistakse. Nats tuli isegi nostalgia peale. Kohe kui kusagil saba oli, pidi kenasti ritta mindma, sest äkki on midagi head. Aga see selleks.?Seisime sabas ära nagu teised ja ausalt mõtlesin ka, et mis tunne oleks istuda sinna laua taha, juua šampust ja kohvi samal ajal kui teenindaja mulle hinnalist 3800eurost kotti näitaks (kindad käes, et seda kaitsta), öelda siis, et jah see sobib ja jalutada välja suure oranži LV logoga kandekotiga. Ma pean ka ausalt tunnistama, et pooled LV asjad mulle ei meeldiks kui seal poleks peal maailmakuulsat logo. Sama ka paljude teiste luksusbrändidega. Ma ihalen endale Gucci kotti, kuid ma ei ole kindel, et kott mulle meeldiks kui seal poleks tuntud logo peal. Fun fact – sain kunagi endale Versace käekoti, väga ilusa kujuga kott oli, vaid kuldne logo oli mu meelest liiast. Kangutasin selle sealt küljest ära. Kui hiljem sain teada, et tegu oli Versace logoga, õmblesin selle niidiga tagasi koti külge. Nii et ma selles mõttes ei saa staarblogija Madise üle irvitada, sest mulle meeldivad ka teatud brändid ja logod ja isegi nende kinkekotid.

melanie-pongratz-694890-unsplash.jpg

Aga. Logode hullus – kui isegi teksapükstele pidi rihma panema peale nii, et pükste firmamärk näha jääks ja “kogemata” särgiäär üles unustada, et kõik ikka kindlasti seda näeksid, jäid minu puhul 1990-aastate lõppu/2000-aastate algusesse. Nui neljaks pidin ma jalga saama Iceberg teksad ja Versace pluusi, sest püha issand jumal kui keegi peaks arvama, et ma ei saa neid endale lubada. Tegelikult ei saanudki, minu tollane poiss-sõber pidi tegema kõik selleks, et saaks mulle soovitud riideesemed osta. Just selline 1000% harakas ma olin. Nagu ka 97% teistest väikestest linnadest pärit tüdrukuid, kel oli vaja midagi tõestada.

Normaalsed inimesed kasvavad sellisest näitamisest välja ja kuigi ka mind on Norras juba ootamas pakk uute Marimekko papudega, ja ma ei jõua ära oodata, kuna need kätte saan, siis ausalt – mul oleks piinlik mu elu tipphetk oleks postkontorisse pakile jätele minek, et saaksin sealt tuntud nimega kotikesega välja jalutada. Kuulutaksin tervele maailmale, et nüüd on mu maailm palju täiuslikum, sest mul on Instagramis näitamiseks uued jalavarjud. Või et ma teeks endast pilti DKNY kotiga, tunneksin elevust Michael Korsi saadetise üle nagu oleks taevast mannat sadama hakanud. Mul on elu jooksul olnud n+1 DKNY ja MK riideeset, on ka praegu, aga need ei ole ju luksusbrändid, millega eputada? Ma pigem varjan oma MK asjade logosid, sest ma ei tea…kuidagi piinlik on näidata, et mul ka.

Mulle meeldivad tuntud ja kvaliteetsete firmade riided ja kotid ning jalanõud, aga ma ei taha, et need kaugelt karjuksid firma nime. Ma ei taha seda näidata. Kallimad ja kvaliteetsemad märgid annavad mulle lihtsalthea enesetunde ja – enesekindluse (nagu hea pesu, mida me ju ei välguta, aga mis annab hoopis parema enesetunde). Mu meelest on firmamärkidega eputamine kuidagi nii eilne päev. Aasta 2000 kui võitis see, kel oli kõige suurema Armani kirjaga valge t-särk. Praegu tundub mulle, et võimalikult nähtavaid firmamärke kannavad just inimesed, kes tegelikult seda endale lubada ei saa. Kes tahavad tõestada, et nemad ka. Või inimesed, kes ongi nii lollid, et tekitavad tänu firmalogodega kottidele sotsiaalmeedias oma võltsmaailma – vaadake mind, ma olen parem ja elan paremini kui sina.

Taaskasutus, tarbimine ja lastemood

/ Eveliis / 5 Comments

Nagu te teate olen ma suur taaskasutuse austaja ja second hand´ide sõber, mulle meeldib lihtsalt see mõte, et ühe vana on teise uus ning lootus leida ägedaid vintage või retro asju nagu allolev Adidas müts. Ent samas käin ma second handides ka lasteriiete pärast ning kuigi ma tahan olla teadlik tarbija ja mitte aidata kaasa lapstööjõu kasutamisele ja muule, mis masstootmisega kaasas käib, on Idal siiski väga palju riideid, mis pärit (järelturu) H&Mist, KappAhlist ja teistest kiirmoe poodidest. Uuena ostan ma neid harva lihtsalt sel põhjusel, et järelturg on (eriti Skandinaavias) väga korralik ja soodne olemas.

21432905_1950540478496483_3550089576666274932_n

Minu õnneks on Idal ka väga moodsa silmaga tädid, kes second handidest täielikke pärle toovad. Burberryst kuni lihtsalt omanäoliste ja coolide esemeteni, mis lihtsalt kohe karjuvad Ida järgi. See lilla mantlike näiteks ei ole vaid minu, aga ka Ida enda lemmik. Ptüi,ptüi,ptüi, aga hetkel on tal mulle sobiv “kaltsaka” maitse kui meenutada blogija Printsessi kuldseid sõnu minu kohta.

17

Triin kirjutas hiljuti taaskasutusest väga hea postituse (link). Väga hea point – miks on okei osta H&M/Reserved riideid järelturult, aga mitte otse poest. Ühtmoodi toodetud on need igal juhul ning second handis osteldes tarbime me tegelikult veelgi rohkem. Looduse säästmise asemel käitume hoopis vastupidiselt. Või no ma ei tea, miks ma meietan. Mina käin second hand´is otsimas ikkagi teistsuguseid riideid. H&M hilbud, mis mõnel puhul on sama hinnaga või kallimad kui pärispoes uuena, mind ei kõneta. Neid ma taga ei aja ja õnn ei tähenda minu jaoks kotitäies odavalt skooritud riietes.

Kui me täna Idaga linnas aega parajaks tegime, käisime me Sarapuu kirbukast läbi. Ma ajasin küll taga endale jalatseid, kuid sain endale 100% siidist kollase pintsaku.Ühe  kuulsuse oma ja kindlasti ka äratuntav, kuid ma ei jätnud seda sellepärast ostmata ka, sellel oli liiga palju omadusi (lotakad taskud muuhulgas!), mis mind kõnetasid. Sama kuulsuse boksist ostsin ma pika Marimekko seeliku (imeline sama komplekti nabapluus jäi kahjuks sinna, sest mul ei ole nabapluusiga midagi teha, aga dämn see oli äge!). Ma ajan taga selliseid leide. St mitte kuulsuste omasid, ma eelistaks kui ma ei teaks, kelle asju ma parasjagu vaatan, aga see on juba puhtalt vaid minu kiiks, et mind reaalselt ei huvita selline asi. Saan aru, et paljusid huvitab, ega seal muidu suurelt mingid nimed, millest pooled mulle midagi ei öelnud, bokside peal ei ilutseks. Abielusaate-Helenist kuni…

Ma ei tea, kuidas kaltsuka kontseptsiooniga läheb tegelikult kokku see, et seal ka täiesti tutikaid asju müüakse, ses mõttes, et nägin üht-kaht boksi, kus oli peal mingi ettevõtja nimi ja boks täis uusi asju ning samasse kategooriasse kuulub ehk/äkki/võibolla ka Ida uus mantel, kuid mul on lihtsalt mantli üle liiga hea meel, et hakata analüüsima mingit taaskasutuspoe eetikat.

Ehk siis. Ida (ja minu!) lemmikmantel on talle kahjuks väikseks jäänud ja kuigi ma lasteaias ning kodus olen lihtsate lasteriiete ning kombede usku, siis mul on nõrkus igasugu mantlikeste ja jopede suhtes ning ma olin Idale uue sügismantli otsingul. Korralike lastemantlite hinnad ei ole just kõige soodsamad, eriti kui tegu on mõne brändi toote ja/või käsitööga. Saate siis isegi aru, miks ma olin täielikus vaimustuses allolevast kollasest mantlikesest, mille hind oli 20 eurot. Natuke tekivad minu jaoks siinkohal käärid, sest 20 eurot tundub mulle second handis palju, aga kui ma valesti aru ei saanud, siis see mantel oli sinna toodud eesmärgil silma jääda*. Uuena.Vbla eelmise hooaja mudelina. Teiste kasutatud asjade kõrval. Disaner Merle Lõhmuse toode.  Väga hea mõte. Mina armusin ära. Leidsin TÄPSELT selle, mida olin otsimas ja sain teada (minu jaoks) uuest brändist.

Saapad ja kleit on samuti Sarapuu kirbukast. Kleit oli mõnusast villasest materjalist, maksis kolm eurot ja saapad…Leiaks ma endale ka sellised!

8116

* eksisin. Tegu oli disaneri kappi seisma jäänud lastekollektsiooni viimaste mudelitega. Hekel keskendub ta teistele projektidele, kuid eritellimusel teeb ka väikestele šikkidele tüdrukutele ja poistele riideid.