Ma olen sotsiaalmeediast aru saanud, et paljudes (mõnedes?) retseptides on kirjas, et see on nii lihtne, et isegi mees saaks hakkama ja see märkus ei ole kõikidele mokka mööda. Ütlen kohe ära, et see postitus ei ole kirjutatud kellegi kallal ilkumiseks või tüli norimiseks, see #isegimees pani meid sõbrannadega seda teemat arutama. Laiemas mõttes. Et kas on elementaarne, et mehed oskavad süüa teha ja tahavad seda teha/teevadki igapäevaselt või mitte. Või et kas selliste retseptidega peaks vaikimisi eeldama, et köögis toimetavad vaid naised?
Mulle meeldib süüa teha, kuid aastatega olen ma muutunud nii palju laisaks, et tegelikult väga gurmeetoite teha ei viitsi. Söögitegemine ei paku mulle enam sama naudingut kui aastaid tagasi, aga ma muidugi teen igapäevaselt süüa, sest meie peres on söögitegemine minu ülesanne. Ma ei tuleks selle pealegi, et eeldada, et hoopis mees seda teeks. Mitte et ma arvaks, et naise koht on köögis, vaid ma ei tea, mu mees ei ole näidanud üles erilist kirge toidutegemise vastu, nii et mul oleks üsna raske mõista, miks ta peaks köögis õhtusööki valmistama, eriti retsepti järgi. Kui on vaja, teeb neid toite, mida loomulikust intelligentsist oskab, aga midagi ta katsetama küll ei hakka. Selles mõttes on see #isegimees suhteliselt mõttetu, sest mees, kellele söögitegemine ei meeldi, vaevalt mõnest ajakirjast üldse retsepte loeb, aga teistpidi on selle #isegimees naeruvääristamine ka tobe, sest kust tuleb arvamus, et kõik mehed oskavad ja tahavad süüa teha. Muidugi on teine asi, kui mehele tõesti toiduvalmistamine meeldib. Tean ka neid, kes tõesti seda naudivad ja kelle oskustele ma kindlasti alla jään, aga no ei ole ju elementaarne, et kõik mehed oskavad ja tahavad köögis olla?
Võib olla ma elangi mingis vales ja tegelikult ongi igal pool vaid mehed köögis, sest kui vaadata tippkokkasid, siis paljud neist on ju just mehed? Huvitav kusjuures, et koduköögis on mu meelest täiesti loomulik, et seal toimetavad naised, samal ajal kui restoraniköögis tundub palju loogilisem meeskokk. Miks see nii on? On see vaid mul nii? Ja kui koduköögis toimetan ma hea meelega, siis miks mulle absoluutselt ei meeldi grillimine? Tundub minu jaoks sajaprotsendiliselt nö meeste töö. Toidu teen valmis hea meelega, aga et seda ise grillida… sel aastal olen ma olude sunnil pidanud paar korda ise grillima. Ütleme nii, et ega ma eriliselt selles ei hiilga. Jätan selle siiski meeste”tööks”.
Eraldi teema on üldse see, et kas on mõistlik arvata ja eeldada, et igale naisele meeldib süüa teha. Kõigile naistele ei pruugi ju söögitegemine meeldida. Mõni ei oska. Aga kas see teeb temast halvema naise? Kas mittesöögitegemist armastav naine teeks süüa retsepti järgi, mis on “nii lihtne, et isegi mees saaks hakkama”?
Kes teie köögis toimetab?
Igapäevane kokkamine on minu rida…ausalt, ma ei taha teda (st meest) segama 😉 Samas kui mul on pikad päevad, teeb mees köögis süüa ja nädalavahetustel lausa ootan tema katsetusi nii köögis kui ka õues grillimas. Vahel teeme koos, st mina olen abikokk, kes hakib, peenestab, puhastab ja lõpuks peseb kogu kausi majanduse. Kokaraamatuid mees ei kasuta, ammutab inspiratsiooni internetist ja siis paneb sujuvalt ühe käega seda ja teisega näpu-otsa-täis toda ja veel kolmandat, neljandat (kodus ikka leidub üht-koma-teist) ja imeline toit ongi valmis. See väärib küünlaid ja gurmee tabelis esikolmiku kohta. Aega läheb muidugi kordades kauem kui mul (sest mina teen ju kiirelt valmivad õhtusöögid). Nüüd on tütar võtnud mehelt teatepulga. Ootan päeva kui tulen töölt koju (st trepist alla) ja voila gurmee on laual, kaunilt serveeritud veel lisaks. Neid esteete meil kodus ikka jagub.
Samas küpsetamine – see on minu pärusmaa ja seal troonin edetabeli tipus (nüüd pakub tütar kõva konkurentsi). Perekond ei osta kohvikutest vms enam ammu küpsetisi, sest kvaliteedilt jääb nii mõnigi alla. Välismaal see-eest maiustame kõik kohalike hõrgutistega (ma siis üritan neid, mis ülimalt head olid, kodus järele “ahvida”).
Seega saavad mehed köögis üllatavalt hästi hakkama ja on palju loovamad kui naised.
No minu mees hakkab täna mulle lesta praadima:D On asju, mida ma üldse ei oska/ei taha ise teha
Meie kodus on kõik täiskasvanud kokkamisvõimelised. Tavapäraselt teeb õhtusöögi see, kes esimesena koju jõuab. Ehk siis tavapäraselt olen see mina. Kui mehel kodusem päev siis vahel helistab mulle tööle ja küsib kuidas ma midagi teen või mida millelegi tavaliselt maitseks panen. Toitu ta põhja ei kõrveta kuigi ega mingit erilist gurmeed ka ei tee.
Mina leian, et kui inimesed elavad ja toimetavad koos sis igasugused sellised teemad nagu kokkamine, koristamine jne on ikka ja ainult kokkulepete küsimus. See #isegimees võib kokkamishuvilise/oskaja mehe jaoks päris solvav või häiriv olla. Samamoodi nagu mingi tehnikavidina juures reklaamlause “isegi naine saab hakkama”. No krt. Teeb ikka see kel tahtmine/vajadus ja huvi, sugu seda küll ei mõjuta.
Muidugi on kokkulepete küsimus, või mis kokkulepete, tehakse asju koos ja on mingid asjad, mis rohkem ühe või teise pärusmaa.
Aga ma mõtlen, et ma olen totaalne tehnikavõhik ja kui näeksin mingi vidina juures lauset “isegi naine saa hakkama”, siis ma küll pigem muigaks ja mõtleks, et kas isegi mina saaksin hakkama, ega solvuks.
kui algul tekkis see #isegimees, siis ma sain irooniast aru. Nyyd tundub selle kasutamine rohkem m6nitamisena. p2riselt ka, kes tahab ja oskab kokata, see seda ka teeb olenemata mis soost ta on. Aga r6huda, et m6ni retsept on nii lihtne v6i elementaarne, et #isegimees oskab teha, siis v6distan kyll 6lgu. Meie peres teen mina parem syya, samas elukaaslane oskab ja saab ka toimetatud (kusjuures isegitema oskab ka n6usid pesta ja tolmuimejat kasutada). Ytleme nii, et nagu on minu jaoks ammendunud #metoo hakkab #isegimees r6hutamine oma aja 2ra elama.
Meil peres ikkagi mees on see kes köögis kokkab ja katsetab. Talle meeldib, mulle mitte kuigi enne kui eraldi elasin siis ikka tegin ise endale süüa ja halb selles üldse pole. Lihtsalt EI paku see mingit naudingut mulle seal kaua passida ja vaaritada ja kui teine just tahab siis miks mitte 😀 samas hommikusöökide eest vastutan mina.
Üldse ei meeldi see üldistamine kus öeldakse, et mees on köögis null abi, sest ei oska ta midagi ja naine on see kes peabki perele kokkama muidu mis naine see selline on. Igale ühele oma ja ei tohiks nende omi valikuid maha teha.
Meie peres on nii, et mina olen see, keda huvitab, et põrand meie jalge all päris järele ei annaks. Sirru võib vabalt teha mis tahes toitu, aga kui ta teeb hommikuputru, paneb ta sinna sisse keetmise ajal mitu supilusikatäit mett, kui ta teeb pastat, läheb sinna kindlasti sisse neli kilo juustu või võid või sularasva või seapekki vms. Nii et enamasti teen ma ise süüa lihtsalt selleks, et nurjata tema katsed meid mõlemat vastu suve nuumata. Kui toit juba valmis on, siis ta ei küsi kunagi, miks ma sinna poolt purki mett pole pannud, sööb ja ei virise. Kui on mingi asi, mis pikemalt pliidi ääres seismist nõuab, teeb tavaliselt tema, sest tal on rohkem kannatust. Ainsaks erandiks pannkoogid, neid teen kuidagi alati mina.
Mis oskamist puudutab, siis lihaga oskab tema kindlasti paremini ümber käia kui mina. Aga ilmselt ma megakohutav ei ole, kui ta on valmis laiskusest selle minu kaela jätma. Või on tal lihtsalt madalad nõudmised.
Meil teeb just mees kodus süüa. Eriti hea on selline abikaasa karantiinis olles 😀 Oleme koos olnud juba üle 10 aasta ja olen vist 1 õhtusöögi teinud sel ajal. Teeme kas koos või teeb abikaasa. Kui koos teeme, siis mina töllerdan seal niisama ees pigem 😬 Ma tavaliselt siis võtan kord nädalas suurema koristamise enda õlule. “Meestetööd” teeb ka ära mees, seega mingi siidinäpp ta mul kindlasti ei ole 😃
Mulle tundub, et väga paljudes peredes õpetatakse ja suunatatakse tüdruklapsi kööki süüa tegema, aga poisse mitte. Kui mõni ekstra huvi näitab ja isa just vanakooli macho ei ole, kes mõnitama hakkaks, siis need poisid saavad ka midagi õppida (ja sageli just nendest, kellel endal see spetsiifiline huvi on, saavad ka kokad hiljem). Paljudes koolides on kokandustund endiselt vaid tüdrukutele. Ja sellest kasvavadki välja mehed, kes oskavad vaid poolfabrikaate soojendada ja mikrolaineahju kasutada. Kahjuks olen seda nii palju näinud.
Ma leian, et koolis võiks olla selline tund, nagu “Toitumise alused” üleüldiselt eraldi, mitte et paar sõna kuskil teises aines räägitakse. Ja seda kõigile – õpetaks, mis on toitained, toiduained, erinevad grupid, miks nad vajalikud on, miks näiteks organismile hommikusöök tähtis on(muidu ju ainult kaks suunda, üks ütleb, et oeab sööma, teine ütleb, et söö ainult üks söök päevas, kumbki ei põhjenda- et millise koormuse maksale paned kui hommikusöögi ära jätad jne), mis on üldse normaalne toitumine ja teaduslik lähenemine sellele. Kuna meil on nii palju perekondasid, kus ei ole tegelikult esmaseid teadmisi või ka võimalusi mitmekülgselt kokata, internet on täis äärmuslikke dieete jne, siis oleks nii tore, et baateadmised saaks koolis selgeks. Lisaks täiesti baasoskused, sest paljud noored mehed ei oska kartulitki keeta, rääkimata tavalise supi tegemisest. Aga vajalik oleks see aine kõigile lastele.
Palun, palun, palun!!!!! L6petaks ometi selle aegunud ja vana jama ära, et hommikusöök on tähtis 🙁 EI OLE! Mul lähevad karvad pysti kui keegi tuleb jälle intervallpaastumist oma olematute teadmistega maha tegema ja ei tea asjast mitte midagi ning korrutab kui mantrat et hommikusöök ja hommikusöök. Ja mis m6ttes maksale kahjulik? :D:D Ma olen ise teinud intervallpaastumist aasta aega ja t6enäoliselt teen seda oma elu l6puni, sest pole olnud olemas minu jaoks parimat ja kergemat kaalu ohjas hoidmise meetodit. Alati kyll ei tähenda se hommikusöögi ära jätmist, aga enamus inimesi seda siiski teeb, mina eelistan ka pigem jätta vahele hommikusöögi ning syya l6unal ja 6htul. Kui alustasin sellega siis tervis muutus ka miljon korda paremaks ja täiesti teaduslikult on t6estatud selle toitumismeetodi kasulikkus kehale(jah see on elustiil, see ei ole moodne dieet, moodsad dieedid on ajutised ning ei ole jätkusuutlikud).
Pole küll teemasse, st minu teemasse kes süüa teeb, aga ma ei ole praktiliselt terve elu hommikusööki söönud ja isegi ei kujuta ette, et seda teeks kunagi (v.a hotellides ööbides, siis see on nagu midagi muud).
Eveliis, ja see ongi täiesti okei et sa seda ei tee. Ühele meeldib hommikusöök, teisele mitte ja paljudel inimestel ongi nii et keha lihtsalt ütleb et seda pole vaja. Ei ole isu. Nagu siis sul järelikult. Milleks isegi sundida keha selleks. Ja mina tunnen ka et mul on väga kerge hommikusöök vahele jätta kuna ma ei tunne nälga lihtsalt. Ja üldse mis moodi huvitav kunagi inimesed ellu jäid kui polnud külmkappi, ei olnud sòök kohe hommikul tõustes valmis ja selleks pidi tegema midagi et see söök saada. Suurimaid müüte et hommikusöök on päeva tähtsaim osa.
Mul on hea meel, et keegi (esimest korda elus vist) mulle sel teemal vastu ei vaidle. Mul tōesti pole isu hommikul ja lihtsalt ei tule meelde/pähe hommikusööki teha🤷♀️
Ma räägin siiski tervise mõttes baasteadmistest, mitte kaalulangetusdieetidest. Mõnel ongi maks tugev ja talub koormust, mida hommikusöögi ära jätmine põhjustab, aga selliseid dieedi-nippe hakata põhikooli õpilastele nagu puder ja kapsad pähe ajama, ei ole õige – neid valikuid võiks nad teha siis, kui baasteadmised on olemas ning eriti kui nad on täiskasvanud, mitte arenevad organismid. Kui hommikusöögiga piisavalt glükoosi verre ei saabu, peab sellega maks tegelema, et veresuhkrut hoida piisaval tasemel. Maksal aga on oma ülesanded ning see on suur koormus eriti kasvavale organismile, samuti inimestele, kellel on veresuhkru probleemid, tarvitavad ravimeid, kellel ongi loomuomaselt nõrgem maks, kes tarbivad muidu palju alkoholi ning paljudel muudel erijuhtudel. Ühesõnaga olen vaid teadusliku TERVISLIKU baasteadmiste andmiste poolt lastele, et nad oskaksid teha ISE tulevikus teadlikult otsuseid, mitte iga dieediga kaasa joosta. Loomulikult võib see nö “paastumine” ehk lihtsamalt öeldes toidukordade valikuline vahelejätmine sobida nii mõnelegi täiskasvanule, aga ühtegi dieeti (ehk spetsiifilist toitumisviisi) ei tohiks soovitada teistele inimestele kui just meditsiini- või toitumisnõustaja pabereid ette pole näidata, sest mis võib sobida ühele, ei pruugi sobida teisele. Paraku praegune infomüra on tekitanud nii palju igasuguseid toitumishäireid ja valearusaamu, kuna kirjutatakse vaid seda, mida tahetakse esile tuua ning samuti ka loetakse üle ühe lõigu. Kokku saadakse asjadest väga lünklik pilt.
Aga minul on veidi kahju, et tervikuna see kommentaar mingit arutelu ei tekitanud ja see põhiteema kaduma läks. Aga vaid üks väike nüanss- näide detailist, mida sageli tähelepanuta jäetakse ja kohe saan toksilise rünnaku kaela. Aga ülejäänud pikk kommentaar?
Ma sain väga hästi aru su pikast kommentaarist ja ma siiani jään oma arvamuse juurde. Tervislik baastoitumine? Millest sa räägid inimene? Sinu info on lihtsalt vananenud toitmisteave ja ei pretendeeri kohe kindlasti üldisele tervisliku toitumise põhimõtetele. Mille kirevase päralt peaks koolis õpetama sellist asja, et hommikusöök on väga tähtis ja ei tohiks vahele jätta kui see pole tegelikult tõde. Ja diabeedik just nimelt saab oma haigusele leevendust väiksemaid kordi süües ja paljud on saanud lahti diabeediravimitest alustades intervallpaastumist või isegi vähendades söögikordi ja jättes ära täielikult näksimised. Ma olen tonnide viisi lugenud infot ja uurinud selle kõige kohta pluss suurel määral uuringuid ja reaalselt see kommentaarium on esimene koht kus ma kuulen et hommikusöögi vahele jätmine on maksale koormav :D:D:D siis mida sa ajad? Jutt pole mingist kaalulangetusdieedist vaid sellest et see ongi täiesti loomulik ja normaalne toitumisstiil inimesele pluss veel jätkusuutlik. Loomulikult ei väida ma et kõik inimesed maailmas peaksid paastuma, see ei sobigi kõigile ja ilmselgelt täiskasvanud inimene võib selle läbi proovida, kuid ma kaldun arvama, et isegi kui laps ütleb et tal ei ole nt hommikul isu süüa siis ei tohiks talle seda kuidagi peale sundida, sest keha annab märku, et ta ei vaja seda. Ja usun et inimesed oma üldisel loogika põhjal peaks vähe tajuma kellel ehk pole kõige parem proovida sellist asja nagu rasedad ja noh muidugu lapsed just nimelt eesmärgipäraselt.