Teate küll ju seda ütlust, et alkoholismist ei paraneta. Sama on ilmselt ka depressiooniga. Mina maadlen viimasega. Teate, neil, kel pole depressiooni olnud, on hea öelda, et jaluta, mediteeri, tee oma sisemus ise korda, aga ära söö tablette, aga depressioon ei ole midagi sellist nagu “halb tuju” või “niisama ärritus”, see on haigus, mis lööb ajukeemia sassi ning lilled ja liblikad seda korda ei tee.
Kui mul Norras elades depressioon oli, ootasin ma viimase hetkeni, et arsti poole pöörduda, sest tahtsin ise hakkama saada. Ei oleks saanud, ütlen ausalt, ega taha ka mõelda, millega see kõik oleks võinud lõppeda. Seekord tundsin ma depressiooni esimesed märgid kohe ära – mul väljendub see väga lihtsalt öeldes selles, et ma tahaksin karjuda ja midagi lõhkuda, jalaga puid taguda, majaseina peksta, ühesõnaga elada välja kõik oma emotsioonid täiest kõrist. Ma sain aru, et ükskõik, kuidas ma ei püüaks, siis ainult mediteerides ma selle olukorraga hakkama ei saa. Ja ausalt, mu pere on ühe korra mind aidanud ja pidanud pealt vaatama mu meelolude kõikumisi ning ebaadekvaatset käitumist, ma ei tahtnud, et nad seda veel korra peaksid läbi elama. Nüüd olen ma nädal aega AD-d uuesti söönud ja isegi kui esialgu on tegu platseebo efektiga, tunnen ma end juba täna paremini. St rahulikumalt, enesetunne on alguses neid sööma hakates jube kehv – kõik keerab sees, suu kuivab, aga ma tean, et see läheb mööda.
Eile olin ma lihtsalt diivanil pleedi sisse mässitult ja vaatasin “Minu geniaalset sõbrannat” ja haletsesin end natukene. Tundsin Satust puudust. Tema mulle kunagi kõik need raamatud kinkis ja ma mäletan nii eredalt ta enda elevust. Ta oli nendest raamatutest vaimustuses ja ei jõudnud ära oodata, millal ma need loetud saame, et saame siis koos arutama hakata. Me jõudsime vaid esimese romaani analüüsini. Istusime ta köögis, jõime veini ja sõime krabisid ning rääkisime sellest raamatust. Ida vaatas toas “Totorot” ja sõi lompe’sid. Ma vaatasin seda sarja, mõtlesin Satu peale ja tundsin tast nii puudust. Ta oli mulle selline tugi, et seda on raske sõnadesse panna. Läksin suhteliselt kurvas tujus magama.
Hommikul ärkasin nagu teise inimesena. Ma tundsin endas mingit tohutut jõudu. Ma võin olla hingelt romantiline ja naiivne maanaine, kes tihti elab oma unistustes, aga ma olen ka võitleja. Ma ei lase ei endale ega oma lähedastele haiget teha. Panin selga Satu Marimekko kostüümi, võõpasin huuled roosaks ja astusin enesekindlalt uksest välja. Satu tuli niimoodi minuga kaasa. Ta oleks minu üle uhke, et ma ei anna alla!
Tead, su postitusi on niii hea lihtsalt lugeda! Aus ja õige 🙂 Ma kahtlustan ka endal mingit nö varjatud depressiooni.. otsisin endale nõustajat eile, sõpra kes kuulaks ja mõistaks 🙁 on kergemaid ja raskemaid päevi ka mul, aga mu aju ei taha mõista.. mul hakkavad vaikselt unehäired tekkima- mõtlemisest ja hirmust ja vihast! Ma olen ju tegelikult nii fucking noor, aga kogu oma senise elu ka palju pidanud üle elama- alustades koolikiusamisest, vaimne ja füüsiline vägivald tütre isa poolt! Siis uus pikaajaline suhe- laste kaotused, pikk teekond ivf, valu ja pisarad, eksmehe töölähetused, tema poolne petmine, minu ja tütre kodust lahkumine, ta tegi põhimõtteliselt nullilàhedase morfoloogiaga ehk viljatusega pilusilmale lapse! Teise riigi seaduste järgi abielus ka veel! Ühesônaga lained lôid kaks páeva tagasi pea kohal kokku 🙁 läksin oma eluga edasi, aga see kôik teeb nii haiget.. tunnen justkui 7a järel sülitati mulle lihtsalt näkku 🙁 ma olen tugev olnud vaatamata kôigele, mis juhtunud.. aga ka mina luban endal olla nõrk ja teadvustada, et see pidigi olema minu teekond, minu läbielamised.. minu elu!
Eveliis, sa oled vapper ja tubli ema minu silmis alati olnud 🙂 elan teile alati kaasa ja mul on hea meel, et sa kirjutad oma vôitlusest depressiooniga! Rahu su hinge!
Issake, lugesin, mida sa oled üle elanud ja minu probleemid tunduvad nii tühised. Vapraks ma end ei pea, küll aga olen ma tõesti selles mõttes tugev, et ma keeldun alla andmast ja nüüd kui tean, kuidas oma depressiooni ennetada, on ka lihtsam tugevam olla ja hakkama saada!
See oli vaid lühidalt kirjutatud!
Aga päriselt oli asi veel hullem ja kellegi mured pole tühised.. mitte kunagi! Mul aitab rääkimine ja kirjutamine ja kindlasti teen postitusi Hiina vol1 ja vol2! Fengshui tinistas ta ára ja istus korralikult páhe 😃 ônneks jáid talle vaid vôlad, laenud ja kasiinosôltuvus! ônneks mu sitt huumorimeel on veel säilinud! 😂
Saadan ühe virtuaalse kallistuse ja loodan, et õige pea saame päriselt kallistada. Sry kui ma eile liiga s*tapea olin. 🙂 Sa oled väga tubli!
Ei, sa oled piisavas koguses s*tapea, no worries, pealegi minu lemmik s*tapea:D
Loomulikult võta rohtu, see ongi ju selleks mõeldud. Pilt on väga kena.
No pildi peal oled miljon dollarit igatahes.
Sa näed selles kostüümis “püss” välja!
“Minu geniaalne sõbranna” – ei ole jõudnud seriaali vaatamiseni, kuid raamatud neelasin ahnelt lugedes – kujutledes vaimusilmas ette nii inimesi kui ka linnu ja maastiku/rannikut, kus tegevus arenes. Olen loomult “arg” – tea, kas seriaalis kujutavad pildid vastavad minu silme ees jooksnud filmilindile.
Lõpetuseks üks mõttetera ühelt Prantsuse mõtlejalt: Inimene ei ole kunagi nii õnnetu, nagu talle paistab, ja nii õnnelik, nagu ta soovib.
Tead, ma ise arvan, et mul on vedanud, et kahte teist osa ei ole läbi jõudnud lugeda, sest kuigi mulle seriaal väga meeldib, siis mulle tundub see (nagu ikka seriaalide puhul) piisavalt pinnapealne. Selles mõttes on hea, et film enne nähtud ja siis raamat, vastupidi olen korduvalt pettunud. Suurim pettumus on “Söö.Palveta.Armasta.”
Soovitan lugeda seda raamatut https://www.rahvaraamat.ee/p/initsiatsioon-nimega-depressioon/1272107/en?isbn=9789949012619#