Reisimine on ainus asi, mille eest maksmine, teeb rikkamaks

Mõnikord ma vaatan teiste reispilte ja mõtlen, et pagan kui kadedaks teeb, et tahaks ise ju ka. Siis ärkan kell neli varahommikul üles, et lennujaama tormata ja mõtlen, et aga ma ju ise rändan ka suhteliselt palju? Pole küll klassikalised puhkusereisid ja viimase aja reisid, välja arvat Edinburgh, on ikka olnud tööga seotud, aga toredaid mälestusi pakuvad need reisid ju samamoodi. Viimase kuu aja jooksul olen ma nii mõnedki päevad kodust eemal veetnud. Nüüd tahaks Gruusiasse või Aserbaidžaani. Või Jaapanisse. Või Kuubale. Isegi Norras pole ammu käinud. Selle reisi peaksime küll nüüd esimeseks prioriteediks hoopis seadma. Varsti läheb muidu Klaudia nägu meelest ära.

DSC00655.JPG

 

Edinburgh ei ole kunagi olnud minu jaoks selline sihtkoht, et vaatan reisipakkumisi ja mõtlen, et oh tahaks minna. On alati tundunud selline hall ja kõle. Endise Rotary vahetusõpilasena aga langes mulle sülle just võimalus Edinburghi külastada. Natukene oli mu enda aeglus ka selles muidugi süüdi. Nimelt valiti välja grupp endisi õpilasi, keda lennutati ühe projekti raames erinevatesse sihtkohtadesse. Selleks ajaks kui mina olin suutnud otsustada oli valikusse alles jäänud vaid Edinburgh. Oi, kui hea meel mul selle üle on, sest Edinburgh oli kõike mud kui kõle ja hall.

DSC00511DSC00548DSC00556

Kõik meenutas mulle natukene nagu oleksin ma mõnda pildiraamatusse sattunud. Tegelikult pole see tunne üldsegi vale, sest millisest linnast on J.K Rowling saanud inspiratsiooni Harry Potteri kirjutamisel? Just! Edinburghist. Ma kõndisin mööda linna ja lihtsalt armusin sellesse kohta – loodus, arhitektuur ja paigad, mis meenutasidki Harry Potterit. Ma olen Harry Potteri fänn kui te veel ei teadnud.

DSC00577DSC00616DSC00620DSC00677DSC00678DSC00682

Igatahes tundsin ma lahkudes, et siia tulen ma tagasi. Kindlasti koos Ida ja Marekiga. Neile meeldiks see linn. Ja kuigi ma ei ole teab, mis suur shoppaja, siis järgmine kord lähen suurema kohvriga ka – Ryanairi lisatasu pagasi eest tasub end igati ära. Kes oleks uskunud, et šotimaa pealinn võiks olla ka ostlemise sihtpaik? Ja neid tillukesi teid, tänavaid, loodust võiks pildistama jäädagi. Iga (hobi)fotograafi unistuste sihtkoht!

DSC00603DSC00644

Kopenhaagen oli mu jaoks samuti üks selline koht, kus ma olin käinud vaid lennujaamas ning sealt rongiga Malmösse sõitnud. Kuidagi samamoodi üldse ei kutsunud. Kuni ma paar aastat tagasi tööreisil sinna sattusin ja armusin. Kopenhaagen on vaieldamatult üks Euroopa kõige chillimaid pealinnasid.

DSC01614

Arhitektuuriliselt ja vaatamisväärsuste poolest jääb küll mu meelest Stockholmile alla, kuid see mõnus hygge-vaib, mis selles linnas on, on see, mis armuma paneb. Ülearu palju ei ole ma Kopenhaagenist väljas käinud, kuid nii palju kui ma teisi väiksemaid linnakesi külastanud olen, tundub mulle, et see hygge-vaib on üleriigiline. Mulle tundub, et taanlased oskavad elu nautida.

DSC01599

Kõik tunduvad lihtsalt rõõmsalt oma tempos kulgevat. Kui ma nüüd viimati paar nädalat tagasi Kopenhaagenis käisin ja öises linnas natukene ringi jalutasin, siis igal pool istusid inimesed veel välikohvikutes ning nautisid elu. Novembrikuu, aga keegi ei ole veel tuppa kolinud ja/või talveriideid välja otsinud.

DSC01646DSC01656DSC01663

Berliinis käisin ma viimati 12 aastat tagasi, tegime perega Euroopas matkabussi reisi ja üks sihtkohtadest oli ka Berliin. Erinevalt kahest esimesest sihtkohast, mis mind väga kõnetanud ei ole, siis Berliin on mind alati enda poole tõmmanud. Sel suvel pidime me isegi perereisi Berliini tegema, aga suvi läks nii kiiresti, et enne kui me jõudsime otsustada, mida seal teha ja kuhu minna, oli pool suve juba möödas ning sinnapaika see mõte jäigi. Esimest korda käisin ma Berliinis 15-aastaselt, ühe Tartu noorteklubiga, bussireisil. Hästi lõbus reis oli. Nüüd olen ma tagasi.

Jõudsin Berliini enne kukke ja koitu ning kuna hotelli check in´ini oli sada aastat aega, mõtlesin ma natukene jälle linnaga tutvust teha. Alexanderplatzil sattusin ma kohe maailma kella juurde, millega mul alati seostub üks lapsepõlvemälestus. Kui ma Idavanune olin käis mu ema Saksamaal ja tõi tagasi tulles mulle nii palju ilusaid asju (teate ju küll, nõukaaja lapsed said Eestis poest vaid siniseid Marati dresse ja koolivorme) ja muu nänni hulgas ka postkaarte Berliinist. Ühel neist oli see kell. See oli üks mu lemmikpostkaarte pikka aega.

 

Jalutasin mööda Unter den Linden´it Brandenburgi väravate poole ja kuidagi linn, mis ma arvasin on nii minu linn, ei avaldanud mulle üldse muljet. Ilus küll, aga mitte selline ilus, mis ahhetama oleks pannud. Võimalik, et mu mõtted olid lihtsalt mujal ja ma ei olnud linnaga ühel lainel? Alles siis kui ma istusin koos hõõgveiniga (eile oli üsna jahe ilm!) pargipingile ja sooja topsiga käsi soojendasin ning kollaste lehtedega, veel mitte päris raagus pärnapuid imetlesin, taustaks eemalt kostev väntoreli lõbus heli, hakkasin ma linnaga sina peale saama. Siia oleks veel see Marlene Dietrichi laul sobinud.

Õhtul tegin kiire shoppingu, et midagi Idale leida. Natuke tuli jälle see lapsepõlvemälestus meelde. Siis olin mina oma vanaema juures ja emme Berliinis, nüüd on minu laps vanaema juures ja mina Berliinis. Issssand kui vana ma juba olen, saate aru jah.

Mitte et ma oleks oma “kodukontorist” tahtnud kuhugi minna, aga otsustasime õhtul ikkagi kolleegiga kerge sushiringi teha. Sushi-smushi! Möödusime ühest bierhausist ja mõtlesime, et kui juba Berliinis, siis tuleb ikka õlut ja bratwursti süüa. Sõime maailma kõige halvemaid valgeid vorste, jõime väga head õlut, kuulasime ehtsat saksa šlaagrit ning naersime. Palju. Mitte sakslaste üle, vaid enda üle. Väga lõbus, meeleolukas ja muhe koht oli. Mitte et ma vabatahtlikult uuesti ise sellisesse kohta läheks, aga no kui Saksamaal… Meenutasime tööreise ja rääkisime kliente taga, heas mõttes. Vahva merereis on olnud. Üldse ei kahetse midagi. Ja nii tore, et viimaseks tööreisiks selle ettevõttega jäi just Berliin.

Palun vabandust, et siia lõppu nüüd ka üks kaubanduslik teadaanne tuleb, aga mulle lihtsalt meenus, et ma liitusin mõnda aega tagasi üsna tiheda reisigraafiku tõttu SafetyWings kindlustusega. Ma olen sellest ka kirjutanud (siin), praegu tundus paslik meelde tuletada teile kõigile, kes te ka palju reisite, millega tegu on ja miks ma just selle kindlustuse kasuks otsustasin.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.

Siis kui ma messil käisin//Orgatec2018, schnitzel and Kölsch

Orgatec 2018 sai läbi. Ühtepidi on kahju, sest te ei kujuta ette, kui cool on olla messil väljas tootega, mida tulevad kiitma maailma tipptegijad, ma auslat ei liialda. Teisalt on hea koju saada. Esiteks messipäevad on väsitavad. Peale päeva lõppu tahad tegelikult kohe koju saada magama, aga kuna sa pole päeva jooksul mitte midagi söönud, siis vead end siiski kohalikku Schnitzel-hausi ja sööd ära söögilauasuuruse šnitsli, nii et silm ka ei pilgu. Viimasel päeval jood veel kolleegidega 26 Kölsch õlut ka ja jääd ellu. Postitad teistelegi pildi, et vaadake kui kõvad me oleme (ja jätate ütlemata, et üks õlu on 0,2l). Teiseks saime me korteriga tünga. Võtsime Airbnb-st ja pildilt tundus korralik korter, ega tal ei olnudki konkreetselt midagi viga…kui teile meeldib 1970-1980 vibe ja sisekujundus. Aaah, see helkiv surikaatidega wc-poti kaas, et ma sellest pilti ei teinud! Positiivse poole pealt asus see korter Lena Baari lähedal. Lena Baar oli selline, millest me iga päev mööda kõndisime ja vaatasime, et küll on kummalised inimsed seal ees suitsu tegemas. Viimasel päeval kui õhtusöögilt koju jalutasime, möödusime jälle Lena Baarist. “Lähme vaatame ikka üle, sest tõenäosus on, et me ei satu siia enam kunagi oma elus,” mõtlesime me. 1980-aastate saksa pornot teate? Noh need inimesed seal olid umbes samasuguse välimusega nagu klassikalistes saksa xxx filmides. Bakenbardid, vuntsid, pikad juuksed (meestel), nahkvestid. Me jõime ühe õlle ja läksime igaks juhuks koju ära. Kolmadaks on Köln ise üks kummaline linn. Ei üks ega teine. Nagu aeg oleks ka kogu linnas seisma jäänud. Välja arvatud katedraal, mis tõesti avaldab muljet.

29073554e872c84dc6e29a8e80dfb944367dfcb4.jpg

Neljandaks, mess oli küll lahe, aga kui sul on kodus maailma kõige lahedam laps (kui ta ei karju) ja suht okei mees, siis hakkad neist puudust tundma. Seda enam, et juba järgmine nädal lendan ma jälle minema, tulen korraks vahetan kohvris pesu ära ja lendan uuesti minema. Viiendaks, väsimus. See jõhker väsimus, mis tuleb peale kui oled messiga ühele poole saanud. Nüüd tahaks küll koju!

Aga ei saa. Esimese lennuni on ikka veel kolm tundi aega (ma olen kolm tundi juba lennujaamas istunud!) ja teine lend jõuab Tallinnasse alles peale südaööd. Kuidagi tuleb aega sisustada. Jagan teiega mõnda oma lemmik-standi Orgatecilt. Disaini ja innovatiivsust ja lihtsalt ägedaid asju oli metsikult. Jama oli ka palju, aga sellele ma isegi ei viitsi keskenuda, meie saime teada, et me oleme, ilma liialdamata, väljas maailma parima tootega, omas valdkonnas. See teeb nats uhkeks küll.

DSC00494DSC00556DSC00543DSC00542DSC00535DSC00530DSC00528DSC00525DSC00521DSC00515DSC00510DSC00500DSC00504DSC00496

Loook Industries toodet uudistades sain ma tuttavaks nende müügidirektori Paulaga. Ülichill kuju oli. Ütles, et proovi aga, kuidas on teha väikene power nap keset metsikut möllu ja jumal, kus ma oleks tahtnud sinna pikemaks vedelema jääda. Nii mõnus oli! Mõtlesin, et kodus võiks selline koht olla, et lähed viskad end pikali, paned klapid pähe ja põgened reaalsusest. Jaa, muidugi saab seda kodus teha ka tavalisel diivanil, aga saate ju aru küll, see pole see ja no toode pole ka koju mõeldud. Massaaži ka ei tee tavadiivan. Lennujaamades kuluks küll täiega marjaks ära, ja kontorites. Kihvt värk! Rääkisime Paulaga, et kust mina olen ja kust nemad on ja mis tuli välja…toode on osaliselt ka Eesti päritoluga. Toodetakse Tartus. “Ma ei tea, kuidas seda kohta hääldada, aga sain aru, mis linna ma mõtlesin?” küsis ta. “Kylla, kylla,” vastasin mina, “ma olen Tartust pärit. Naersime. “Kui me järgmisel nädalal Tartusse läheme, siis ma kindlasti küsin sult, mida külastada ja kuhu minna.” Uued tutvused ja kontaktid ning suhtlus on see osa, mis mulle messidel täiega meeldib.

N.A.P. – ist võite huvi korral lugeda rohkem nende kodulehelt.

DSC00540390A2652_M

Iseenesestmõistetavalt kuulub aga minu süda Silenile. Meil käis standist läbi selline rahvas, et ise ka ei usu. Suhtled, räägid, viskad nalja ja pärast vaatad visiitkaardilt, kellega sa nalja tegid ja suhteid lõid. Mõni kontakt oli uskumatum kui teine. Ka pole mitte äge, kuidas ühest suhtkoht nalja pärast tööle kandideerimisest saab alguse täiesti uus hingamine ja elu?

DSC00523.JPG

Orgatec 2018 is over. From one side it’s sad, because you’ve got no idea what it’s like to present a product that even the top people of the industry come and praise, honestly that is soooo cool. On the other side it is nice to get back home.

Firstly, the days in expo are really tiring. At the end of each of them, you just want to go and get some sleep, but because you haven’t eaten all day, you drag yourself into a local Schnitzel-house and eat the biggest schnitzel ever with no problem. On the very last day you go on and have 26 Kölsch beers with your colleagues and survive. You even post a picture to show off not specifying that one glass is only half a pint.

Secondly, we got ripped off with our apartment. We booked it in Airbnb and on pictures it looked decent enough. To be fair, there wasn’t anything specifically wrong with it … if you enjoy the vibe and deco from the 70’s and 80’s. Oh, and I forgot to take a photo of that special shiny toilet seat. On a positive note, the apartment was very close to Bar Lena. Bar Lena was a place we walked pass every day and wondered how weird people are standing and smoking in front of it. On the last day, after walking back from our dinner, we passed it again and decided to go in. “Let’s just check it out, the likelihood that we will never come back here is too high.” Are you familiar with German porn from the 80’s? Well, the people in there were pretty much a classical example of the characters in German XXX films. Sideburns, moustaches, long hair (on men), leather vests. We had one beer and went home, just in case.

Thirdly, Cologne is one strange city. You can’t really figure it out. Seems like the time has stopped in the whole city. Except  for the cathedral, that IS impressive.

Fourthly, the expo was awesome, but if you have the coolest child at home (when she is not screaming) and quite okay man, you will start to miss them. Not to forget the fact, that I am flying away yet again in couple of days. Just popping in to change the content of my suitcase and I’m off.

Fifthly tiredness. That horrible tiredness that hits you once the expo is over. Now I’m ready for home!

But no I still have 3 hours until my first flight (I’ve already been in the airport for three hours) and the second flight lands in Tallinn after midnight. I need to do something to fight with boredom so I’m sharing some of my favorite stands from Orgatec. There was a lot of design and innovation and just very cool things. A lot of crap too, but I couldn’t be bothered to concentrate on that. We found out that, without exaggeration, we have the best product of our industry. That DOES make me feel proud!  

DSC00500.JPG

While checking the product by Loook Industries, I got to know their sales director Paula. Very chill person. Urged me to try what it feels like to have a quick power-nap in the middle of loud noise. I wish, I could have stayed there longer, it was amazing. I was thinking that I could have a place like this at home where you can go lye down, put your headphones on and escape from reality. Of course you can do it on a couch as well, but you know what I mean, this is not the same and well this product is not meant to homes anyway. Your couch at home doesn’t perform any massage either. But in airports, offices, I can definitely see it there. We spoke with Paula where I am from and where they are and turned out … that product is partly from Estonia as it’s been produced in Tartu. “I don’t know how to pronounce the place, but did you understand which city I am talking about?” she asked. “Yes, yes, I am from Tartu” We laughed. “When we visit Tartu next time, I will definitely as where to go and what to see!” New people and contacts, communication – this is the part I really like about expos.

If you are interested, you can read more about NAP from their website.

But without a doubt, my heart belongs to Silen. We had so many people visiting our stand, it was unbelievable. You talk, communicate, make a joke and only later read from the business card, who was that person you just spoke. Some of the conversations you can’t believe just happened. One is more unbelievable than other. Isn’t it just amazing when one moment you applying for a position just for fun and that leads you to the beginning of new life and breathing.

 

42106117_891152951089280_9145463997280026624_n44686777_907398522798056_9082957104838344704_n41991848_891152974422611_7192184236235816960_n