Jah, nii nagu ma olen alati öelnud, siis jätkuvalt on minu jaoks ühed kõige ebameeldivamad kohad laste mängutoad ja ausõna, ma väldiks kõikide laste sünnipäevi, ausalt isegi laupäeval Ida sünnipäeval läheks kodust ära, aga vanemaks olemise juures on juba nii, et kõike ei saa teha nii nagu ise vaid tahaks. Mina võin neid kohti hingepõhjani kasvõi vihata, aga ma pean oskama seda varjata ja hambad ristis ära kannatama, sest kõige olulisem on see, et lastel oleks lõbus. Nüüd mul vähemalt on laps, kellel on seal lõbus. Varasemas elus on ette tulnud ka kordi, kus ma pidin mängutoas olema ilma lapseta ja see oli tõesti põrgupiin. Lastetu inimene kisarikkas lastetoas…hmmm…mis on selles võrrandis valesti?

Samas ei ole see olukord tegelikult nii hull. Okei, kõrvakuulmine kaob ära ja silme ees virvendab veel tükk aega ning ainus, millele suudad mõelda, on see, et saaks vaid koju diivanile pikali ja klaasi veini/tassi teed juua, aga nendel sünnipäevadel on ka plusse. Mhm, jah, ma just ütlesin seda. Vabatahtlikult. Keegi ei hoia mu meelekohal püstolit. Üks selline pluss on, et mõnikord kohtud nendel sünnipäevadel inimestega, kellega muidu väga kokku ei saa, mõnega kohtudki vaid laste sünnipäevadel ja need hetked on väga toredad kui saad selliste inimestega lobiseda ning nalja teha. Need naljad ei pruugi kõikidele sobida, need on mõnikord sarkastilised, kindlasti üht või teist gruppi solvavad ning hoidke oma piip ja prillid, kohati ka väga…täiskasvanulikud ja samaaegselt lapsikud.

Ma tean, et see kõlab nii tobedalt, aga kas te olete kunagi õhupalliloomi vaadanud täiskasvanu pilguga?

Kunagi ühel sünnipäeval tehti Idale ahvipärdik, kelle sai sabapidi õlale istuma panna. Jah, see nägi tõesti välja nagu ahvipärdik, aga mingil hetkel väsis see saba ära ja vajus pärdiku jalgade vahele. No see lihtsalt nägi välja nagu…saate ise ka aru eksju. Või siis eile meisterdatud mõõgad, võlukepikesed, lilled…Kõik tõepoolest nunnud ja lastele nii palju rõõmu pakkuvad, aga once you see it, it cannot be unseen. Ja me ei ole keegi mingid perverdid, lihtsalt püüdke ise kolm tundi laste kisa sees kainet mõistust säilitada. Hakkadki igasugu lollusi rääkima ning nägema asju, mida ei peaks nägema. Arendad teemat edasi ja iga lilleke, koerake ja iga muu muidu nunnu õhupalliloomake muutub aina rohkem täiskasvanute mänguasjaks. Tunned end tobedalt ja natuke on piinlik ka, et nii labane oled, aga naerad ikka koos teiste täiskasvanutega nii et pisarad silmis kui keegi oma võlukepikesest räägib. Millegi pärast tuli mulle eile veel nähtamatu-juuksenõela-tuviks-muutumise-stseen “Armastus kolme apelsini vastu” etendusest meelde. Õhupallist võlukepike-lilleke tundus nii jaburalt naljakas.

Hommikul kui ma unisena köögi kohvi võtma komberdasin, oli meie köögilauale unustatud lilleke natuke kuju muutnud. Nagu oleks öösel mõnel täiskasvanute peol käinud.