Iga kord kui ma võtan sõna Eesti haridussüsteemi teemadel saan ma hulga kommentaare, mis räägivad sellest, kuidas ma teen Eesti õpetajatele liiga ja ei hinda nende tööd. Minu jaoks on suur vahe, kas ma kritiseerin süsteemi või inimesi, need on kaks eriasja, vähemalt minu jaoks. Ma olen 100% arvamusel, et Eesti haridussüsteem, alusharidus, on iganenud ja paljus sõltubki lapse heaolu lasteaias, koolis sellest, milline õpetaja teda alusharima satub. Ida Eesti õpetajatega ei saaks ma rohkem rahul olla. Seda et tegu on soojade, hoolivate ja tarkade õpetajate ja inimestega kinnitab ka see kui palju ja kuidas laps õpetajatest kodus räägib ning kuidas ta tahab lasteaeda minna. Mind lapsevanemana paelub aga see, kuidas ma näen, et laps nende käe all silmnähtavalt areneb. Mina olen õpetajana äärmiselt kehv, ma ei tule poolte asjade pealegi, mida juba ammu oleks võinud õpetada, seda enam, et on näha, et lapsel on huvi. Ometi on meil kodus vägagi taibukas laps, kes teab rohkem kui ma oskaksin ühelt viie-aastaselt eeldada. Ilmselt õpib ta üsna pea lugemagi. See kõik on tänu õpetajatele, mitte mulle.
Sellest lugemiseoskusest ja muudest oskustest ma aga tahangi rääkida. Kui ma ütlen, et ma olen õpetajana äärmiselt kehv lapsevanem, siis ma pean silmas neid traditsionaalseid õpetusi – lugemine, arvutamine, kirjutamine ja muud sellised asjad. Ma olen alati mõelnud, et küll lapsed koolis õpivad. Ma ise oskasin ema sõnul juba vapsee imikuna lugeda, “Kalevipoeg” kuulus mu lemmikraamatute hulka kolme-aastaselt, kuuendakse eluaastaks olin ma juba “Tõde ja õiguse” kallal. Olgu, liialdasin muidugi, aga ma tõesti oskasin lugeda viiendaks eluaastaks vist, seega ei saa arvata, et minu arvamus on tingitud sellest, et olin õppimisel aeglane. Minu arvamus põhineb hoopis muul. Esiteks on lapsed väga erineva arenguga, ei saa kõiki ühe mõõdupuu järgi võtta. Teiseks on lastel erinevad huvid. Teate ju seda kuulsat tsitaati, et “kui hinnata kala tema võimekuse järgi puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on rumal”? Kolmandaks olin ma 5-aastane 33 aastat tagasi. Minu päeva eredamad hetked olid õhtune pooletunnine lasteekraan ja kella üheksane “Vikeraadio” unejutt ning raamatud. Kui mul oleks olemas olnud Netflix, YouTube, iPhone, iPad, Playstation, siis võib olla ei oleks ma ka nii palju raamatuid lugenud. Me ei tea. Ajad on muutunud ja me ei saa kõiki lapsi sundida olema ühesugused või sellised nagu olid lapsed 30-40 aastat tagasi. Meil on koolikohustus alates 7.-17. eluaastani. Kas me tõemeeli arvame, et selles vahemikus ei õpi mõni laps lugema/kirjutama? Kas me tõesti arvame, et nad ei tee seda esimeste kooliaastate jooksul? Kui ei õpi mingiks vanuseks lugema/kirjutama, siis on selleks olemas ka erikoolid.
Aga lapsed peavad kooli minnes lugeda oskama. Praktika (sh uuringud) näitavad, et paljudes Eesti lasteaedades ei lähtuta veel lapse arenguvajadustest ja õppima õpetamisest. Ikka veel näeb ja loeb, kuidas õpetajad palehigis lapsi laua taga töövihikuid täites kooliks ette valmistavad. Aga kuhu jääb lapse enda initsiatiiv, loovus, õpihuvi, probleemi eri moel lahendamise katsetamine, koostöö ja selle käigus suhtlemise harjutamine – need kõik on ju vajalikud oskused 21. sajandil toimetulekuks? (Õpetajate Leht). Siin tulebki minu ajju veateade. Esiteks jõuan ma tagasi sinna, et lapse õpihuvi saab lasteaiast kas tõuke või tõrke. Kui tal on õpetajaga vedanud ja õpetaja oskab õpetada mängeldes, nii nagu Ida rühmas või talle satub üleüldse selline õpetaja nagu minu sõbranna, kes on ilmselt unistuste lasteaiaõpetaja ja kandideeritud ka Aasta parima lasteaia õpetaja tiitlile õigustatult, on tõenäosus suur, et lastel ei teki õppimise suhtes tõrget. Kui aga satub õpetaja, kes palehigis lapsi laua taga kooliks ette valmistavad ja selles rühmas on ka mõni kala, kes ei oska puu otsa ronida, siis mis jääb lapsele meelde? Ta on rumal, ta ei taha õppida ja suure tõenäosusega kuuleb ta, et aga sa ei saa kooli minna, kui sa ei oska seda ja seda ja seda. Kõik ootavad 1.klassi minekut, pange end aga selle lapse kingadesse, kes on lasteaias kogu aeg kuulnud, et kui sa ei oska lugeda, siis sa ei saa koolis hakkama. Paneb õppima? Ja kui vanemad on minusugused?
Ma arvan, et ma ei ole kuigi kannatlik õpetaja, okei, ütleme ausalt, ma olen lausa laisk, kuid see ei tähenda, et ma ei armastaks lapsele muid asju koos teha, mis minu meelest on silmaringi arendamiseks ja huvide tekitamiseks sama olulised või isegi olulisemad, sest lugema-kirjutama saab koolis õppida, aga üldine silmaring ja lapse areng, lapse huvide areng peaks olema just lapsevanema töö ja huvi. Selles osas arvan ma ausalt, et me oleme Marekiga mõlemad üsna head vanemad. Mu meelest isegi see, et mu viieaastane laps suudab sõita 13 kilomeetrit rattaga, nii et silm ka ei pilgu, on üsna muljetavaldav, eriti maailmas, kus heaks lapsevanemaks olemiseks piisab tihti vaid lapsele iPadi kätte andmisest, see ka ju arendab. Igaks juhuks (saan aru, et siin oli probleem, miks ühe blogija laps abiratastega rattaga sõitis?) ütlen, et pikemaid maid sõidab Ida ka just abiratastega rattal, sest mulle tundub, et ta tunneb end kindlamini ja saab puhata kui väsimus tuleb, lühemaid maid kärutab nagu vanamees “suurte tüdrukute rattaga”. Ent jälle – kas kõik lapsed peavad viiendaks eluaastaks sõitma ilma abiratasteta? On see kusagil seaduses kirjas?
Ehk siis ma jõuan jälle ringiga sinna, et ma olen öelnud, et minu arvates vormib Eesti haridussüsteem ühesuguseid sõnakuulekaid sõdureid, keda saaks ühe mõõdupuu järgi hinnata. Mulle on vastu vaieldud, et ma eksin, olen ülekohtune, ei taha mõista. Mulle tuleb silme ette ikka see meem, kus Pinocchio läheb esimesse klassi, õpetajaks on kirves ja kõik ülejäänud õpilased on juba ühesuguseks töödeldud. Ma ei ole koolide ja õppimise peale mõelnud väga pikka aega, sest pole põhjust olnud, nüüd seoses Idat eesootava kooliteega ikka mõtlen, et pagana “paneme-kõik-puu-otsa-hinde-peale-ronima”- süsteem on see meie haridussüsteem ikka. Mulle ei meeldi. Mulle meeldiks kui kool õpetaks mõtlema, analüüsima, aru saama, mitte suvalisi numbreid ja asju pähe tuupima. Ma olen nõus ühe lapsevanemaga, kes Õpetajate Lehes on arvamust avaldanud: “Mäletan juhust, kui vanemal lapsel tuli loodusleksikonist pähe õppida 15 lehekülge lindude nimesid. Mina ei tunne kõiki maailma linde ja olen senini hakkama saanud. Samuti ei arva ma, et peaksin peast teadma kõiki ajaloodaatumeid ja -sündmusi. Kui vaja, leian need internetist või entsüklopeediast. Pealegi on mõned õpikud nii keerulise sõnastusega, et isegi täiskasvanul tuleb mõnda lauset kolm korda lugeda, et sisust aru saada. Kui lapse ainus mõte on, et jõuaks kodutööd kiiresti tehtud, on õppimise kasutegur väga väike. Leian, et tähtsam on õpetada lapsi süsteemselt mõtlema ning olulist ebaolulisest eraldama. Räägime palju vaimsest tervisest ja koolistressist, mille üks põhjus on see, et lapsed on kodutöödega üle koormatud.”
Eks see vahe on ka sellest tulnud, et digiajastu lendas nii suurelt peale ja seda ei ole õppetöös veel täielikult rakendada suudetud. Lohutan sind sellega, et minu nägemuse järgi on ca 10a pärast süsteemi siiski selle järgi kohandada jõutud.
Kodutööde kohta nii ja naa.
Meile tunduvad mõned praegused laste kodutööd tõesti utoopilisena, aga laias laastus on need kõik siiski arendavad. Arendavad lugemis- ja mõistmisoskust, meeldejäämisoskust jm. Ülesanne võib tunduda karm, aga suudan kuidagi näha seal taga ka neid “nähtamatuid” oskusi, mis sealt tegelikult arenevad pika peale.
Sellised ülesanded, kus peab 15lk lindude nimesid pähe õppima on veits ulme (ma loodan, et tegu oli liialdusega või lihtsalt harva esineva halva näitega, sest see lihtslat liiga ulme :D). Samas aga teatud suuremahulised päheõppimised, ajaloosündmuste kontrolltööd jms ei ole tingimata halb asi. Pole raske nagu “üheks tunniks” meelde jätta ja töö ära teha. Ühtlasi leian, et kui üks isik leiab, et “tal ei ole seda vaja” leiab teine samas olukorras mingi hetk, et teda väga huvitab ajalugu ja ta tahab sellel alal ka suurena end rohkem arendada. Ehk siis me leiame end läbi nende õpingute.
(Mulle meeldib ka rohkem disain, aga see ei tähenda, et ma ei oleks pidanud üheski mate, füsa, keemia, bioloogia, jnejne tunnis ju mitte midagi õppima või meelde jätma, sest “pole ju elus vaja olnud”).
Pigem ei poolda ma päris seda, kui algklassilapsel tuleb teha referaat, mille teeb 90% ulatuses ära lapsevanem, sest lapsele on ülesanne lihtsalt üle võimete. Suurema klassi laps aga ei peaks ära surema, kui natuke mahukam ülesanne antakse.
Olen nõus, et ongi nii ja naa. Oma näitest võin näiteks tuua, et ma VIHKASIN ajalugu, tuupisin daatumid ja nimed pähe, aga vapsee ei süvenenud. kooliajast ei jäänud midagi meelde. Nüüd ma aga ARMASTAN ajalugu, loen ajaloolisi raamatuid, ajakirju, filme, seriaale ning kui mõni asi huvi pakub rohkem, siis loen, otsin, guugeldan juurde.
Ma muidugi päris nii ei mõtle ka, et ohh, mulle meeldivad kirjandus ja keeled, et järelikult matat ja keemiat ei peaks üldse õppima koolis, aga ma arvan küll, et peaks saama valida nö õppeliini, sest pane mind matakallakuga klassi ja ma olen totaalne puupea, pane keelekallauga klassi ja ma olen geenius:)
Algklassilaps on täiesti võimeline tegema väikest referaati või uurimustööd ning seda ka ette kandma. Ülesande püstitus peab olema lihtsalt jõukohane. Minu pesamuna koolis praktiseeritakse seda päris palju. Väga lihtsad tööd, kuid laps uurib seda, mis teda huvitab. Asja mõte ole ümber kirjutamises. Kõik on oluline: uuritava objekti/subjekti valimine, info hankimine, vajaliku välja valimine (põhiliselt see, mis endale huvi pakub), selle vormistamine (sh joonistamine, tiitelleht jms) ning lõpuks klassikaaslastele tutvustamine. Neile meeldib seda teha. Piisab Ühest A4 leheküljest, millel on pilt ja mõned lapses huvi äratanud faktid. Nii õhinaga teevad 🙂 Kõik mu lapsed samas koolis käinud ja seal praktiseeritakse seda ammu. Mul isegi alles need tööd. Minu kogemus on selline, aga võib-olla kuskil toimub see kuidagi teisiti.
Jaa, kui on jõukohane, siis ma usun küll, et lapsed teevad täie õhinaga, sest lihtsalt lõbus on. Õppimine ja kodutööd peaksidki sellised olema, mis pakuvad rõõmu ja tekitavad elevust, et ei tuleks seda tunnet, et aaaaah pean ära tegema
mhh, mitme otsaga asi. Ühest küljest on hea, kui on huvi, kui on huvitav, siis on tore ja on lihtsam, eksole. AGA kui elu ise ei ole oma mitmekesisuses alati nii huvitav, on palju kohustusi, mida ei mõtle ka parima tahtmise juures endale fun´iks, mis ei lõõgasta/paelu. Mis siis saab? Ma ütlen, mis saab.. terve hunnik inimesi, kellel ei ole kohusetunnet ja kes lähtuvad vaid sellest, mida nemad teha tahavad ja mis tore tundub. Rasket tööd tuleb ka õppida tegema, sest elu on sageli raske ja täiskasvanuna seda õppima hakata on umbes see, kui terve elu lödevalt tugitoolis hängind teismeline pannakse olümpia jooksurajale ja jookse nüüd ja võida või … /misiganes väga kurnav-raske-otsustav olukord elus/
Selles suhtes olen ma sinuga nõus, et aina rohkem tuleb peale inimesi, kel pole kohusetunnet ja kes “kaasa ei mängi kui lõbus ei ole”. Mina tahan ka, et oleks lõbus, aga samas ma saan aru ju, et on asju, mida ma täiskasvanuna lihtsalt pean tegema. Samas ma ei usu, et tuupimine ja liigsed kodutööd, kogu see iganenud “kõik peavad võrdselt head olema kõiges” seda kohusetunnet suurendab. Võib olla algab asi kodust, kodusest kasvatusest ja vanemate suhtumisest? Kui vanemad nt kaasavad lapsi kodutöödesse, mis ei ole just fun, aga tuleb ära teha, siis võib olla sealt saab alguse see, et ei tuleks lödev tugitoolis hängiv teismeline? Mitte et ma teaks, aga teoretiseerin:)
Kui palju need tänapäeva naised üldse kodus teevad, et laps saaks nende pealt kohusetunnet kasvõi kodutööde järjepidevuse osas õppida ja kaasa teha? Igapäevaste samade tööde tegemist (koristamine, söögi valmistamine, lemmikloomade eest hoolitsemine), aias müttamist, seda kõike igapäevaselt, et laps aru saaks, et see ei ole mitte tujust sõltuv, vaid nii ongi ja nii peabki. Tänapäeva noored pigem ostavad poest valmistoitu õhtul, omavad koristajat, aed on vaid kohvitassiga jalutamiseks. No mis töö tegemist sa sellistelt õpid? ja siis lähed kooli ja kõik saab sealgi olema ennekõike meeldiv..
Selleks. et osta valmistoitu, omada koristajat jne peab teenima, selleks et teenida, tuleb midagi osata, selleks, et midagi osata, tuleb õppida. Õppida saab igatmoodi. Üldiselt ma olen arvamusel, et jah elu võiks olla rohkem meeldiv ja kõik ei pea tulema läbi raskuste ja jubedalt pingutades. Nii nagu mulle öeldi koolis, et elu ei peagi kerge olema. Aga miks ei võiks? Mis selles halba?
Aga miks ainult naised?
Ma olen nõus selle poolega, et Eesti haridussüsteem on jama. Kõik on ühe vitsaga löödud ja kõik peavad kõike ühtemoodi tegema. Elu näitab, et köige paremini mõistad ja jääb meelde see, mille vastu endal huvi on ja mida ise oled uurinud.
Päria nõus ei ole selle osaga, et laps võib oskusi ükskõik, mis vanuses omandada. Näen laste füsiona pidevalt ka seda suhtumist, et ah kõndima hakkavad nagunii ju kõik. Aga unustatakse kvaliteet. Loomulikult ei pea laps/last stressama selle pärast, aga varases eas oskuste omandamine annab teatava eelise – lapse aju loob väga palju juhteteid ja mida varem need sinna tekivad, seda tugevamad on nad terveks elus. Enda põhjal võin tuua näite – õppisin 3aastaselt lugema ja 1.klassis tuhande piires arvutama (välismaa koolis) – pole ma praeguseks mingi geenius selle pärast, aga ma olen terve elu tohutult lugenud ning peast arvutamises olen väga tugev. Need on asjad, mis on minu jaoks imelihtsad. Samas jalgrattaga õppisin sõitma alles 12aastaselt ning minu tasakaal ja kehataju on täiesti kohutavad olnud terve elu.
Ma ei oska siiamaani tuhande piires peast arvutada:D
Jeah, see kõik ühe mõõdu järgi häirib mind Eesti hariduses kõige enam… mis ei tähendaks, et pole teistsuguseid koole ja õpetajaid aga valdav on siiski niimoodi. Samas on see jama, et klassid on suht suured, õpetajad ülekoormatud ning neil pole ka jaksu 🙁
Mu laps käis pikalt väga koledalt… lohistas jalgu niimoodi, et talvesaabastel kulusid tallad läbi aga kuidagi kogemata treenis end suvel batuudil hüpates sellisesse vormi, et võitis 10-aastasena kuni 12-aastaste jooksu. Läbi mängu on võimalik treenida, kõik see soovitus Chaplini moodi käia jne ei olnud paraku piisav. Lapsel on vaja eduelamust aga kui kogu aeg on üks virin, siis on tal raske enesemotivatsiooni leida.
Sinul oli eduelamus arvutamises ja siiani oled selles hea… kui laps saab algklassides ettekujutuse, et ta on hea kirjutaja (mitte ei vinguta kogu aeg vaid käekirja ja vigade üle) või hea arvutaja, siis see annab hea alge ka sellele, et keerulisemate ülesannetega põnevusega tegeleb, mitte sunniviisiliselt ja ise end torpedeerides. Ma loen vahel inglismaa Alice blogi ja jubedalt sümpatiseerib see laste gruppidesse jagamine sõltuvalt ainest ning ülesannete andmine vastavalt hetke oskustele ja võimetele.
Kas kogu selle faktide tuupimise idee pole areneva (ja just kooliajal ekstra õppimisvõimelise) aju lihtlabane treenimine? Kuulen nii sageli neid asju stiilis “milleks mulle 15lk linnunimesid” (kuigi ma pean ütlema, et ma pole sellist ülesannet koolis täitnud, aga suht kindlalt oleks praegu mõni lehekülg meeles ja saaksin looduses lindu nähes või kuuldes rõõmu tunda, et näe: tema!), aga ega asi polegi ju selles, et ma peaks kõiki aastaarve elu lõpuni peast teadma, aga ma pean olema suuteline selle ülesande täitma, sest see treenib mälu, mõtlemist, õpetab asjade meelde jätmiseks süsteeme looma (olen suht kindel, et kõik inimesed on mingil hetkel oma kooliteel mõelnud välja totraid riime-lullasid, jätnud meelde omapäraseid mälupilte või leiutanud muid viise, kuidas suur hulk infot tallele panna) ja ilmselt kinnistub ka ikkagi üht-teist.
ühesõnaga see “milleks ma seda õpin, ma peaks õppima midagi muud” ei ole mu meelest üldse loogiline lähenemine. ja ma olen nõus, et paljudes ainetes on tuupimine ja “õigete vastuste” nõudmine (nt kirjanduses, wtf!?) ajast ja arust, aga AINULT skandinaavialik mämmutamine ja analüüsimine ei vii ka inimest kuhugi. nt Rootsis on noored inimesed ikka pigem sageli omaenda keeles kirjaoskamatud ja üsna kitsa silmaringiga. mingit head tasakaalu tuupimise ja individuaalse loomingulisuse vahel oleks täiuslikus maailmas vaja. 🙂
Jah, nõus, et see tuupimine on eesmärgiga aju treenida, aga ma olen täiesti veendunud, et aju saab treenida ka teisiti ja ilma stressi tekitamata. Nagu ma enda näitel tõin, siis ma VIHKASIN ajalugu, sest me pidime vaid numbreid pähe tuupima, ma ei saanud ajaloost isegi aru, sest ma ei süvenenud muusse kui et pean meelde jätma, kuna Napoleon suri ja kuna kuupäevaliselt Päikesekuningas kuningaks sai. Ja ma küsingi milleks mulle need arvud kui need juba kuu pärast mul meelest olid läinud. Minu meelest on olulised teadmised. Selles mõttes, et oleks ju tore kui koolis õpitust ka kasu on, silmaringi jaoks just nimelt. Muidugi on teatud aastaarve ja sündmusi, mida üks mõtlev inimene võiks teada. Toome labase näite. Võiks teada ju et 24.02 ei ole meil niisama vaba päev, vaid et sel on mingi põhjus. Ja maailmast võiks samamoodi ikka teada mingeid daatumeid, aga tänapäeval kui kõike saab guugeldada, siis ma leian et olulisem on analüüsi- ja mõtlemisoskuse arendamine.
Ma ei ütlegi, et kõik koolis peaks olema jube loominguline ja fun, aga justnimelt mingi tasakaal loomingulisuse, INDIVIDUAALSUSE ja tuupimise vahel võiks küll tänaseks päevaks juba olla.
see aastaarvude päheõppimine (ja järgmiseks päevaks unustamine) ongi ju ka seesama mälu treenimine, millest Miiu räägib. prof Eero Vasar just ka kommenteeris arstitudengite elu, et sisekõrva osad (üle saja) tulebki eksamiks osata pähe õppida ja järgmisel päeval ära unustada 🙂
nagu sa ise ka möönad, puhtast loomingulisuse toetamisest ei piisa – tänastel õpilastel on sageli puudu just oskusest/motivatsioonist vajadusel ka midagi nö pähe tuupida. iseasi on jah see, et milliste ainete/teemade puhul see mõistlik on ja milliste puhul mitte.
Ma jään sellise mälu treenimise vajalikkuse suhtes nagu meil koolides 12 aastat toimub eriarvamusele.
Tuupimine ei ole õppimine.
Tore, et keegi sellest ka niipidi aru saab 😊
Mina ei leia, et meie koolisüsteem oleks nüüd nii hull, et peaks kapitaalremonti hakkama tegema. Füüsikat, keemiat, matemaatikat jms läheb terve elu vaja. Vihkasin mis ma vihkasin seda füüsikat ja mõtlesin, et enam kunagi elus mul seda vaja ei lähe, kuniks ma autokooli läksin ja pidin ikka füüsikat õppima. Ja tuupimine kui selline on OLULINE, sest mälu treenimine ongi oluline. See tuupimine ei võta mitte midagi ära. Aga tuleb edaspidises elus kasuks. Minule on tööelus sellest mälutreeningust väga kasu olnud. Ja põhikoolis ei olnud mul aimugi, kes minust saab ja tuupimine oli meganõme. Ei huvitanud mind mitu päeva mingi lahing kestis või mis aastal Hitleri koera vanaema sündis. Aga pähe õppisin ja sama kiiresti ka unustasin. Küll aga leian mina, et kirjanduse tunnid võiksid olla rohkem lugemise kesksed, analüüsid ja arutamine. Mitte lihtsalt töövihiku täitmine nagu veel 10 aastat tagasi oli.
Tuupimine ei olegi õppimine. Tuupimine on tuupimine oma eesmärgiga.
Mis puutub noortes kohusetunde kasvatamisele, siis jah palun, kodused ülesanded peavad olema, peab olema kohustus midagi teha, sest kõik ei saa olla lillelapsed. Iga kord kui meie ettevõte mõnd töötajat otsib on käputäis troppe, kes ei ilmu vestlusele ja ei anna sellest ka teada, et ei ilmu. Ja enamasti on need just pealt kahekümne noored. Kes sellised tööle võtab mina ei tea, aga jõudu igatahes.
No vot mina olen täiesti teisel arvamusel. Minu arvates kuiv tuupimine EI OLE hea mälutrenn ja sellest ei ole kasu. Samamoodi ei arva ma, et kõigil on elus vaja matemaatikat, füüsikat jne täpselt ühe palju. Autokoolis mul füüsikat vaja ei olnud:D
Eveliis kallis, sina käisid autokoolis ammu. Samas ma ei taha uskuda, et sa ei pidanud teadma, mida dünamomeetriga tehakse. Minul oli eksamil see küsimus sees näiteks. Rääkimata nendest küsimustest, mida eksamil ei olnud ja mida ma lihtsalt tuupisin muide. 😀 Ja autokool ning autoga sõitma õppimine on täna hoopis teine asi kui 20 aastat tagasi, vähemalt Tallinnas.
Noh me oleme enamasti nagunii eriarvamusel. 😀 Asi siis selles teemaski olla eriarvamusel.
Just tahtsin öelda, et me nkn kogu aeg eriarvamusel, oleks imelik kui siin ühtemoodi mõtleks korraga:D
Aga minul tekib küsimus, et kustkohast su andmed üldse pärinevad? Kas sa üldse tead, mis tänapäeval koolis toimub? Kas sa tead selliseid algatusi nagu liikuma kutsuv kool, mitteformaalne õppimine, nutitund igasse kooli, kas sa tead kui palju rakendatakse koolides õuesõpet, projektiõpet jne jne. Muidugi on koole erinevaid ja õpetajaid erinevaid. Aga igal juhul riiklikus õppekavas ja õpetajatekoolitus räägitakse just individuaalsest lähenemisest jne. Ja kas sa seda tead, et viiendas klassis on veel paljudel lastel lugemisraskused, lugemine ei ole ju lihtsalt sõnade kokku lugemine, vaid teksti peab ikkagi mõistma ka. Minul on viiendas klassis tüdruk, kes ei oska pliiatsit käes hoida, kirjutab pliiats rusikas, paar last kirjutavad trükitähtedega.. Ma olen täiesti algaja õpetaja ja minu tunnid on vahel päris igavad. Mul on viies klass ja need lapsed on nii rahutud, et kui me midagi ägedamat teeme, keeravad nad täitsa ära 🙂 Kui me kirjutame tahvlile ja vihikusse on nad enam-vähem rahulikud. Loomulikult on see minu süü, et ma ei suuda klassis alati distsipliini tagada, aga samas ma arvan, et see on täiesti normaalne. Ma ise ju alles ka õpin. Küllap neil on ka ägedaid õpetajaid ja on ka vanakoolikaid ja ma arvan, et see ongi hea, lapsed näevadki, et inimesed on erinevad.
Mul käib tuttava laps Rootsis esimeses klassis ja tema laps on ainuke, kes õieti lugeda ei oska (kokku küll juba veerib) ja iga päev on vist mingisugused kodused ülesanded ka.. Nii et sealgi esimesse klassi minnes ikka tihti juba loetakse. Ma arvan, et kõik ikka oleneb õpetajatest, hea õpetaja ei ähvarda ju last mingi lugemisega. Minu lasteaias seda kindlasti ei tehta. Meil pole lugemine isegi teemaks tulnud.. Kahjuks on ikka päris palju selliseid vanemaid, kes oma lastega ei tegele ja ma arvan, et nende jaoks on meie lasteaed ja see, et seal õpitakse ka, väga oluline.
Ma ei ütlegi, et Eesti haridussüsteem on maailma parim ja kindlasti on palju, mida tasuks muuta, aga samas, mitte mõtlematult ja mitte lammutada. Ja väga hea, et sa selle üle arutled, aga tegelikult ma usun, et kui Ida kooli läheb, siis sa ehk imestad, et polegi nii hull… ja teistes maades on jälle omad probleemid. Igal juhul selle ajaga võrreldes, kui sina koolis käisid, on kindlasti väga palju muutunud — mis muidugi ei tähenda, et kusagil ei oleks vanakooliõpetajat võib-olla natuke veidrate nõudmistega. Aga jah, see tasakaal on minu meelest ikka juba täitsa olemas, vähemalt nii mõneski koolis.
Minu arvates selline kuiv tuupimine ei ole hea mälutrenn, nagu suvaline lahmimine jõusaalis.
Ka tuupimises peab olema mingi loogiline süsteem, lihtsalt peab leidma endale sobiva mooduse, KUIDAS midagi meelde jätta/infot ühendada/pidepunktid jne. Minu arvates just selles on kogu asja mõte, selles sobiva süsteemi leidmises, sest seda saab rakendada ka hilisemas elus. See on nagu enda aju tundma õppimine vms.
Aga miks me siis korrutustabelit pähe tuupisime? Kas see on ka kuiv tuupimine ja “telefon on alati käepârast” suhtumine? Veits kõhe on see, kuidas me tahame iseennast tehnikast ja nö tehisintellektist sõltuvaks teha ja oma peaga ei mõtle enam midagi, sest noh, kuiv tuupimine…
Ma ei räägi must-valgest maailmast, et kõik või mitte midagi. On mingid elementaarsed asjad, mida siiski peab õppima, naiteks lugema ju ka pmst ei peaks õppima, sest filmid on ju olemas.
15lk linnunimesid, või mis tahes muud infot, on võimalik ära õppida ka muul moel kui vaid kuivalt pähe tuupides. Jääb meelde veel paremini ja arendab aju, aga samas ei võta lastelt õppihimu ära.
Huvitav on see, et paljud inimesed arvavad, et kui lastel on huvitav õppida ja nad on motiveeritud, et siis see kuidagi võtab neilt ära vastutuse ja kohusetunde ning et selline lähenemine siis ei sisalda ka rasket tööd ning katsumusi laste jaoks.
Mul on kahtlus et nii arvavad vaid inimesed, kel puudub isiklik kokkupuude sellise haridussüsteemiga kus ei toimu kuiva tuupimist.
Ma arvan sa ei saanud aru, mida ma silmas pidasin. Meie süsteemis õpetatakse mõtlema ühtemoodi, kuid igal inimesel töötab aju erinevalt, võtab erinevalt infot vastu, mõttekulg on erinev, rõhud, mida esiteks märgatakse, kuidas miski jääb meelde jne. MIna pidasingi silmas seda, et tähtsam on inimesi õpetada oma aju kasutama, mitte kuivalt tuupima. Korrutustabelit on ka loogiliselt lähenedes lihtsam ajju sõõvitada, teatud mustri abil ja tõenäoliselt on igal inimesel oma muster. Inimene peab leidma endale sobiva viisi asju meelde jätta.
Kui inimene ei ole harjunud oma aju kasutama ehk ta ei tea kuidas see töötab, siis ta suure tõenäosusega ei tahagi üle enda varju hüpata ning just sellisele meeldib sõltuda kõiksugu vidinatest.
Ma olen täiesti nõus, et on asju, mille peab lihtsalt pähe õppima. Nagu ma oma lastelegi olen seletanud, et see on ajutrenn, kuid ka trenni peab tegema õigesti, nii et sellest ka kasu oleks.
Mina ei oleks Eesti koolisüsteemi osas nii karm. Mu laps käib praegu algklassides ja aega, kui ise koolis käisd, ei anna sellega võrreldagi. Enamus koolides, ei panda esimesed kolm aastat hindeidki, mõnes lausa 6. Enda laps käib suurima heameelega koolis, kuigi õpetajaid on igasuguseid. Neid, kes klapivad paremini tema iseloomuga ja neid, kes natukene vähem. Nagu eluski.
Eesti koolides on soovi kõrval võimalik saada maailmatasemel haridus. Selle haridusega on võimalik minna õppima ükskõik kuhu maailmas. Sh maailma parimatesse koolidesse.
Samuti on koolide valik meeletu… Niipalju erakoole, suundasid, mõtteviise. Muudkui aga vali, kui riiklik süsteem ei sobi. Universaalse süsteemi loomine, mis meeldiks kõigile oleks u sama nagu blogipostituse kirjutamine, mis meeldib kõigile. Alati on teisitiarvajaid ja neid, kes ristivastupidi mõtlevad.
Põhikooli õppekava on kõigile kohustuslik, sest need on ju baasteadmised igast valdkonnast. Ja need teadmised võiksid tõesti olla igal inimesel. Ja edasi tuleb ju gümnaasium, jällegi erinevate suundasid on meeletult: loodus, matemaatika, it, keeled jne jne. Lisaks kutsekoolid.
Mina saaks vist küll ainult ette heita seda, et klassid on liiga suured ja diagnoosiga lastele ei jätku tugiõpetajaid.
Põhikooli riiklikus õppekavas on ju palju ilusaid asju öeldud:
“Põhikooli ülesanne on luua õpilasele eakohane, turvaline, positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond, mis toetab tema õpihimu ja õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteliste omaduste arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist.”
“Õpetaja olulisim ülesanne on toetada iga õpilase eneseusku ja õpimotivatsiooni.”
“märgatakse ja tunnustatakse kõigi õpilaste pingutusi ja õpiedu; hoidutakse õpilaste sildistamisest ja nende eneseusu vähendamisest”
“ollakse avatud vabale arvamusvahetusele, sealhulgas kriitikale”
“luuakse õpilastele võimalusi näidata initsiatiivi, osaleda otsustamises ning tegutseda nii üksi kui ka koos kaaslastega”
“luuakse õhkkond, mida iseloomustab abivalmidus ning üksteise toetamine õpi- ja eluraskuste puhul”
“luuakse õhkkond, mis rajaneb inimeste usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel”
Jne jne jne: https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020?leiaKehtiv
Minu arust annab Eesti haridussüsteem nende ilusate väärtuste piires suht vabad käed koolidele ja õpetajatele ehk siis pole nagu alust väita, et kõik peavad ühtemoodi tegema ja ühesugused olema. Jah, on mingid ainealased oskused ja teadmised, mis on täpsemalt riikliku õppekava lisades kirjas, aga samamoodi on olemas lihtsustatud õppekavad jms võimalused, sh ka tavaõppekava piires ei pea ju kõike ära õppima, et lõputunnistus kätte saada. Paljudes koolides ei panda esimeses kooliastmes hindeid, õpikuid ja töövihikuid saavad koolid ise valida ja ka neid ei pea kaanest kaaneni läbi võtma ja ilusti istudes ära täitma. Osades koolides on esimeses kooliastmes üldõpetus, mitte erinevad õppeained. Paljud koolid on pm üleuputatud erinevate uuenduslike programmide-projektide liitumiskutsetega. Jne jne. Koolid ja õpetajad on ka väga erinevad.
Muidugi on haridussüsteemis probleeme, aga minu arust on need palju spetsiifilisemad ja paljud neist ka üsna keerulised lahendada või siis lahendamine käib lihtsalt väga pikkamööda (aga lahendamine on hetkel käimas). Üldist tuupimise ja ühesuguste inimeste vormimise nõuet ei ole riiklikus õppekavas ja ei õpetata seda ka õpetajahariduses.
Mulle tundub, et normintellektiga laps saab vähemalt akadeemilise kooliküpsuse lasteaiast kaasa. Sotsiaalne pool oli see, millega tuli kodus tööd teha, sest ainukese lapsena peres, oli ta harjunud saama mida tahtis.
Hetkel käib ta viiendas klassis, paar korda olen luuletuse pähe õppimisel ja kohustusliku kirjanduse lugemisel suuniseid jaganud aga kogu muuga on poiss ise hakkama saanud, st. lasteaia ja kooli õpetajate tööst on piisanud. Nii lugema, kirjutama ja arvutama on ta meie jaoks ootamatult ise hakanud. Lugemise vabadus tekkis tal sellest , et tahtis filmidest aru saada, inglise keelt õpetasid ka arvutimängud.
Hinded on kogu aeg viied või neljad seni olnud, hirmuga mõtlen, et ükskord peaks ka raskemaks minema ja võib-olla midagi pean talle õpetama hakkama aga et ma juba praegu tema matemaatikat kohe pealevaatamisega ei jaga, peaksin ise kohe õppima hakkama. Kuigi mul on kõrgharidus kätte saadud koos kõrgema matemaatika õppimisega, oli see väga ammu 🙂
Laps õpib edumeelses vallakoolis, klassides on 20-26 last, paralleelklasse ei ole. Õpetajad koolis on väga head, nagu ka kohalikus lasteaias. Juba 1. klassist peale on lastel talvel suusaveerand, on eraldi informaatika tunnid ja varakult suunatakse lapsi iseseisvalt esitlusi ja projekte tegema, samuti laval esinema. Väiksema kooli pluss, ka vähem andekas saab kogemusi.
Tagantjärele tarkusena oleksime pidanud talle väiksena andma rohkem võimalusi eakaaslastega koos olla ja nende käitumisega leppida. Kooli tulevad kokku väga erinevad lapsed, kahjuks ka need kes oskavad ropendada ja ainult kätega konflikti lahendada Selleks polnud meie laps valmis ja labane käitumine tekitab temas meelepaha, õnneks on nende klassis ainult kolm taolise käitumismustriga last, kuigi mõnel päeval tundub, et ka seda on palju. Hea on öelda, lepi sellega, ära suhtle nendega, vaata mööda, aga lapse tuju on ikkagi rikutud. Klassijuhataja muidugi püüab aga mis sa ikka teed, kui lapsevanem ei saa probleemist aru, müts peas ja nätsu näriv ülbe “jõmm’ koosolekul, kes arvab et miks me peaksime tulema kooli mingit pillikääksutamist vaatama, andis mulle selge pildi sellest, missugune on mu lapse klassikaaslase lastetuba.
Kuidas aga taolise kaaslasega leppimiseks oma last ette valmistada, mina ei tea.
Kooli ja õpetajat saab valida, klassikaaslased on loterii samas koos eksisteerima peaks inimene suutma kõigiga
Pikk jutt minu kooliteemalistest mõtetest 🙂
Mul ei käi küll keegi koolis, kuid aegajalt on teiste käest kuulda, mida või kuidas koolis õpetatakse. Mõtlen, et kas praegu pole vastupidine tendents, et kõigist tahetakse teha vaid googliusku ja esinemiskogemusega indiviidi ning ei õpetata kuidas infomüras mitte iseennast ära kaotada, kuidas eristada olulist ebaolulisest. Nii nagu minu kooliajal ei küsinud keegi, kas ma tahan peast euroopa kaarti joonistada ja sinna riikide pealinnasid märkida, siis nüüd ei arvestata seda kas laps tahab klassi ees powerpontis ettekannet teha ja saada maailma parimaks esinejaks. Minu jaoks on selles kûsimus ja mõttekoht…