õpetajad

Rumalam kui 3B

/ / Leave a comment

Nagu te teate, siis mõnikord löön ma sotsiaalmeedias laineid sellega, et ei tea, mis on avaldis. Ses mõttes, et 100 piires ma ikka liita lahutada oskan, aga kuna ma seda sõna igapäevaselt ei kasuta, koolist on möödas rohkem aega kui ma peast arvutada viitsiks ja Ida ühe oma kontrolltööga mind üle mõtlema pani ning segadusse viis, siis tõepoolest pidin tunnistama, et ma ei tea mis on “avaldis”. Rumalam kui 3B ühesõnaga.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid arutelust, mis tolle postituse all tekkis seoses õpetajatega. Ma ausalt ei ole kunagi matemaatikat armastanud ja mida klass kõrgemale ma jõudsin, seda hullemaks matemaatika minu jaoks läks. Pean siiralt tänama oma pinginaabrit ja kooliaegset peikat. Vähe sellest, et nad aitasid mul matemaatika kontrolltöid ära teha, nii et tegid kõige pealt oma ülesande ära ja siis leidsid võimaluse ka mind aidata (spikerdamise meistriklass seda teha 1. ja 2. pingis?), nad ka aitasid mul õppida. Peika päriselt tegi mulle kartulitest ja spagettidest 3D mudeleid, et ma visuaalselt aru saaks, mille pindala, ümbermõõtu me arvutame ja “omandas “laenas” koolist ka ühe kontrolltööde raamatu, kust enne matemaatika kontrolltöid tegi asjakohasest peatükist n+1 ülesannet sealt läbi koos minuga, et ma läbi ei kukuks. Tahtsin ma neid lahendada või ei, ta lihtsalt sundis (milline jultumus!) ja kannatas ära mu sõimu kui püüdsis mulle asju selgeks teha ja ma aru ei saanud (midagi pole aastatega muutunud, Marek peab seda kogu aeg taluma) Ilma nende abita mina ei tea, kuidas ma matemaatikast läbi oleks saanud.

Bürokraatia vs inimesed

/ Eveliis / 12 Comments

Uhh, ma ei saa ise ka aru, kuidas ma nüüd korragi nii lasteaiateemade lainel olen, et tuleb juba kolmas järjestikku samast sarjast. Et kõik ausalt äre rääkida, siis tuleb alustada sellest, et öelda, et see on puhas emotsioonipostitus, ma ei tea ega ole ka süvenenud, kuidas seadused ja ettekirjutused ja muu selline tegelikult on.

Nagu te teate, siis peale Norra lasteaiakogemust oli mul natukene raskusi Eesti lasteaiaga kohanemisel, kõik tundus nii harjumatu, iganenud ja “kastis kinni” justkui poleks viimase 34 aastaga, mil ma ise lasteaias käisin, midagi muutunud. Ometigi pidin ma Ida ka siin lasteaeda panema ja kohanema sellega, et Eesti lasteaed on teistsugune. Minu õnneks sattus Ida kohalikus lasteaias rühma, kus õpetajad ei ole vaid õpetajad, aga päriselt laste jaoks olemas igas nende mures ja rõõmus. Jajaa, kõik õpetajad peaksidki sellised olema, aga me teame kõik, et on igasugu õpetajatüüpe. Meie õpetajad on omal väikesel moel nagu osakene perekonnast. Pole ka midagi imestada kui üks õpetajatest on lasteaias olnud peaaegu 45 aastat ning olnud õpetaja ka paljudele praeguste laste vanematele. Mina ütlen ausalt, et mind on just meie rühma õpetajad oma suhtumises, soojuses ja olemasolekus veennud selles, et Eesti lasteaed on ka okei. Teistmoodi, aga okei. Nii tore on vaadata kuidas ka Ida on õpetajatesse kiindunud ja kui palju nad tegelikult lastega räägivad ja tegelevad, ka muudest asjades kui vaid tavapärased lasteaia-asjad. Eile tuli Marek rallilt ja Ida esimene küsimus oli: “Issi, kas Ott ikka võitis? Me õpetajaga nii hoidsime talle pöialt!”

Meie rühma õpetajad on oluline osa meie igapäevast.

Nädalavahetusel sain ma teada, et üks õpetaja läheb järgmisest kuust ära. Põhjuseks see, et noored õpetajad tulevad lapsehoolduspuhkuselt tagasi. Mulle jääb muidugi arusaamatuks, kuidas saab lapsehoolduselt tulnud õpetaja välja vahetada 45 aastat lasteaias olnud ja meie rühmaga algusest peale olnud õpetaja, aga bürokraatia ei olegi minu tugevaim külg. Ma saan väga hästi aru, et noori õpetajaid on lasteaedadesse ja koolidesse raske saada ning loomulikult peaksid kõik uksed neile avatud olema, kuid mulle jääb nii palju arusaamatuks isiklikul inimlikul tasandil. Ida rühm läheb järgmisel aastal kooli ning see õppeaasta jääks sellele õpetajale niikuinii viimaseks, mis loogika on selles, et lihtsalt niimoodi keset aastat selgub, et tuleb asemele keegi teine. Mitte et ma arvaks et uus õpetaja ei võiks sama hea ja hooliv olla, aga on ju selge, et lapsed ja õpetaja (ning vanemad) on kokku kasvanud. Kas tõesti peavad alati asjad käima nö raamatu järgi või võiks sellistes situatsioonides olla ka inimlikku mõõdet? Ma olen täiesti kindel, et selleks pooleks aastaks, mis lastel on veel lasteaias käia, oleks võimalik leida ka mõni teine lahendus. Nii et ei pea loobuma noorest õpetajast, aga ka vana (mitte vanuse mõttes) saaks jääda ja oma rühmaga lõpuni minna. Muidugi ega ma ei tea tausta, võib olla õpetaja ise tahtiski lahkuda ja minu emotsioon on vaid minu emotsioon ning tegelikult on kõik õnnelikud, aga mina tunnen kuidagi, et minuga ei ole arvestatud. Minu kui lapsevanemaga. Minu käest ei ole küsitud, kuidas mina suhtun sellesse suhteliselt ootamatusse muutusesse. Võib olla ei peagi. Võib olla on see tavapärane. Võib olla nii asjad käivadki. Kõik võib olla, aga ikkagi jääb mulle sisse selline poolik tunne. Mina (ja ma millegi pärast arvan, et ka lapsed ja teised lapsevanemad) oleksid hea meelega näinud just oma õpetajatega lõpuni minemist.

Kuidagi nii kurb tunne on.

“Ma tahan loomaarstiks saada, siis ei pea lugeda oskama!”

/ Eveliis / 11 Comments

Mina ei tea, millal see juhtus, aga ühel hetkel on minu beebist saanud suur laps. Nii suur, et kui ta ei oleks sündinud oktoobri lõpus, oleks ta paar päeva tagasi alustanud esimeses klassis, aga kool tundus kuidagi nii kauge tulevik kogu aeg, et pean täiesti ausalt ütlema, et õpetamistegevustesse ma väga ei ole panustanud, sest aega ju. Las on laps, olen ma mõelnud, kuigi mu ema oli juba Ida teisest eluaastast närvis, et miks ta juba lugeda ei oska. Väidetavalt kõik meie peres on osanud. Okei, teen emale liiga, aga ta tõesti on mind 762380 korda noominud, et ma ei ole sellega tegelenud. Mina ju ometigi oskasin juba viieaastaselt lugeda. Ma olen küll selgitanud, et asi võis olla ka selles, et tol ajal ei olnud lastel väga palju muud meelelahutust kui päevas üks multikas (kui just Klaasikillumängu ei näidatud, siis ei olnud isegi seda ühte õhtust multikat), puu otsas ronimine (milles ma olin koba) ja raamatud. On ilmselge, et ma pidin õppima lugema kiiremini.

Ühesõnaga. Ida ei ole siiani ilmutanud erilist huvi tähtede vastu. Muidugi tunneb ta mingeid tähti ja veerib mingeid sõnu kokku, aga nüüd on meie vestlused jõudnud sinna, et ta tunneb ise, et tahab lugema õppida. Kõik sai alguse meie õhtustest jutuajamistest, kui me enne magamaminekut elulise tähtsusega teemasid lahkame. Ühel õhtul ütles Ida, et tahab loomaarstiks saada. Ma olin meeldivalt üllatunud, sest polnud varem seda soovi kuulnud. “Siis ma ei pea lugeda oskama,” lisas Ida enne kui jõudsin teda põhjalikult kiita. Selgitasin, et sa pead ikka oskama ju lugeda ja kirjutada, et oskaksid loomadele õigeid ravimeid kirjutada. “Ahah,” vastas Ida ja küsis, kas politseinikuks saamiseks ei pea lugeda oskama. “Ikka peab,” vastasin, “kuidas sa siis mõne eksinud lapse koju aitad, kui ta aadressi ei oska lugeda?” Ida mõtles ja küsis kurvalt, et kas mõni amet on, kus ei pea oskama lugeda. Sain aru, et probleem seisnes selles, et keegi tema sõpradest oskab lugeda või et paljud meie sõprade lapsed läksid kooli ning Ida tunneb end selle pärast halvasti.

Leppisime kokku, et hakkame igal õhtul tähti õppima. Meil on vanaema Ülle poolt igasugu materjali, sest nagu öeldud ta on juba Ida beebieast saati meid püüdnud õppima panna. Võtsime esimesel õhtul ette tähekaardid ja hakkasime püüdlikult õppima. Esimest korda elus nägin ma Idat keskendumas ja tõesti püüdmas ning pingutamas. “L-Õ-V-I,” veeris ta kenasti kokku. Kiitsin teda ja palusin kiiremini veerida, et sõna kokku häälduks. Ida püüab ja püüab ja püüab ning loeb kokku “tiiger”, sest all on lõvi pilt, keda ta ekslikult tiigriks peab. “Jott-ää-enn-ee-ess”  veerib ta tähed kokku ja kiiremini “jottänes”. Püüan õpetada, et ta hääldaks “jott”-i natuke rohkem “i”-ks. “Iänes” veerib ta kokku, kuid ikka ei saa kokku “jänest”. Ma mõistan teda. Ma ka ei saaks. Edasi tuleb “G”. “See on “ge”, õpetan ja hakkame kokku lugema “tigu”. Ikka tuleb sealt “tigeu”. Sama kordub “kodeu”-ga. Jätame rasked häälikud kõrvale.

Jõuame K ja T täheni. K -tähe ajab Ida sassi T-tähega. Näitan talle eelmist kaarti, kus oli “tibu” ja küsin, kas seda loeti “kibu” või “tibu”. Saame selgeks, et K on K ja veerime kokku sõna “söök”. Ikka tahab sõna lõppu tulla T. Käime edasi tagasi kahe tähekaardi vahel ja saame K jälle selgeks. “Kiik” tahab ikka häälduda “kiit”. “Aga eelmises sõnas oli ju lõpus K,” tuletan talle meelde, mis see oli?” Ida veerib “S-Ö-Ö-K” ja vastab siiralt ja ausalt “toit”.

Saan aru, et mu emal on õigus olnud (pagan nendel emadel õigus kipub olema!), ma olen õpetamist liiga kaua edasi lükanud. Laps pingutab täiest väest, et kokku lugeda sõnu, aga mina ei oska õpetada. Järgmine õhtu läheb meil täitsa rappa, ma ei oska kiita kui kui “tere”-st sai “reha” ja muud sellised apsakad, kuid võtan end kokku ja leian siiski, mille eest kiita. Ida on rahul, endas küll natuke pettunud, kuid siiski rahul, et päris hästi läks. Järgmised päevad ma guugeldan nippe, kuidas last õpetada ja mida ma valesti tegin. Saan kiiresti selgeks, et kõike. “Esmalt on lihtsam eristada täishäälikut – kasuta sõnu, mis algavad A, E, I, O, Uga. Kõige raskem on lapsel kuulates tabada kaashäälikuid (K, P, T, G, B, D).” Ma alustasin esimesel õhtul kohe valest otsast. (Loe lähemalt https://naisteleht.ohtuleht.ee/691934/kuidas-last-lugema-opetada) Aasta ema.

Peale tähtede õppimist oleme me vaadanud “Mõmmi ja aabitsat”. Saan aru, miks nad alustasid A-st, I-st. Nüüd saan aru. Kaks päeva tagasi veel ei saanud. Ida kordab tähti ja on rõõmus. “Neid tähti ma ju tean, need on lihtsad!” Jõuan mõelda, et kaugele me ei jõua kui vaid “lihtsaid” tähti õpime, kuid juba lisab Ida rõõmsalt, “kaks uut tähte sain ka ju – U ja R!”  Ida kipub sassi ajama ka O ja U, ütleb O asemel U. Huvitav, kas sel võiks olla mingi seos sellega, et norra O hääldatakse U-na? Kuigi Norra lasteaias oli ta veel pisike, siis natuke tähti nad ikkagi õppisid ka seal. Enne magamajäämist õpetab Ida mulle, et kui homme jälle õpime, siis sina pead sõna ette ütlema mitu korda ja mina kordama, nii on õige õpetamine. Vat siis sulle ema. Laps peab mind õpetama, kuidas teda lugema õpetada.

Jagage ome nippe ja õpetusi, kuidas D,G,J tähti õpetada, et  “koDEu”, “tiGEu” “JOTTänes” sõnadest saaks päris sõnad. Ja üldse kõik lugemaõpetamise nipid-soovitused on teretulnud. Aasta ema hakkas nüüd last õpetama lõpuks:)  

Meie kiisul kriimud silmad

/ Eveliis / 31 Comments

Iga kord kui ma võtan sõna Eesti haridussüsteemi teemadel saan ma hulga kommentaare, mis räägivad sellest, kuidas ma teen Eesti õpetajatele liiga ja ei hinda nende tööd. Minu jaoks on suur vahe, kas ma kritiseerin süsteemi või inimesi, need on kaks eriasja, vähemalt minu jaoks. Ma olen 100% arvamusel, et Eesti haridussüsteem, alusharidus, on iganenud ja paljus sõltubki lapse heaolu lasteaias, koolis sellest, milline õpetaja teda alusharima satub. Ida Eesti õpetajatega ei saaks ma rohkem rahul olla. Seda et tegu on soojade, hoolivate ja tarkade õpetajate ja inimestega kinnitab ka see kui palju ja kuidas laps õpetajatest kodus räägib ning kuidas ta tahab lasteaeda minna. Mind lapsevanemana paelub aga see, kuidas ma näen, et laps nende käe all silmnähtavalt areneb. Mina olen õpetajana äärmiselt kehv, ma ei tule poolte asjade pealegi, mida juba ammu oleks võinud õpetada, seda enam, et on näha, et lapsel on huvi. Ometi on meil kodus vägagi taibukas laps, kes teab rohkem kui ma oskaksin ühelt viie-aastaselt eeldada. Ilmselt õpib ta üsna pea lugemagi. See kõik on tänu õpetajatele, mitte mulle.

Sellest lugemiseoskusest ja muudest oskustest ma aga tahangi rääkida. Kui ma ütlen, et ma olen õpetajana äärmiselt kehv lapsevanem, siis ma pean silmas neid traditsionaalseid õpetusi – lugemine, arvutamine, kirjutamine ja muud sellised asjad. Ma olen alati mõelnud, et küll lapsed koolis õpivad. Ma ise oskasin ema sõnul juba vapsee imikuna lugeda, “Kalevipoeg” kuulus mu lemmikraamatute hulka kolme-aastaselt, kuuendakse eluaastaks olin ma juba “Tõde ja õiguse” kallal. Olgu, liialdasin muidugi, aga ma tõesti oskasin lugeda  viiendaks eluaastaks vist, seega ei saa arvata, et minu arvamus on tingitud sellest, et olin õppimisel aeglane. Minu arvamus põhineb hoopis muul. Esiteks on lapsed väga erineva arenguga, ei saa kõiki ühe mõõdupuu järgi võtta. Teiseks on lastel erinevad huvid. Teate ju seda kuulsat tsitaati, et “kui hinnata kala tema võimekuse järgi puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on rumal”? Kolmandaks olin ma 5-aastane 33 aastat tagasi. Minu päeva eredamad hetked olid õhtune pooletunnine lasteekraan ja  kella üheksane “Vikeraadio” unejutt ning raamatud. Kui mul oleks olemas olnud Netflix, YouTube, iPhone, iPad, Playstation, siis võib olla ei oleks ma ka nii palju raamatuid lugenud. Me ei tea. Ajad on muutunud ja me ei saa kõiki lapsi sundida olema ühesugused või sellised nagu olid lapsed 30-40 aastat tagasi. Meil on koolikohustus alates 7.-17. eluaastani. Kas me tõemeeli arvame, et selles vahemikus ei õpi mõni laps lugema/kirjutama? Kas me tõesti arvame, et nad ei tee seda esimeste kooliaastate jooksul? Kui ei õpi mingiks vanuseks lugema/kirjutama, siis on selleks olemas ka erikoolid.

Aga lapsed peavad kooli minnes lugeda oskama.  Praktika (sh uuringud) näitavad, et paljudes Eesti lasteaedades ei lähtuta veel lapse arenguvajadustest ja õppima õpetamisest. Ikka veel näeb ja loeb, kuidas õpetajad palehigis lapsi laua taga töövihikuid täites kooliks ette valmistavad. Aga kuhu jääb lapse enda initsiatiiv, loovus, õpihuvi, probleemi eri moel lahendamise katsetamine, koostöö ja selle käigus suhtlemise harjutamine – need kõik on ju vajalikud oskused 21. sajandil toimetulekuks? (Õpetajate Leht). Siin tulebki minu ajju veateade. Esiteks jõuan ma tagasi sinna, et lapse õpihuvi saab lasteaiast kas tõuke või tõrke. Kui tal on õpetajaga vedanud ja õpetaja oskab õpetada mängeldes, nii nagu Ida rühmas või talle satub üleüldse selline õpetaja nagu minu sõbranna, kes on ilmselt unistuste lasteaiaõpetaja ja kandideeritud ka Aasta parima lasteaia õpetaja tiitlile õigustatult, on tõenäosus suur, et lastel ei teki õppimise suhtes tõrget. Kui aga satub õpetaja, kes palehigis lapsi laua taga kooliks ette valmistavad ja selles rühmas on ka mõni kala, kes ei oska puu otsa ronida, siis mis jääb lapsele meelde? Ta on rumal, ta ei taha õppida ja suure tõenäosusega kuuleb ta, et aga sa ei saa kooli minna, kui sa ei oska seda ja seda ja seda. Kõik ootavad 1.klassi minekut, pange end aga selle lapse kingadesse, kes on lasteaias kogu aeg kuulnud, et kui sa ei oska lugeda, siis sa ei saa koolis hakkama. Paneb õppima? Ja kui vanemad on minusugused?

Ma arvan, et ma ei ole kuigi kannatlik õpetaja, okei, ütleme ausalt, ma olen lausa laisk, kuid see ei tähenda, et ma ei armastaks lapsele muid asju koos teha, mis minu meelest on silmaringi arendamiseks ja huvide tekitamiseks sama olulised või isegi olulisemad, sest lugema-kirjutama saab koolis õppida, aga üldine silmaring ja lapse areng, lapse huvide areng peaks olema just lapsevanema töö ja huvi. Selles osas arvan ma ausalt, et me oleme Marekiga mõlemad üsna head vanemad. Mu meelest isegi see, et mu viieaastane laps suudab sõita 13 kilomeetrit rattaga, nii et silm ka ei pilgu, on üsna muljetavaldav, eriti maailmas, kus heaks lapsevanemaks olemiseks piisab tihti vaid lapsele iPadi kätte andmisest, see ka ju arendab. Igaks juhuks (saan aru, et siin oli probleem, miks ühe blogija laps abiratastega rattaga sõitis?) ütlen, et pikemaid maid sõidab Ida ka just abiratastega rattal, sest mulle tundub, et ta tunneb end kindlamini ja saab puhata kui väsimus tuleb, lühemaid maid kärutab nagu vanamees “suurte tüdrukute rattaga”. Ent jälle – kas kõik lapsed peavad viiendaks eluaastaks sõitma ilma abiratasteta? On see kusagil seaduses kirjas?

Ehk siis ma jõuan jälle ringiga sinna, et ma olen öelnud, et minu arvates vormib Eesti haridussüsteem ühesuguseid sõnakuulekaid sõdureid, keda saaks ühe mõõdupuu järgi hinnata. Mulle on vastu vaieldud, et ma eksin, olen ülekohtune, ei taha mõista. Mulle tuleb silme ette ikka see meem, kus Pinocchio läheb esimesse klassi, õpetajaks on kirves ja kõik ülejäänud õpilased on juba ühesuguseks töödeldud. Ma ei ole koolide ja õppimise peale mõelnud väga pikka aega, sest pole põhjust olnud, nüüd seoses Idat eesootava kooliteega ikka mõtlen, et pagana “paneme-kõik-puu-otsa-hinde-peale-ronima”- süsteem on see meie haridussüsteem ikka. Mulle ei meeldi. Mulle meeldiks kui kool õpetaks mõtlema, analüüsima, aru saama, mitte suvalisi numbreid ja asju pähe tuupima. Ma olen nõus ühe lapsevanemaga, kes Õpetajate Lehes on arvamust avaldanud: “Mäletan juhust, kui vanemal lapsel tuli loodusleksikonist pähe õppida 15 lehekülge lindude nimesid. Mina ei tunne kõiki maailma linde ja olen senini hakkama saanud. Samuti ei arva ma, et peaksin peast teadma kõiki ajaloodaatumeid ja -sündmusi. Kui vaja, leian need internetist või entsüklopeediast. Pealegi on mõned õpikud nii keerulise sõnastusega, et isegi täiskasvanul tuleb mõnda lauset kolm korda lugeda, et sisust aru saada. Kui lapse ainus mõte on, et jõuaks kodutööd kiiresti tehtud, on õppimise kasutegur väga väike. Leian, et tähtsam on õpetada lapsi süsteemselt mõtlema ning olulist ebaolulisest eraldama. Räägime palju vaimsest tervisest ja koolistressist, mille üks põhjus on see, et lapsed on kodutöödega üle koormatud.”

 

Õpetaja või kasvataja

/ Eveliis / 2 Comments

Minuvanused mäletavad oma lasteaiast kasvatajaid ja kuigi juba aastaid on lasteaias riiklik õppekava ja õpetajad, siis ma näen ja kuulen ikka, et vana harjumus on  visa kaduma. Ikka kiputakse ütlema, et lasteaias kasvatajad ja koolis õpetajad, sest nii oleme me vanast ajast harjunud. Aga tegelikult laste kasvatajad oleme meie, vanemad. Õpetajateks on inimesed, kes on selleks õppinud. Lasteaias ja koolis.

Mina olen nagu te teate esimene kritiseerima asju meie lasteaiasüsteemis, kuid tihti jääb lugejatele ekslik mulje nagu ma kritiseeriks õpetajaid. Kritiseerida meie õpetajaid, vähemalt neid kellega ma olen kokku puutunud ja keda tunnen, ei tuleks mulle mõttesegi. Ma näen inimesi, kes suudavad väikeseid inimesi, nende rõõme ja muresid mõista (mõnikord paremini kui vanemadki), ma näen inimesi, kes on hoolivad ja armastavad (kuigi ma ei saa aru, kuidas nad seda teevad, sest ma julgen öelda, et lapsed ei ole alati 100% armsad, nad võivad olla ka väikesed pahalased), ma näen inimesi, kes tahavad lastele anda kaasa väärtushinnangud ja teadmised, millega läbi elu minna, ma näen inimesi, kes õpetavad läbi mängu lastele tähti, numbreid ja lugemist, ma näen inimesi, kes pingutavad, ma näen inimesi, kes teevad oma tööd missioonitundest. Ma olen Facebookis lasteaia õpetajate grupis ja kuigi mina ei nõustu aegajalt nendega ja nemad minu vaadete ja arvamustega, siis see ei olegi teatud kontekstis oluline. Oluline on see arutelu ja ideed, mida ma seal grupis näen. Ja see teeb rõõmu.

Kui rääkida konkreetselt Ida õpetajatest, siis minu arvates on tegu võrratute inimestega. Nende oskus vaadata asju lapse tasandilt, nende oskus minusuguseid vanemaid õpetada ja panna mind nägema asju lapse silmade läbi on imetlusväärne. Nende loovus lausa tase omaette. Kõik kaardid, mis Ida on emadepäevaks või mõneks muuks tähtpäevaks koju toonud, on nagu väikesed kunstiteosed. Nii lihtsad ja armsad ideed, mida õpetajad lastega koos teostavad. Lasteaia etendused, mille tegevuse üks õpetajatest välja mõtleb, on geniaalsed. Jällegi, nii lihtsad, aga nii armsad.

Täna on õpetajate päev. Nii nagu on emadepäev eriline emadele, isadepäev isadele, on eriline õpetajate päev ka õpetajatele. See on see päev, kus me peaksime neid tunnustama selle töö eest, mida nad igapäevaselt teevad. Käsis südamel ütlen mina, et kuigi laias laastus mulle lapsed meeldivad, siis mina ei suudaks sellist tööd kunagi teha. Mu süda ei ole nii suur ja mu teadmised on üsna puudulikud. Aga nemad teevad seda südamest ja annavad oma parima, et meie lastest kasvaksid toredad inimesed, mitte sellised kibestunud ja kurjad, vaid inimesed, kes oskavad arvestada ja mõista. Tänan neid selle eest südamest! Tunnustage teie ka täna neid! Kinkige neile väike lilleõis lapsega! Koolis ju saavad õpetajad lilli. Ärge unustage, et ka lasteaias töötavad õpetajad!

*Päisepildil Ida rühma sügisesed meisterdused. Mina pole grammigi teinud, lapsed lasteaias õpetajatega tegid. Mina asi oli rühma seinal neid vahvaid meisterdusi nautida. Vaadata, kes, kuidas ja mida on meisterdanud.Mitte vaadata seda kui tubli on ühe või teise lapse EMA või ISA;) 

Head õpetajad

/ Eveliis / Leave a comment

Ida on täielik printsess/drama queen. Oma ema (ja vanaema) väike koopia vähemalt selles draama osas. Jumala eest, vaatan mõnikord ta jonnihoogusid ja mõtlen, et kust see kangus ometi tuleb, kuid tegelikult ei ole seda vaja kaugelt otsida. Geenid. Minu omad. Tundub, et Marekilt on ta saanud erakordse taiplikuse ja koristamisegeeni, minult iseloomu geeni. Ma tean täpselt, kui raske on jonni järele jätta, alla anda ja issand jumal, vabandust paluda. Ida on täpselt samasugune.

“Bestemt liten dame” (iseloomuga väike naine) iseloomustas teda Knut kui esimest korda 1,5aastast Idat nägi. Erinevates keeltes on see olnud ka läbiv iseloomustus Ida kohta. Kodus on temaga teinekord päris keeruline, sest ta teab kõike ise, tahab kõike ise ja trambib jalgu kui oma tahtmist ei saa. Üldjoontes tavaline nelja-aastane, aga väikese lisavimkaga. Ka lasteaias ei ole ta kõige lihtsam laps. Ka seal teab ta ise, mida ta teeb, kuna ta teha tahab, kus ta teha tahab. Aga päris nii ei saa. Ja siis tulevad jonnituurid, mis ilmselt ka õpetajate kannatuse proovile panevad.

Kuid ma tahaks neid õpetajaid kiita. Kohe päriselt. Jah, ma ei ole pärisrahul Eesti lasteaiasüsteemiga, kuid teinekord kui ma jälle seda kritiseerin, on mul natuke kehv tunne, sest ma kardan, et jääb mulje, et ma kritiseerin ka Ida õpetajaid. Sugugi mitte. Ma olen algusest saati olnud hämmingus, kuidas üks õpetaja saab hakkama 10+ lapsega, aga et nad suudavad olla ka mõistvad, hoolivad, arusaajad, lapsest lähtuvad (nii palju kui võimalik) selle eest neile suur kiitus. Mõni kord kui ma Idale lasteaeda järele lähen, ütleb õpetaja, et täna oli natuke draamat ka, aga ei “kitu” mulle. Muigab lihtsalt suunurgast, et kõike ei saa ka vanematele ära rääkida, mis lasteaias juhtub.

Eile siiski rääkis ühe “draama” lõpuks ära. Lapsed olid lõpetamas mängimist, sest oli söögiaeg, koristamise asemel oli Ida käed puusa löönud ja öelnud, et “mitte keegi ei lähe praegu sööma, vaid kõik mängivad kohe praegu minuga”.  Ilmselgelt ei saanud väikese direktori tahtmine peale jääda ja nii see draama tekkiski. Sööma nad siiski läksid, aga jonnituju tuli söögilauas uuesti meelde. “Kui sa mind kohe ei sööda, siis ma ei söö mitte midagi!” oli väike direktor öelnud.  Õhtul rääkis õpetaja mulle, et tema enda lapselapse kohta oli õpetaja öelnud viisakalt “huvitava karakteriga laps”.

Ma võin öelda, et Ida on sama “huvitava karakteriga” ja mul on nii hea meel, et talle on sattunud mõistvad ja toredad õpetajad. Oleks võinud ilmselt teisiti minna. Ehk siis ma tahangi lihtsalt öelda, et ma jään lasteaiasüsteemi kritiseerima, see on minu meelest iganenud, kuid ma ei taha, et õpetajad end halvasti tunneksid. Ma olen aru saanud, et lasteaedades on tõeliseid pärle, kes on kulda väärt. Idal on ka sellised pärlid.