Ma saan väga hästi aru, et lapsed ootavad jõuluvanalt kingitusi ja et see nende kõik soovid täidaks, aga ma ei suuda mõista täiskasvanud inimesi, kes kohe kui jõulud läbi hakkavad arvustama ja võrdlema oma jõulukinke. Kelle mees ei oska üldse üllatada, kelle mees ei kuula, mida naine soovib, kes tegi oma mehele kalli kingi ja ei saanud vastu midagi sama hinnalist, kelle mees tellis vale asja, hoolimata sellest, et lingid olid saadetud, kelle mees aga oli nii õnnelik, et pani kohe Facebooki üles pildi kingitusest. Loen õigustusi, miks on okei kingi peale solvuda, loen, kuidas kinke kohe ümber hakatakse vahetama. Kõik keerleb ümber kingituste. Seda kõike on lihtsalt nii piinlik lugeda.
Jõulud muudavad inimesed kahepalgeliseks. Kui midagi ei lähe nii nagu ideaalne stsenaarium ette näeb, variseb maailm kokku ja inimesi hakkavad ärritama teiste kaunid pildid sotsiaalmeedias. Miks nad niimoodi teevad? Kellele nad neid asju näitavad? pahandatakse, sisimas kadedust tundes, et ise samasuguseid pilte ei saanud lisada. Või siis lisavad neid kauneid kuuse- ja jõulupilte inimesed, kelle jaoks on kõige olulisem vaid väline, tegelikkus pildi taga on hoopis midagi muud. Me kipume unustama, et jõulude eesmärk ei ole kellelegi midagi näidata ega tõestada. Jõulud on midagi, mis on meie sees.
Inimesed kurdavad kui stressirohked on jõulud, sest peab sõitma külla emale, vanaemale, sugulastele ja sõpradele. Kuidas saab selline asi stressi tekitada? Kas ei peaks olema hea meel, et meil on olemas inimesed, kes meid külla ootavad? Jõulustressi ei ole olemas. Inimesed mõtlevad selle mingil põhjusel välja. Ma ei tea, miks, aga tundub, et võidab see, kellel on kõige suurem stress.
Meil ei olnud stressi. Olid vaid imelised jõulud. Jõuluõhtul olime kodus koos Mareki emaga. Järgmisel hommikul sõitsime Vasulasse ja ma sain parima jõulukingi, mida tahta, milles ma olen aastaid unistanud. Ootamatult oli kogu meie väike suguvõsa koos. Eile käisime me mu venna ja täditütrega nagu te juba nägite matkal, õhtul enne Tallinnasse sõitu käisime läbi mu tädide ja isa juurest ning nii lihtsalt ilma mingi stressita möödusidki meie pere ideaalsed jõulud. Te mõtlete ehk, et ah, mida see “seljakotiga mutt” ajab – endal süda kurjust täis, aga nüüd kui on jõulud, siis tunneb, et peab rääkima kui ilus ja hea elu tegelikult on. Sest nii on kombeks. Tegelikult tunnen ma end jõulude ajal üsna halva inimesena. Ma ei vaata härda jõulumuusikaga annetussaateid, kus rõhutakse minu südametunnistusele, et ma annaks oma panuse ühe või teise aparaadi ostmiseks ja ma tunnen end kehvasti, et ma seda ei tee, aga ma lihtsalt ei mõista, miks peab haiglatele koguma annetusi, samal ajal kui näiteks Riigikogust lahkudes saab kaasa kena hüvitise. Ma tunnen end halva inimesena, kuid jõulud on minu jaoks oluline aeg, et olla koos perega ja nautida kõike seda, mis meil olemas on. Haugeni Britt-Ida õpetas seda mulle. Tema kinkis mulle päris jõulud. Minu elu parim jõulukink.
Kingid ja nende sobivus on üsna vastuoluline teema. Kui inimene lihtsalt heast südamest tahab mulle kingi teha siis olen rõõmus, just seepärast, et inimene kingiga mind rõõmustada tahtis (isegi kui kink ise väga täppi ei ole). Aga keegi küsib mult konkreetse kingisoovi ning ütlen selle ja kinkija mingil põhjusel pistab pakki hoopis teise asja siis tõesti ma ei rõõmusta ülevoolavalt. Mis selle küsimise mõte siis üldse oli kui infot kasutada ei kavatseta? Kui soovin kingiks kõrvarõngaid ja saan vererõhuaparaadi siis tõesti ei mõista “tänulik” olla…
Aga minu jaoks on jõuluaeg siiski pigem mõnus kulgemine ja omadega koos olemine. Et saaks nautida pühaeaega oma perega, vanematega, vanavanematega, sõprade ja sugulastega… Aga ainult siis kui endal on selleks soov, mitte kuna “nii on alati olnud”. Samuti ei ole minu jaoks oluline, mis kuupäeval täpselt kellelegi külla minna, pühadeaeg on pikk. Kui mingi osa laiemast perest otsustab, et nende pool tuleb viibida just konkreetsel ajal ning samaks ajaks saadud teise istumise kutset tuleb ignoreerida siis see kohe kindlasti OK ei ole.
Mina ei mõista seda kingituste hullust, sest minu jaoks on alati kõige olulisemad inimesed. Kui ma saan oma sünnipäevad ja kõik jõulud veeta inimestega, kes on kallid, on mul materiaalsetest kingitustest kama. Ma ei oska ei solvuda ega kellelegi ette heita, kui ma ei saa kingitust. Kui saan on väga tore. Aga et sellest tuleks suur skandaal, kui ma kinki ei saa ei juhtu. Ma loodan, et ma sellesse staadiumisse oma elu jooksul kunagi ei jõua. Minu suurim kingitus oli neil jõuludel pisikene vennapoeg, kes mulle miljon naeratust kinkis ja kalli-kalli tegi. 🙂
Jõulustress on mul ka ainult tööl, isiklikus elus olid mul sel korral ühed stressivabamad ja mõnusamad jõulud. 🙂
Su pisike vennapoeg on nii nunnu! Täielik südametemurdja❤️
Me pole aastaid kinke teinud, ja täiega hea tunne on.
Nii saabki aru, mis jõul tegelikult on. Kui see on südames, pole kinke vaja. Kuigi ma pean tunnistama, et olin väga rõõmus kui leidsin kuuse alt oma lemmik veiniklaasidele ootamatult lisa. Ma muidu ei julgenud neid pidudel väljagi võtta, kartsin et keegi lõhub ära. Nuud tiba muretum😂
Mina tunnistan ausalt, et mul on küll jõulustress. Ma pole just grinch, aga mulle need pühad ei meeldi. Ma pole vist kordagi tundnud seda mõnusat jõlutunnet, seda maagiat. Ma alati stressan ise, et kõigi jaoks oleks pühad toredad ning kui jõuluõhtu kätte jõuab olen ma nii tühi sellest kõigest, et kui teised lõpuks täis kõhuga kingitused kaenlas teleka ees õndas koomas on, siis ma ei oska isegi rõõmu tunda, vaid tahaks lihtsalt pimedas toas teki all keras olla paar kuud.
Ma olen nõus, et kingitused pole olulised, vaid just aeg, mida veedetakse inimestega… aga vahel on kõige jubedam tunda end üksikuna inimeste seas.
Jah, ma tegelikult mõistan hästi seda kui tunned end üksikuna inimeste seas, see on jube. Aga võib olla sa pingutadki teiste nimel liiga palju? Unustad ära enda?
Mina tean, et jõulumaagia on olemas ning kuigi ka kingid on toredad, siis tegelikult on joulumaagia on lihtsalt tunne. Kui see tunne üles leida, siis on jõulustressita jõul!
*räägib inimene, kel aastaid jõulu-Grinch kallal käinud, sel aastal päris rängalt
Ma kõlan nüüd täiesti lollakalt (aga see pole midagi uut…), aga ma just täna mõtlesin su sõnde peale uuesti (et pingutan liiga palju teiste nimel ja unustan enda) ning taipasin, et kurat, sul vist on õigus. Ma olen alati arvanud, et kui ma teen kõik selleks, et teistel oleks hea ja tore, siis ongi kõik hea ja tore, isegi kui mul on stress. Aga ei ole tegelikult. Sest normaalsed inimesed inimesed panevad endale hapnikumaski enne pähe kui kõrvalistujale.
Võibolla on see minu õppetund, millest kinni haarata: teha nii, et mul oleks mõnus ja siis alles muretseda, et teistel oleks ka hea.
(Ja ma endiselt saan aru, et ma kõlan nagu täielik lihtsameelne, kes alles nüüd taipas, et karud s*tuvad metsas 😀 )
Sa oled nii armas, Eevika:) Selline vahetu ja ehe ja natuke naiivne;)
Naljakas, et sa ütled, et “Jõulustressi ei ole olemas”…. sest sinul seda ei ole. Paljudel siiski on ja ei ole vaja seda alavääristada. On üksteise mittemõistmist söökide osas, jookide osas, kinkide osas, eriti kui veel mõne sünnipäeva samal ajal tähistada ja seltskond on suur. Vanemad inimesed usalda sulle osa menüüst, et noh tee ikka, aga me teeme ise ka ja pärast ahastame, et peab nii palju tegema. Lisaks tööl toimuvad asjad, mida ei ole võimalik mitte ära teha enne jõule, sest hiljem võtavad inimesed 27-28 vabaks, nii et tulevad nädal enne jõule jube pikad tööpäevad ja ei jõua kinke ja toitu normaalsel ajal hankida. Tore kui sul on muretu, aga noh… Plaanin järgmine aasta mujal olla, sest olen elust väsinud
Jõulustressi tekitavad inimesed endale ise. Tööst ma ei räägi, saan väga hästi aru, et on asju, mis peavad olema tehtud enne pühi, aga kõik muu. Mittemoistmine menüü, jookide ja kinkide osas? Naljakas, ausalt, et see stressi saab tekitada. Ei pea nii palju tegema, inimesed VALIVAD ISE nii palju teha ja siis ohivad oma valikute üle. Kui mul oleks tulemas suur seltskond, siis valiks toidud, mis ei vaj metsikut tegemist ega millega ei saa alt minna. Kui keegi tahab midagi erilist, võtab ise kaasa. Ja alati saab kokku leppida, kes mida toob ning sellest ka kinni pidada.
Kui seltskond tekitab stressi, siis tuleb seltskonnas ringi vaadata, vbla ei pea kõigiga jõule tähistama koos?
Kui kirjutad, et oled elust väsinud, siis peaksid oma vaimse tervisega tegelema ja selle olulisust mitte unustama.
“Võidab see, kellel on kõige suurem stress” – hästi öeldud. Eks see on ju igapäevaselt ka teemaks, et lahe on olla see, kes ohib, et nii kiire on, nii palju peab käima kuskil, ja oh jummel kuidas töö a-la-ti tapab. See sama trendikas teema on nüüdseks isegi pühadele edasi kandunud. Popp on olla stressis ja nii, et koguaeg on kiire-kiire. Muidu võibolla kardetakse, et ollakse mingi mõttetu inimene, keda pole kellelegi vaja vms. Stress on staatusesümbol, mis tähendab, et oled edukas inimene, ja pühadega seotud stress tähendab, et ollakse sotsiaalselt edukas (palju kohustuslikke pidusid ja kingitusi) – jutumärkides edukas. Või on see hoopis fear of missing out. Manjana ja fiesta on võõrsõnad.
Mul olid minu pere esimesed jōulud, pere all mōtlen enda meest ja lapsi. Tavaliselt 24 kuskil erinevates kohtades suures seltkonnas. See aasta soovisin midagi ainult endale ja saingi. Parim otsus mida sain teha.Lapsed said igaüks ühe arendava mänguaska ja meie mehega saime pesemisvahendi kahepeale😆Kōik olime ōnnelikud. Sōime head toitu, mängisime mänge ja veetsime selle aja palju tähenduslikumalt, kui varasematel aastatel suurtel pidudel. Loomulikult käsime ka 25 ja 26 külas ja see polnud üldse stressirohe. Parimad jōulid üldse 😀
Mulle tundub, et me sisuliselt sõltume teiste inimeste heakskiidust ja ei oska selleta leida tasakaalu ja tugevust iseenda sees. See, mis sa omas kodus jõuluajal teed, ei peaks kedagi torkima, kui just jõulutraditsioon ei ole see, et kõik käivad sellel ajal just sul külas, aga sa tahad muutust või vähemalt pausi (Aga sellise traditsiooni muutmine selliselt, et kõik elavad sõbralikult edasi, on juba hoopis teine teema).
Vahel ollakse ka ametis mulje jätmisega kui stressivabad või õnnelikud ollakse, aga samal ajal krõbistatakse antidepressante.
Aga kui tulla konkreetselt jõuluteema juurde, siis mul on aastaringi tundlad püsti, et salvestada vajalikku infot selles osas, mis minu kallitele meeldib või mis neid rõõmustaks. Sedasi ma minimeerin ja hajutan “stressi” ning annan endale toimetamiseks aega.