Vau! Milline pikk blogipaus. Ja saab küll ilma. Ei kukugi taevas alla. Mul on tegelikult hea meel, et mu tööreis just hetkel oli, sest no nagu te aru saite, siis mu tuju ei ole just kõige parem olnud, aga Dubai hoidis mõtted mujal. Mõnus vaheldus. Mitte et reisidest oleks viimasel ajal puudus olnud ja ega seda lõppugi ei paista tulevat, nii et tegelikult oleks mõnus vaheldus hoopis puhkus kodus, aga no vaheldus selles mõttes, et põrgupalavus. Mis sellest, et seal oli nii öelda talv, 36 kraadi sooja ja niiskus on ikka päris paras vaheldus Eesti ja Skandinaavia novembrisse. Nii, et jah, vaheldus.  Pani isegi asjad perspektiivi võib öelda.

Dubais ei olnud ma varem käinud, seega pakkus koht mulle väga palju üllatusi ja avastust. Mitte et me oleks turistireisil olnud, aga peale pikki tööpäevi messikeskuses võtsime me ikka oma jõuvarud kokku ja läksime linna peale. Juba kasvõi sellepärast, et süüa. Päev otsa polnud aega süüa, messikeskuses sai põhimõtteliselt vaid VIIEEUROST KOHVI osta (ja see tops oli poole väiksem kui meie kallid kolmeeurosed!). Ma olen ilmselt ikka natukene lõhestunud isiksus, sest üks osa minust naudib täiega loodust, matkamist, seljakotti ja lihtsust, siis teine osa minust jumaldab blingi ja oli täiesti pimestatud suurlinna tuledest. Suure töenäosusega ma Dubaid puhkuse sihtkohaks ise ei valiks (kuigi temperatuuri polest alati kindel valik), aga ma kujutaks end ette küll selles linnas elamas. Suurlinna tuled ikkagi. Okei, nali naljaks, aga osale minust tõepoolest meeldib kogu see 24/7 kihab suurlinna elu. Kuna päeval on nii palav, siis öösiti, st kui me kella 23 paiku sööma jõudsime õhtuti, elu alles algas.

Naljakas on see kui kontrastne see linn on. Meiegi muretsesime enne reisi, kas paljaste varvastega ikka tohib avalikus kohas käia ja kas tõesti ei saa me kusagilt klaasi veinigi, aga juba teisel õhtul sattusime me pookogemata sööma Pier7 asuvasse restorani, kus kõige esimesena võtsid meid vastu ööklubisse suunduvad peaaegu et alasti naised. Ma ei liialda, sellist alastust ei näe isegi Tallinna klubides, vähemalt minu silmad ei ole siin nii nappe kleite ööklubides veel näinud. Järgmiseks üllatuseks oli see, et riigis, kus alkoholi ei tarbita, on 90% kesklinna restodest naistele alkohol tasuta. Punane vein, valge vein, mõned kokteilid – joo palju tahad. Päriselt. Veider? Oo jaa. Samas nendes kohtades, kus alkoholi eest tuleb maksta, tuleb klaasi veini või õlle eest välja käia 15-20 eurot. Jõhker, kas pole! Ja siis lähed kogemata ööklubisse, kus sulle sisenemisel (kui oled naine, muidugi) surutakse pihku VÄHEMALT NELI tasuta kokteili kupongi. Uskuge mind, nii mõnedki olid neid kuponge kuritarvitanud. Täielik loomaaed. Kas ma juba ütlesin, et igal pool võib ka suitsetada? Jp, just nii – lähed rahvast täis lifti suits käes ja keegi ei saa sind keelata. Samas jällegi väljas, tänavatel, on suitsetamiseks vaid teatud kohad, sest suitsetamine on paljudes avalikes kohtades seadusega keelatud.

Alasti naiste ja suitsuste klubide kõrval liiguvad tänavatel ringi burkade ja pearättidega kaetud naised, pikkade mustade hõlstide alt paistmas vaid LV stilettod, kaenlas elegantne LV või YSL kotike.  Kõik viimse detailini läbi mõeldud. Cartier, Rolex, juveelid. Ma oleks nii tahtnud teada, mida need naised oma mustade riiete all kandsid. Kui palju võiks maksta nende pesu? Rohkem kui meie seltskonna kogu garderoob kokku ilmselt. Nende kõrval mõjusid poolalasti noored naised ikka väga veidra vaatepildina. Kusjuures kohalikud eestlased ütlesid, et veel viis aastat tagasi oli vaatepilt hoopis teine ja üksik naine väga tänaval jalutada ei tohtinud. Nüüd tohtis. Vähe sellest, tohtis ka peaaegu rinnahoidja väel. Dubai on ilmselt teiste Lähis-Ida riikidega võrreldes täielik Euroopa, kuhu konservatiivsematest riikidest noored pidutsema tulevad.  Kontrastid igal pool. Raha lõhna on kaugele tunda, samas tundub kohati, et see on vaid fassaad. Üks on kindel, ilma rahata Dubais end hästi tunda ei saa. Seepärast puhkuse sihtkohana mitte kõige parem valik kindlasti.

Näiteks meie valisime oma ööbimiskoha hinna järgi Airbnb-st. Korter ise oli täiesti korralik, aga asukoht – kõigest 10-15 autosõitu Downtownist ja täielik urgas. Mitte midagi vaadata ei olnud. Aknast oli meil küll merevaade, aga plakatil. Ühtepidi mõelda, et 900 eurot viiele inimesele nädalaks versus 2000+ viiele inimesele nädalaks, aga kaugemal ööbides tuleb kindlasti auto rentida. See on koht, kus pole mõeldud, et punktist A punkti B saaks ühistranspordiga. Vahemaa võib olla kaks kilomeetrit, aga sa lihtsalt ei saa sinna jalgsi. Takso pole küll teab mis kallis, aga kui igale poole minemiseks peab mõtlema, kuidas sinna saada ja kuidas tagasi, siis rendiauto on ainus loogiline variant. Tegelikult ega linnaski liikumiseks ikka väga muud varianti pole erinevate sihtkohtade vahel kui auto või takso. Jalakäijatega ei ole nad harjunud ja oma eluga riskida pole vist mõtet.

Mulle meeldis Dubai päike, mulle meeldis Dubai kiirus, mulle meeldis Dubai puhtus, mulle meeldis Dubai bling, mulle meeldis Dubai teenindus, mis mulle aga üldse ei meeldinud olid Dubai ärimehed. Suurem osa neist. Lepid kokku koosoleku, tulevad kaks äärmiselt soliidset härrasmeest, räägivad väga asjalikku juttu ja naiivse eurooplasena mõtled sa, et vau…polegi nad kõik niisama jutumehed. Kuni järgmise päevani. Lähed diili lukku panema ja a) nad on nagu digimuutunud totaalseks klouniks ja noogutavad vaid “sure, sure, we can do business” või b) nad isegi enam ei reageeri su kõnedele ja kirjadele, kuigi päev varem oli kõike “täiesti kindel diil”. Palju kauplemist ja tühja loba, väga palju filtreerimist on vaja. Kõige paremad diilid tulid välja hetkel ikka eurooplastega, nendega, kellega meil on ühesugused arusaamad asjadest. Ega ma ei ütlegi midagi halba kohalike kohta, lihtsalt mina ei tea piisavalt kultuuri ja tavasid ning olin ilmselt ka liiga kõrgete ootustega. Samas võin ma raudkindlalt väita, et Dubai on täiega teema, lihtsalt kannatust on vaja. Rohkem kui Skandinaavias. Sure, sure, we can do business. Mulle meeldis tagasiside meie tootele ja mulle meeldis Dubai Design Week, kus me osalesime. Mulle meeldis meie uue agendi kontor Dubai Design District´is. Mulle meeldis Dubai sürrealism.

Me olime küll pikkadest tööpäevadest iga päev surmväsinud, aga natuke tahaks ju ikka linna ka näha, vähemalt neid kõige kuulsamaid vaatamisväärsusi, natuke turisti on ka ikkagi vaja panna. Ja no kuulge kui ikkagi maailma kõige kõrgem maja on kohe seal samas, siis patt oleks sellel toimuvat valgusshowd mitte vaatama minna. Viimasel messipäeval, peale kella üheksat õhtul, suundusimegi me kesklinna. See muidugi tähendas, et läksime otse messilt linna ja sealt lennujaama. Ühel meist läks lend kell kaks, meil kell neli, aga kaks korda eraldi sõita oleks olnud ajuvaba ja nii me passisimegi, niigi väsinuna ja vähe maganuna, kella kaheteistkümnest neljani lennujaamas, et siis kuus tundi lennukis kuidagimoodi tukkuda. Minu suureks rõõmuks sattus minu taha istuma laps, kes oli nii jutukas, et ausalt tema kõrval on Ida täiesti vaikne. Nonstop, MA EI LIIALDA, rääkis ta kaks tundi järjest. Vaesed vanemad! Aga kogu see magamatus oli seda väärt, et Burj Khalifa ja purskkaevud ära vaatasime. Turistikas küll, aga päriselt, kus mujal midagi nii sürreaalset näha saab?

(not so) fun fact: Ma armastan alati reisilt koju tulla ja leian, et Eesti on üks imearmas ja kaunis maa. Okei, koju Ussipessa oli tõesti hea tulla, mõnus ja soe ja hubane, Ida oli mulle mitu mitu kaarti maalinud ja no oli ikka hea, peale 48 h peaaegu magamata, koju tulla, aga esimest korda tundsin ma, et hall ja kõle ja sombune novembri Eesti ei ole ikka suurem asi. Alles eile võtsin ma kell kaheksa hommikul hotelli katusel basseini ääres 28 soojakraadi juures päikest. Võib olla ma ikka tahaks varsti uuesti Dubaisse? No ja mina võin ju siin mõelda, et läheks tagasi sooja kui saaks, aga tegelikkus on see, et juba homme läheme me Idaga laevaga Stockholmi. Mul on esmaspäeva hommikul üks kohtumine seal. Kohvrit ei jõuagi vist seekord lahti pakkida:D