eeskujuks olemine

Kolm miinus

/ Eveliis / 8 Comments

Hommikul tööle sõites on mul kombeks kuulata Vikerraadiot, esiteks meeldib mulle Taavi Libe saatejuhina (kuigi te ei kujuta ettegi, kuidas ma esimese hooga kartsin, et ta on hullult terav, kui kunagi talle intervjuu pidin andma) ja teiseks lähevad ummikud seda hommikust uudistesaadet kuulates kuidagi libedamini (ah, milline sõnade mäng?). Muide, vanasti, või nii 10-15 aastat tagasi ei saanud ma aru, miks keegi peaks üldse vabatahtlikult Vikerraadiot kuulama.

Nojah. Selle segase ja asjasse tegelikult mitte puutuva sissejuhatusega tahan ma öelda, et täna hommikul räägiti sellest, et Eesti laste väljas liikumisele anti hindeks kolm miinus ja väljas mängimise oskustele lausa hinne kaks. Kas see pole mitte kohutav? Muidugi ma saan aru, et ajad muutuvad ja enam ei pea aedadel ja puudel  turnides Nuuskmõmmikut peites Rooside sõda mängima, seda kõike saab teha arvutiekraanil ja muidugi olen ma nõus, et küllap oleks minu generatsioon ka rohkem arvutis olnud, kui meil oleks arvutid olnud (tegelikult 386 ja Paperboy mäng oli mingi hetk täiesti olemas), aga siiski teevad sellised uudised kurvaks.

Asi ei ole tegelikult üldse lastes, vaid algab vanematest. Kui palju me näitame oma lastele eeskuju, et väljas olemine on lõbus? Nädalavahetusel võetakse lapsed käeotsa ja minnakse perega koos kaubanduskeskusesse, et näidata kui head vanemad ollakse, visatakse lapsed mängutuppa. Jah, mängutoad on ka lõbusad, aga kui lapsed ei oska enam õues mängida, siis see on lihtsalt kurb. Ja kurb on ka see, et vanemad arvavad, et ostukeskused ja mängutoad on kogu lõbu ja toast nina välja pistmine, mis lapsele vaja on.

Olen ma ka puberteedina kirunud igapühapäevast suusatrippi või matkasid mägedes, parema meelega oleks ju kodus diivanil vedelenud, seriaale vaadanud ja krõpse söönud, aga Norras oli kombeks pühapäeviti looduses käia. Te ju olete mu blogi pikka aega lugenud ja teate, kuidas ma ei armastanud Lillehammeri pühapäevi. Igav oli. Kõik olid kusagil mägedes ja metsas. Ma olen tänulik, et minu perekonnad nägid vaeva minu toast välja saamisega ja ei andnud alla, nii et tänaseks on mul “gå på tur” – geen (gå på tur – norra keeles matkamine/looduses jalutamine) täiesti olemas. Ma olen selle üle uhke, et ma ei sula ära kui natuke sajab vihma või ei külmu kringliks kui pean miinuskraadidega väljas olema. Ma olen oma loomult laisk ja mugav, aga sellega ma küll nõus ei ole, et minu laps oleks ka üks neist “kolm miinus” lastest, kellele väljas mängida ei meeldi ja kes seda isegi ei oska.

Multifilmi “Wall-E” olete näinud? Ülekaalulised inimesed veedavad oma päevad lamamistoolidel, kus robotid neile kõik kätte toovad, sest nad ei ole enam ise võimelised liikuma. Äkki püüaks oma lastele eeskujuks olla ja natukene ka väljas liikuda, tuletada meelde neid mänge, mida ise lapsena mängisime ja neid oma lastele õpetada, et tulevik ei oleks “Wall-E”?

 

Lugu sellest, kuidas ma varastasin ehk käitu mu tegude järgi ehk natuke kõigest ja ei millestki

/ Eveliis / 2 Comments

Ma käisin hiljuti Idaga ühel üritusel, et me aga sattusime sinna natuke vara, siis tegime me poes aega parajaks ja ma lubasin Idal endale ühe uue multifilmi-DVD valida. Kõndisime siia-sinna, vaatasime ja uudistasime ning ühel hetkel lahkusime poest. Alles kodus, kui me “Lotte ja kuukivi” multikat vaatama hakkasime, tabasin ma end kohutavalt piinlikult mõttelt. Ma olin nii selle DVD kui ühe šokolaadi poest varastanud! Okei, mitte teadlikult, aga vargus on vargus. Ma olin unustanud nende eest maksta. Et me elame aga Tallinnast siiski 25 km eemal, siis ma tõesti ei viitsinud tagasi minna. Ma kirjutasin sinna poodi, et selline piinlik asi juhtus, aga et ehk ma saaksin kuidagi ülekandega tasuda. Ilmselt olin ma kirja kirjutades näost punane kui vähk, sest vargus on ikka vargus ja hajameelsus ei ole vabandus. Ma ei ole mingi pühak, aga mul on kodus kolme-aastane laps, kellele ma püüan eeskujuks olla, alles ma õpetasin talle, mis on “meie omad” ja “teiste omad” ja et võõraid asju ei tohi ilma loata võtta ja siis ise varastan. Ma olen kunagi ammu ammu päriselt ka varastanud – vanaema rahakotist raha, ja kaks  korda, sest “ta ei saanud ju aru”. Päris ta ei saanud aru, ta lihtsalt ei öelnud midagi, ma olin mingi 11-12-aastane.

Ühesõnaga ma kirjutasin sinna poodi ja vabandasin ette ja taha ning sain vastuseks, et väga kiiduväärt oli tegu tunnistada ja olla valmis oma teo eest ka vastutama. Vabalt oleks ju see pood võinud minust ka politseisse teatada, aga nad ei teinud seda, ütlesid vaid, et on tore tõdeda, et püüan oma lapsele eeskujuks olla. Mitte nii et “tee minu sõnade, mitte tegude järgi”, vaid päriselt. Et lapsel on emaga vedanud.

See viimane lause pani mind mõtlema. Te ju teate, et ma olen end halvaks emaks pidanud, sest ma ei ole osanud hakkama saada beebiea eripäradega, ma olen aru saanud, et ma ei ole beebiinimene ja olen kartnud, et olen oma oskamatuses last kasvatada, ta pekki keeranud. No et ei ole osanud piisavalt suhelda, rääkida, õpetada, meisterdada, käia, lohutada ja pealegi olen ma ta peale n+1 korda häält tõstnud (ja tõstan ilmselt ka veel). Ma olen endast andnud küll parima, kuid ikka ja jälle mõtlen ma, et ma ei tee piisavalt. Ei oska. Meil on kahe sõbrannaga ühevanused lapsed ja me käime päris tihti koos playdate´imas. Kui ma võrdlen end nende kahe emaga, siis olen ma täielik feil. Nemad on Emad suure algustähega, mina lihtsalt olen püüdnud ellu jääda. Kuni praeguseni. Kolme-aastased lapsed on jummmmmmmmmmmala äge! Nad on õppinud rääkima, meid jäljendama (üks päev lukustas Ida end vannituppa ja ütles, et ei taha minuga rääkida, sest ta on mu peale kuri), neil on välja kujunenud isiksus (vist), nendega saab ringi käia, nad kuulavad, uudistavad, huvituvad. Nendega saab asju teha koos. Näiteks:

16128524_10211862589819463_723066627_n.jpg

16128043_10211862590259474_1382885667_n.jpg

Kui te aru ei saanud, siis need on hambaharjad. Ilmselgelt ökod.

Isver, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Aga ma juba ka pealkirjas vihjasin, et see on üks neist postitustest, mis läheb lappama ja hüppab ühelt teemalt teisele (ja ma ei ole isegi veini joonud:D). Mulle jäi kummitama see “tee mu sõnade vs tegude järgi” ütlus. Ma püüan (rõhk sõnal “püüan”) selle ütluse järgi lapsevanemana tõepoolest ka käituda. Ehk et kui ma tunnen end halva emana, kes ei tegele ja huvitu piisavalt oma lapse tegemistest, sest lihtsam on virtuaalmaailma sukelduda, siis ma peksan oma paksu tagumiku diivanilt püsti, klõpsan arvutikaane kinni ja püüan tegeleda oma pärisperega.  Nii et Marek ei saaks mulle ette heita, et on olemas AS Eveliis ja OÜ Ida&Marek. Virtuaalmaailmas on nii hea peitu pugeda selle tegelikkuse eest. Mina teen ju arvutis tööd, aga hoolin oma lapsest, sest tal on kõik olemas, isegi kui ma temaga ei tegele, vs joodikud ja isegi nö “teise Eesti” pered, kes on liiga vaesed, et oma lastest hoolida. Ma ei anna endale aegajalt aru, et siin lähevadki sõnad ja teod vastuollu. Vahet ei ole, kas lapsega ei tegele arvutis tööd tegev blogija, ontlik pereema, miljonär, joodik või lihtsalt vaene – veidi erineval kujul on neil kõigil lastel puudu tähelepanust ja hoolivusest. Siuname me aga vaid neid kehvemaid, sest teiste hoolimatuse põhjuseks on ju töö. Ja pealegi saab selle alati asjade ja rahaga kompenseerida.

Mul on üks sõbranna, kelle vanemad on miljonärid. Tal oli lapsena KÕIK olemas, ainult vanemad olid kogu aeg tööl ja eemal, kui olid kodus, siis olid nad tööst väsinud ja tahtsid puhata, laps saadeti tihti vanaema juurde jalust. Vanemad pidasid end headeks vanemateks, sest nad pakkusid lapsele kõike seda, mida raha eest osta sai. Kui see tüdruk täiskasvanuks sai, ütles ta ausalt, et vihkas lapsena oma vanemaid. Tal oli küll reaalselt kõik olemas, aga tal ei olnud vanemaid. Ta ei olnud oma vanematega kusagil käinud ega tundnudki neid. Ta vanemad ei tundud teda ka, nad lihtsalt eeldasid, et temast saab ka nende sarnane edukas advokaat. Aga teate kuhu see tüdruk tööle läks? Rema1000 kassapidajaks. Kiusuks ja protestiks vanemate vastu. Muidugi ei kestnud see kaua ja mingi hetk alustas ta siiski juuraõpinguid ning ongi täna advokaat, kes abielus ka advokaadiga. Nad on miljonärid nagu tüdruku vanemad, neil on kolm last, kuid neil kolmel lapsel ei ole isegi nutitelefone. Vähemalt kaks aastat tagasi veel ei olnud. Pere käib koos matkamas ja veedab pidevalt koos aega. Sest nad teavad, mis on tegelikult oluline. Nemad on head vanemad.

Ma olen natukene lõhestunud isiksus – üks osa minust peab end suhteliselt heaks emaks, sest hoolimata sellest, et lähteülesanne “jääda ise ellu ja jätta laps ellu” tundus mulle kõrgem matemaatika, oleme me üle kivide ja kändude ning õppides ja koos arenedes hakkama saanud; teine osa minust aga teab,et ma olen ikka natuke halb ema. Laisk ja mugav. Võib olla oskaks Ida juba peast “Kalevipoega” ja korrutustabelit kui ma viitsiks sama palju temaga tegeleda kui teised vanemad. Samas jälle mõtlen ma, et ehk on koos reisimine meie “teetassike”, mis teda arendab. Järgmisel esmaspäeval läheme me Norra, ma ootan seda kusjuures. Ida on beebist alates nii palju minuga koos reisinud, et tänaseks päevaks ei ole see enam tüütu tegevus, vaid meil saab pulli. Jonni ja tülisid ja kisa on muidugi ka, aga kammoooon, kui liita minu ja Ida vanus, siis keskmine vanus tuleb meil 19- mis te meist ikka tahate;)

Kogu see postitus läks nagu lubatud nii lappama,et ma ei mäletagi, kuhu ma tahtsin sellega välja jõuda. Ahjaa. Teod versus sõnad. Ma tahan oma lapsele eeskujuks olla. Ma ei ole kindel, kas ma seda olen, aga see vastus, mis tolle poe juht mulle kirjutas kui ma oma vargusest teatasin, andis mulle mingi lootusekiire, et võib olla mu laps peab mind siiski heaks emaks ka puberteedieas.Kui võtta selle miljonärist sõbranna näide, siis on hea, et mul ei ole olnud võimalusi teda “rahapatakaga oimetuks lüüa”, kui aga võtta need “superemad”, kes lastega kogu aeg midagi ägedat (kusjuures 9-5 töö kõrvalt) ette võtavad, siis ma ei ole nii kindel.

Eks näis. Ma olen arenguvõimeline ja õpin. Neli aastat tagasi ei oleks ma never uskunud, et ma jätan lapse lasteaiast koju, et temaga Keila taga metsast sõita Meriväljale playdate´ile. Hell, neli aastat tagasi ei osanud ma isegi veel aru saada, et saan emaks.

16128172_10211862590059469_201270912_n.jpg

Tegime Eestile ka muuhulgas nagu naksti uue brändi. 

Blogimine ja eeskujuks olemine

/ Eveliis / 12 Comments

Aegajalt ma leian end huvitavatelt mõtetelt – näiteks mida blogimine mulle ja teistele, nii blogijatele kui lugejatele annab; milleks blogida, kas blogimine on pigem positiivne või negatiivne nähtus.

Ma olen varasemaltki blogimise suhtes pigem kriitiline olnud ja saan tegelikult ka ise aru kui kahepalgeliselt või ennastkiitvalt see kõlab, aga minu meelest võiksid rohkem kui pooled blogid üldse olemata olla, sest nad võtavad lihtsalt ruumi (ja me teame, et internet võib otsa saada), ei paku midagi lugejale ning jätavad kirjutajast lihtsalt rumala mulje. Jah, maitsed on erinevad ja nii nagu ma olen ka ise n+1 korda kuulnud, et palun lõpeta blogimine, sa ei oska kirjutada ja ei paku midagi, et tee endale teene ja tõmba blogimaailmast uttu, kuid (ebaadekvaatselt) enesekindlalt arvan ma, et mul siiski on midagi öelda. Aga siinkohal ma jõuangi oma pointini.

Blogid on nagu moodsad ajakirjad, erinevatele sihtgruppidele, erinevate lähenemistega. Suurematel blogidel on palju jälgijaid ja mulle tundub, et üks, mida blogijad teha võiks, oleks oma lugejatele eeskujuks olemine. Paratamatult lugejad tahavad oma lemmikutega samastuda. Ma ei tea kui palju see Eestis paika peab, st ma ei tea, kas kodumaistel blogijatel on fänne nii nagu omal ajal oli “Kättemaksukontoril” ja praegu on “Padjaklubi-Laural”, aga kui ma, natuke teemast kõrvale kaldudes, mõtlen, milline eeskuju on noortele seesama Laura, siis hakkab ikka natuke piinlik küll. Kurb, et tootjad leiavad, et see on parim, mida nad nii suure austajaskonna jaoks teha saavad. “Aga ma ei tahagi eeskujuks olla!” võivad teised blogijad mulle öelda. Jah, eks ta tõsi on, kuid paratamatult mulle tundub,et mingist hetkest tuleks lihtsalt oma ninaotsast kaugemale mõelda, ei taha olla küll, kuid tahes-tahtmata on blogijatel päris korralik võim. Mind häirib kohutavalt Eesti blogidest silmatorkav tarbimiskultus, kõike on vaja, kohe, uuena, läbimõtlemata, palju. Mulle ei meeldi selline suhtumine, mulle tundub, et see saadab edasi vale signaali. Liigtarbimine ei ole okei. Ma ei ütle ka, et inimesed peaksid minema teise äärmusesse ja merikäsna vms tampoonide asemel kasutama, kuid mingi kuldne kesktee seal vahel oleks okei.

Ma loen päris palju Norra ja Rootsi blogisid, minu vaieldamatuks lemmikuks on kujunenud Jenny Skavlan (LINK), kes näiteks kasutab oma tuntust ja mõjuvõimu blogijana, et propageerida taaskasutust ja keskkonnasäästlikkust, ka heategevust. Päisepilt on tema blogist, kus ta õpetab noortele, et kooliballi kleitidele ei pea kulutama metsikult raha, et palju omapärasem on kleit ise disainida, tuhlata ema, vanaema kapis ja leida sealt midagi, mida saab ümberteha. Väga kihvt naine, kes on heaks eeskujuks oma lugejatele. See on mõttega blogimine, mis annab lugejatele midagi ja ei võta niisama ruumi.

Teine mu lemmik on Polliani (LINK), tavapärasest veidike vormikam (aga äääärmiselt naiselik) moeblogija, kes näitab, et on okei olla “väljaspool standardmõõte” ja naiselik ei tähenda piitspeenikest. Väga hea eeskuju!

Samuti loen ma Caroline Berg Erikseni blogi (LINK), kelle suhtes on mul küll vastakad tunded, sest mu meelest on ta osaliselt just üks neist blogijatest, kes liigset tarbimist reklaamib, AGA mulle meeldib, kuidas ta “koduse pereema” on teinud nii meeldivalt soojaks ja justkui maailma kõige tähtsamaks ametiks, et rõõmustab sellega kindlasti paljusid “tavalisi kodukanasid”, keda mõttetuteks nimetatakse, sest nad ei keskendu karjäärile ja ei ole ülikooli lõpetanud. On okei olla “tavaline kodukana”, sest need, kes seda kunagi ei ole olnud, ei tea, kui raske amet see tegelikult on. Ja lõpetuseks on tema hea eeskuju avaliku imetamise teemadel.

Untitled.png

Kuna siin avaliku imetamise teemadel mulle igaüks omale sobivad sõnad suhu pani, siis ma olen (avaliku) imetamise poolt, seda ei pea häbenema, kuid seda saab teha diskreetselt ja mitte vulgaarselt. Jah, minu jaoks on olemas ka vulgaarne avalik imetamine ning esimesena tuleb mulle kohe silme ette palja ülakehaga Irja Tähismaa. Eeskujuks olemine  selles teemas ei tähenda uhkelt vastu (paljast) rinda tagumine, et “nibu ei tapa, vaata mujale, laps tahab süüa, no mis siis on kui paljast rinda näed, ära minestad või”, eeskujuks saab olla nii, et “hundid söönud ja lambad terved”, sest selles teemas jagunevad inimesed niikuinii kahte leeri ning teineteise poolt ja vastuväiteid ei kuulata niikuinii.

Mulle tundub, et me, blogijatena, võiksime või lausa peaksime mõtlema, kuidas oma blogisid ära kasutada, nii et meist ka kasu oleks, et me oleks eeskujuks ja ei raiskaks lihtsalt internetiruumi. Või siis kui me kategooriliselt eeskujuks olemisele vastu protesteerime, siis me võiksime endale lihtsalt teadvustada, et tahes tahtmata võetakse meist (mõnest rohkem mõnest vähem) eeskuju.