Hästi palju torkab sügisel sotsiaalmeedias silma lasteaedade sügisnäituste meisterdusi. Ma olen lapsena ka lasteaias neid tikkudest ja tõrudest ja kastanitest loomi meisterdanud. Kõik vist on. Aga nüüd on teised ajad, nüüd on teised majad. Enam ei piisa tikkudest ja tõrudest kaelkirjakust või millestki muust, mille laps ise oma peaga on välja nuputanud, nüüd on ikka nii, et mida uhkem ja ägedam seda parem.
Kõige pealt uurivad vanemad sotsiaalmeediast abi – andke ägedaid ideid lapse sügislaada jaoks, kust osta sinist/kollast sammalt, musta kukeseent, kallistavat porgandit (olete ju näinud neid pilte, kus porgand on kasvanud selliseks, et jääb mulje nagu nad kallistaks teineteist?), 89 kg kaaluvat kõrvitsat. Kui materjal ja ideed on koos algab meisterdamine.
Ei. Laps ei tee projekti ise. Vanemad teevad. Ei, nad ei abista kõrvalt, vaid nad teevad asjad ise valmis, sest muidu oleks kas vildakas või valesti või ei oleks piisavalt ilus. Ilus küll, aga nendest täiuslikest projektidest on ju kohe aru saada, et seda ei ole teinud nelja-aastane laps.
Ja sotsiaalmeedia on täis vahvaid/huvitavaid/andekaid/ilusaid/nunnusid VANEMATE poolt tehtud projekte LASTEAIA sügisnäituseks.
Ma ei saa sellest üldse aru. Miks peaks lapsevanemad tegema lasteaeda sügisandidest projekte? Kas selliste näituste mõte ei ole lapse loovust arendada? Kuidas see siis last arendab kui vanemad valmis teevad asjad? Ja milleks? Et saaksime omavahel võistelda? Ma tean päriselt ka koole, kus vanemad on koogiküpsetamise võistlusesse päris pagarid ja kondiitrid kaasanud, et tulemus oleks kooli parim. Mis selle mõte on?
Mida õpetajad mõtlevad kui vanemad neid täiuslikke kooke ja meisterdusi kooli ja lasteaeda veavad. Vau, tublid vanemad? Viitsivad lapsega tegeleda? Ma päriselt ei saa aru selliste asjade eesmärgist.
Mul on hästi läinud – mingeid asju pole ma tegema pidanud Ida jaoks lasteaeda, võib olla oleme me sel ajal ära olnud lasteaiast, ma ei tea, aga mulle tundub, et võib-olla on selle lasteaia õpetajad taibanud ära, et arendama peab laste käelist tegevust ja loovust, mitte vanemate oma.
Kui Ida peaks minu abi paluma mingi sügisprojekti tegemisel, siis suure tõenäosusega saaks valmis (MINU poolt) midagi sellist nagu päisepildil. Ma lihtsalt ei ole andekas selliste diy-projektidega. Mul ei ole ka kannatust. Ja ega ma ei viitsiks neid teha ka. Ei, see ei tee minust halba vanemat, kes lapsega ei viitsi tegeleda. Ma lihtsalt käisin lasteaias 30 aastat tagasi ja olen oma meisterdamised ära meisterdanud lasteaia näitusteks.
Leidsin ka laupäeva hommikul meililt kirja, et nädalavahetusel meisterdab iga laps koos vanematega midagi toredat ja toob esmaspäeval lasteaeda. No loomulikult unistasin ma juba ammu sellisest nädalavahetusest, kus kõigepealt päev otsa nuputa, mida kuradit teha üldse (eelnev kogemus puudub) ja siis pühapäev veeda kraami kokku otsides ja nikerdades. Triim kammm truuu!
(iroonia, muidugi)
Noh kui ma nüüd iroonia ja oma laiskuse kõrvale jätan, siis jaa, tegelikult on ju vahva lapsega midagi koos teha, aga see polegi point – point on selles, et Facebook oli täis pilte töödest,mis vanemad ise on teinud ja see on natuke kummaline minu jaoks.
Üldse meeldiks mulle kui nt oleks ülesanne erinevaid asju lasteaeda viia ja siis lapsed meisterdavad vanematele vaatamiseks midagi vahvat. Õpetajad on nii lennukate ja huvitavate ideedega, vaatan kasvõi lasteaednike grupis nende ideid, nii oleks see meisterdamine minu arvates palju loogilisem. Ja mitte tobe kohustus.
Nende projektide mõte on selles, et laps saaks koos vanematega meisterdada. See, et 4-aastane üksi ei kogu materjali või ei mõtle välja, mida üldse vaja või kuidas komponeerida, on ju normaalne. Ka lasteaias tehakse kunstiprojekte õpetaja juhendamisrl ja järelevalve all.
Mulle meeldib koos lapsega tammetõrusid korjata loomade jaoks või käia lasteaias perepäeval (kus ülesanded mängudes just eeldavadki vanema abi). Ma ei tee neid asju just tihti, sest aega ei ole. Ma ei arva, et ma olen seetõttu halb ema – kuigi aega võiks olla rohkem.
Kuid naised, kes viitsivad oma lapsega mässata, internetist ideid koguda, eraldi käia materjali kogumas, on ägedad. Ja ma arvan, et nende lapsed on selle üle õnnelikud.
Selliseid naisi, kes kokandusvõistluseks kondiitri palkaksid, ma ei tunne. Tean vaid selliseid, kes on valmis aitama algklassilapsel koolilaadaks küpsetada. Ja need on kihvtid naised. Peale selle – kui vanemad ei juhendaks ja ei küpsetaks koos lapsega, siis algklasside laadal müüdakski enamjaolt võileibu.
“Kes käib lasteaias?” artikkel üllatas kahes mõttes. Esiteks lasteaias käib pisike laps ja see on vägagi vanema asi, kuidas ta sinna saab ja mis ta seal teeb ja kas tal on võimalik perepäevadel vms-l osaleda. Teiseks – kedagi ei huvita, kas sina viitsid sammalt koguda või kas saad mingile üritusele minna. Kui ei saa, siis nii ütledki lapsele ja kõik okei. Enamik töölkäijaid vanemaid tihti ei saa. See ei tähenda, et lasteaed ei tohigi üldse mingeid võimalusi välja käia.
Tahan öelda, et asjade põhjendused lasteaias ei ole “nii peab” või “nii on kombeks”. Põhjendused on ikka sisulised, kuid tihti ei tea kritiseerija neid.
Aga, et lapsega koos midagi meisterdada? Laupäeva õhtut sisustada… selle asemel, et lihtsalt diivanil vedeleda? Koos laadale õynapirukat kokata? Pärast lasteaias kindlasti arutatakse nende meisterduste, küpsetiste üle, siis on lapsel hea rääkida, et kuidas ja mis. Vahva ju! Ei?
Et kui lasteaed ei nõua, siis vanemad ei tee koos mitte midagi? eemm…nojah. Me näiteks Idaga armastame koos süüa teha. eelmisel nädalal pidime KOLM korda tegema õunakooki, sest ta tahtis. Marju korjasime ka metsast ja käbisid ja seeni ja lihtsalt tegime mingeid asju KOOS. Lasteaias käib siiski laps ja seal võiks laps teha asju, mis tema loovust arendab, mitte minu loovust.
Aga kõik vanemad ei ole ju nagu Sina. Kindlasti leidub ka neid vanemaid kes tegelevadki lastega võib-olla ainult siis, kui antakse mingi kindel ülesanne või meeldetuletus. See et Sina oma lapsega kodus kolm korda kooki küpsetad neile teistele lastele ju kuidagi kasuks ei tule.
Ning kui mõni vanem suhtubki siis sellistesse ülesannetesse suurema entusiasmiga (kui Sina), siis miks see Sind häirib? Isegi kui mõni vanem kogu töö ise ära teeb, siis laps ju õpib sellest protsessist ikkagi palju rohkem, kui näiteks vanemalt, kes diivanil lamades telekat vaatab või arvutist blogisid loeb.
Mind häirib see, et ma ei saa selle mõttest aru, miks vanemad ise teevad laste eest asju ära. Kuidas see lapsele kasuks tuleb, et lasteaia näitusel on tema tehtud projekt kõige täiuslikum, sest lapsevanem on selle ära teinud.
Minu koogitegemise näide muidugi ei ole selles valguses oluline, tahtsin vaid sellega öelda, et vanemad PEAVADKI oma lastega tegelema, see on lihtsalt elementaarne ja ei peaks käima nii, et keegi käsib ja kohustab, et alles siis tehakse midagi vahvat koos.
Mulle meeldib asjadest aru saada ja sellest ma aru ei saa, see ärritabki
Arutleda, kui on soov, on hea muidugi.
Kui tahad Eesti lasteaeda oma kriitikaga tõesti edasi viia, siis esita neile konkreetsed ettepanekud, aga enne vii end faktidega kurssi ja kindlasti ära lahmi.
Kui su laps kord kooli läheb, siis näed, kui paljudel mammadel on arvamusi selle kohta, kuidas tegelikult peaks kooli juhtima, tunde läbi viima ja nende lapsi hindama. Aga tegelikkuses on koolielus väga vähe selliseid probleeme, mida kool või õpetaja ei lahendaks olemasolevate võimaluste piires palju paremini kui ükskõik milline lapsevanem. Seda enam, et iga lapsevanema peamine huvi on tema enda laps, aga klassikomplekt ei koosne 30-st egost, vaid peaks koosnema 30-st inimesest, kes suudavad töötada kõrvuti ja ka teha koostööd.
Lasteaiateema kohta lugesin artiklist ka pahandamist, et miks lasteaed ei orgunni ise laste trenni viimist. Silmas peeti neid trenne, mis lasteaias tehakse. Esiteks on suur asi, et lasteaed on selle trenni sinna toimuma saanud. Teiseks ei saa kasvataja saata lapsi trenni, kui tal jäävad rühmaruumi teised lapsed. Lapsi saadavad rotatsiooni korras vanemad. Kolmandaks on lasteaiamaksu eest ka natuke palju tahta, et lisaks alusharidusele tagaks lasteaed veel ka lapse trennis käimise, nii et vanem ei peaks ka mudilase trenni puhul muud tegema kui maksma.
See on üks näide sellisest kriitikast, mida võib teha, aga mis ei vii kuhugi, sest on põhjendamatu enese väljaelamine.
Mulle tundub, et sa loed mu blogi väga diagonaalis. ma ei mäleta, et oleksin õpetajaid kritiseerinud, vastupidi, olen hämmingus, et õpetajad hakkama saavad ja hulluks ei lähe ning teevad oma tööd südamega. See on imetlusväärne. Ma kritiseerin süsteemi kui sellist, on veider et 30 aastaga, mis minu lasteaiast möödas, ei ole midagi muutunud. Ma ei ole idioot, usu või mitte ja tead, ma olen isegi haridusosakonnaga suhelnud. Mind ajab marru, et meil on igale “südamega tööd tegevale” riigikogulasele maksta kümneid tuhandeid hüvitis jms, aga meil ei ole raha lasteaedade ja õpetajate jaoks. Või siis olemegi me rahul, et nii on olnud ja nii jääbki.
Mulle meeldivad paljud asjad Eesti lasteaias, kasvõi needsamad trennid, aga mulle ei meeldi tervikuna lasteaedade töökorraldus. Seda arvan ma et tohib üksikisik/vanem kritiseerida, võib olla ühel hetkel on sellest ka kasu. Kui aga vait olla, siis ei muutu kohe kindlasti mitte midagi.
Ei-ei, koolinäide on mujalt. Muidugi peaks õpetajad rohkem palka saama, aga selle küsimuse lahendamine eeldab enamat kui blogipostitused. Mis ei tähenda, et seda öelda ei võiks.
Ainus Eesti lasteaedade korralduslik asi, mis on tõesti suur probleem, on see, et ei arvestata väljaspool klassikalist tööaega töötava üksikvanemaga. Kui näiteks üksikema on kassapidaja, siis ei ole tal võimalik oma last tööajal lasteaias hoida ja sellest palgast ei saa ju ka hoidjat lubada.
Aga jorisemine teemal, et peab lapsega tammetõrusid korjama või ise lapse lasteaia trenni viima, on lumehelbekese teema. Kõike ei tee lapsevanema eest riik ega lasteaed ja päris kindlasti ei peagi tegema. Sama lumehelbeke viriseb hiljem koolis selle üle, et ta on lükanud ometi lapse üle kooliukse sisse ja nüüd peab kodus veel kontrollima, kas esimese klassi laps ikka sai koolis aru, mis õpetaja teha palus, või äkki isegi teda aitama. Või lapsele kooli kunstitarbeid ja kehkaasju ostma. Sest kujutage ette, kool arvab nagu päriselt ka, et lapse haridus on kuidagi ka lapsevanema asi. Vat sellistest lastest on natuke kahju, sest reeglina teema ju tõstatubki siis, kui lapsel on koolis probleemid, aga vanem resoluutselt keeldub koostööst kooliga. Oma õiguse tagaajamine on sellistele inimestele tähtsam kui oma lapse aitamine. Kannatajaks jääb aga laps.
Aga maailmas ongi ju palju asju, millest ei saa aru. Teise vanema valikutest ei peagi aru saama alati – samamoodi võib mõni mitte aru saada, miks sind nii ärritab lasteaia soov kutsuda vanemad koos lapsega kokkama, kui sa seda niikuinii lapsega koos teed.
Sa ei võlgne kellelegi selgitust, miks sa oma lapsega nii või naa teed. Samamoodi ei pea teised sulle aru andma ja ega ei anna ju nagunii.
Rohkem aktsepteerimist (teised on, nagu nad on, ka siis, kui sulle ei meeldi või sina ei mõista) ja on palju kergem olla.
Küsimus siinkohal ei ole teistes vanemates, vaid selles, miks koolid ja lasteaiad seda soovivad/soosivad? See on minu point.
Aga sellele ju vastati. See on võimaluse pakkumine vanemate ühistööks lastega. Ja kui mõni vanem tahab teha kogu lasteaiarühmale ISE mingi kompositsiooni, miks see sind häirib? Las teeb. Laste loovust arendatakse lasteaias iga päev.
Elu ei ole tegelikult pidev võistlus ja ärapanemine. Mind ei sega, kui kellegi laps või isegi tema vanem teeb lasteaeda näitusele ilusama töö kui minu laps. Minu laps tavaliselt ei teegi sinna midagi. Ma ei pea olema kõige esimene, kõige parem, kõige ägedam. Mu laps ka ei pea.
Kas sina pead? Kui ei, siis ela ise ja lase elada ka teistel inimestel, nagu nemad õigeks peavad. Sama lasteaedade/koolide kohta. Võibolla sina teeksid seal midagi teisiti, aga ega ükski lasteaed/kool ei hakka töötama ei sinu ega mõne teise lapsevanema taktikepi järgi. See ei ole võimalik, vajalik ega mõistlik.
Aga see ongi ju küsimuse mõte, et saada vastus? Mina jään siiski oma arvamuse juurde, et näitused peaks olema lastele, mitte lastevanematele, sina selgitasid oma vaatenurka, ei nõustu, aga mõistan.
Ja mis ma nüüd siis tegema peaksin? Postituse ära kustutama, sest sain vastuse?
Loomulikult ei pea ära kustutama. Miks selline mõte? Lihtsalt soovitan vähem kritiseerida ja rohkem aktsepteerida, aga seda ainult enda meelerahu ja positiivsema olemise jaoks.
Tead, ma isegi ei viitsi seda “meelerahu ja ole positiivsem” jama kommenteerida.
Mulle absull aga ei meeldi see suhtumine, et ära küsi, kirjuta, arva, vaid lihtsalt aktsepteeri. See on nii tobe. Ja pealegi see konkreetne postitus pole isegi kriitika, vaid üks paljudest arvamustest.
Olgu ma kibestunud v kuri v mitte meelerahus, aga ma jätkan kirjutamist (kritiseerimist?) isegi kui ma inimestele sp ei meeldi ja inimesed mind õnnetuks peavad;)
Sul peaks olema ükskõik, mida mina arvan. Kui meelerahu on sinu jaoks ülehinnatud ja probleeme tekitab ikkagi loll maailm, mitte sinu suhtumine asjadesse, siis on kõik ju korras.
Igaüks elab täpselt, nagu tahab. Loomulikult ka sina.
Mulle meeldib sinuga arutleda lihtsalt siin hetkel
Ja usu mind ma ei kaota und selle üle, kes mida teeb lapsega koos/lapse eest, ei sure ma ka närvivapustusse, aga ehk tohin öelda, et mu jaoks on see naljakas lihtsalt?
Tohid oma blogis kõike öelda muidugi.
Minu jaoks on naljakas see pidev Eesti lasteaia, kasvatajate ja teiste vanemate kritiseerimine. Mina ei näe oma lapse lasteaias neid vanemaid, kes ise näitustele töid meisterdavaid. Ei näe lapsi, kes on minu arvates valesti riides. Ega lapsi või vanemaid, kes ei arvesta oma lapse sünnipäeva planeerides teiste laste (loe: minu) tunnetega. Kindlasti mõnikord juhtub seda või teist, aga ma ei pane lihtsalt tähele neid asju. Võibolla sina lihtsalt paned välja palju rõhku sellele, mis kõik sulle ei meeldi teiste inimeste tegemises? Kuigi see pole ei sinu kontrollida ega ka sinu asi?
Kas sul läheb vähemalt tuju paremaks nende postitustega? Kui jah, siis asi seegi.
Aga siis on sinu jaoks ûks asi naljakas ja sinu jaoks teine. Kriitika on edasiviiv jōud tihti ja ma ei näe põhjust kõike kiita, sest nii on kombeks/nii peab/pole minu asi öelda/nii on alati olnud.
Mulle meeldib Norra lasteaed iseloomult tunduvalt rohkem, kõik. Ja sellest kirjutan ka.
äkki sellepärast, et lasteaed annab vanemale võimaluse teha ja tegeleda lapsega täpselt nii, nagu vanem õigeks peab. üks vanem on sellise suhtumisega nagu sina, et laps võiks teha pmst ise, algusest lõpuni, teine vanem ehk mõtleb, et koos tegemine tähendab ka seda, kui laps vähemalt kõrval istub ja kaasa elab/mõtleb, ehk samal ajal päris oma asja ei aja. võta siis kinni, kellel on rohkem õigus ja ehk on et lasteaia koha pealt mõistlikum, kui nad pole tõekuulutajad.
päris jamaks kisub minu arvates siis, kui juba keegi kolmas koogi küpsetab või vanem meisterdab ning laps vaatab samal ajal multikaid.
ja näiteks kui laps vaatabki multikaid, aga kaks vanemat koos sõbralikult meisterdavad, on isegi see mu arvates gi pigem rohkem, kui üldse mitte:)
ja üleüldse, mu lasteaiakasvatajast tädi räägib pidevalt, et tegelikult on asju ajada märksa keerulisem vanemate, kui lastega. mis on täitsa usutav, kui oled osalenud vähemalt m’nel koosolekul, see vajab ikka raudset närvi küll:)
Ma olen nõus, et vanemad ongi keerulised tihti. Lapsed on jummala ok.
Meil siin rootsis (kindlasti sama ka norras) ,et vanematelt nõutakse nii koolis kui lasteaias minimaalselt .See kus midagi üldse ”nõutakse” on trenn .Ja kuidas veel ! Oi kui palju kordi aastas me oleme poole ööbi küpsetanud ja siis -25 kraadiga turul saiakesi müünud ,et teenida grupile toetusraha .Vanemad närvad siin laste spordialadega kohutavalt vaeva .Tihti on midagi kuskil vaja teha või müüa ,trenni ruume koristada jne .Iga jumala vóistlus on kóigil autod pungil täis lapsi ja nende varustust jne .
See kõik on veidi tüütu aga samas väga fun ja tore !.Tunnen et ma aitan oma last ja olen tänulik tema treeneritele ja vanemad on alati ”part of the crue” ja see on päris tore 🙂
Koolis õppimist antakse póhikoolis eestiga võrreldes väga vähe ja kuigi last vanematel aidata ei ole keelatid siis nad seda ei soovita ka tegelikult .Vanemate abi asemel on paar korda nädalas (õpiabi) peale tunde ja sealt saab laps proffessionaalset abi. Mina kui kahe kooli lapse vanem ei soovitakse vanematel aidata last liigselt .Seda just seetóttu et tänapäeval on palju asju teisiti ja uued meetodid õppimiseks .Põhimõte võib olla sama aga võtted ja seletamine ja kõik muu on ikka uuem ja erinev vanast . Et lapsega bioloogiat õppida või tal paluda endale raamatut ette lugeda on ju täitsa okei .Aga et koos matat lahendama hakata ,nähes et laps on õppinud hoopis teist moodi ,ei ole mõttet .Lisaks võib see viia selleni et laps tunneb veidi vähem vastutustunnet oma õppimise koha pealt .Sest emme ju aitab ja on kursis . Erandid on muidugi raskustega maadlevad lapsed .Loomulikult tuleb neid aidata .Kuid ka sel puhul võiks teha seda nii et õpetajaga on kontakt .Muidu võib vanem lihtsalt lõpuks karuteene teha nii lapsele kui õpetajale.
Mina pole pidanud oma lapsi aitama .Jah ma kuulan ,kui nad seda soovivad ja ka väikest viisi annan nõu kuid kindlasti ma ei õpeta neid .
Siiani (5 klass) on kõik super hästi sujunud ja ma ei pea kontrollima ,kas koolitööd on tehtud .
Lasteaiaga oli siin sama teema .Mingit ”kodutööd” pole kunagi olnud ja kõik valmistatakse lasteaias laste poolt .Lapsed aitavad üksteist ja kasvataja ka muidugi kuid peamiseöt putitavad lapsed ise ,tuleb välja mis tuleb 🙂
Mina küll eesti lasteaedade kohta midagi halvustavat ei kuule .Pigem vastupidi .Ja mina arvan et lastega koos meisterdamine on äge ja vahel ongi vaja anda vanematele tõuge et kammoon ,nüüd on vaja lapsega koos miskit meisterdada .See ju vaid seob last oma vanemaga .Lapsed saavad oma vanema ”kaasata” oma lasteaia ellu.Lapsed armastavad seda kui nende vanemad on mängulikud ja tunnevad huvi nende tegemiste vastu .Seega miks mitte .
See kui vanem teeb lapse EEST tema töö ära on juba teine deela .Paar korda siin seal pole hullu ,aga kui juba koolis võtavad emmekesed ohjad enda kanda Siis sellega tehkase endile tavaliselt karuteene .
Aga üleüldiselt ei rasuks eesti lasteaiasüsteemi üle kurta .Lasteaiad on ju väga kaua avatud ,lisaks ei ole reegleid vanema töö olukorra puhul .Ala laps võib 7-19 olla lasteaias olenemata sellest kas ta vanemad on tööl või kodus .Siin nii ei ole (mis on tegelikult minu meelest super) .Lasteaed on küll lapsele tore ja kõik aga lapse vanemad on ikka need kes peaks last kasvatama igal võimalusel .me kõik käime tööl aga peale tööd on laps ikkagi neie kohustus ja vabadel päevadel nädala sees ei teeks ka kurja ,kui viia laps ise mänguväljakule või meisterdada midagi toredat
Ma siis proovin lasteaiaõpetaja vaatenurgast põhjendada.
Lapse jaoks on kõige olulisem tema pere, aga samas enamuse päevast veedab ta lasteaias ja tal on seal sõbrad ja õpetajad, kes on terve päeva tema lohutajad, sõbrad ja usaldusisikud.
Harva juhtub, et need kaks lapse jaoks tähtsat leeri omavahel põimuvad ja vot et see juhtuks on välja mõeldud erinevaid lapse ja vanema ühisprojekte. Laps näeb, et ka vanema jaoks on lasteaed äge ja huvitav ja sinna on tore panustada. Näiteks sügisnäitused – lapsele on selle juures kõige-kõige olulisem, et ta saab kodus tehtud asja lasteaeda kaasa võtta ja teistele näidata (sealjuures on täiesti ükskõik kas selle asja valmimisele aitas kaasa naabri Maali, vanaisa, suur vend või jõuluvana). Sellise asja eesmärgiks on emotsioon, rõõm tuua ise midagi kaasa, teised kiidavad, uurivad, vaatavad just sinu asja. Ausalt nad lasteaias teevad loovaid asju hommikust õhtuni..loovuse arendamine ei ole selle projekti eesmärk.
Lühidalt: eesmärk on, et laps tunneks rõõmu kodu ja lasteaia koostööst, tal on uhke tunne, silmad säravad.
Aitäh väga põhjaliku ja mõistliku selgitus eest. Pilt palju selgem…kuigi ma ikka jään arvamusele, et vanemad ei tohiks üksi lapse eest asja teha ära. Aga mulle väga meeldis su selgitus!
Oi jah.. meil on 2 last lasteaias – 5- ja 3-aastane, esmaspäevast siis samuti kurikuulus sügisnäitus või “nunnu”näitus. Lapsed müttasid terve nädalavahetuse meiega nii suvilas kui kodus õuetöid teha ja kui siis P õhtu ehk viimne hetk käes oli, teatasid lapsed, kes polnud mitu päeva oma legode jm toas saanud mängida, et ei taha mitte mingil juhul midagi meisterdada vaid ainult mängida. ja peale meelituste liiva jooksmist me siis mehega meisterdasime… :D:D tõesti olin kahevahel, kas nutta või naerda. samas oli olukord meie jaoks tulevikuks kindlasti õpetlik, et lastega ei tasu jätta viimse hetke peale jne. eelneva lasteaiaõpetaja kommentaar seletab selle meisterdamise teema kenasti lahti ja nõustun nende mõtetega. kostüümide õmblemist jms õnneks meie praeguses lasteaias pole ette tulnud, õnneks, kuidagi saadakse ilma igasugu etendused/esinemised tehtud. aga kui esimene laps käis kunagi aasta teises lasteaias, siis seal oli küll see tava, et said kirja stiilis “selle x peo teema meie rühmal linnukesed, palun panna kostüüm, nokk jne”- see on küll tööelu elavatele vanematele liig mis liig.
No vot. selle viimasega olen ma täiesti nõus. Eriti kui emaks on tööl käiv ja absoluutselt mitte käsitööd oskav, isegi kleepida ja lõigata ei oska ma sirgelt, ema, siis on see täielik piin. Õnneks ei ole neid tõesti vaja läinud siin lasteaias, loodan, et nii jätkub.
Eveliis, seekord olen ma täiega sinuga ühes paadis. Loomulikult proovib lasteaed vanemaid ja lapsi ühistööle suunata, sest ega nemad ei tea, palju need väsinud tööinimesed oma lastega tegelevad. Olmeasjad, seda küll, aga muu osa kipub mõnedel õhukeseks jääma. Aga tegelikkus võib tähendada seda, et see vanema ja lapse ühisosa jääb veelgi õhemaks, kui ema lapsega mängimise asemel noka ja sabaga kostüümi õmbleb või siis kastaneid, suvikõrvitsaid ja oksaraage vingeks kompositsiooniks seab. Vahel ei ole need lapsed nii koostööaltid, vahel on vanematel mingid omad mured, vahel on kiire, vahel ei taha. See ei peaks nii olema, aga vahel ikka on.
Ja vahel tahab ema täiust, sest kõik ju vaatavad seda meisterdust, järelikult peab see olema kõige-kõige. Nii “kõige”, et laps ei tohi näppu külgegi panna. Jah, ma olen ise kõrvalt näinud (esmaspäeval), kuidas kandikul toodi imeline õhuline asjandus rühma ja kui naise omaenda laps seda asjandust tahtis näpuga katsuda, siis keelati teda ema poolt ja karmilt. Ilmselgelt alla kolmene laps sellist uduehmest ei meisterdanud, ilmselgelt oli see meistriteos kõrgelt üle teise lapse mullasest kartulist. Sügisnäitusele andis see asi ilu mõttes küll juurde, aga ema-lapse mõttes vast üldsegi mitte. Ja vanemates rühmades läheb juba võrdlemiseks, seal on sellised emade putkestatud asjad juba lausa vahetegemist soosivad.
Mõned lapsevanemad lähevad üle piiri ja kõvasti. Koos teha saab ka lihtsaid asju, lapse tasemel.
Nagu ma ise oleks selle kommentaari kirja pannud😅😆
Aga näed, samal ajal kui mina (ja sina) näeme asja niimoodi, saan ma aru, et andsin jälle ainest blogijatele, et saaks kirjutada Eveliis kiusab ja lahmib.
Ma arvan, et need emad, kes nuud väidavad, et nemad küll täiust taga ei aja ja naudivad iga kell nokkade õmblemist ning demonstratiivselt nuud idülliliselt koos meisterdavad, valetavad. Jah, ma ka naudin lapsega koos asjade tegemist, aga olengi sinuga sama meelt, et ühisosa voib jääda veel väiksemaks kui mängimise asemel PEAB. Kodune ema vbla näeb sellises koduses ülesandes mingit väljakutset ja eneseteostust, aga töötaval vanemal ei ole nii lihtne päevas see aeg leida. Jah, ei peaks nii olema, aga tõesti, monikord ei viitsi, monikord on muud mured ja tegemised.