Sõbranna saatis mulle selle artikli lingi ja te ei kujuta ette, mitu erinevat mõtet mul seda lugedes peast läbi käis. Et lõpuni aus olla, siis ka mina armastan firmamärke, aga sinnani ma veel jõuan. Ma lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et 1) pole ime, et blogijaid peetakse idiootideks 2) ma hakkan nõustuma Perekooli kägudega, kes väidavad, et blogivad vaid need inimesed, kel millestki (kasvõi mõistusest) puudu on 3)kas kõik müügiks, selles mõttes, et kas inimene ongi nii pinnapealne ja loll või vaid provotseerib, et uuesti kuulsaks (?) saada 4) kas see ongi see kuulsus, mille poole me (?), blogijad, püüdleme 5) kas nii lihtsalt toodetaksegi uusi staare – varsti hakkame nägema lugusid staar-blogija Madisest. Vist said kõik mõtted kirja, mis mind seda artiklit lugedes valdasid, nii et liigume edasi sinna kallite firmamärkide ja orgasmide poole.
Ka mina külastasin Pariisis Louis Vuittoni poodi. Jäi tee peale ette, olime ämmaga kahekesi, aega oli, mõtlesime, et miks mitte uudistada, mille pärast sabas seistakse. Nats tuli isegi nostalgia peale. Kohe kui kusagil saba oli, pidi kenasti ritta mindma, sest äkki on midagi head. Aga see selleks.?Seisime sabas ära nagu teised ja ausalt mõtlesin ka, et mis tunne oleks istuda sinna laua taha, juua šampust ja kohvi samal ajal kui teenindaja mulle hinnalist 3800eurost kotti näitaks (kindad käes, et seda kaitsta), öelda siis, et jah see sobib ja jalutada välja suure oranži LV logoga kandekotiga. Ma pean ka ausalt tunnistama, et pooled LV asjad mulle ei meeldiks kui seal poleks peal maailmakuulsat logo. Sama ka paljude teiste luksusbrändidega. Ma ihalen endale Gucci kotti, kuid ma ei ole kindel, et kott mulle meeldiks kui seal poleks tuntud logo peal. Fun fact – sain kunagi endale Versace käekoti, väga ilusa kujuga kott oli, vaid kuldne logo oli mu meelest liiast. Kangutasin selle sealt küljest ära. Kui hiljem sain teada, et tegu oli Versace logoga, õmblesin selle niidiga tagasi koti külge. Nii et ma selles mõttes ei saa staarblogija Madise üle irvitada, sest mulle meeldivad ka teatud brändid ja logod ja isegi nende kinkekotid.
Aga. Logode hullus – kui isegi teksapükstele pidi rihma panema peale nii, et pükste firmamärk näha jääks ja “kogemata” särgiäär üles unustada, et kõik ikka kindlasti seda näeksid, jäid minu puhul 1990-aastate lõppu/2000-aastate algusesse. Nui neljaks pidin ma jalga saama Iceberg teksad ja Versace pluusi, sest püha issand jumal kui keegi peaks arvama, et ma ei saa neid endale lubada. Tegelikult ei saanudki, minu tollane poiss-sõber pidi tegema kõik selleks, et saaks mulle soovitud riideesemed osta. Just selline 1000% harakas ma olin. Nagu ka 97% teistest väikestest linnadest pärit tüdrukuid, kel oli vaja midagi tõestada.
Normaalsed inimesed kasvavad sellisest näitamisest välja ja kuigi ka mind on Norras juba ootamas pakk uute Marimekko papudega, ja ma ei jõua ära oodata, kuna need kätte saan, siis ausalt – mul oleks piinlik mu elu tipphetk oleks postkontorisse pakile jätele minek, et saaksin sealt tuntud nimega kotikesega välja jalutada. Kuulutaksin tervele maailmale, et nüüd on mu maailm palju täiuslikum, sest mul on Instagramis näitamiseks uued jalavarjud. Või et ma teeks endast pilti DKNY kotiga, tunneksin elevust Michael Korsi saadetise üle nagu oleks taevast mannat sadama hakanud. Mul on elu jooksul olnud n+1 DKNY ja MK riideeset, on ka praegu, aga need ei ole ju luksusbrändid, millega eputada? Ma pigem varjan oma MK asjade logosid, sest ma ei tea…kuidagi piinlik on näidata, et mul ka.
Mulle meeldivad tuntud ja kvaliteetsete firmade riided ja kotid ning jalanõud, aga ma ei taha, et need kaugelt karjuksid firma nime. Ma ei taha seda näidata. Kallimad ja kvaliteetsemad märgid annavad mulle lihtsalthea enesetunde ja – enesekindluse (nagu hea pesu, mida me ju ei välguta, aga mis annab hoopis parema enesetunde). Mu meelest on firmamärkidega eputamine kuidagi nii eilne päev. Aasta 2000 kui võitis see, kel oli kõige suurema Armani kirjaga valge t-särk. Praegu tundub mulle, et võimalikult nähtavaid firmamärke kannavad just inimesed, kes tegelikult seda endale lubada ei saa. Kes tahavad tõestada, et nemad ka. Või inimesed, kes ongi nii lollid, et tekitavad tänu firmalogodega kottidele sotsiaalmeedias oma võltsmaailma – vaadake mind, ma olen parem ja elan paremini kui sina.
Mulle meeldivad kvaliteetsed asjad, mis minu maitsega klapivad aga keeldub soetamast asju, millel on tuvastatav logo või “firmamärk”. Mulle ei meeldi see, et olen toote eest maksnud ning läbi sellel oleva toote teen veel lisaks brändile reklaami. Kusjuures uskumatult keeruline on leida nt trenniriideid, millel ei oleks kuskil suurt brändilogo nähtaval (mõnedel Puma asjadel on logo tikitud sama värvi niidiga, seega ei kiiska silma ja sobib). MK kotte olen vaadanud ja ilmselt olen maitsetu maakas aga ühtki mulle meeldivat mudelit ei ole nende valikust veel leidnud.
Kusjuures olen täheldanud, et kvaliteetselt ja “brändis” riides saab käia ka nii, et ühtki logo silma ei torka.
Mulle meeldivad kvaliteetsed asjad ja mulle meeldivad ka märkidega asjad, aga viimaste soetamine ei ole kindlasti elu eesmärk omaette. Eelistan siiski asju, mille nimi on kenasti peidus ja tegelikult meeldib mulle kõige rohkem miksida kallist odavaga, kasutatud ja vana uuega, kui oleks vaid üks või teine, siis ilmselt oleks silmale ja hingele valus. Kui nii võib öelda.
A samas kui märkidest rääkida, siis mõned bröndid mulle lihtsalt meeldivad, mitte vaid riietest, aga kasvõi Apple ja Bang and Olufsen.
Mis MK kottidesse puutub, siis mulle tegelikult meeldib suur osa kottidest, need suured kandekotid, aga miinuseks ongi see, et MK on kahjuks logod liiga nähtavalt peale pannud ja see mulle ei meeldi. Kuigi ma saan aru, miks nii on ja eks need kotid just sellepärast popid ongi – nö kättesaadav luksus.
Heh! Ma isegi ei tunne neid kõike brände! ‘
Kord ostsin Türgist Louis Vuittoni logodega salli (fake muidugi),ma siis ei teadnudki, et see Louis Vuitton on. Iseenesest ilus sall, aga ei tihka sellega käia, sest see on firma logosid täis. Mage mu meelest.
Samamoodi on koledad need Guessid- alati suured logod peal. Kole!
Ainuke selline ilus, mis meenub on Tommy Hilfiger.
Aga jah- mul ei hakka hammas peale ja isegi kui hakkaks, ei tea kas raatsiks! 🙂
Guess asjad on jubedad – just need, kus suured brilludega logod peal. Aga ilmselt samal põjusel popid ja suurte logodega nagu MK kotid – kättesaadav luksus. Samas tegelikult on luksusest asi kaugel:D
Raatsimisega on nii, et minu meelest ei tohikski eesmärk olla vaid brändi eest raha välja käia, vaid kvaliteedi eest. Kui olin noorem, siis ostsin kogu aeg asju kokku kui oli allahindlus või midagi oli liiga odav, mõni asi jäi kandmata isegi, sest polnud tegelikult üldse mina ega minu stiil, aga oli nimi, mis meeldis vms. Ajuvaba.
Sellega seoses tuli mul meelde lugu, kuidas Facebookis kunagi mingis ostu-müügi grupis keegi proua kuulutas, et ostab Iittala kleepse. 😀
🙄
A äkki ikka mingi tarbijamängu kleepsud vms?
Kas nende logodega pole ka mitte nii, et näiteks TH on odavamatel asjadel suured märgid ja kirjad ja mida kallimaks hind, seda nähtamatumaks ja väiksemaks logo muutub.?!
Muidugi välja arvatud need viimase aja moeröögatused kus tahtlikult kantakse 1m2 suuruse logoga pusa mis maksab hingehinda.
Mis mind veel kohutavalt häirib, kuigi ju ei peaks, on beebide riietamine peast varbaotsani guessi v mõne taolise brändi riietesse, et see üles pildistada ja instagrami riputada. See on nii tobe kuidagi… kuigi jah “iga ema teab, mis ta lapsele parim on” 😁😁😁
Jah, on vist küll logodega nii, sest kui võtta kasvõi TH, siis on ju olemas ilusad ja stiilse logoga sjad ja siis mingid jubedad sini, puna, valged suuuuuuuurte kirjadega asjad. ja ma ei pea silmas neid nö moeröögatusi, need mulle kusjuures täiega meeldivad;)
Minu arust kirjutas see Baari-Madis selle postituse just läbi huumoriprisma.. Tema kirjutised on kõik nagu meelega üle võlli ja sarkastilises võtmes. Nii et ei tasu nii tõsiselt võtta 🙂
Võimalik, et oli, aga nii nagu tihti ei saa inimesed minu postitustest aru nii nagu mina olen mõelnud, ei saanud mina sellest huumorist aru. Üle võlli on nad muidugi tal meelega, aga küsimus jääb ikkagi – MIKS temast uut staarblogijat hakatakse justkui tegema?
Ilmselt ikka klikkide pärast (Y) Ja selliste ekstra provotseerivate kirjutistega seda ju just saavutataksegi.
No jaa, aga kas tõesti kõik müügiks, peaasi, et saaks kuulsaks? Ma ei tea, ma ei saa aru…Ma saan aru, et ka mina ei ole paljude lemmikblogija, aga krt end päris lolliks teha klikkide pärast…maitea…ma mõnikord ei mõista seda blogimaailma:D
Vot riided (ja kotid… va fotokott :D) on minu jaoks asjad, mille puhul on mul ükskõik mis firmaga tegu on. Vaatan selle järgi mis meeldib, sest hetkemoe juures on mul pigem raske leida sobivaid asju. Seega kui on kallim, olen valmis selle eest ka maksma.
Keskkoolis oli vaid oluline, et trenniriided oleks Adidas. Käisin kord nädalas kehalises ja sellega mu trenn piirdus 😀
Kunagi ühe fotoväljakutsega meenus, kui pildistasin ühte enda kotti. Ja see oli loomulikult tellitud ebayst. Tahtsin sinist kotti ja tellisin. Ja kus siis algas pasarahe tühjast kohast, et esiteks KUIDAS ma ei tea et see on “selle koti” järeletehtud hale koopia. Ning teiseks, et miks ma raha ei võinud koguda, et endale BIRKIN soetada. Okk. Ikka jah 😀
Hahhaa, no selline pasarahe on hale😂 🙄😂 koik ei pea ega saagi huvituda “sellest õigest”.
A mis trenniriietesse puutub, siis mul pidid kunagi koik spordi-ja vabaajariided “Nike” olema. Muu oli täiesti mõeldamatu. Ja nõme loomulikult🙄🙊
Ps: a nuud ikka kogud Birkini jaoks raha juba?