Sõbranna saatsis mulle sünnipäevaks sellise õnnesoovi  ja see pani mind mõtlema, et viimane aasta olen ma teinud just vastu pidi – söönud kolmekordselt ja naernud poole vähem. Miks? Kiire on olnud, stress on olnud. Aga on need  adekvaatsed põhjused? Täna alustasin ma päeva 5-kilomeetrise jalutuskäiguga, eile kõkutasin koos Idaga “Pettersoni ja Finduse” multikat vaadates, poole vähem plaanin ka süüa. Ei ole mul mingit “suveks saledaks” plaani, lihtsalt hea enesetunde nimel.

Võib olla on asi aja maha võtmises. Võib on asi häälestamises. Võib olla sajas muus väikeses pisiasjas, mida ma viimastel nädalatel olen teinud, aga täna tundsin ma, et alustan uut teekonda. Alustagi tegelikult. 365 päeva 37-aastasena. Mõtlesin asjade peale, mida ma selle aasta jooksul ära tahan teha ja asjade peale, mille üle ma õnnelik, tänulik või uhke olen. Polnudki nii vähe asju. Nii to-do-nimekirjas kui olen-tänulik-nimekirjas.

Asjadest, mida ma ära teha loodan, ma rääkida ei taha. Ei taha ära sõnuda. Aga kõhutunne ütleb mulle, et oli õige aeg nendega edasi tegutsema hakata. Aprillis olen ma võib-olla juba targem. Võib olla õnnelikum, et ära tegin. Võib olla kurvem, et on vara veel juubeldada. Aeg näitab.  Asju, mille üle ma aga tänulik olen, on nii palju, et elementaarseid – pere, laps, sõbrad- ma kirja panema isegi ei hakka. Võib olla ka need asjad, mis mind panevad tänu tundma, on pisikesed ja tunduvad naiivsed, aga teate…ma olengi kohati naiivne;)

1. Ma olen tänulik, et ma saan end kodus tunda kahes riigis. Et mul on koduvõtmed kahes riigis. Üle kõige olen ma aga tänulik muinasjutulisele elule hytta´s. See oli aeg kui ma võitlesin sügava depressiooniga ja ma olen kindel, et elu maalises kohas, lisaks pikad jalutuskäigud, rattasõidud, õhtused istumised terrassil iga ilmaga aitasid mu tervenemisele tugevalt kaasa. Selle eest olen ma ülimalt tänulik.

   

   

   

   

   

   

   

   2. Ma olen tänulik, et olen saanud külastada Maaemo restorani. See oli pikka aega üks mu unistusi, kuid ma ei uskunud, et sinna niipea jõuan. Jõudsin. Tänu Satule ei lähe mu 35. sünnipäev mul kunagi meelest. Ma olen keskmisest kehvem kodukokk, aga ma olen keskmisest suurem toidusõber. Mulle meeldib katsetada kõike, mis uus ja huvitav. Toit on minu üks suurimaid kirgi. Ega ma muidu natuke sisimas ei pea ikka plaani kokaks õppima minna. Hetkel olen ma lihtsalt liiga laisk olnud. Või liiga palju mittepaikne.

   

   3. Ma olen tänulik, et mul on töökohtadega vedanud. Ma olen saanud teha tööd, mis mulle meeldib. Okei, töö kõnekeskus ei olnud just unistuste töö, aga palk oli tolkorral nii hea, et sain endale korteri osta (ikka laenuga, nii hea see palk ka ei olnud) ja ma sain sealt sõbrannad, kellega nii palju lõbusaid asju koos tehtud. Valdavalt olen ma siiski oma tööd nautinud – olgu see siis olnud ehitus, pesu, kosmeetika, kommunikatsioon, turundus, blogimine. Mul on nagu Hunt Kriimsilmal olnud üheksa erinevat ametit. 4. Ma olen tänulik, et mu ellu on sattunud nii palju huvitavaid inimesi. Inimesi, kes kõik on mulle midagi õpetanud. Üks neist, kes mulle omamoodi, ilmselt ise seda teadmata, on mu endine töökaaslane. Cool, enesekindel, kaunis ja andekas Yahna. Tegeleb tantsimisega ja mina, kes ma absoluutselt ei armasta tantsimist, kellele karu on jala peale astunud ja kes sellega ilmselt mitte kunagi hakkama ei saaks, tahaks natukene oma julgust kokku võtta ja tema juurde twerkima.  Ma tean, et ma oleks absoluutselt tragikoomiline seal, aga üks asjadest, mida ma tahaksin teha selle 365 päeva jooksul, oleks ora eemaldamine oma tagumendist. Et ma ei oleks nii uptight kogu aeg. Õnneks tal on algajate kursused vist ka, vbla seal oleks neid karukäppasid rohkem. 5. Ma olen tänulik, et mul ei ole kunagi igav. Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes kaeblevad, et neil ei ole midagi teha ja igav on. Ma olen tänulik, et mul on nii palju hobisid (raamatud peamiselt!), et mul ei ole aega igavuseks. Ja ma olen tänulik, et ma olen selle geeni vist ka Idale edasi andnud. Ma ei ole väga kuulnud, et ta kaebleks igavuse üle. Pigem on ta fantaasia liiga lendav kohati. Ja okei lõpuks olen ma ikka tänulik, et mul on selline pere ja sõbrad, kes mind välja kannatavad, mind õpetavad ja mulle sünnipäeva puhul Facebooki piinlikke pilte seinale postitavad. Aitäh, Heily! /Pilt ise on sellest ajast kui me Tartu Postimehe noortelisas nö töötasime. Siin tegime me fotoreportaaži. Ma pidin teesklema, et mul on jalg haige ja ma ei saa mäest alla ning vaatama, kui paljud mind aitavad. Vist kõik aitasid. Üks viis süles mäest alla.