Kas kellelgi veel on jäänud kuulmata, et Ida ja uni ja magamaminek ei ole parimad sõbrad? Isegi kui ta silmad ei püsi enam lahti, väidab ta et eiii taaahaaa magaamaaa minna. Iga kord ja alati. Ma siin mõnda aega tagasi tekitasin oma “kanaisa postitusega” ka tormi veeklaasis kui kirjutasin, et Ida ei lähe magama enne kui Marek või siis läks Marek temaga koos kell kaheksa magama. Vihaselt, sest liiga vara oli. Mina lihtsalt ei saanud Idat magama. Mu närvid ei pidanud vastu. Ma andsin loobumisvõidu Marekile ja Idale.

Aga siis hakkasin ma vaikselt harjutama. Kui aus olla, siis Ida allub dressuurile tunduvalt paremini kui Marek. Marekil on nii tugev Mr.Poppinsi geen, mida väike füürer mõnuga ära kasutab, sees, et tema õpetamine on kordi kurnavam kui Ida õpetamine.

Igatahes olen ma suutnud olukorra nii palju kontrolli alla saada, et viin Ida ülesse magama. Räägin talle unejuttu või vaatame koos multikat ning ütlen siis, et lähen vaatan all ühe saate lõpuni ja siis tuleme ka. “Magama ei pea, võid silmad lahti puhata vaikselt, aga magamistoast välja ei tule!” olen ma talle selgeks teinud. Ta on nõus olnud, peaasi, et silmi kinni panema ei pea. Kui me magama läheme, siis üldjuhul nohiseb ta juba sügavalt. Jah, kolis tagasi meie keskele magama. Ühel hetkel ei läinud enam teise voodisse ja teise tuppa “ajamisest” olen ma loobunud. Küll tal kunagi piinlik hakkab emme-issi kaisus magada. Ma loodan. Aga kui ta 16-aastaselt ikka meie keskel magada tahab, siis ma ajan ta meie toast välja.

Magama minek ei lähe meil ikka valutult. Päris tihti läheb see ikka jonniga. “Isssiiii, ma tahan issssigaaaa!” Marek hakkas täna jälle pehmuma ja ütles Idale, et magagu veidike diivanil, et issi pärast viib üles. Ma vihastasin. Mis mõttes hakkab jälle pihta? Mis mõttes? Et laseme jälle üleväsinud lapsel, kes “ei taha magada” diivanil olla ja meile närvidele käia (väsinud Ida on hullem isegi kui jonniv Ida), sest issi on pehmo. Ei-ei! Sõjakooli-ema vedas Ida üles magama.

Lugesime raamatu läbi ja olime kenasti sõpradeks saanud kui Ida hakkas iseloomu näitama. “Ma ei pane silmi kinni!”, “Ma ei taha üksi jääda!”, “Ma ei taha sind kuulda!”, “Ma tahan, et issi tuleks!”, “Ma ei tee, mida sina tahad!”. Kindel kui kalju ja sama ülbe ja jäärapäine nagu ta vanemad, alla ei andnud. “Pane silmad kinni!” pahandasin ma lõpuks. Ida keeras mulle demonstratiivselt selja ja ütles, et ei taha mind kunagi siia. “Ma tahan, et sa alati minu toas magad!”

“Ida, emme on nüüd küll väga kurb, et sa nii ütlesid, et sa emmet kunagi ei taha” mängisin ma temaga mingit isehakanud psühholoogi. Ida vaatas mulle, ikka pahaselt otsa, ja ütles: “Ma tahan sind ikka, aga ma tahan, et sa täna minu toas ära magaksid ja siis sa võid siia tuppa magama tulla!” Vaatas mulle korraks otsa, pani pea patja ja keeldus mulle rohkem otsa vaatamast. Me olime nii umbes kümme minutit. Ida vihaselt omaette (issand kui minusse see laps on!) ja mina vaikselt tema kõrval. Ei lausunud sõnagi. Lasin tal olla.

Kümme minutit hiljem sai Ida viha otsa. “Emme, ma enam ei tee nii,” keeras ta end ringi ja kallistas mind. “Ma ei taha, et sa kunagi minu toas enam magaks, ma tahan, et sa meie juures magaksid.” Ütlesin Idale, et mul on seda hea meel kuulda. “Mine vaata oma saade ära ja siis kui te magama tulete, siis ma saan teid mõlemaid kaissu võtta,” lubas väike füürer.

Nagu teine laps. Kümne minutiga võib väikesest põrgulisest saada ingel ja vastupidi. “Jää nüüd kenasti voodisse magama,” ütlesin kui alla läksin, “ei pea silmad kinni magama, aga toast välja ei tule, eksju.” Soovisime head ööd, ma läksin alla.  Mõned minutid hiljem kuulsime vaikset hüüet. “Ma tahan pissile!” Kuidas ta nüüd nii sõnakuulelik oli? Toast ei lubatud ju välja tulla. Pool tundi varem oleks ta selle nipiga end tagasi alla diivanile nihverdanud. Ma juba tunnen teda;)

Aga püha jeesus, päriselt, kuna ometi saabub see aeg kui ta ei võitle unega? Ka täna lõuna ajal keeldus ta magama minemast, sest ta ei olnud unine. Otseloomulikult ei olnud. Ma ei sunniks teda magama, aga kui ma näen, et ta liigub ringi nagu zombie, siis ma lihtsalt arvan, et ta peab magama. Kui ta lõpuks pikali diivanile meelitasin, jäi ta nagu kott magama vähem kui viie minutiga. No miks on vaja vastu punnida? Uni on ju nii hea. Kuna lapsed sellest ometi aru saavad, et uni ei ole vaenlane?