Kuna eile oli minu totaalne murdumispunkt, siis täna tegin ma otsuse, et võtan mõneks ajaks aja maha töötegemisega. Mis on naljakas, sest kaks minutit peale seda kui ma olin ukse enda tagant kinni pannud, sain ma telefonikõne, kus mind kutsuti töövestlusele, aga see selleks.
Ma olen pikka aega oma pere jätnud tahaplaanile ja on aeg natuke suhteid lappida. Perega koos olla. Oma haavu lakkuda. Teha väikene restart oma tunnetes. Võtta aeg maha.
Ma ei karda, et ma ei saa hakkama. Alati on saadud. Igas olukorras. Minu närvid ja usk endasse on ka midagi väärt.
Vauuu… ma olen kaks korda elus (ja ma pole veel isegi 40) totaalselt läbi põlenud. Sa oled väga tubli, et ise selle hetke ära tunned JA pidurit tõmbad.
Julge ja tark oled.
Ma olen ka kaks korda läbi põlenud, mu mees on läbi põlenud ja ma tundsin, et TÖÖ pole (enam) seda väärt. Asendamatuid inimesi pole niikuinii olemas ja selle asemel, et püüda asendamatu olla nendele, kes seda ei vaja, keskendun nendele, kellele ma olengi asendamatu.
Ma olen töönarkomaan ja mulle meeldib kui on palju teha, aga kusagil on piir, kus tuleb mõelda ka enda peale
Julge ja õige otsus!
Jänesed šampust ei joo;)
Tubli! Oskaks ma ka nii.
Juba hommikul otsustasin, et teen täna ainult umbes kaheni tööd (ja see pärast seda, kui ülemus tegelikult oleks lubanud mul ka n-ö lumepäeva võtta, kui ma üldse poleks viitsinud tööle minna). Nii ma siin jälle kella viiest kurnatuna koju jõudsingi. Ja tegin arvutis tööd edasi.
Ei aita kaasa, et püüan kaalu langetada hetkel ja päevane kaloraaž on kõvasti normaalsest madalam.
Õnneks järgmine nädal saan korraks puhkama (ise ka imestan, et lähengi!).
Minu eelmise aasta läbipõlemine (ja selletõttu sain ka ametlikuks diagnoosiks depressiooni koha otsa) õpetas mind päriselt puhkama. Ükskõik mis ajal. Ja see on üks oodatumaid õppetunde mu elus siiani 🙂
Mul oli kaks aastat tagasi sama asi ja tegelikult lubasin endale, et enam nii ei tee, aga siis leiad midagi, mis nö sütitab ja unustad kõik lubadused. Kuniks elu teeb omad korrektuurid:)
Tänu Sinule julgesin ma endale tunnistada, et olen puhta põlenud, stressis ja kui lõpuks lõi see kõik mu seest haiguseks, tulin tulema. Raske on aga aasta olen vastu pidanud ( ainus jama on see alandamine igakuiselt töötukassas) . Ma ei kahetse hetkegi, sest nüüd on mul lapselapsega lumeonn, jalutuskäigud, nukuteater, pallimäng ja lihtsalt jalgade kõigutamine kuskil pargipingil. Sa oled mu jõuandja, pea vastu!