Ma ei tea kui pikka aega ma nüüd antidepressante söönud olen, aga päris pikalt. Suvel läks meelest ära retsepti uuendada ja nii olin mõnda aega ilma rohtudeta. Täiega tundsin tagasilööki (võttes ka arvesse, et ma jätsin ju rohtude söömise päeva pealt) ja alustasin uuesti. Nüüd said umbes kuu aega tagasi rohud jälle otsa ja üllatus-üllatus muidugi “unustasin” ma arstile helistada. Tegelikult ei unustanud, aga kogu aeg oli kiire ja mõtlesin, et homme. Eile ajas mind eranditult iga asi täiega närvi. Ma karjusin Mareki ja Ida peale 87998970 korda ja reaalselt tundsin, et need hetked, kus ma tavaliselt hingaks sügavalt sisse ja ütleks “fakk it” ajasid mind nii endast välja, et ma kohe tundsin raevu.
Ma saan ise ka aru, et kõlan nüüd nägu täielik Jämejala peahull, keda peaks kartma, igaks juhuks siis ütlen, et päris nii hull ka ei ole, aga siiski piisavalt hull, et ma täna hommikul kohe esimese asjana arstile helistasin. Uue retsepti saamiseks peaksin ma minema ka arstile, aga ooteajad on ju nagu nad on. Saaks reedel. “Teate, ma reedel sõidan ära, aga ilma rohtudeta kohe kuidagi ei tahaks minna, äkki ma saaks kuidagi ilma,” uurisin ma. Sekretär vastas, et tema ei otsusta, aga saab täitsa aru, et ma ilma ei saa. “Läheb kolmeks nädalaks ära, aga palub väga, et saaks rohud enne kätte…” kirjutas ta arstile, samal ajal kui ma toru otsas ootasin.
“Isver, ma tunnen end nagu ametlikult hull,” naersin ma. Sekretär naeris vastu. “Jah, aga mis teha, selline see elu on, mis me siin ikka ilustame, eksju.” No vot.
Aga kui nali kõrvale jätta, siis mult on palju küsitud, et kas rohtudest võib ka sõltuvusse jääda, et kas ma ei karda. Muidugi kardan. Ma ei taha terve elu antidepressante süüa. Aga ma ei taha karjuv hull ka olla. Hetkel pean ma tunnistama, et ilma antidepressantideta ei saa ma hakkama. Võib olla on ka liiga vara? Depressiooni ravi ei ole niisama, et täna tuvastan probleemi, homme ravin ja ülehomseks on elu lill. Muidugi depressioonist ei ole mul enam haisugi, seda ma tunnen oma enesetunde pealt väga hästi, lihtsalt selleks, aga ravi pooleli jätta ka ei saa veel.
*Mang iseloomustas kunagi Kalasid, et “see ei ole normaalne tähemärk. Nad on kas Jämejala peaarstid või peahullud.
Kuu aega tagasi said rohud otsa ja umbes jõulude ajal hakkaski tulema siin kummalisi ja kurjasid postitusi. 😀 Naljakas kokkulangevus, mis muud. 🙂
No vot ma siinkohal ei jaga arvamust rohtude otsa saamise ja “kurjade” postituste vahel seose leidmisega. Neid “kurje” postitusi on siin ikka stabiilselt kogu aeg olnud.
mõni käib terve elu karguga, mõni võtab rohte. kui on vaja, siis on vaja.
Ja keegi peab ikka blogimaailmas hull ka olema
võid järjekorranumbri võtta, ma arvan:D
EI saa kindel olla, teised tunduvad kõik vähemalt oma jutu järgi normaalsed olema:D
Nii põnev lugeda antideprekate kohta. Ma olen see hull ja loll, kes ei taha neid võtta. Loen lihtsalt teiste kogemusi.
Mulle meeldib su blogi. Kuigi paljude asjadega tihti ei nõustu, aga miks peakski. Elu läbi sinu silmade on lihtsalt nii teistmoodi ja huvitav.
Kõike head ja paremat sulle!
Loomulikult ei peagi samamoodi arvama või nõustuma, see oleks ikka väga igav. Ja mul on siiralt hea meel kui inimestele meeldib see, kuidas minu asju näen. St teistmoodi et nagu põnev on lugeda või nii.
ma ka ei soovi antidepressante tarbida, kuigi välja kirjutatud. pakk seisab avamata kujul öökapikese sahtlis juba väga pikka aega. no, nii igaks juhuks, hea kui “esmaabikapis” leidub.
kriisiperioodid (suur töökoormus ja ületunnid) olen üle elanud toidulisandite abil, mis imekombel isegi töötavad ja kaal alanenud. kannan kaks numbrit väikesemaid teksaseid (see juhtus siis u kahe kuuga)… mida kõike ka vene tervise või fitnessi poekestest leida võib…
siis teen pausi ja pole mingit vahet.
antidepressantidega seda koos mingil juhul tarbida ei tohi.
teaduslikumat teksti siin:
https://examine.com/supplements/5-htp/
üldse hea sait, kui viitsid kola ringi.