Kui ma eile oma silmad 04.30 lahti tegin (ma ei tea, kas mu organism on vähese magamisega ära harjunud või mis värk oli, aga mul ausalt lihtsalt läks uni ära kuigi ma olin kell peale 12 magama läinud) ja aknast välja vaatasin, sadas paksu laia lund. Ilus vaatepilt, aga kui sa pead 200km pimedas sõitma, siis võib-olla mitte kõige rõõmustavam. Facebookist te juba teate, kuidas mu hommik edasi läks. Aga keda ma teist süüdistan kui oma laiskust. Ise ma sinna libedale mäele ronisin, selle asemel, et kaks kilomeetrit ringi sõita. Samas 200m versus 2 km…

Igatahes Oslosse ma teokiirusel jõudsin. Jumal tänatud, et ma varakult liikuma hakkasin, sest veidike hiljem (kuulates raadiost kogu tee uudiseid) olid igal pool avariid, ummikud ja teed suletud. Teokiirusel ma Oslosse kohale jõudsin. Korra oli ka tunne, et ei saa ringteel pidama ja ma jõudsin peas kaaluda variante, kumb oleks õigem (edasi liikumise mõttes) – kas tõmmata kraavi või põrgata teise (teokiirusel liikuva) autoga kokku. Õnneks jäi teada saamata.

Oslo lennujaamast mööda sõites jõudsin ma mõelda, et totaalselt udusse mattunud lennujaam ei tähenda head, aga lootsin siiski parimat. Marimelli Meelis pidi nimelt tulema lõunase lennuga, et üritust pildistada. Lisaks pidi ta kaasa võtma viimased vajalikud tooted kinkekottide jaoks. Ma mõtlesin,et ei mõtle selle peale. Aga samas tegelikult kogu aeg ikka mõtlesin ka.  Ja hakkaski paar tundi hiljem pihta. Lend lükati edasi. Kõige pealt pool tundi. Okei, saame hakkama, veel ei ole ummikuid. Siis tund. Pekki küll, juba läheb kitsaks ajaga. Ja siis veel tund. Okei, enam ei ole mõtet tulla. Korraga aga sähvatas mulle, et Norras on ju kell tund aega taga. Et kui lennuk pidi väljuma Eestist lõpuks 1615, siis on ta ju Norras norra aja järgi 1645. Üritus algas kell viis. Teoreetiliselt oleks pidanud jõudma! Me ei osanud muidugi aimatagi, et võib juhtuda ka nii, et ta peab lennukis VEEL pool tundi passima. Sest ilm Oslos oli tõesti kohutav. Terve Norra oli eile halvatud. Tahate tõestust? Palun.

Nii nagu blogilugejad on mulle tihti öelnud, et mul ikka lõpuks läheb kuidagi hästi, siis ka seekord, kui ma olin juba ammu alla andnud, jõudis Meelis kohale. Teate, ma ei ole kunagi ühe võõra mehe saabumise pärast nii rõõmus olnud. Ja nüüd…see ei ole absoluutselt reklaam, aga ma nägin, kuidas Meelis fotograafina käitus nagu tõeline professionaal, nagu ei oleks mitte midagi juhtunud, nagu kõik oleks läinud plaanipäraselt, mitte viimasel minutil, ja kuidas ta kogu seltskonna oma naljadega naerma ja hästi tundma pani, siis ma julgen teile teda fotograafiks soovitada. Ausalt. Siin ei ole taga mingeid mänge, kokkuleppeid ja varjatud reklaami. Ma lihtsalt nägin, kuidas ta inimestega suhtles ja mulle meeldis see kogemus. Blogijatele meeldis ka. Ja me räägime siin Norra tippblogijatest.  Hästi palju nalja sai.

Ja mulle meeldisid blogijad, kelle me valisime. Mite ainult heade postituste pärast, vaid ka isiksuse poolest. Nad olid nii õiged. Nii erinevad, aga nii õiged. Täpselt õiges vanusegrupis (jah, nad mõlemad on 35+, kuigi ka Meelis arvas, et Tine on 21) ja ülimalt khuuli ellu suhtumisega. Oma tööd tegid suurepäraselt ja olid täpselt need, kes nad olema pidid. Meil hakkas isegi uue koostöö mõte jooksma, aga sellest ei taha ma küll rääkida enne kui midagi ka teoks saab.

Aga mis te siis arvate, et edasi läks kõik nagu õlitatult. Muidugi mitte. Hakkasid pihta mu kaardi jamad. Ehk siis kui ma hetk tagasi olin just arveid tasunud sellega, siis hotelli eest ma enam maksta ei saanud. No ei toiminud enam. Ja mul ei olnud ühtegi teist kaarti. Oli konto, aga mitte kaarti. Uurisin kas ma saaksin ülekandega tasuda. Kohe seal samas. Muidugi mitte.  “Kas ma ei saa oma teisele kaardile kanda?” Saan, aga kui kanda eesti kontolt Norra kontole, siis see võtab aega. Nojah. Kuuse all me ei ööbinud. Ilmselt sain ma asja ikkagi lahendatud. Aga fakk noh ausalt, ikka juhtub minuga. Ahjaa, nende kaartidega oli veel selline huvitav seik, et VIIS nädalat tagasi tellisin ma endale Norra pangakaardi. Esmaspäeval laekus ümbrik. Pinkalkulaatoriga. Kaarti pean ma veel ootama. KUI KAUA ühte pangakaarti Norras saadetakse? Eestis sain ma selle kätte KOLME PÄEVAGA. Siin ootan ma hetkel KUUENDAT NÄDALAT.

Peale järjekordset nelja tundi magamist ärkasin ma üles masendavate uudiste peale (mitte tööalaselt) ja tundsin korraga, et ma enam ei jaksa, lihtsalt jõud saab otsa, aga ilmselt oli see magamatus mis minus rääkis. Liftile minnes nägin ma silti “Tee, mis saad, seal kus oled, sellega, mis sul on”. Kui see ei ole märk, siis ma ei tea, mis on. Eile ei pannud ma seda tähele. Täna panin. Märk. Ma EI anna ALLA. See EI ole mina.

Jp, te võite seda pilti zoomides näha, et ma olen megaväsinud, olengi, aga mis seal varjata või salata. Tundub, et minu tunduvalt vanem välimus ei ole tingitud mitte ohtrast veinist, vaid magamatusest. Noh mis seal ikka. Vähemalt on juuksed pestud;)  Päisepildil olen ma nii surmväsinud, et ma ei suutnud enam isegi oma Norra konto pinkoodi meenutada. Ei suutnudki. Läksin magama.

Hommikul lubasin endale,et nüüd võtan rahulikumalt. Nagu norrakas. Elan juustuvõilevast juustuvõileivani. Heal juhul sõidan ära emme juurde Stockholmi. Halvimal juhul jään Oslosse. Meil nimelt jäi üks vajalik display maha ja mu ülemus oli nõus laeva istuma ja selle ära tooma. Igatahes hakkasin ma vaikselt liikuma, suunaga Stockholmi poole. Ei kiirustanud. Sest ma ei olnud kindel, kas pean tagasi ehk keerama. Tegin tee peal pause Skype koosolekuks. Jõin ühes kohvikus kohvi. Tegin tööd. Sõitsin rahulikult. Mõtlesin, et joon emme kodu veinist tühjaks ja magan hommikul KAUA. Siis aga sähvatas mulle. et kui mu ülemus ei tule, on tema tagasisõidu pilet kasutamata ja seda saab muuta. Ma jõuaksin teoreetiliselt veel laeva peale. Vaatasin veel kella ja otsustasin uhama hakata. Nii palju siis rahulikult võtmisest. Mu plaani mahtus veel ka emme töö juurest läbi minek.

300 kilomeetrit läks nagu lennates. Kui välja arvata see vahejuhtum, et JÄLLE ühes automaadis mu kaart töötas ja teise mitte, aga ma olin kaval ja tankisin mõlemad korrad nii palju kui ma teadsin, et mul on sularaha. Et mitte jälle kuhugi lõksu jääda ja nuputama hakata, et kuidas.  Sellest ka etteruttavalt sadamasse jõudes kütuse tuli, mis põles ja näitas vahemaaks 65 kilomeetrit.

---

Emmele töö juurde minekuks panin ma sisse oma telefoni, mille aku näitas 15%, GPSi, sest jummala eest, kus ma võisin teada, kus see kool asub. 3,2 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist sai aku tühjaks. Täpselt selles kohas, kus ma pidin hakkama majade vahel otsima. Ja no ausalt, ma ei tea, mis ime asi see on, et mul tõesti laabub kõik viimasel hetkel, aga mingi loogika ütles mulle, kus kool asub ja ma keerasingi sinna. Õigesse kohta. Parkisin auto ära. Parklasse, kuhu emme käskis. Ma ise arvasin, et ma never ei leia seda õiget parklat üles. Kui ma siis olin ära parkinud vaatasin ma, et minu vastas autos vehib mingi naine kätega. No mis siis nüüd, eksju? Selgus, et ma olin parkinud TÄPSELT emme vastu. Ta oli just saabunud. Müstiline kokkusattumus ju. Või ma olen nii magamata, et tundus müstiline.

Emme arvas muidugi et ma ei jõua elu sees laevale. Aega oli jäänud check in lõppemiseni tund aega, vahemaa oli koolist sadamani küll vaid 30 minutit, aga ummikud ju. Laadisin emme juures natuke oma telefoni, sest ausalt ma ei viitsinud küll veel kusagil oma peaga ekslema hakata. Ilmselge on aga see, et ma ikka suutsin ka GPSiga nats puuse panna, agakõigest 8,9 kilomeetrit. Vaatasin veel, et pähh, mis ummikutest emme mulle rääkis, jummala lebo oli sõita. Kui ma jõudsin Stockholmi messihalli juurde tabas mind deja vu. Lühike vahemaa, ummik ja laevast maha jäämine. Jp, just samast kohast startisime me onu Tarmoga paar aastat tagasi natuke liiga hilja. Nii et sadamasse jõudes nägime me vaid laeva tagumikku. Mul oli tunne, et mind on tabamas ka seekord sama saatus. 8 kilomeetrit enne sadamasse jõudmist olin ma alla andmas. Või noh ma mõtlesin, et kui kell kukub 16.30, siis ma helistan Tallinki ja uurin, kas saan veel piletit muuta homseks.

Kolm kilomeetrit enne sadamat suutsin ma valele teele keerata. Mulle tundus, et nool näitas sinna. Ei näidanud. Jube nadi tundus olevat maha jääda kolm kilomeetrit enne sadamat. Kassisaba, kordasin ma endale, jäänud on sõita vaid kassisaba. Ma jõudsin sadamasse ja TÄPSELT väravasse keerates andis telefoni aku otsad.

Mõne aja pärast jälle levisse tulles, oli mu telefonis sõnum:

Ma võtsin seda natuke naljaga, aga muidugi helistasin emmele tagasi. Emme oli paanikas, nuttis ja uuris, kas minuga on kõik korras. Oli isegi Tallinki tagajalgadele ajanud, et nood uuriks, kas tema tütar ON laevas. Naljakas, aga samas saan ma emme paanikast aru. Kümme minutit siia-sinna, aga just umbes sel ajal kui ma pidin selles tunnelis olema, süttis seal auto ja tekitas liikluskaose. Suits, tuli, tunnel, avarii = ilmselge paanika. Ma saan aru. Ma jõudsin mõned minutid enne seda õnnetust tunnelist läbi saada. Jälle kord ulme!

Ja nüüd istun ma kajutis. vaikuses. Lubab tormi. No las lubab. Ma loodan, et ma magan selle seekord maha.

PS: Hea et ma hakkasin sõbrannaga rääkima, et ehk laupäeval näeme. Ta küsis, et kuhu ma laupäeval tulema hakkan. Et ta lapse sünnipäev on reedel ja meie õhtusöök pühapäeval, et kummale ma oleks laupäeval tulnud. Ma arvasin, et mõlemad üritused on laupäeval:D