Kui ma eile sõbrannadele rääkisin, et kavatsen blogis kirjutada oma elu suurimast pohmakast, siis naersid nad, et võivad ennustada vähemalt kolme esimest kommentaari, kus mind alkohoolikuks tembeldatakse. Mis seal siis ikka, ma lihtsalt pean jagama oma tänaseid mõtteid peale seda, kui ma eile surra tahtsin ja reaalselt mõtlesin, et ei joo enam tilkagi, isegi kõige paremat punast veini, sest sellist tunnet ma enam kogeda ei taha.
Tegin laupäeva hommikul oma silmad lahti ja peeglisse vaadates ei tundnud ma ära seda inimest, kes mulle sealt vastu vaatas. Iroonilisel kombel olime me eelmisel õhtul just rääkinud sellest, et huvitav, miks alkohoolikud näost paiste lähevad, ma nägin välja täpselt selline nagu need alkoholisõbrad, keda krimisaadetes kusagil pargipingilt magamast leitakse. Paistes ja pundunud, käed värisesid. Aga see ei olnud mu suurim probleem. Mu pea lõhkus niimoodi, et isegi kassid oleks ilmselt minu pea jaoks põrgulärmi tekitanud, pead liigutada oli peaaegu võimatu. Sisse ei läinud mulle ei kohv ega vesi, sisikond tahtis välja tulla. Mu sõbranna, kes on eriliselt ontlik pereema, ütles, et ta teab, mida ma tunnen, sest ta oli öösel täpselt sama tundnud ja suurest hirmust, et ei jõua magamistoast õigel hetkel wc-sse, maganud pool ööd külmal köögipõrandal wc kõrval. Kui minust võiks sellist asja oodata, siis minu ontlikust sõbrannast küll mitte. Ma tunnen teda sada tuhat aastat ja ei mäleta, et teda üldse kunagi purjus oleks näinud. Eks need vaiksekesed ongi kõige hullemad või siis pidasime me eelmisel õhtul tohutu peo maha.
Ma ei suutnud naerda, aga naersin siiski südamest kui kujutasin ette, kuidas ta köögipõrandal kägaras surra tahtis. Minul oli tunne, et lihtsam oleks surra kui seda kohutavat olekut taluda. Mareki suitsuvorstivõileib mu nina all oli viimane piisk mu karikasse ning pool hommikust veetsin ma wc-s. Uskuge mind see ei ole üldsegi meeldiv. Ma saan aru, et pubekatel juhtub, aga kuidas meie 36-aastased koduperenaised nii üle pingutasime? Kolm pudelit vahuveini kahepeale ära juua oli ilmselgelt liiast ja polnud ka ime, et meil halb olla oli, aga õhtul me aru ei saanud, et oleksime liiga palju alkoholi tarbinud. Kohutav. Ja täna tagant järele mõeldes ka piinlik. Kuidas me ei suutnud piiri pidada? Jube noh.
Laupäeva päeval pidid meile tulema uued külalised ja mul olid suured plaanid, mida ma söögiks teen. Pannkookidest kondentspiimapähklite, salatite ja ahjulihani. Tegelikkus oli see, et kella kaheks suutsin ma end enam vähem kokku klopsida, et külalised vastu võtta. Söögitegemine oli VIIMANE, mis mu peas oli. Olgu, ma lähen käin poes ära ja ostan vähemalt midagi süüa, mõtlesin ma. Tegelikkus oli see, et mu sõbrannad, kes olid külla saabunud, arvasid, et ma pole isegi veel kaine ja nii, mu daamid ja härrad, saabus mu elu uus low point, kell pool kolm päeval vajasin ma kainet autojuhti. Ja osa külalisi pidi lahkuma ilma hommiku-ja lõunasööki saamata.
Nojah…piinlik. Aga tõesti mul ei olnud plaanis reede õhtul end oimetuks juua ja laupäeval surra. Ja ma mõtlen, et kuidas mõned inimesed ometi suudavad kogu aeg juua? Iga nädalavahetus pilditud olla? See järgmine päev on ju niiiiiiiiiiii õudne. Ma ei taha enam MITTE KUNAGI midagi sellist kogeda. Mulle tundus, et isegi sünnitus on lihtsam kui pohmelli üle elada.
Ärge seda järgi tehke!
Ma pigem pakun, et viga oli joogis. Ilma naljata. Pudel on 0,75 ja vahukas ise kuskil 12%. Ei ole tõesti loogiline sellest niisugust pohmakast saada. Tuleb lihtsalt valida, mida juua. Ja ma tean, mida räägin. Pohmelli põhjustavad paraku odavad joogid- seal on oluliselt suurem kunstliku etanooli protsent, mis on tegelikult jääkaine ja mis viib organismist välja vee ja vitamiinid. Juua tuleks võimalikult naturaalset ja kvaliteetset alkoholi. Nüüd on olemas ka juba orgaanilised veinid ja vahukad. Kuna Sa ilmselt ei joo kolme pudelit igal õhtul, siis panusta kvaliteeti, et järgmise hommiku paha kogu asja ära ei rikuks 🙂
Ma joongi kvaliteetseid jooke, odav jama, kui Manastõrskaja Izbad ka veiniks sai peetud, jääb ikka minevikku. Ju oli kuuseis kehv 😂 ja ega mehed meil ka väga terved järgmine hommik polnud, kuigi ka nemad jõid väga puhast jooki. Aga noh samas ei olegi vahet, mis selle tingis, ma rohkem enam nii palju lihtsalt ei joo;) sain oma vitsad kätte😂😬
Mul on kord elus tuumapohmell olnud. Enne seda ikka tavalised poole päevased pohmakad kus lubad et ihhihii rohkem ei joo… Ja siis järgmine päev lähed jälle jooma! 😀 No nagu kõik noored!! Aga 3 aastat tagasi (me sinuga pm üheealised) Portugalis puhkusel olles jõin vist kogu kokteilimenüü ära ning jumal teab mis veel. No ausalt umbes selline programm oli: cosmopolitan, pudel õlut, tequila shots, sex on the beach, viin cocaga, klaas punast veini, klaas valget veini, viski cocaga, mingid shotid jälle jne… Pidu oli reede õhtul ja esmaspäeva õhtuks alles hakkas tunne tekkima et ehk on lootust ellu jääda. Ja vot pärast seda pidu tõesti ei joonud aasta aega mitte midagi. U 1.5 aastat pärast seda pidu jõin pool klaasi siidrit ja no ei läinud alla. Praeguseks siis u 3 aastat möödas ja hakkan vaikselt sellest traumast üle saama. Pohmakani juua ei julge nii pea ja ükski alkohoolne jook mida too õhtu jõin (mis on sisuliselt enamus jooke mis on leiutatud) ei lähe enam alla kuna meenutab seda elu ja surma vahel kõikumist 🤕😩
Julm programm😂 Tugev tervis sul et ellu jäid, mina oleks vist otsad andnud;)
No ma käisin iirlastega ja they made it look so easy! 😀 Ma ei tea kuidas ma ellu jäin… mõte sellest et jube mark oleks olnud kui poiss oleks pidanud mu emale helistama et kuule su tütar jõi ennast surnuks… Ma olen nii hea laps et puhtast kohusetundest ei saanud sedasi surra 😃
Mul vaid selle programmi lugemisest hakkab keerama sees:D
See on tõesti hea programm. Mul on näiteks gin-tooniku trauma ja no ei lähe alla. Aga oleks ma ka sel gini õhtul joonud KÕIKE, siis oleks praegu trauma kõikidest ja karsklane 😀
Heh, üks suurimaid põhjuseid, miks mina “igav” olen ja lihtsalt end enam pildituks ei joo (ehk kui ma tunnen, et korralik švips hakkab tekkima, lõpetan alko tarbimise ja võtan vett), ongi kartus pohmaka ees. Olen neid omajagu kogenud ja miski ei tundu hetkel jubedama mõttena, kui oma päev ära raisata voodis surres 😀 mõte peavalust, magamatusest ja iiveldusest eelkõige on liiga jube minu jaoks, et seda vabatahtlikult kogeda ja endale teha.
Jaa, raisus päevast on ka kahju, eriti kui tegelikult on suured plaanid ja siis selle asemel lihtsalt tahad vaikselt kägaras surra. Õõvastav.
olen 25, hetkel ainult üks kord reaalne pohmakas olnud- 6 aastat tagasi jõulupeol. Jõin rummi ja siidrit. Enda arvates pidasin piiri aga järgmisel päeval oli nii halb.. kuniks õhtul otsustasin näpud kurku ajada ja hakkas palju parem. Ent sinu kogemusega pole võrreldavgi 😀 Ei tahtnud surra, lihtsalt oli tunne, et appi, ma ei viitsi enam. See oli piisavalt ebameeldiv, et enam pole ennast üle joonud.. aga.. never know 😀
Minu kogemusest oleks Ossinovski saanud oma alkovastasele kampaaniale õppefilmi.
Ja siis sa koguaeg kobised, et ma ei joo. Mulle piisab 3 klaasist veinist, et järgmine päev tahaks aega ainult pimedas ja vaikses ruumis veeta. Või on see vanusest mitte alkoholist. 😀
Kusjuures see on hea tähelepanek, et asi võib olla ka vanuses,s est no ma võin pea anda, et ülikooli ajal sai igasugu jama endale sisse kallatud ja ikka pidutsetud täiega, aga ma ei mäleta, et mul oleks probleeme olnud järgmine päev. Isegi loengutesse sai mindud peale pidu. Nii et vbla vanus on oluline faktor?
Ma olen ka sellist tunnet kogenud. Issand, kui jube see oli. Mitte miski ei aidanud, pikali olles käis pea meeletult ringi. Praegugi tuleb kananahk peale seda meenutades.
Ja see oli minu jaoks nii suur trauma, et ma ei tarbi alkoholi praegu pea üldse. Eile sai sõbrannaga kaks pudelit veini tehtud (üle mitme mitme kuu), aga kuna ma koguaeg viinamarja ampsasin ja enne uinumist pudeli Borjomi vett jõin, siis oli täna kell 12 ärgates täitsa inimese tunne.
Mõte sellest, et 18’ndal novembril ootab mind tennise aastalõpu gaala .. issand, laske mul surra (Mul on juba teada, et seal on seltskond selline vinge, kellega veini ja šampanjat saab hästi natuke rohkem joodud).
Samas – aasta tagasi Peterburis ühel üritusel oli Moët ojadena voolamas ja mul ikka läks neid pokaale, aga järgmine päev oli jummala hea enesetunne.
Ja olen enam, kui veendunud, et julmad pohmellid on mul just vanusega tekkinud. Noorena värisesid veidike ja kõik. Praegu jood pudeli veini ja homset näha ei tahagi.
Ma kardan, et sinust võib saada sõltlane. võimalus jooke nautida läheb märkamatult liiga kaugele..
Muidugi on maailmas köik vöimalik, aga ma nüüd nii kaugeleulatuvaid järeldusi ei julgeks teha, eks mul ikka on natuke oidu ka peas, aga jah…köik on vöimalik.
asi on vanuses, olen isegi seda täheldanud… vanasti läksid peolt koju, magasid paar tundi ja värskelt kohe tööle, nüüd pool päeva suremas 🙂
jube hästi aitab külm coca või red bull ja siis jääkülm dušš