alkohol

Alkoholismist vabanemine

/ / 4 Comments

Mina ei tea, kas ma olen ainuke, aga ikka tundus, et iga #instagrammable pildikese juurde sobis/sobib ka klaasike veini. Mina ei tea, kas ma olen ainuke, aga ma olen alati arvanud, et veinijoomist ei pea varjama. Mina ei tea, kas ma olen ainuke, kes arvas/arvab, et avalikult sellest ka rääkimine ja selle üle nalja viskamine ei tähenda, et mul oleks probleem.

Ju siis olin ainuke, sest ühel hetkel jagas keegi screenshoti mulle tundmatu influenceri instastorydest, kus keegi anonüümselt küsis, et mida too influencer minu alkoholismist arvab. Too influencer vastas ausalt, et kuule, mul pole isegi õrna aimu, kes see Eveliis on, veel vähem oskan ma arvata ta alkoholismist midagi. Aga see küsija ei jäänud tasa, ta muudkui püüdis teistelt ka samale küsimusele vastust saada.

Kodu tõde minu alkoholismist

/ / Leave a comment

See on nüüd see koht, mida peab alustama nende sõnadega, et kuula oma ema sõna, ema teab. Kas ma muidu olen hetkel ainus, kel peas hakkas ketrama Rapuntseli multikast see laul, kus “mother knows best”? Palun öelge, et kellelgi veel või et keegi vähemalt teab, millest ma räägin? Ma tean, ma tean, ma tean liiga palju multikaid ja räägin multikakeeles. Sry, emaks olemise värk. Või lapsemeelseks olemise värk.

Igatahes. On mul harjumus panna pilte üles, kus on veinipudelid, šampanjaklaasid, pidu, kirjutada ja rääkida, et vein siin ja vein seal. Ema ütles kunagi ammu juba, et kallis laps, ole hea, ära kirjuta nii palju, sest mida inimesed arvavad. Ma naersin ja vastasin, et kammoon, inimesed on mõtlemisvõimelised ja tunnevad mind. Emme ütles, et jaa, meie teame, aga nemad ei tea.

Kui purju ei teeks, siis ei võtaks tilkagi

/ Eveliis / 4 Comments

Ma ei tea, kas see postitus on ka äkki selline silmakirjalik, et ise kirjutan pidevalt, kuidas ma veini joon ja tundub lausa, et nii palju, et iga kord kui ma saan kokku oma emaga, hoiab ta peast kinni, ohkab ja palub, et ma ei kirjutaks nii palju veinitamisest, sest muidu inimesed arvavad, et ma muud ei teegi, no et pole enam veinisõber, vaid joodik. Ja nüüd siis manitsema, et raffas, ärge jooge. Oh seda silmakirjalikkuse tippu, eksju!

Aga ei. Ei ole. Mina ei istu purjus peaga autorooli. Kahjuks hommikusi uudiseid kuulates tundub, et see on uus trend, mida kõik autolubadega inimesed järgima peaksid. Eile uudiseid kuulates, suvalisel neljapäeval, tabati 36 alkoholijoobes juhti. 36! Ja kui tabati selline hulk, siis kui palju on neid, keda ei tabatud. Ma saan aru, et inimesed on hulluks läinud, valivad ja kaitsevad EKREt ja joovad nii nagu homset päeva ei tuleks, aga püha issand jumal, jooge siis kodus, mitte ärge ronige autorooli. Kust tuleb inimesel mõtlemine, et olen küll kaks pudelit Stolichnayat sisse joonud, aga tundub, et saaksin rooli keeramisega hakkama küll või et ah pole hullu, mul ju siiasamasse lähedale vaja sõita.

Me sõitsime komapäeva varahommikul Varnjast tagasi. Teate, eelmisel õhtul oleks ka tahtnud koduõlle ja veini saatel tiba kauem üleval tiksuda, aga iga mõtlev inimene saab aru, et kui hommikul on vaja sõitma hakata, siis ei joo hommikuni ja ei istu rooli. Kas see ei peaks olema selline vaikimisi ellusuhtumine?  Ma üldjuhul väldin Tartu-Tallinn maanteed, see kolmapäev tuletas mulle meelde, miks. Te ei kujuta ette kui palju napikaid möödasõite tehti, te ei kujuta ette, mitu korda vastutulevad autod reaalselt pidid pidurdama ja tee äärde tõmbama, et vältida lauskokkupõrget. Pooled juhid tundusidki oma sõidustiili poolest purjus olema. Kuulates uudiseid, siis suure tõenäosusega olidki, sest selle eelnes ju vaba päev, mis suure osa eestlaste jaoks tundub tähendavat päev-mil-peab-end-nui-neljaks-pildituks-jooma.

Inimesed, võtke mõistus pähe.* Jooge, jooge pildituks või alkoholimürigitusega haiglasse või jumala eest jooge end või surnuks, aga ärge istuge rooli, et keegi teine surnuks sõita. Kas see üks ülearune pits/klaas/pudel on nii oluline? Olulisem kui ülejäänud elu?

Alloleval pildil võiks ilmselgelt nende uudiste valguses Poola lipu asendada Eesti lipuga. 69d7c08a45451a903f6b9518f991e584.jpg

*suht mõttetu postitus tegelt, sest no vaevalt mu blogi massilistes mastaapides roolijoodikuid loeb. Aga ok, tegelikult on mu postituse mõte mure. Mure, et ükskõik kui korralikult ise liigelda, siis meie ümber on liiga palju ajudeta imbetsille. Neid, kes ilmselgelt on oma ajud ära joonud. Muide, notsofunfact, kas te teadsite, et odekolonni asemel joovad inimesed nüüd ka süütevedelikku?

Lumehelbekesed ja silmakirjalikkus //Snowflakes and hypocrisy

/ Eveliis / 29 Comments
Loen hommikul uudiseid ja mõtlen, et mida silmakirjalikkust. “Nagu arvata oli, sai alkoholi müük Eesti lõunapiiril jaanipäeva eel sisse suurema hoo. Ootamatu oli aga see, et alkoholikoormate vahel patseeris hulgaliselt alaealisi, kes vanemaid kangema kraami kokkuostmisel abistasid. Lastevanemate liidu juht Aivar Haller ütleb, et pilt viinakäru lükkavatest lastest ajab nutma.”

Et keegi mulle sõnu suhu ei hakkaks panema, siis ma ei poolda kuidagi Läti alkoreise, ekstra alkoreisi ei hakkaks ma kunagi ette võtma, olen Lätis perepuhkusel ka käinud ja alkopoest mööda sõitnud, sest midagi ei olnud sealt vaja ja lihtsalt kokku kahmimise pärast ei hakanud ka soodsat alkoholi kokku kahmima, aga…Ma ei arva, et see nüüd maailma lõpp on kui inimesed Lätist alkoholi ostmas käivad. Norrakad käivad Rootsis ostmas, soomlased Eestis, eestlased Lätis. Seda on alati tehtud. Norras on isegi väljend “harrytur“, mis tähendab Rootsi odava toidu ja alkoholi järele reisi. Saage üle. Me käisime hiljuti Ida ja Marekiga Valga lähistel, eksisime ära ja sattusime ka Valga linna. Pärast kirusime end, et kuramus kui juba nii lähedal olime Lätile, oleks võinud ka oma saunaõlled sealt osta. Jäi ostmata, aga oleks see meist siis halvemad lapsevanemad teinud kui me oleks Idaga koos käinud alkoholipoes?

Lastevanemate liidu juht oleks meist pildi teinud, artikli kirjutanud uue aja traditsioonidest ja nutnud? See ajab teda nutma? Aga mitte see kui kohus ei pea vägistajaks oma kasutütre suguelundeid näperdavat meesterahvast? Mitte see, et keset päeva veab keegi metsa üheksa-aastase lapse? Mitte see, et iga viies laps elab vaesuses? On sotsiaalselt tõrjutud? See peaks teda nutma ajama. Jätke see jauramine nende alkoturistide kallal. Jätke see sildistamine, et Lätis käivad alkoholi ostmas vaid madala haridustasemega ossid. Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda, siis ossid käivad hoopis saartel end välja elamas.

Lastevanemate liit nutku nende laste pärast, kelle vanemad on igapäevaselt nii purupurjus, et ei suuda Läti sõidu peale mõeldagi, võib olla nad ei tea, kus Läti ongi. Nutke nende laste pärast, kes elavad alkohoolikutest ja/või vägivaldsete vanematega, vaesuses ja tõrjutuses. Ärge olge f…g lumehelbekesed, kes saavad šoki sellest, et laps lükkab poekäru, milles on alkohol.

// I was reading news in the morning and thinking to myself how hypocritical. “As was expected, sales of alcohol near the border of South-Estonia increased remarkably before Midsummer Day. It was unexpected though that in between the big loads of alcohol you could see many underage children helping their parents buying the booze. The head of Parents Union Aivar Halles says that seeing a child pushing a trolley full of alcohol, makes him want to cry.” Just so no one starts putting words into my mouth, I DO NOT favor the booze trips to Latvia in any way. I would never drive there just for the alcohol. I have been to a family holiday to Latvia and driven past a shop as we didn’t need anything from there and there was no point in buying just for the sake of it … Yet I don’t think it is the end of the world if people do so. Norwegians drive to Sweden, Finns come to Estonia and Estonians go to Latvia for cheap alcohol. That’s how it’s always been. Norwegians even have a saying “harrytur” which means going to Sweden for cheap food and drinks. Get over it! We were near Valga recently with Ida and Marek, got lost a bit and ended up in the city center. After wards, we swore ourselves for being so close to Latvia, but not even buying beer for sauna. We didn’t, but would that have made us worse parents if we had gone to alcohol shop with Ida? Would Mr. Halles have taken a photo of us and written an article of the modern traditions and then cried? THIS makes him cry? But not the fact, that court does not see a man, who touched his stepdaughter’s genitals, a rapist? Not the fact that somebody drags a 9-year old into the wood in the middle of the day? Not the fact that every fifth child is living in poverty? Is socially excluded? THAT should make him cry. Stop whining over the booze tourists. Stop saying that only people with low educational level drive to Latvia. These people live their frustration out in other places. The Parents Union should cry for those children, whose parents are so drunk on daily basis, that they can’t even think about driving to Latvia, maybe they don’t even know where Latvia is. Cry for the children whose parents are drunks and violent, who live in poverty and exclusion. Stop being f*****g snowflakes, who get upset seeing a child pushing trolley where there is also alcohol in it.

Karmi elu tulemus

/ Eveliis / 3 Comments

Teate, mida ma kõige rohkem kardan? No lisaks sellistele tavapärastele asjadele, mida ma kardan – linnud, maod, kõrgus, agressiivsed inimesed, terrorism, paadisõit…Ma kardan halbu sõpru. Ei, mitte selliseid nagu mina, kes ma olen klassikaline halb sõber selles mõttes, et ei oska oma sõpradele välja näidata kui olulised nad mulle on, vaid lapse halbu sõpru. Ma olen nii palju kuulnud lugusid, kuidas VÄGA korralikest peredest VÄGA korralikud, hea õppeedukusega, sõnakuulelikud, tublid ja aktiivsed lapsed on sattunud nö halba seltskonda ja digimuutunud. Ma ei kujuta ette, mida ma teeks sellises olukorras. Mida saab üldse lapsevanem teha? Kas see on koduse kasvatuse viga või lihtsalt selline paratamatus, mis võib igaühega juhtuda?  Täiesti õudne mõte.

Miks ma sellest räägin. Sest ma lugesin just uudist, et Tallinnas avati esimene laste kainestusmaja: Eesti lapsed tarvitavad järjest rohkem alkoholi, viimastel andmetel on lausa iga kolmas 11-aastane Eesti laps proovinud alkoholi ja iga kolmas 13-aastane olnud purjus. Et alaealist purjutajat ei luba seadus viia kainestusmajja end välja magama, siis avati Tallinnnas Eesti esimene laste kainestusmaja.

No ja ma siis korraks õudusega mõtlesin, et aga kui minu laps satub sellisesse seltskonda, kus 11-aastased joovad ja ma peaksin talle LASTE kainestusmajja järgi minema. Ulme. Ma ausalt ei liialda kui ma ütlen, et 11-aastaselt ronisin ma sõpradega mööda aedu ja lugesin puu otsas raamatut. KUIDAS saab olla võimalik, et aastal 2018 leiavad LAPSED, et alkohol on meelelahutus? Issakene noh, lapsepõlves oli ju nii palju muud põnevat, mida proovida ja millega tegeleda!

Alkohol – eestluse alustala//Is alcohol the founding element of being Estonian?

/ Eveliis / 31 Comments

Ei tule ilmselt üllatusena, et ma olen suur veinisõber. Võib olla ma muidugi teen suuga suurema linna ja jätan endast mulje kui võimalikust alkohoolikust, aga see selleks. Mulle meeldib vein ja alkoholi vastu laias laastus ma ei võitle. Joogu, kes ja kui palju tahab. Kui nad just alaealised ei ole. Mul ei ole probleemi sellega, et soomlased käivad Eestis odavamat alkoholi ostmas, mul ei ole probleemi sellega, et eestlased oma joogid Lätist ostavad, mul ei ole probleemi teel Norra Rootsi Systembolagetist läbi astuda, et soodsamalt veini kaasa osta. “Harryturil” otseselt ei ole käinud, aga ikkagi.

Kui ma elaksin Läti piiri ääres või satuksin pidevalt Lätti, siis ma usun, et võib olla ostaks mina ka sealt alkoholi kaasa, ma ei tea, ma ei ole sellele mõelnud, aga ilmselt ei ole minu alkoholiimu ikkagi nii suur, et sunniks mind ekstra Lätti minema või Lätis olles alkopoe ees ekstrapeatust tegema. Või siis ei ole mul probleemi sellega, et Eestis tõstetakse alkoholiaktsiisi. Ma olen arvamusel, et alkohol ei ole igapäevaselt eluks vajalik ja selle hind võiks veel kordi kõrgem olla. Tarbimata ei jää niikuinii kellelgi. Mul on reaalselt piinlik kuulata hala selle üle, et alkohol on Eestis nii kallis. Ja mis siis, et on? Peabki olema. Siis ehk ei haara nii lihtsalt veini- või õllepudeli järele. Jajaa, ma olen kuulnud ka seda argumenti, et siis hakatakse ise igasugu jooke villima. Teate, mis? Seda on niikuinii alati tehtud. On inimesi, kel ei ole alkoholi jaoks raha, aga juua tahavad ikka. Nad on ammu endale mingid alternatiivid leidnud. See pole mingi argument. Kui inimesed tahavad end suvalise nurga taga villitud jamaga mürgitada, siis palun. Järelikult on prioriteet kasvõi elu hinnaga ent vindiseks saada. Sellist ei parandagi miski.

Et noored ei läheks nurgatagust solki endale sisse kallama, siis siinkohal julgen ma olla vanamoodne ja öelda, et palju annab ikka ära teha ka teavituse ja koduse kasvatusega. Ma olen ka 15-aastaselt long gin´i salaja joonud, aga ma ei oleks kunagi tulnud selle peale, et peaks kusagilt nurga tagant minema salaviina ostma, sest see on põnev või soodne või popp. Ma tean paljusid, kes seda tegid. Naabripoisid uhkustasid pidevalt, et teavad, kust alaealised viina saavad. Said ka. Õnneks jäid ellu. Mind on nad n+1 korda endaga kaasa kutsunud ja samuti on nad mulle oma salaviina üheksakordsete majade turnikate juures hängides pakkunud. Ma olen nendega koos seal hänginud, aga tundmatu päritolu kärakat ei ole ma küll kunagi tarbinud.

Mul on piinlik lugeda, et inimesed kutsuvad oma kaasmaalasi üles 24.02 – Eesti vabariigi 100. sünnipäeval Lätti alkoholi ostma minema. Ausalt. Olgu protesti märgiks või mitte, aga see on piinlik. Suurte tähtedega piinlik. Just nagu oleks alkohol eestluse alustala. Jah, ei arva minagi, et kõik otsused Eestis on ainuõiged ja mõistlikud, on asju, millega ma rahul ei ole ja mille kallal ma virisen, on asju, mis mind ärritavad ja on asju, mis mujal tunduvad paremad, aga pagan… Oma riiki võiks ikkagi nii palju austada, et selliseid lollusi korraldada mõnel muul päeval. Eesti sajandal sünnipäeval võiks kodus kiluvõileibu süüa ja olla uhke, et meil on oma maa oma keele ja oma kultuuriga. Seda ei olegi nii vähe kui mõtlema hakata!

//

It probably doesn’t come as a surprise that I quite enjoy my wine. Maybe I talk big and come across as a possible alcoholic, but that’s that. I like wine and I don’t hold up a fight against alcohol in general. Anyone can drink as little or as much as they want. Unless, of course, they are underage. I don’t have a problem with Finns who buy cheaper alcohol in Estonia, I don’t have a problem with Estonians buying cheaper alcohol in Latvia, and I don’t have a problem with jumping into Systembologet on my way to Norway through Sweden to buy cheaper wine to take with me. I haven’t exactly been on a „Harrytur“ but still.

If I were to live near the Latvian border or happen to go to Latvia often, then I believe that I would also probably buy some alcohol on my way back. I’m not sure, I haven’t really thought about it but I guess my need for alcohol isn’t as desperate as to make a special trip to Latvia or to go out of my way to stop at a liquor store while I’m there. Or maybe I don’t have a problem with the increase of duty paid on alcohol. I am of the opinion that alcohol is not an essential part of day-to-day life and its price should be even higher than it is. It won’t really stop people from drinking it. I honestly feel embarrassed to hear people complain that alcohol is too expensive in Estonia. And so what? It should be. Maybe then one doesn’t rach for a bottle of beer or wine so nonchalantly. And yes, I have heard the arguments that this brings with it the rise of people brewing all sorts of drinks at home. You know what? It has always been happening, anyway. There are people, who can’t afford alcohol but want a drink anyway. They have found some alternatives to the store for themselves anyway. That is not a valid point. And if people want to poison themselves with some random drink that has been brewed at some random dude’s home, then it’s their choice. Evidently, their goal is to get drunk at any cost, even if it means getting themselves killed. There’s no cure for those people.

In order to stop youngsters from pouring all sorts of slop down their throats, then I dare to be old-fashioned in thinking that this can be prevented by education and explanation at home. I also secretly drank canned long gins as 15-year-old but it never even occurred to me to buy home-cooked vodka in some dark alleyways because it was exciting or popular or cheap. I know quite a few who did it. The guys next door often boasted that they knew where minors could by vodka. And they bought it too. Fortunately, they survived. They invited me along countless times and they also offered the potion they bought to me as we were hanging at the playground by the 9-story blocks of flats. I did hang out with them, but I never tried spirits that came from unknown sources.

It’s embarrassing to read that people are calling for their compatriots to go and buy alcohol in Latvia on 24th of February, on the 100th anniversary of the Republic of Estonia. Honestly! Even if it is a form of protest, it’s embarrassing. Embarrassing with capital letters. As if alcohol was the founding element of being Estonian. I don’t think that every decision that has been made in Estonia is correct and reasonable; there are things I’m not happy with and that I whinge about, there are things that really annoy me and there are things that are done much better outside Estonia but damn… You should have at least a bit of respect for your homeland to organise foolery as such on some other day. On the 100th anniversary of Estonia you should stay at home and eat sandwiches with Baltic sprats and be proud that we have our own little country with its own language and culture. This is quite a lot to have if you think about it!

Kuidas ma surra tahtsin

/ Eveliis / 17 Comments

Kui ma eile sõbrannadele rääkisin, et kavatsen blogis kirjutada oma elu suurimast pohmakast, siis naersid nad, et võivad ennustada vähemalt kolme esimest kommentaari, kus mind alkohoolikuks tembeldatakse. Mis seal siis ikka, ma lihtsalt pean jagama oma tänaseid mõtteid peale seda, kui ma eile surra tahtsin ja reaalselt mõtlesin, et ei joo enam tilkagi, isegi kõige paremat punast veini, sest sellist tunnet ma enam kogeda ei taha.

Tegin laupäeva hommikul oma silmad lahti ja peeglisse vaadates ei tundnud ma ära seda inimest, kes mulle sealt vastu vaatas. Iroonilisel kombel olime me eelmisel õhtul just rääkinud sellest, et huvitav, miks alkohoolikud näost paiste lähevad, ma nägin välja täpselt selline nagu need alkoholisõbrad, keda krimisaadetes kusagil pargipingilt magamast leitakse. Paistes ja pundunud, käed värisesid. Aga see ei olnud mu suurim probleem. Mu pea lõhkus niimoodi, et isegi kassid oleks ilmselt minu pea jaoks põrgulärmi tekitanud, pead liigutada oli peaaegu võimatu. Sisse ei läinud mulle ei kohv ega vesi, sisikond tahtis välja tulla. Mu sõbranna, kes on eriliselt ontlik pereema, ütles, et ta teab, mida ma tunnen, sest ta oli öösel täpselt sama tundnud ja suurest hirmust, et ei jõua magamistoast õigel hetkel wc-sse, maganud pool ööd külmal köögipõrandal wc kõrval.  Kui minust võiks sellist asja oodata, siis minu ontlikust sõbrannast küll mitte. Ma tunnen teda sada tuhat aastat ja ei mäleta, et teda üldse kunagi purjus oleks näinud. Eks need vaiksekesed ongi kõige hullemad või siis pidasime me eelmisel õhtul tohutu peo maha.

Ma ei suutnud naerda, aga naersin siiski südamest kui kujutasin ette, kuidas ta köögipõrandal kägaras surra tahtis. Minul oli tunne, et lihtsam oleks surra kui seda kohutavat olekut taluda. Mareki suitsuvorstivõileib mu nina all oli viimane piisk mu karikasse ning pool hommikust veetsin ma wc-s. Uskuge mind see ei ole üldsegi meeldiv. Ma saan aru, et pubekatel juhtub, aga kuidas meie 36-aastased koduperenaised nii üle pingutasime? Kolm pudelit vahuveini kahepeale ära juua oli ilmselgelt liiast ja polnud ka ime, et meil halb olla oli, aga õhtul me aru ei saanud, et oleksime liiga palju alkoholi tarbinud. Kohutav. Ja täna tagant järele mõeldes ka piinlik. Kuidas me ei suutnud piiri pidada? Jube noh.

Laupäeva päeval pidid meile tulema uued külalised ja mul olid suured plaanid, mida ma söögiks teen. Pannkookidest kondentspiimapähklite, salatite ja ahjulihani. Tegelikkus oli see, et kella kaheks suutsin ma end enam vähem kokku klopsida, et külalised vastu võtta. Söögitegemine oli VIIMANE, mis mu peas oli. Olgu, ma lähen käin poes ära ja ostan vähemalt midagi süüa, mõtlesin ma. Tegelikkus oli see, et mu sõbrannad, kes olid külla saabunud, arvasid, et ma pole isegi veel kaine ja nii, mu daamid ja härrad, saabus mu elu uus low point, kell pool kolm päeval vajasin ma kainet autojuhti. Ja osa külalisi pidi lahkuma ilma hommiku-ja lõunasööki saamata.

Nojah…piinlik. Aga tõesti mul ei olnud plaanis reede õhtul end oimetuks juua ja laupäeval surra. Ja ma mõtlen, et kuidas mõned inimesed ometi suudavad kogu aeg juua? Iga nädalavahetus pilditud olla? See järgmine päev on ju niiiiiiiiiiii õudne. Ma ei taha enam MITTE KUNAGI midagi sellist kogeda. Mulle tundus, et isegi sünnitus on lihtsam kui pohmelli üle elada.

Ärge seda järgi tehke!

Allakäigutrepp

/ Eveliis / 11 Comments

Selle postituse alapealkiri võiks olla “Kuhu alkoholi liigtarvitamine lõpuks välja viib”. Ehk siis. Mul on üks tuttav. Selline tore mees, hästi sõbralik ja võiks isegi öelda, et kuldsete käte ja lahtise peaga, aga natukene palju on talle alati alkohol meeldinud. Alguses mõtlesin ma, et no mis seal ikka hullu, las inimene joob iga õhtu oma neli õlut ära ja nädalavahetusel kolm korda rohkem, et elu ei jää tal ju elamata ja töö tegemata. Ta elas vanalinnas, tal oli ilus ja tark naine, kaks last, hea töökoht- väljastpoolt tundus, et tegu on ideaalse perekonnaga.

Kaks aastat tagasi läks ta oma naisest lahku. Rohkem ma teda ei näinud. Kadus kuidagi pildilt.

Nädal tagasi saime me kogemata kokku. Sattusime ühte seltskonda. Oli laupäeva hommik kell 11. See tuttav oli juba märgatavalt vindine. Kui juttu hakkasime rääkima, saime teada, et vanalinna asemel (kus ta ka peale lahkuminekut korterit üüris) oli ta kolinud Lasnamäele, tegi juhutöid ja elas koos uue pruudiga. Õhtul peale tööd, Maxima kassapidajana, liitus meiega ka tema uus pruut. Ma pidin pikali kukkuma. Ei ole tõesti ilus arvustada kellegi välimust, kuid see noor naine nägi välja nagu elu hammasrataste vahele jäänud paadialune. Mitte kole, vaid kasimata. Rasvaste salkus juustega. Selline räpane. Mul tuli kananahk peale. Kui ta suu lahti tegi, tuli sealt jutt, mis meenutas külajoodikute heietusi.  Sauna ta teistega ei tulnud, sest ta “alles käis pesus”. Juuste järgi otsustades võis see olla paar nädalat tagasi.

Istus oma mehe kõrvale, kes selleks hetkeks oli juba poolpilditu, ja kiitis aegajalt meile teistele kui tubli mees too meie tuttav on.

Ma vaatasin seda kummalist paari ja lihtsalt ei saanud aru, kuidas üks elu võib nii p….sse minna. Meie tuttav on selline pigem ilus ja edev mees, kannab firmarõivaid ja hoolitseb enda eest rohkem kui keskmine naine ning tuletan meelde, et veel kaks aastat tagasi elas ta väga hästi- noor ja edukas mees ühesõnaga. Nüüd rahuldus ta võidunud peaga räpase ning rumala elukaaslasega, kelle plussiks oli ilmselt see, et ta ei piira mehe joomist. Kurb oli vaadata, kuidas too endine edukas noor mees salaja kotist midagi rüüpamas käis. Vaevalt see “Kelluke” oli.

Kuidas talle öelda, et mees võta end kokku ja  ava silmad! Kas alkohol on siis tõesti nii maitsev, et inimene enam ei näe, mis elu ta elab?

Kes on joodik?

/ Eveliis / 15 Comments

Meil tekkis eile elav arutelu selle üle, kes on joodik ja kes on alkohoolik ning kas joodikule tohib öelda joodik või riivab see tema tundeid.

Kas see on joodik või alkohoolik, kes igal nädalavahetusel joob veini/õlut/siidrit/vahuveini?  On švipsis, aga mitte purjus. Keegi ei pea sellist inimest alkohoolikuks. Vähemalt nii kaua kuni selline tipsutamine ei sega tema elu, tööd ja selle all ei kannata ka lapsed ja elukaaslane, olgu see siis mees või naine.

Aga kui see sama inimene hakkab veini jooma ka iga lõuna- ja õhtusöögi kõrvale ning pudel veini või kaks veini käib iseenesestmõistetavalt iga väljaskäimise juurde. Väljaskäimisi on nädala sees 1-2. Kas selle inimese kohta võiks öelda, et tal on alkoholiprobleem? Samas ei jää tal töö tegemata, lapsed on enamvähem kasitud ja hoitud ning elukaaslane ei kannata. Võib olla selle inimese kohta saab öelda, et talle meeldib pidu panna? Kas ta kohta saab ka öelda joodik? Või alkohoolik?

Kuidas nimetada inimest, kes pool oma teadlikust elust on igal nädalavahetusel olnud maani täis, joonud üksinda viina või viskit, lihtsalt selleks, et täis jääda ja end teiste peal välja elada. Kas tema on joodik? Mina arvasin, et on. Alguses pakkusin ma, et see inimene on alkohoolik, kuid me jõudsime vaidluse käigus ühisele arusaamale, et alkohoolik on see, kes ei suuda ilma joomata üldse olla. Ühisele arusaamale ei suutnud me jõuda termini “joodik” suhtes. Osa meist arvas, et joodik on see, kes on stabiilselt 24/7 purjus või pohmellis, kes magab oma kuse sees kusagil pargipingil ja ei adu enam ümbritsevat maailma, ent see, kes igal nädalavahetusel end pildituks joob ei ole mitte joodik, vaid inimene, kellele meeldib pidu panna. Minu arvates on “peo panemiseks” vaja seltskonda, et minnakse kuhugi, kasvõi Kannu kõrtsi ja pärast Statoilis venelastega kaklema, aga pidu ei saa panna üksinda koos viinaklaasiga. Mina jäin arvamusele, et selline inimene on joodik ja teda võib ka joodikuks kutsuda. Seda enam, kui see inimene joob iga päev ka 1-4 õlut ning peidab seda teiste eest. Joob salaja kuuri taga, garaažis ning peidab pudeleid. Milleks peita kui probleemi pole? Järelikult on probleem.

Kas mina olen joodik, et joon tihti veini? Võin ka üksinda juua. Pidu ei pane. Lihtsat loen raamatut või vaatan telekat ja joon veini. On mul probleem, olen ma samasugune nagu eelpoolmainitud inimene, lihtsalt viinaklaasi asemel on veiniklaas või olen ma lihtsalt tavaline inimene?  Tuleme tagasi esimese lõigu juurde. Kui keegi ei pea alkohoolikuks ega joodikuks seda, kes joob nädalavahetusel veini, siis miks on joodik see, kes joob end nädalavahetusel pildituks viinast? Töö ei jää tegemata kummalgi.