Kui ma eile sõbrannadele rääkisin, et kavatsen blogis kirjutada oma elu suurimast pohmakast, siis naersid nad, et võivad ennustada vähemalt kolme esimest kommentaari, kus mind alkohoolikuks tembeldatakse. Mis seal siis ikka, ma lihtsalt pean jagama oma tänaseid mõtteid peale seda, kui ma eile surra tahtsin ja reaalselt mõtlesin, et ei joo enam tilkagi, isegi kõige paremat punast veini, sest sellist tunnet ma enam kogeda ei taha.
Tegin laupäeva hommikul oma silmad lahti ja peeglisse vaadates ei tundnud ma ära seda inimest, kes mulle sealt vastu vaatas. Iroonilisel kombel olime me eelmisel õhtul just rääkinud sellest, et huvitav, miks alkohoolikud näost paiste lähevad, ma nägin välja täpselt selline nagu need alkoholisõbrad, keda krimisaadetes kusagil pargipingilt magamast leitakse. Paistes ja pundunud, käed värisesid. Aga see ei olnud mu suurim probleem. Mu pea lõhkus niimoodi, et isegi kassid oleks ilmselt minu pea jaoks põrgulärmi tekitanud, pead liigutada oli peaaegu võimatu. Sisse ei läinud mulle ei kohv ega vesi, sisikond tahtis välja tulla. Mu sõbranna, kes on eriliselt ontlik pereema, ütles, et ta teab, mida ma tunnen, sest ta oli öösel täpselt sama tundnud ja suurest hirmust, et ei jõua magamistoast õigel hetkel wc-sse, maganud pool ööd külmal köögipõrandal wc kõrval. Kui minust võiks sellist asja oodata, siis minu ontlikust sõbrannast küll mitte. Ma tunnen teda sada tuhat aastat ja ei mäleta, et teda üldse kunagi purjus oleks näinud. Eks need vaiksekesed ongi kõige hullemad või siis pidasime me eelmisel õhtul tohutu peo maha.
Ma ei suutnud naerda, aga naersin siiski südamest kui kujutasin ette, kuidas ta köögipõrandal kägaras surra tahtis. Minul oli tunne, et lihtsam oleks surra kui seda kohutavat olekut taluda. Mareki suitsuvorstivõileib mu nina all oli viimane piisk mu karikasse ning pool hommikust veetsin ma wc-s. Uskuge mind see ei ole üldsegi meeldiv. Ma saan aru, et pubekatel juhtub, aga kuidas meie 36-aastased koduperenaised nii üle pingutasime? Kolm pudelit vahuveini kahepeale ära juua oli ilmselgelt liiast ja polnud ka ime, et meil halb olla oli, aga õhtul me aru ei saanud, et oleksime liiga palju alkoholi tarbinud. Kohutav. Ja täna tagant järele mõeldes ka piinlik. Kuidas me ei suutnud piiri pidada? Jube noh.
Laupäeva päeval pidid meile tulema uued külalised ja mul olid suured plaanid, mida ma söögiks teen. Pannkookidest kondentspiimapähklite, salatite ja ahjulihani. Tegelikkus oli see, et kella kaheks suutsin ma end enam vähem kokku klopsida, et külalised vastu võtta. Söögitegemine oli VIIMANE, mis mu peas oli. Olgu, ma lähen käin poes ära ja ostan vähemalt midagi süüa, mõtlesin ma. Tegelikkus oli see, et mu sõbrannad, kes olid külla saabunud, arvasid, et ma pole isegi veel kaine ja nii, mu daamid ja härrad, saabus mu elu uus low point, kell pool kolm päeval vajasin ma kainet autojuhti. Ja osa külalisi pidi lahkuma ilma hommiku-ja lõunasööki saamata.
Nojah…piinlik. Aga tõesti mul ei olnud plaanis reede õhtul end oimetuks juua ja laupäeval surra. Ja ma mõtlen, et kuidas mõned inimesed ometi suudavad kogu aeg juua? Iga nädalavahetus pilditud olla? See järgmine päev on ju niiiiiiiiiiii õudne. Ma ei taha enam MITTE KUNAGI midagi sellist kogeda. Mulle tundus, et isegi sünnitus on lihtsam kui pohmelli üle elada.
Ärge seda järgi tehke!