Lugesin nädalavahetusel Lipsukese postitustselle kohta, kuidas tema ei tahaks kunagi linnas elada, sest seal on kõigil alati nii kiire ja kui hea on maal elada. Mina jumaldan suuri linnu ja sebimist, mitte et ma väga paljudes maailma suurlinnades oleks käinud, aga näiteks naudin ma täiega hommikuid Stockholmi metroo. Või Oslo peatänaval. Inimesed jooksevad tööle, koosolekule, koju, lasteaeda, poodi, kohvitassid käes, kõrvaklapid peas, portfell käeotsas. Mõnus sagin.
Mulle meeldib Tallinnas hotellides olla, nii et mul on kõik käe-jala juures. Tahan lähen veinitama, tahan tellin sushit, tahan lähen…Astun uksest välja ja olengi kohal. Kui ma Tartust Tallinna kolisin, tahtsin ma võimalikult kesklinna elama. Ostsin korteri Pärnu mnt-le, nii et trammiga sai maja eest tööle ja poodi ja õhtul linna ning kui peolt koju tulles taksot ei saanud, siis teoreetiliselt oli isegi võimalik koju jalutada. Rääkisin kõigile, et ma ei läheks elu sees maale elama, ja eriti veel majja. Tundus nii nõme.
Üks osake minust tõepoolest armastabki kiiret linnaelu, ma võiks vabalt oma inimtüübilt olla üks “Seks ja linna” peategelasi, aga olles elanud maal juba üle kümne aasta, saan ma aru, mida Lipsuke oma postitusega öelda tahtis. Ja ma nõustun temaga. Linnas ongi kõigil kiire, kõik kiirustavad kuhugi, pole aega seisma jääda ja niisama juttu puhuda. Kui ma Lillehammerist (mis siiski on ca 30 000 elanikuga linn) Oslosse koosolekutele sõidan, olen ma nagu teise maailma sattunud. Vaikne ja rahulik, omas tempos kulgev linnake on asendunud kiirustava Tiigrilinnaga (Oslo raudteejaama ees on suur tiigri kuju, mis sümboliseerib suurlinna ohtlikkust ja armutust).
Või võtta Tartu ja Tallinna erinevused. Tartu on rahulik ja unine, kõige jaoks on aega. Tallinna liiklust ei anna Tartu omaga võrreldagi. Olete kell viis Pärnu maanteel või Järvevana teel ummikus istunud, saate aru, mida ma mõtlen. Tartus kestab ummik viis minutit. Inimesed on rahulikumad.
Kuigi ma ei kujutanud ette end maal elamas, siis täna ei saaks ma ideaalsemat kohta elamiseks elada. Tuled reisilt, kasvõi Stockholmist, kus elu pulbitseb ja jõuad Ussipessa. Vaikus. Mitte ühtegi teist inimest peale meie. Vaid meie mõnus väike maja ja mets. Ei saaks olla paremat tunnet. Tuled töölt või oled koosolekult koosolekule jooksnud, istunud tund aega ummikus ja seisnud poesabas ja jõuad päeva lõpuks Ussipessa. Mitte ühtegi teist inimest peale meie. Vaid meie mõnus väike maja ja mets. Ei saaks olla paremat tunnet.
Või suvised puhkused Prangli saarel, kus aeg reaalselt seisab. Unustad isegi hambad pesta, kammist ei tea midagi ja peeglist ei ole end vaadanud päevi. Isegi telefoni paned riiulile ja tuled virtuaalmaailmast välja. Täielik idüll. Rahulik. Mõnus. Vaikne. Keegi ei kiirusta. Keegi ei jookse kusagile. See on üks müstiline saar. Ja nii käega katsutav luksus, siinsamas kiire Tallinna külje all. Ma võiksin vabalt sellel saarel elada. Just selle rahulikkuse pärast. Ja et kiiret pole. Chill. Lihtsalt chill.
Ja mulle tundub, et väikestes kohtades – olgu see Tartu, Lillehammer või Prangli – ongi inimesed abivalmimad, sõbralikumad ja tähelepanelikumad. Suurlinnades oled sa üks paljudest, mass, kohati nähtamatu. Sest kõigil on kiire oma elu ja toimetamistega. Mulle meeldib vanderselli elu elada, nii et ma saangi kogeda seda osa suurlinnadest, mis mulle meeldib, aga mulle ei meeldi midagi rohkem kui jõuda koju Ussipessa. Maale. Inimesed, kes väidavad, et elu suurlinnades ei ole kiirustav, ei ole oma koduaiast kaugemale jõudnud.
Kolm vanderselli vallatut
ei karda kingi tallata.
Oh sa pime-pime-pime,
maailm on imeline!
Kui elad oma õue all,
ei tea, mis sünnib kaugemal.
Oh sa pime-pime-pime,
maailm on imeline!
Kas idast tõuseb päike,
kust nahk saab pruuni läike,
miks järvel, jõel on kallas,
kes elab vetevallas?
Kas seal, kus maailm otsa saab,
on ümberringi tüma maa?
Oh sa pime-pime-pime,
maailm on imeline!
Natuke vaidlen vastu. Ma elan Pariisis, päris mitu aastat juba, ja olen korduvalt näinud, et kui keegi nt tänaval minestab või kukub, on tal hetkega 6-7-8 inimest ümber, hoitakse ja aidatakse. Lihtsalt viisakust, teineteise märkamist, hoolivust näen ka enda ümber palju, iga päev. Usaldust on siin mõnes mõttes rohkem kui meie ühiskonnas. Ehk minu meelest on küsimus muus, inimestes, üldises käitumiskultuuris … mitte mingi asula suuruses.
Sellega ma muidugi nõustun, et asi on paljus ka inimestes ja käitumiskultuuris, aga ma siiski arvan oma kogemuse põhjal, et suurlinnad on närvilisemad ja kiiremad ning maal elamisel on oma võlud, eriti kuna elu on üldse nii kiireks läinud:)
Ma ise olen Tartus vähe käinud, aga mu laps sel sügisel läks Tartu Ülikooli ja kurtis, et Tartus on kurjad autojuhid, et ta on juba mitu korda autojuhi käest sõimata saanud, kui on kuskil märgistamata kohast üle tee läinud. Tallinnas ma olen jalgrattaga sõites korra ühelt liinibussijuhilt sõimata saanud, kui ma, tema arvates, vales kohas sõitsin. Kuid jalakäijaid Tallinna autojuhid küll sõimata ei viitsi, isegi mitte väikestel kõrvaltänavatel.
Võiksid kunagi kirjutada ka sellest, mis on maal elamise ebaglamuursem pool (lisaks logistikateemale, sellest oled juba piisavalt kirjutanud :)). Näiteks mis töid ja kui palju sa üldse pead tegema “tänu” sellele, et maal elad. Peenarde rohimine, muru niitmine, lehtede riisumine, lume lükkamine, mahakukkunud õunte korjamine…
Ise elan linnamajas ja krunt kõigest 900 ruutmeetrit, aga tegevust ikka jätkub (ja aed näeb ikka välja mitte väga hoolitsetud…. ). Vahepeal ajab jube närvi, just lõpetasin 6 tundi lehtede riisumist ja nüüd pean mõtlema, kuhu pagan panna need 13 suurt prügikotitäit lehti. Aga see vist pigem linnamaja mure, et mida jäätmetega teha. Päris seda ei saa ju teha, et kuhjan kõik lehed/umbrohu/kõdunenud sodi kokku nurka ja komposteerin seda hunnikut aastaid…
Ma ise ei naudi nii väga aias toimetamist nagu mõni teine, aga see on see hind, mida maksan majas elamise eest…
Kui palju sul kulub aega aiatöid tehes?
Mina olen muidugi natuke vale inimene nendest miinuspooltest rääkima, sest mul on “isekorrastuv hoov” lisaks “isekoristuvale köögile”. Ma võin rääkida sellest, kui palju kulub maja, aia korrashoidmisele mu mehel, mina ise olen rohkem selline…noh…mugav. Õnneks ei ole meil väga palju peenraid jms, aga eelmisel aastal ma alustasin natuke tõsisemalt lillepeenra-osakonna tegemisega. Sellega tuleb kindlasti lisatööd. Kasvuhoonesse tahaks natuke rohkem panustada. See on puhtalt minu projekt. Muu minu osa on pigem nokitsemine, aga no maja värvimised, terassi peitsimised jms – ega sellest ma ka pääse. Ühesõnaga majas on metsikult teha, eriti suvel, kui tahad, et see näeks hoolitsetud ja kena välja. Samas ei kujuta ma ette, et selle millegi muu vastu vahetaks.
Tere!
Avastasin Su blogi mõned päevad tagasi ja seda on väga mõnus lugeda. Kirjutad väga hästi ja põnevalt!
Olen elanud 8 aastat Tartus, kus tõepoolest on inimesed sõbralikud ja liiklus meeldiv, ent siiski olen arvamusel, et pelgalt linna suurusest see ei olene. Elan juba üle aasta linnas, kus on üle kahe miljoni elaniku ning inimesed on tänaval väga tähelepanelikud ja sõbralikud. Liiklusummikud on siin muidugi teise mastaabiga kui Tallinnas, ent siiski on liikluspilt sõbralik. Ma usun, et kultuurilised erinevused mängivad samuti olulist rolli ja alati ei määra just linna suurus liikluse närvilisuse.
PS! Tartu on ju ometi Eesti lõunapoolne osa ja lõunamaal on inimesed ikka sõbralikumad 🙂