Lühidalt öeldes? Eile õhtul nutsin.
Olin juba koju jõudnud kui Marek ja Ida tulid. “Nooh, kuidas siis esimene päev läks?” küsisid mõlemad ja nägin nende nägudest, et nad ootavad entusiastlikku “jeii, megaäge oli” vastuseks.
elu maal
Missioon: tagahoov korda
Istusime eile nagu kaks wannabe maastikuarhitekti laua taga ja kujundasime, kuidas aed välja peaks nägema. Kuhu mida paigutada ja mida üldse valida, et kõik vajalikud hooned ja muu eluks tarvilik oleks olemas, aga samas et kõik ei oleks üksteise otsas kuhjas ja jääks ikkagi piisavalt õhku.
Otsustasime, et jagame tagaaia kolmeks. Sinna, kus on saun, tuleb “muna-ala” koos grillimisnurgaga. Paekivist grillimisnurka hakkasime me juba umbes kuus aastat tagasi ehitama, aga see jäi soiku, sest muud olulisemad tööd tulid peale. Nüüd aga on see jälle päevakorras, sest sauna juurde on vaja ehitada terrass, mis sujuvalt lähekski üle grillnurgaks.
Ühtlasi tähendab see ka seda, et Ida mänguala, mida eelmisel aastal hakkasime ehitama, tuleb sealt ära kolida. Ja kui juba planeerimiseks ja ümberkorralduseks läheb, siis hakkasime vaatama ka mängumajasid, mida Ida ammu endale soovib. Tema ise valiks küll sellise, sest liumägi, aga mina ise mõtlen praktilisemalt millegi pigem sellise peale. Üks põhjus on kindlasti väga hea hind. Teine põhjus aga see, et ehk on see maja piisavalt suur, et vajadusel (vihma korral) julgeks Hugo sinna ka varju minna. Kuuti oleme me teda püüdnud keelitada nüüd igatepidi, aga ta lihtsalt kardab ja ei lähe sinna. Kuut iseenesest on piisavalt suur, et sinna saaks laheda kassimaja teha.
Kumma maja teie valiksite? Öelge palun, et selle, mis ka alloleval pildil.
Mul hakkas eile öösel silme ees hitt jooksma, kuidas vanast kassimajast saaks nunnu aiamaja, aga samas tean ma, et kui materjalid kokku lüüa, siis ilmselt on palju mõtekam uus aiamaja juba osta. Üks jäi kohe eile silma ka. Sobiks hästi sinna aia osasse, kuhu on plaan teha külalistemaja ja istumise osa. Ma olin peaaegu juba vajutamas nupule “lisa tellimus”, aga kuna selle tarne on nii kiire, siis enne oleks vaja pind valmis teha ja natuke asju ümber paigutada.
Selles mõttes on kevad nii tore, et alati tuleb sellist mõnusat uut energiat, et hakkaks kohe tegutsema, et Ussipesa ikka jälle paremaks teha. Kuigi see on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa.“Simplicity is the ultimate sophistication” – Leonardo Da Vinci
“Ida, teeme nii, et sa kaamerat ei puutu nii kaua, kuni ma toas olen, eks?” lugesin ma Idale sõnad peale. Kui ma kaks minutit hiljem toast tulin, olid terrassilt kadunud nii Ida kui kaamera.
Ah, mis seal siis ikka. Klõpsutasime siis niisama üksteise võidu suvalisi pilte. Selle aasta terrassihooaeg on avatud. Pildid, kus Idat peal ei ole, on tema tehtud. Mu meelest päris vahvad.
Kevad on ikka kõige ilusam aastaaeg! Muide, Lillehammeris on kohati ikka veel täiesti korralikud lumehanged.
Miks mulle meeldib maal elada
Lugesin nädalavahetusel Lipsukese postitustselle kohta, kuidas tema ei tahaks kunagi linnas elada, sest seal on kõigil alati nii kiire ja kui hea on maal elada. Mina jumaldan suuri linnu ja sebimist, mitte et ma väga paljudes maailma suurlinnades oleks käinud, aga näiteks naudin ma täiega hommikuid Stockholmi metroo. Või Oslo peatänaval. Inimesed jooksevad tööle, koosolekule, koju, lasteaeda, poodi, kohvitassid käes, kõrvaklapid peas, portfell käeotsas. Mõnus sagin.
Mulle meeldib Tallinnas hotellides olla, nii et mul on kõik käe-jala juures. Tahan lähen veinitama, tahan tellin sushit, tahan lähen…Astun uksest välja ja olengi kohal. Kui ma Tartust Tallinna kolisin, tahtsin ma võimalikult kesklinna elama. Ostsin korteri Pärnu mnt-le, nii et trammiga sai maja eest tööle ja poodi ja õhtul linna ning kui peolt koju tulles taksot ei saanud, siis teoreetiliselt oli isegi võimalik koju jalutada. Rääkisin kõigile, et ma ei läheks elu sees maale elama, ja eriti veel majja. Tundus nii nõme. Üks osake minust tõepoolest armastabki kiiret linnaelu, ma võiks vabalt oma inimtüübilt olla üks “Seks ja linna” peategelasi, aga olles elanud maal juba üle kümne aasta, saan ma aru, mida Lipsuke oma postitusega öelda tahtis. Ja ma nõustun temaga. Linnas ongi kõigil kiire, kõik kiirustavad kuhugi, pole aega seisma jääda ja niisama juttu puhuda. Kui ma Lillehammerist (mis siiski on ca 30 000 elanikuga linn) Oslosse koosolekutele sõidan, olen ma nagu teise maailma sattunud. Vaikne ja rahulik, omas tempos kulgev linnake on asendunud kiirustava Tiigrilinnaga (Oslo raudteejaama ees on suur tiigri kuju, mis sümboliseerib suurlinna ohtlikkust ja armutust).
Või võtta Tartu ja Tallinna erinevused. Tartu on rahulik ja unine, kõige jaoks on aega. Tallinna liiklust ei anna Tartu omaga võrreldagi. Olete kell viis Pärnu maanteel või Järvevana teel ummikus istunud, saate aru, mida ma mõtlen. Tartus kestab ummik viis minutit. Inimesed on rahulikumad.
Kuigi ma ei kujutanud ette end maal elamas, siis täna ei saaks ma ideaalsemat kohta elamiseks elada. Tuled reisilt, kasvõi Stockholmist, kus elu pulbitseb ja jõuad Ussipessa. Vaikus. Mitte ühtegi teist inimest peale meie. Vaid meie mõnus väike maja ja mets. Ei saaks olla paremat tunnet. Tuled töölt või oled koosolekult koosolekule jooksnud, istunud tund aega ummikus ja seisnud poesabas ja jõuad päeva lõpuks Ussipessa. Mitte ühtegi teist inimest peale meie. Vaid meie mõnus väike maja ja mets. Ei saaks olla paremat tunnet.
Või suvised puhkused Prangli saarel, kus aeg reaalselt seisab. Unustad isegi hambad pesta, kammist ei tea midagi ja peeglist ei ole end vaadanud päevi. Isegi telefoni paned riiulile ja tuled virtuaalmaailmast välja. Täielik idüll. Rahulik. Mõnus. Vaikne. Keegi ei kiirusta. Keegi ei jookse kusagile. See on üks müstiline saar. Ja nii käega katsutav luksus, siinsamas kiire Tallinna külje all. Ma võiksin vabalt sellel saarel elada. Just selle rahulikkuse pärast. Ja et kiiret pole. Chill. Lihtsalt chill.
Ja mulle tundub, et väikestes kohtades – olgu see Tartu, Lillehammer või Prangli – ongi inimesed abivalmimad, sõbralikumad ja tähelepanelikumad. Suurlinnades oled sa üks paljudest, mass, kohati nähtamatu. Sest kõigil on kiire oma elu ja toimetamistega. Mulle meeldib vanderselli elu elada, nii et ma saangi kogeda seda osa suurlinnadest, mis mulle meeldib, aga mulle ei meeldi midagi rohkem kui jõuda koju Ussipessa. Maale. Inimesed, kes väidavad, et elu suurlinnades ei ole kiirustav, ei ole oma koduaiast kaugemale jõudnud.
Kolm vanderselli vallatut ei karda kingi tallata. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! Kas idast tõuseb päike, kust nahk saab pruuni läike, miks järvel, jõel on kallas, kes elab vetevallas? Kas seal, kus maailm otsa saab, on ümberringi tüma maa? Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!
Siis, kui ma tunnen, et mu abikaasa on egoist
Tegelikult on lood nii, et minu meelest on mul abikaasa valikuga väga hästi läinud, mis muidugi ei tähendaks, et me üldse ei tülitseks või saaksime alati asjadest ühtemoodi aru, kuid nii laias pildis arvan ma, et mul on maailma kõige hoolivam mees. On isegi mu diivatsemised ära kannatanud ja ilmselt oma uhkust 765079 korda alla neelanud ka kohtades, kus tavaline mees oleks ammu käega löönud ja p…e saatnud. Ma ei saaks rohkem rahul olla.
Aga siis on need korrad, kus ma leian, et mu abikaasa on tundetu mölakas ja egoist. Minu auto läks katki (mis veel siin maailmas uut on?) ja see tähendas vaid seda, et Ida lasteaeda viimine ja toomine langes Mareki õlgadele. Ei, ta ei ole sugugi mingi alfa, kes arvaks, et lapse kantseldamine on vaid naise töö, põhjus, miks see meie peres tülisid tekitab on selles, et tema töökoht asub meie kodust seitsme maa ja mere taga, algab vara, ta võtab tööle minnes peale oma töökaaslased ja on liiga kohusetundlik, arvab, et maailm kukub ilma temata kokku. Võib olla muidugi kukub ka, aga mina arvan, et tasuks proovida ja vaadata, et ehk saab maailm nädalakese ilma temata ka hakkama.
Igatahes. Algab hommik. Mina olen unine (mis on mu enda süü, sest mul oli vaja poole ööni teha turunduskataloogi, millega isegi ei olnud kiiret), Ida on unine JA pahur, keeldub mul end riidesse panemast ja kiunub, et tahab pikali olla, ja süüa ja et issi ta riidesse paneks. Mina näen juba stressis Marekit, kes vaatab närviliselt kella. Ta on hiljaks jäämas. Ma olen mõelnud, et me võiks ju varem ärgata ja Ida jõuaks seitsmeks lasteaeda ja Marek tööle, kuid ka sellega pole ta nõus. Tema ei saa nii, et laps on lasteaias esimene ja õhtul viimane. Ma olen teoorias temaga nõus, kuid millegi pärast usun ma, et nädal pikki päevi ei tapaks meid kedagi, oleks lihtsalt vähem hommikust stressi.
Ida jonnib, Marek on närviline, mina püüan end vaos hoida, aga see ei õnnestu, sest igast Mareki liigutusest saan ma aru kui stressis ta on. “Nüüd olen mina see paha, kes lapsega kodus ei saa olla, kui sul kiire on,” torisen ma, “nagu minu töö oleks suva.” “Tundub, et hoopis minu töö on suva,” vastab Marek ja ütleb, et “eks ma siis pean peale lasteaeda tööle tagasi minema, et oma asjad tehtud saaks.” Ja ma tunnen süümepiina, muidugi ei ole mõeldav, et inimene sõidaks lisaks veel päevas kaks tundi, et laps seitsme kilomeetri kauguselt lasteaiast ära tuua. Mul ei ole ka midagi selle vastu kui Ida kodus on, ma saan oma tööasjad päris kenasti temaga koos tehtud, kuid mõnikord on mul vaja süveneda ja ma ei saa endale lubada pidevat segamist “emme, ma tahan süüa”, “emme, ma tahan pissile,” “emme, ma tahan…”, nii ma andsingi Marekile teada, et sel nädalal on mul vaja kodus rahus töötada. Ega ma ei ütle, et Marek sellest aru ei saa, et ka mina teen tööd, kuid paratamatult suudab ta oma stressiga mus tekitada süütunde ja siis jälle viha, et kuradi egoist, miks tema töö on tähtsam kui minu oma. Ma ei ole süüdi selles, et temal on tööl pingeline ja et sinna sõit terve igaviku võtab.
Ja lõpetuseks olen ma natukene pahane ka. KUI mees teab, et ta ei talu selliseid hommikusest rutiinist kõrvalekaldeid, siis ta oleks võinud vaadata, kas mu autol on lihtne viga või keeruline. “Ma arvan, et ehk on autol tegelikult lihtne viga,” ütles ta eile,”aga ma ei hakanud seda lahti võtma, sest külmad ilmad tulevad niikuinii ja ma ei saa seda kokku panna.” “Aga eile ja üleeile olid ilusad ilmad?” küsin mina. “Ma ei olnud vaimselt valmis sellega tegelema,” vastab ta. Ma leian, et see on egoism. Ei olnud vaimselt valmis vaatama, aga teadis, et meil mõlemal on kiire ja pingeline nädal, nii et kahe autoga oleks meie stressitase suhteliselt nulli lähedal. Nüüd on see maksimumis. Mul on hea meel, et Ida homme lasteaeda ei lähe, sest mul on trennipäev ja ma võtan ta lihtsalt kaasa, siis saab Marek meid poolel teel peale võtta ja ei pea stressama, kas ta jõuab kella kuueks lasteaeda.
Ah, ja kui juba pahandamiseks läks, siis ma lasen torust kõik emotsioonid korraga välja. Laps kaisus magada on äge ja nunnu küll, kuid kui see laps on nüüd “programmeeritud” nii, et ta teeb silmad lahti ja hakkab nutma, kui issi kell kuus hommikul kõrvalt ära kaob, siis algavad pooled mu hommikud ikka stressiga, sest me ärkamegi kõk IKKA kell kuus, kuigi me ei pea kuhugi minema ja saaksime magada kaheksani (minuga kahekesi olles magab Ida enamasti poole kaheksa-kaheksani).
Ma mõtlen, et see praegune stress tapab, aga kui me reaalselt peaksime mõlemad käima üheksast viieni tööl, kas me siis oleksime hullumajas juba praegu? Ausalt, kui mul muidu asjadest on jumala suva, siis teist TÖÖTAVAT autot, on siia perre hädasti vaja. Miks me ei osta? Nagu öeldud, siis veel vähemalt kaks aastat ei osta ma midagi. “Meil on vaja mingi lahendus leida,” ütles Marek, “nii ei saa.” Ei saa, aga kuidas siis saab kui vaid ühel on auto, teine töötab kodus ja mõlemal on vaja tööd teha? Mis see lahendus on?
See õudne elu maal
Lapsena veetsin ma kõik oma suved vanama juures maal. Siin oli hea olla, sest vanama ei käskinud mul midagi teha, ma sain puu otsas raamatuid lugeda ja pidin sealt alla ronima vaid siis kui oli vaja uue raamatu järele minna või vanama kaneeli-suhkru saia kutsus sööma. See viimane oli mu lapsepõlve lemmikmagustoit. Sest no ega suurt midagi muud saada ka polnud,aegajalt juhtus, et poodi tuli pulgajäätist, aga seda juhtus nii harva, et kes seda jaksas oodata. Kamašokolaadi oli ka, kuid no see ei olnud ju päris see. Kaneeli-suhkru sai oli palju parem.
Telekast ei tulnud enne midagi kui õhtuti pool tundi “Lasteekraani” ja ega siis ka juhtus, et iga päev ei olnud midagi vaadata. Mõnikord näidati “Klaasikillumängu” ja seda kohutavat saarele aerutamise nukufilmi. “Nõiutud saar” vist oli selle nimi? Mul on siiani trauma sellest muusikast seal filmis. Kui “Oota sa” telekast tuli, siis see oli pidupäev. Muide, kas te teatsite, et Venemaal on nüüd see multikas keelatud. Ma sain seda paar päeva tagasi teada.
Nii mööduski mu lapsepõlv maal raamatute seltsis. Ma ei osanud midagi paremat tahtagi. Isegi kuivkäimla ja see, et pesemisvõimalusi polnud, ei seganud. Wc-s sai kiiruga käidud, vajadusel nina kinni hoides, ja suvel soojade ilmadega viis Andu mind ujuma, nii et pesemisest ei olnudki sooja ega külma. Ja kes see lapsena end ikka nii väga pesta tahab.
Siis tuli puberteet ja ega ikka maale enam väga ei kippunud. Hiljem tulid muud hädad, et vana ja lagunenud ja ligadi ja logadi ja vett ei ole ja wc on väljas ja netti ei ole ja telekas on vaid kolm kanalit ja… No rohkem hädasid kui jõuan üles lugeda.
Eile tulime me Idaga vanama juurde maale. Esiteks tahtis Ida reisile ja ma mõtlesin, et mis vahet seal on, kus ma oma tööd teen ja teiseks on vanama koer haavatud, et ehk on minust siin mingit abi kui vaja. Vanama koer on sama suur kui minu auto. Kuri ka. Ja nüüd kui ta on haavatud, ei lase ta isegi mu õde, keda ta muidu väga hoiab, ligi, nii et mina saan siin vaid pläralõuast projektijuht olla. Muud tolku meist Idaga siin küll pole.
Naljakas on siin nüüd olla. Maja on küll vana ja ikka veel ligadi-logadi, kuid ometi hakkab ta vaikselt võtma moodsamat, tänapäevast nägu. Telekas on, sada tuhat kanalit ka, soe vesi, külm vesi, korralik wc ja WIFI. Mis sa hing veel ihkad, onju? Kui nüüd vaid vesi poleks ka veel ära külmunud, siis polegi see elu maal ju nii õudne?