“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
*Et te keegi ei ütleks, et miks ma pidin terve loo läbi lugema ja saama alles lõpus teada, et tegelikult sa koera ei söönud, siis ma ütlen juba ette ära, et ei söönudki.
Käisin lihtsalt peale messi ühes hiina restoranis, kus mulle tundus, et pean valima roa, mille kirjelduses seisis: “Üks kuulsamaid roogasid Sichuani köögis. Umbes kaheksakümmend aastat tagasi hakkasid Guo Chaohua ja tema naine Zhan Tianzheng tootma ja müüma vürtsikaid veiseliha-, südame-, keele-, mao- ja kopsulõike. Paaril õnnestus jõuda ustele koputamisest ja tänavaturgudel müümisest oma kaupluseni nimega “Fu qi fei pian”, tõlkes “Paari kopsulõigud” (täpsustus: ma eeldan, et see tõlge on õige, sest see tuli google translate´ist) Lisaks sellele, et paari signature-roog on fantastiliselt hea, ollakse kadedad ka nende tugeva armusuhte pärast, mida kutsutakse ka “igavesti sulle järgnev”. NB! Tänane roog ei sisalda kopsu.“
Ma olin esialgu planeerinud, et oleme Amalfis kaks ööd, välja sai valitud see B&B, aga nagu te aru saite, siis oli mul kaardidega mingi jama, sain teate, et ööbimiskoht ei saanud kaardilt raha broneerida ja enne kui jõudsin midagi muuta, sain teate, et broneering on tühistatud. Tol hetkel olin ma maruvihane, sest olin enda arvates leidnud hea hinnaga ja hea asukohaga sobiva ööbimiskoha, aga täna on mul selle üle hea meel, sest vastasel juhul ei oleks me Idaga ette võtnud seda road tripi ning poleks ka sattunud Villa Alba d´Orosse.
Ööbimiste eelarveks olin ma meile reisi jaoks pannud 300 eurot. Kuna Salerno ööbimine läks maksma 45 eurot ning Napolis otsustasin ma viimase öö hotelli vahetada ümber samaks hotelliks, kust me reisi alustasime, jäi mul vaba raha, millega mängida 150 eurot. Üldjuhul ma nii kalleid hotelle ei vaata, mulle nagu tundub, et see pole seda väärt ja oleksin kindlasti leidnud ka Amalfis 60-70eurose ööbimiskoha, aga te vaadake neid pilte. Kas teil ei tekiks samamoodi kiusatust? Minul tekkis.
Kui te olete Rootsiga kokku puutunud, siis te teate, mis on «fika». Minu arvates on see üks toredamaid asju, mis on välja mõeldud. Ma ei pea silmas vaid seda, et inimesed omavahel fikavad, vaid, et ka töökohtades on «fika». Näiteks käisin ma kohtumisel arhitektidega, kus mind kutsutigi konkreetselt kohale pärastlõunasele “fikale” tooteid tutvustama. Lisati juurde, et “pole kohustuslik, aga soovituslik ka fika-saiakesed kaasa võtta”. Kas pole mitte äge koosoleku/kohtumiste vorm? Ei ole mingit pinget (või noh pinge on alati, et kas läheb hästi, kas toode meeldib ja nii edasi) ja kõik on vaba ning lõbus. Ei mingeid igavaid presentatisoone, vaid vabas vormis… fika noh.
Fikast hoolimata kui te arvate, et kõik läks tänase päeva juures ludinal, siis te eksite. Ma olin just hommikul vaadanud üht Facebooki meenutust, kus me Idaga katkise autoga teele jäime ja mõtlesin, et tunnen natuke neist seiklustest puudust, natuke. Mõeldud-mõeldud. Äpardusi oli tänane päev täiega täis.
Vanasti (kõlab nagu “ennemuistsel aal kui heeringas elas kuival maal”) käisime me Marekiga aastas paar korda Haapsalus. See on vaieldamatult üks minu lemmiklinnakesi Eestis. Viimastel aastatel ei ole me millegi pärast sinna peaaegu üldse sattunud. Ma ei teagi miks, aga see viga sai nädalavahetusel parandatud ning võiksin siinkohal sõnadega “Haapsalu on jätkuvalt võrratu” selle postituse ka lõpetada, sest kõik oleks öeldud.
Aga ma ütlen natuke veel. Siiani on minu jaoks olemas olnud kaks Haapsalu. Üks on spaa-Haapsalu, mis tähendab laias laastus seda, et valin välja sobiva paketi ja veedan nädalavahetuse spaas. Naudin hoolitsusi, spaaprotseduure ja niisama olemist – linna peale suurt ei jõua, sest lihtsalt mõnus rammestus on nii suur, et ei viitsi. Teine Haapsalu on käin-mööda-linna-Haapsalu, mis tähendab, et ma olen turist selle kõige otsesemas mõttes. Käin ja jalutan läbi kõik kohustuslikud vaatamisväärsused promenaadist kohvikuteni.
Seekord lisandus ka kolmas Haapsalu. Lastega-Haapsalu, mis tähendas seda, et tegevused ja kohad, mida külastada, olid sellised, kus lastel igav ei oleks. Ja ega see ka kõige lihtsam pole kui koos on kaks perekonda, kel erinevad harjumused ja soovid, püüa siis see kuldne kesktee leida. Õnneks leidsime. Hea, et mul viimasl hetkel õnnestus Dexter maha raputada ja talle lapsehoidja leida, sest kahe lapse ja koeraga oleks see minipuhkus ilmselt kõike muud kui puhkus olnud. Nüüd siiski oli.
Ma ei olnud Iloni imedemaal käinud. Te olete? Kui ei ole, siis soovitan soojalt. Lastega või lasteta. Hästi hubane ja sümpaatne muuseum. Ei ole küll vilesid ja tulesid ja tuld purskavaid lohesid, aga on armas. Nii tore on kuidagi külastada kohta, kus on elanud sinu lapsepõlve lemmikraamatute imeliste illustratsioonide autor. Kõnnid mööda muuseumi ja tunned korraks, kuidas Ronja, Korp, tötskääbused, Emil ja Ida, Karlsson ellu ärkavad. Jalutad ja mõtled kui uhke tunne on, et just Haapsalu on inspireerinud maailma kõige ägedamate lasteraamatute pilte. Neid samu, mida sai lapsena vaadatud, imetletud ja vildikaga värvitud ning raamatute sodimise pärast hiljem emalt pahandada saadud. Nii palju lapsepõlvemälestusi tuli meelde. Jutustad neid edasi oma lapsele ja lubad, et koju tagasi minnes hakkame “Ronjat” õhtujutuks lugema. Või “Lõvisüdameid”. Viimane on mu absoluutne lemmikraamat! Mõte Nangijaalast on mul aidanud nii mitmed rasked hetked ja kaotused kergemini üle elada.
Edasi jalutasime promenaadile. Imeline vananaiste suvi ja Haapsalu promenaad ning rand. Võimalik, et klišee, aga kas saab veel olla romantilisemat paika? Lapsed olid muidugi pettunud, et rannas enam jäätist osta ei saanud ning kibelesid linna kohvikusse ning see lühike aeg, mis me promenaadil saime olla, jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ma oleksin tahtnud seal valgel pingil istuda, merd vaadata, nautida vaikust ja mõelda omi mõtteid. Kuni päikeseloojangu ja hiliste öötundideni. Lastega ei saa. Tuleb lihtsalt tagasi minna. Haapsalu on liiga romantiline linn, et sinna mitte tihedamini sattuda.
Me ei käinud seekord otseselt rohkem kusagil, lihtsalt jalutasime (et mitte öelda, et ma viisin iga kord otsetee asemel meid ringiga punktist a punkti b) mööda tänavaid, nautisime ilusat ilma ja puitarhitektuuri (okei, seda viimast nautisin ilmselt mina oluliselt rohkem kui teised). Mõnus laisk laupäev oli.
Instagramis küsisin teilt soovitusi ööbimiseks ning esimese hooga olin kindel, et valin ööbimiseks Epp Maria Kokamäe galeriimajutuse, sest see tundus täpselt see õige, kuid 149 eurot öö eest enam nii täpselt see õige ei tundunud. Valisin kõrgeima hinde ja parima hinna järgi Lapmanni külaliskorterid. Kui see oleks makstud reklaam või koostöö, siis ma ütleksin selle koha kohta vaid kiidusõnu, sest 45 euro eest oli korter väga korralik, armas ja heas asukohas, ma jätaksin miinused välja toomata. Kui ma aga olen maksev klient, kes tegi oma otsuse lisaks heale hinnale ka 9,6 punktise keskmise hinde järgi, siis ma toon välja ka miinused.
Miks ma sellest niimoodi räägin? Mitte et ma oleks väga süvenenud, aga Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja Turundajate Liit lõid koostöös juhendi sotsiaalmeedias reklaami avalikustajatele, mis kohati vist kirgi kütab. Selle valguses ajab mind ikka ja jälle muigama suunamudijate/influentserite suhtumine, et “olge reklaami tellides valmis ka selleks, et toode/teenus mulle ei meeldi ning ma kirjutan ausa arvustuse”. Kammoon, need on ju kaks eri asja! Mitte keegi ei telli raha eest reklaami, mis tuhandetele lugejatele ütleb, et teate see ja too ei meeldinud. Kes maksab, tellib muusika. Ja see on okei, reklaam on okei. Mulle isiklikult meeldib reklaampostitusi lugeda, mulle meeldib neid analüüsida. Hiljuti lugesin Promoty lehelt, et turundusinimesed pahandavad suunamudijatega, et nood kõik koostööd vastu võtavad. Mina ütleks, et siin ei saa kuidagi kivi suunamudijate kapsaaeda visata. Oletame, et mu sissetulek sõltubki suures osas/vaid suuna mudimisest. On ju igati inimlik, et võtad vastu võimalikult palju, sest kellele siis raha teenida ei meeldiks. Pigem peaksid turundusinimesed ise peeglisse vaatama. Kui tundub, et üks või teine võtab vastu kõik koostööd, siis äkki valid mõne teise? Või teed enne taustauuringut, kellele koostööpakkumisi teha, kes sobiks kokku su brändi ja tootega. Mu meelest nii lihtne.
Kui ma tegin Hotelliveebiga koostööd, siis aegajalt tahtsin ma ka kirjutada ausa arvustuse, aga minu töö oli hotelle reklaamida. Seepärast ka see koostöö lõppes, sest kuigi jätkuvalt olen ma seda meelt, et Eesti hotellide tase on väga kõrge ning igast hotellist saab kirjutada keskendudes vaid positiivsele, tundus mulle, et sellistest “arvustustest” ei ole kellelegi kasu.
Aga tagasi seekordse ööbimiskoha juurde enne kui teema lappama läheb. Kas ma jäin majutusega rahule? Jah, kindlasti. Hind, asukoht ja suhtlus olid väga head. Ma olin broneerinud ühe teise toa, kuid kui selgus, et korterid on omavahel ühendatavad, küsisime me, kas saaksime toad vahetada, sest siis saaksid lapsed omavahel justkui ühes toas olla, kuid vajadusel saame vaheukse kinni panna ja igaüks tagasi oma tuppa kolida. Meie tuba Idaga sai selline:
Meiega kaasas olnud teise pere tuba oli võimalik ühendada kardina taga peidus oleva ukse kaudu. Köögi kõrvalt läks uks edasi ka kolmandasse korterisse (seal kus me algselt pidime Idaga olema), nii et vajadusel saab omavahel ühendada lausa kolm korterit. Seega, kui mitme perega koos minna, aga ei taha päris ühte maja/korterit võtta, on selline lahendus mu meelest ideaalne.
Kas ma läheksin samasse ööbimiskohta uuesti tagasi? Jah, kui minek oleks uuesti samamoodi mitme perega ja tahaks ühendatavaid tubasid. Kui ma nüüd läheksin uuesti üksinda või koos vaid oma perega, siis pigem mitte. Minu jaoks on 9,6 keskmine hinne väga kõrge ja siis ma julgen ka natuke norida, kui minu arvates see hinne ei ole päris adekvaatne. Mis mulle ei meeldinud? Esiteks väga kitsas parkimine. Kuna tegu on endise autoremonditöökojaga, siis parkimisplats on kohe tubade ees esimesel korrusel (nii nagu autoremonditöökodade juures tavaliselt ongi ju), aga dämn see oli kitsas. Mina loobusin ise parkimisest, mul oli selle parkla jaoks liiga suur auto. Oleks pidanud oma PT Cruiseriga minema. Ausalt, hästi raske oli seal manööverdada ja tagurdada. Teiseks oli voodi madrats kehv, olles keskmisest võib olla pirtsakam, siis ma julgeks öelda isegi päris kehv. Hommikul oli mul selg igatahes valus. Kolmas miinus on muidugi juba vaid norimine, aga olles ühes kõige romantilisemas Eesti linnas, tundsin ma puudust aiast ja lillepeenardest. Eriti sellise imelise ilmaga. Oleks tahtnud istuda õues ja juua klaasikese veini samal ajal kui lapsed toas multikat vaatasid, aga nunnu aia asemel oli asfaltiga parkimisplats. Norimine ma tean, aga just seepärast see ongi aus arvustus, mitte reklaam:) Mina paneks hindeks 8,7-8,8. Ja valiks mõne ööbimiskoha mere vahetus läheduses. Sellise ilmaga oleks ma täiega õhtul ujuma tahtnud minna. Või hommikul. Aga nii, et oleks saanud mereni jalutada oma kohvitassiga ja hommikumantlis.
Kui väike norimine kõrvale jätta, siis ma lõpetan ikkagi samade sõnadega, millega põhimõtteliselt sai ka alustatud. Haapsalu on jätkuvalt võrrrrrratu!
Poolootamatult veetsime me Idaga laupäeva Laulasmaa spaas. Ida heitis ette, et “te ei vii last kunagi ujuma” ja “kas laps võiks ka vahepeal spaasse saada” (kes seda last õpetab/kasvatab?) ning hommikul kui ma ärkasin oli ta Marekilt juba raha välja nuianud, nii et mõtlesin, et mis seal siis ikka. Lähme spaasse. Laulasmaale. Selle spaaga on mul totaalne armastan-vihkan suhe. Umbes viimased viis aastat oleme me seal aastas paar korda käinud, iga kord sajatan ma, et enam ei lähe, aga tean juba eos ette et lähen küll.
See kõik pani mind mõtlema selle aja peale kui ma hotellide arvustusi kirjutasin. Ma ei ole kunagi valetanud, kuid pidanud jätnud kirjutamata asjad, mis mind tegelikult häirisid, sest külastuse eest oli mulle makstud ja ei ole just viisakas kasutada kõiki hüvesid ja siis kirjutada, et krt, see ja too oli kehv. Keskendud headele külgedele, õnneks on eranditult igal hotellil ka oma head küljed olemas, nii et sisuturundusartikli kirjutamine ei ole kunagi teab mis jalgratta leiutamine. Ses mõttes ajavad mind alati naerma need blogijad, kes kutsuvad ettevõtteid üles tegema endaga (tasulist) koostööd ja hõikavad siis välja, et aga olge ka valmis kriitikaks, sest mina olen oma arvamuses aus. Kammoon, võtad ettevõttelt 200-500 eurot ja siis kirjutad, et tegelikult ei ole toode/teenus oma raha väärt või tood välja miinused? Päriselt? Seega võiks lühidalt mu mõtte kokku võtta, et nö suunamudijate arvamus on tihti kallutatud. Samas ei ole ka see puhas tõde. Targemad on minu arvates need ettevõtted, kelle PR osakond teeb kohalike suunamudijatega koos üritusi, kutsub mingile event´ile, sellega ei kaasne mingit kohustust, keegi ei kiida ega laida, aga bränd on pildis.
Aga tagasi Laulasmaale. Laulasmaa suurim eelis minu jaoks on muidugi see, et see asub meie kodust ca 20 km kaugusel. Praktiliselt koduhoovis. Ehk siis kui mul on valikus Laulasmaa või Viimsi, siis ma valin Laulasmaa, sest ma ei viitsi sõita. Kui ma sõidu juba ette võtan, siis siiani on mu lemmikud asunud Saaremaal, aga mul on tunne, et see võib muutuda. Üks mu blogituttav kiitis Rakveret (jah, ma olen ilmselt viimane eestlane, kes seal käinud ei ole) ja tegi seda nii veenvalt, et mul tekkis tahtmine kohe sinna endale üks puhkus broneerida. Hinnad põhimõttelised samad, mis Laulasmaal, vaid see paganama sõit…
Laulasmaa teine tugev pluss mu jaoks on imeline loodus. Eile oli võrratu päikeseline talveilm (mis täna hommikuks asendus muidugi juba vastiku vihmase ja halli sügisilmaga). Me jõudsime Laulasmaale liiga vara – st alguses oli meil plaan vaid spaakülastus teha, aga sujuvalt mõtlesime me ümber. Sisse registreerimiseni oli kaks tundi aega ja nii veetsime me vahva hommikupooliku rannas ja männimetsas jalutades. Mulle endale meeldib Laulasmaa rand eriliselt hilisuvel, me oleme Marekiga augustikuus käinud pulma-aastapäeva romantikat tegemas (lihtsalt vahtsime merd ja jõime vahuveini, mis te siis arvasite!) ja see oli imeilus. Siiani üks mu lemmikuid spaakülastusi, aga ilmselt on suuresti põhjus ka seltskonnas, ilusas ilmas ja tähistataval päeval. Mul on isegi “Laine” spaas välivoodis magades olnud megakihvt spaakülastuse kogemus, kuigi “Laine” ise ei ole vapsee minu teetassike. Mulle meeldib Laulasmaa loodus ja see on kindlasti üks põhjuseid, miks me ikka sinna spaasse tagasi läheme. Kuigi…
Ma leian, et ööbimine on totaalselt ülehinnatud. 79 eurot rannaresidentsi standardtoa, mis on juba suhteliselt kulunud (ja ma olen selle eest ka 99 eurot maksnud) ja kus telekas on ikka sama suur (väike?) kui mu telefoniekraan, on ülehinnatud. Ausalt, eile vaatasime õhtul voodist multikat ja põhimõtteliselt oleks ma võinud lauale ka oma telefoni panna. Vaata nagu läbi lukuaugu. Mega ebamugav. Jah, ilmselt pole teleka vaatamine spaas olles kõige olulisem, aga õhtul ikka tahaks (eriti lapsega olles) voodist vedeledes telekat vaadata. Erinevalt 2015 aastast kui ma kirjutasin “Kui me toaukse lahti tegime, oli meil kohe jalus kokkukäiv vedruvoodi ja selle peal padjad ja tekid – mulle tundus, et meid on magama pandud toa asemel koristuskappi. Tuba ise oli KOHUTAVALT külm, ruloo katkine ja loperdas katuseakna kohal, nii et see häiris mind nii metsikult, et ma sundisin Marekit, et ta selle mingi imenipiga kinni paneks, sest ma ei suutnud seda vaadata, telekas (mis oli sama suur kui iPhone 6) oli seina küljes kinni ausõna peal ning samuti viltu, aga me ei julgenud seda puudutadagi, sest see tundus sealt kohe alla kukkuvat, põrandaparkett hallitas” oli tuba muidugi puhas ja soe, aga iPhone 6 oli ikka viltuselt seina peal.
Kui kusagil on ebamugavad padjad ja madrats, siis see on vaieldamatult Laulasmaal. Ja ma olen selles hotellis vist pea igas toas ööbinud. Ma ärkasin öösel mitu korda seljavalu tõttu ja ei jõudnud ära oodata, et saaksin kodus oma Pranamat massaažimatile pikali visata. See viimane on minu jaoks muutunud täiesti asendamatuks. Nagu ma natuke kehvemini magan, viskan ma end sinna mõneks ajaks siruli ning tunduvalt parem hakkab. Neid matte saadeti kunagi vist kõikidele blogijatele ja kiidulaulu tuli siit ja sealt nurgast. Mina ütlen, et põhjendatult. Laulasmaalt loodan ma iga kord, et ehk on nad nüüd madratsid lõpuks ära vahetanud. Ikka ei ole. Ma võiks neile Napsiekontakti anda;) Või pangu siis Pranamt matid tubade standardvarustusse.
Spaa osaga on mu meelest nii ja naa. Ühelt poolt pole seal justkui midagi, aga samas selleks, et igav ei hakkaks, tuleb seal rohkem ujuda ja tegevust leida, seega justkui nagu pluss? Mullivannide mullid on nii nõrgad, et ma ei näe üldse seal põhjust istuda. Hommikul valutava selhaga spaasse minnes lootsin ma, et veealune massaaž avitab, aga ei midagi. Mulle tuli kohe meelde Viiking spaa, kus mullid mõnusalt läbi kloppisid. Lapsega on seal mõnus olla, laps on kogu aeg silma all ja pole ka sügav, et peaks kartma, kuid kindlasti ei valiks ma Laulasmaad spaa pärast kui oleksin romantilisel puhkusel kahekesi. Ma hetkel julgen öelda, et Viiking oleks spaa poolest üks mu valikuid (juhul kui parem tuba valida). Spaa plussiks on kindlasti välibassein ja õues asuv Soome saun. Välibasseinis käisime me Idaga lausa kaks korda. Vot see on mõnus!
Toit – Wicca on alati üks mu lemmikuid olnud, sest mulle lihtsalt nii meeldib Angelica Udekülli käekiri – on kindlasti üks Laulasmaa tugevusi, samuti ka teenindus. Mulle alati nii meeldib kui positiivsed ja sõbralikud on sealsed töötajad. Seekord jäi mul Wiccas käimata, sest Ida oli spaast nii väsinud (muidugi ta ise seda ei tunnistanud), et ta keeldus voodist välja tulemast. Vaatas vaevuvaevu ära multika ja magas põhimõtteliselt juba kell üheksa. See viimane muidugi tähendas, et ta oli hommikul enne kukke ja koitu üleval, aga no mis veel uut on. Ilmselt mõjutas ta varajast ärkamist ka see, et ta tahtis kindel olla, et me ikka läheme hommikul enne sööki ujuma. Läksime. Mõnus värske tunne on nüüd.
Novot. Ja nii selle Laulasmaaga on. Iga jumala kord. Ei jää nagu rahule, aga samas jään. Virisen, et on kallis. Samas lähen alati uuesti tagasi. Aga teate, mis mulle veel meeldib. Et käid ja külastad ning võid ausalt oma arvamuse koos plusside ja miinustega kirja panna, sest mingeid ettekirjutusi ega ootusi ei ole kellelegi. Eks see on põhjus, miks minust “professionaalset suunamudijat” kunagi ei saa. Mulle meeldib välja öelda kõik, mis mulle meeldib/ei meeldi no strings attached. Ma tahan oma blogi hoida päriselt ausana. Ka koostööde mõttes. Selles mõttes on mulle vastumeelsed need blogijad, kes võtavad vastu iga koostöö, sest selle eest makstakse. Ma alles hiljuti kuulasin Kirsitšilli podcasti samal teemal. Ma olen alati suhtunud noortesse vlogijatesse kerge eelarvamusega, aga issand kui asjalikult need suunamudijad (ja nad ju on seda noorte seas!) oskasid oma arvamust avaldada. Thumbs up!
Mõnikord valin ma hotelli vaid selle järgi, et ma tean, mida ühelt või teiselt hotelliketilt oodata, et pole erilisi ootusi, kui puhas tuba ja valged linad, et saaks enne varast lendu või mõnd kohtumist end lihtsalt välja magada. Kui valikus on mitu hotelli, millega ma rahule olen jäänud, siis teen ma valiku hinna järgi. Asukoht võib, aga ei pruugi oluline olla. Kui lend läheb Oslost varahommikul, siis muidugi valin ma lennujaama lähedal asuva hotelli, mitte linna ääres asuva majutusasutuse. Kui ma liigun autoga ei ole asukoht peaaegu üldse oluline, siis mulle meeldib otsida, et leida midagi, mis ei oleks nii tavaline ja same same. Nii avastasin ma poolkogemata Gjedsjø Gaardi.
Aga juhtub ka, et ma veedan arvutis tunde, et leida sobiv ööbimiskoht. See ei pruugi olla nii lihtne kui tundub, sest 1) ma olen kooner ja 2) ma tahan head asja. Viimati veetsin ma mitu päeva hotelli otsingutel enne Chicago külastust. Ühelt poolt mõttetu ajakulu, sest mul oli seal ööbida vaid üks öö, kuid teisalt just see panigi mind otsima hotelli, mis ei maksaks palju, oleks midagi rohkem kui tavaline puhas tuba+ valged linad hotellituba ja oleks ka piisavalt heas asukohas, et mul oleks natuke võimalik ka linnaga tutvuda. Ahjaa, kuna osades hotellides oli eraldi välja toodud “city view”, siis lisasin ma oma otsingukriteeriumisse ka selle. Tundus täitsa mission impossible. Ei oleks absoluutselt, kui ma oleksin nõus olnud maksma 200+ dollarit öö kohta, aga ma ju ei olnud. Peale pikka valimist ja kaalumist, isegi broneerimist ja tühistamist (tasuta tühistamine on mu jaoks ka üks oluline kriteerum, aga sellest natuke hiljem) leidsin ma Dana Hotel & Spa, mis tundus kõikidele kriteeriumitele vastavat. 99 eurot ja corner king tuba panoramic view ning maast laeni aknad.
Ma ei liialda grammivõrdki kui ma ütlen, et see hotelli otsimine tasus end täiega ära, juba toauksest sisse astudes tabas mind vau. Väljas oli juba pime ja mu toa maast laeni akendest paistsid ühelt ja teiselt poolt kõrghooned, kontorid, elumajad, teised hotellid. Liiklus, palju liiklust (tuppa ei kostnud üldse liikluslärmi!) Mu tuba oli kõigest üheksandal korrusel, kuid vaade oli imeline. Täpselt see, mida ma olin lootnud, ent kartnud, et võib olla on pildid liiga ilustatud, ma tean ja olen näinud, kuidas õige nurga alt tehtud pilt annab hoopis teise pildi tegelikkusest (airbnb kogemus Kölnis). Ma sain osa sellest suurlinna melust, mida ma olin soovinud.
Booking.com toob selle hotelli juures välja, et tegu on “luksusliku valikuga“. Teame, teame, neid ilustamisi. Aga seekord vastasid sõnad tegelikkusele ja kordi rohkem. Alustades toast ja vaatest, ka duši all sai käia nii, et oleks samal ajal imetlenud linnavaadet (samasugune klaassein toa ja vannitoa vahel nagu see, millega V-spaa meid alguses ehmatas). Samas oleks olnud päris koomiline kui oleks unustanud õhtul kardinad ette tõmmata, sest ühel üle tee olid kontorihooned. Hommikul piilusin kardina vahelt, kas ikka on. Oli. Inimesed olid oma kuubikutes juba tööle asunud.
Lisaks oli toas olemas veinikapp korralike veinidega ja külmik vahuveinide, šampanjade ja karastusjookidega. Hinnad kusjuures ei olnud sugugi nii kallid – vist olid alates 20 eurost. Meil on spaades tillukesed veinipudelid 6-7 eurot. Loomulikult olid olemas ka kohalikud snäkid – kommidest pähklite ja küpsiste ning krõpsudeni, ilusates pakendites ja ahvatlevalt voodi kõrvale paigutatud, ikka hästi kaunilt sätitult. Dušigeelid, palsamid ja šampoonid lausa nii head, et mul oli tahtmine kasutamise asemel need endale kosmeetikakotti kaasa panna. Kahjuks oli mul siiski vaja need ära kasutada. Hommikumantel, et spaamõnusid nautida, rippus kenasti kapis. Oleks vaid saanud ühe päeva veel seal olla! Kui ma peaksin Chicagosse tagasi sattuma, siis see hotell oleks kindlasti uuesti üks minu valikutest. Asukoht samuti 5+.
Eile hakkasin ma broneerima ööbimiskohta Milaanos. Pean ausalt tunnistama, et Milaano ei ole mind millegagi rabanud, ilus linn küll, aga kuidagi ei tekitanud samu emotsioone nagu mõned teised paigad, mida külastanud olen. Et mulle aga kukkusid sülle odavad piletid, siis läheme me märtsis Marekiga Milaanosse. Hotellivalik hakkas pihta. Samad kriteeriumid nagu enne. Leidsin ühe hotelli ja broneerisin ära. Midagi jäi ikka kripeldama. Seepärast ongi mulle oluline tasuta tühistamine, sest ma võin oma meelt muuta kiiresti. Ja nii ka seekord. Ma nimelt tabasin end ühel hetkel mõttelt, et kas mitte Como ei ole sealt kiviviske kaugusel ja erinevalt Milaanost on Como jätnud mulle kustumatu mulje. Nii ilus, nii romantiline, niiiii….Como! Broneerisin üheks ööks hotelli Milaanos, et vaataks kõige pealt seal ringi ja liiguks siis edasi Como äärde.
Täna hommikul panin ma juba paika marsruudi, kuidas saab lennujaamast Como äärde ühistranspordiga, aga teades, et ma ei oska reise lõplikult ette planeerida ja see võib lõppeda vales kohas maha mineku ja muu sellisega, mis oleks okei, kui ma reisiks üksi, aga Marek annaks otsad, vaatasin ma autorenti. Viis päeva 48 eurot. Muidugi viskasin ma ühistranspordi (ja bookingu hotellide otsingu) sinnapaika ja otsustasin auto kasuks. Nüüd pole ju vahet, kus ööbimiskoht asub. GPS tööle ja leekima. Lõin lahti airbnb ja ulllalaaa, soodsama raha eest palju rohkem ägedamaid ja ehedamaid valikuid. Esialgu olen ma vaid kuus kohta wishlisti lisanud, otsustamisega läheb veel aega. Mul läheb aega, et leida see, mida ma otsin. Nagu omamoodi hobi.
Kui me eelmisel aastal käisime perega Jurmalas, siis sel aastal tuli meie seltskonnal plaan minna Prantsusmaale. Noh et lastel lõbus ja meile endale midagi ja kes siis Prantsusmaale ei tahaks, eksju. Ma olen Pariisis käinud vaid korra. Enelini moekooliga. Juba fakt, et ma käisin seal sellise kooliga, ütleb, et see oli sada tuhat aastat tagasi.
Sihtkoha leidmine on lihtne. Kõik sõltub võimalustest ja viitsimisest. Siin ei ole ka kokkuleppe saavutamine reisiseltskonnaga raske, küll aga tekivad erimeelsused ööbimispaikade valikul. Mitte halvas mõttes erimeelsused, lihtsalt erinevad soovid. Minu töö, nii blogija kui ärikonsultandina, hõlmab päris palju hotellides elamist. Viimati kui ma pidin ööbima ülehinnatud ja ebaisikupärases Thon hotellis, tundsin ma, et mul on kopp ees hotellidest (hotelli plussiks oli siiski väga hea Rootsi laud). Kõik on sama ja korduv. Ainsad plussid, et ei pea koristama ja hommikusöök on hinna sees.
Kuigi nüüd Kopenhaagenisse hotelli broneerides otsisin ma end vigaseks, et leida hotell, mis oleks okei asukohas, okei hinnaga ja sisaldaks hommikusööki. Ärireisidel on mulle oluline, et hotellis oleks hommikusöök, sest tihti ei ole mul aega süüa enne õhtut ja siis on hea kui vähemalt hommikut on korraliku toiduga alustatud. Lõpuks tegin järgiandmise selles, et tuba on jagatud vannitoaga. Muidu tundus igati okei. Hinna mõttes ka. Mul on selline kiiks, et ma ei taha hotellide eest liiga palju maksta.
Vähemalt tean ma, kus me Odenses ööbimine. Sai jälle üks armas koht avastatud, kuhu tagasi minemata jätmine oleks patt. Hästi lihtne, aga äärmiselt sümpaatne motell.
Oslos ööbimiseks valisin ma jälle Gjedsjø Gårdi. Põhjuseid selleks on lisaks heale hinnale ja sobilikule asukohale (Oslost küll veidi kaugemal, kuid kuna mul on vaja olla ka Skis, siis Skiga võrreldes on asukoht imeline) ka suurepärane vastuvõtt ja imeline toit. Kui ma nüüd läbi Bookingi broneeringu tegin, sain ma nendelt eraldi kirja, et andku ma teada, kas nad saavad midagi ette valmistada, et ma end nende juures hästi tunneks. Võimalik, et nad kirjutavad nii kõigile, aga selline personaalne lähenemine annab nii palju juurde.
Kus aga ööbida Prantsusmaal? Et oleks Disneylandi lähedal ja mulle sobiva hinnaga. Muidugi oleks ma võinud broneerida hotellitoa nagu pool meie reisiseltskonnast tegi, aga siin oli mitu aga…1)ma ei taha olla vaid standard double hotellitoas kui ma olen puhkusel 2) ma ei taha (loe: saa) maksta 1190 eurot, et saada hotellituba, millega ma oleks rahul. Hommikusöögi olemasolu puhkusereiside ajal ei ole mulle üldse oluline. Pigem mulle (erinevalt argipäevast) meeldib hommikusöögi ja lauakatmisega päeva alustada. Mina oleks muidugi võinud vabalt otsida sobiva hinnaga airbnb ka Pariisis ja seigelda busside või metroodega, aga laste peale mõeldes tundus siiski mõistlik, et oleksime Disneylandile lähedal ja piisavalt koos.
Jurmalas ööbisime me erinevates hotellides ja siis oli kogu aeg vaja Idale selgitada, miks Rihannat ei ole ka seal. Ma guugeldasin üks õhtu vist kõik võimalikud variandid läbi, nii et vaatasin ka vahemaid sellest hotellist, kus teised elavad. Mida kaugemale sellest konkreetsest piirkonnast, seda soodsamad ja põnevamad olid ööbimiskohad (4 ööd neljale oli võimalik saada juba 300 euroga), aga kui ikka piirkondi ei tea, siis oli raske valida, milline neist “very close to Disneyland” on. Meie kodu on ka “close to Tallinn”, aga oleks ikka nadi küll kui osa seltskonda ööbib Tallinna vanalinnas ja teine osa Ussipesas. Et ma ikka rahule ei jäänud, hakkasin ma airbnb host´idele kirjutama. Neljas väljavalitud kohtadest oli (piltide ja arvustuste järgi) jackpot. 22 meetrit hotellist, kahetoaline korter hea hinnaga.
Mulle meeldib täiega ööbimiskohti otsida ja mitte valida esimest soovitatud hotelli. Olgu, võib olla kuhugi kaugemale ja tundmatumasse kohta reisides valiks ma esimese hooga safe choice hotelli, ei viitsiks ju teadmatusest kuhugi slumi või narkodiilerite naabrusse sattuda, aga igal võimalusel püüan ma leida midagi, mis lisaks valgetele linadele ja toateeninduse ka hingele pai teeks, mingi emotsiooni tekitaks juba läbi pildi.
Ka Hotelliveebi blogijana ei arvusta ma ammu enam pelgalt tube, vaid hoopis teisi asju, isegi pisiasju. Pean siinkohas tunnistama, et Eesti hotellid üllatavad mind siiski 99% ajast positiivselt, ka need hotellid, mille kohta ma esimese hooga mõtlen, et “ah, vaid üks suur hotell, mis siin ikka nii erilist olla saab.” Aga teinekord saab. Näiteks Dorpat ja Meriton on olnud ootamatud üllatused.
Ma mäletan nii hästi oma kolumni “Anne & Stiilis”, kus ma kirjutasin, et miks ma peaksin oma beebit kutsuma printsessiks, kui tema soontes ei voola sugugi sinine veri ning ka oma käitumiselt ei ole ta kuidagi printsessi moodi. Läks aga nii, et me oleme ise temast printsessi kasvatanud. Muidugi ei tähenda see seda, et ta oskaks käituda nagu Briti kuningapere liige ja ikka lubab ta endale rohkem lollusi kui ma tahaks, aga tema soovid vastavad printsesside omale. “Emme, kuna me uuesti sinna lossi läheme?” küsis Ida kui me ta eelmise aasta sünnipäeva pilte vaatasime. Ma jäin mõtlema. Aga miks ka mitte sellest teha iga-aastane perekondlik traditsioon nagu ma aasta tagasi mõtlesin. Mina jumaldan mõisaid, printsess saab omale printsessiväärilise sünnipäeva ning Marek saab …võimaluse, et me talle kodu asemel kusagil mujal pinda käiks (nali muidugi. Ta lihtsalt on väga vähenõudlik. Võrreldes pere naistega). Vot nii palju siis oma lapse mitte printsessiks kutsumiseks.
Ma olen 365 päeva jooksul külastanud n+1 hotelli, ma olen käinud siin ja seal, kuid käsi südamel pean ma ka ütlema, et Kõue mõis puges peale esimest külastust meie kõigi südamesse ja ei ole sealt enam ära läinud. See on selline paik, kus sa astud uksest sisse ja tunned end kodus. Nagu päriselt kodus. Võib olla mitte esimene kord, aga teine kord astud uksest sisse ja kõik mõjub nii tuttavalt. Kutsuvalt. Sõbralikult. Nagu oleks oma koju sisse astunud. “Aaah, kui mõnus tuba!” õhkas Ida kui tuppa sisse astusime. Meie tuba oli seekord vaatega õunaaiale ja tagaaiale, päike sillerdas mõlemast aknast sisse. “Kas ma tohin kohe kleidi selga panna?” palus väike printsess, kelle ma päeval olin ta enda sõnade järgi “vanainimeseks riietanud, aga ma ju tahtsin printsess olla”.
Kui Ida muutus mõisas printsessiks võluväel nagu muinasjutus, siis ka minus tekkis mingi ….hmmmm… edevus. Kuidagi kohe tekkis tahtmine põsepuna palgele panna ja pitsiseelik* selga tõmmata ja peeglisse vaadates mõelda, peeglike, peeglike, pole sel peegelpildil suurt häda kedagi.
Eelmisel aastal veetsime me suure osa sünnipäeva õhtusöögist põrandal, siis seekord otsustasime me kogu õhtusöögi kohe kolida põrandale ja kutsusime kõik Kõue mõisas leiduvad kaisuloomad ühele mõnusale piknikule. Seda soovitan ma kõigil lastevanematel järele proovida. Nii lihtne, aga samas natukene kastist välja ja lapsemeelne sünnipäeva tähistamine. Meelde jääb ka erilisena. Siinkohal minu suuuuuuuuuuuur tänu Kõue mõisa töötajatele, kes Ida sünnipäeva talle ekstraeriliseks tegid alates üllatuskoogist kuni selleni, et ta tohtis neil põhimõtteliselt terve päeva sabas sorkida. “Sina mina oma tuppa ära, tee tööd, ma lähen räägin tädidega juttu,” kuulsin ma Ida suust vähemalt kümme korda. Ka kööki tohtis ta appi asjatama minna.
Õhtu lõppes voodis õhupalli- ja padjasõda mängides. Hotellitubades ei ole telekat, mis muudab mõisas veedetud kvaliteetaja päriselt ka kvaliteetajaks. Ei mingeid kõrvalisi ebavajalikke segajaid.
Uus hommik saabus kiiremini kui me oleksime tahtnud. Enne seitset ajas Ida meid jalule, et me juba hommikust läheksime sööma. Hommikusööki pakutakse mõisas alates kella üheksast, sest ükski normaalne inimene ei taha sellest mõnusast luksusest nii kiiresti välja tulla. Meie ka mitte, aga Ida tahtis minna “lossi üle vaatama”. Nii me enne kaheksat koos mööda maja kolistasimegi. Samas oli see erakordselt mõnus. Laisk hommik. Vahelduseks nendele argihommiku kiirustamistele.
Ma olen oma elus söönud sadu hotellihommikusööke ja seepärast hindan ma hommikusööke ilmselt juba mingite oma kriteeriumide, mis teistele võivad arusaamatuks jääda, järgi. Näiteks täna hommikul sõin ma kõige täiuslikumat kaerahelbeputru. Kõlab veidralt ma tean, aga ausalt, täpselt nii see oli. Teenindus nagu ikka laitmatu, nii et tekibki tunne, et oled mõisaproua.
Lahkuda oli Kõue mõisast jälle raske. Kohe päriselt kahju oli sellest killukesest luksusest lahti lasta ja tormata koosolekutele. Läbi see selleks korraks saigi. Aga samas, kui mitte varem, siis täpselt aasta pärast oleme me tagasi. Loodetavasti ikka ka varem, sest see peidetud pärl Kose metsade vahel on…sõna pärl ütleb tegelikult enda eest kõik.
*Samas otsin ma ka taga selle pitsiseeliku omanikku. See imeilus asi jäi Norras minu kätte ja ma ei suuda leida enam omaniku kontakti.
Minult küsitakse ikka soodsaid hotelle Norras ööbimiseks, panin seepärast mõned oma lemmikud kirja.
1. Citybox hotell. Tagasihoidlik, kuid äärmiselt korralik hotell otse Oslo südalinnas, viie minuti kaugusel raudteejaamast. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid seda saab juurde osta samas majas asuvast kohvikust. Ideaalse asukohaga, kui reisite autota. Auto parkimine Oslo kesklinnas ei ole just kõige lihtsam. Paljud tuntumad vaatamisväärsused – ooperimaja, kuningaloss, parlament ja peatänav Karl Johan – on sõna otseses mõttes kohe ukse taga.
Olen selles hotellis paar korda ööbinud kui olen pidanud varahommikuse rongiga Stockholmi edasi sõitma ja selles mõttes on see hotell lausa geniaalse asukohaga. Ei pea poole öö ajal ärkama või unise peaga ühest linnaotsast teise seiklema.
2. Comfort Hotel Xpress Youngstorget. Samuti kesklinnas, raudteejaamast ja keskusest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid lihtsa hommikusöögipaki saab koha pealt osta. Esimesel korrusel on olemas ka avatud lounge, kus on lubatud kaasa võetud toitu süüa ja mõnusalt aega veeta. Suvisel ajal on eriti mõnus veeta aega katusel asuval terrassil, kust avaneb suurepärane vaade Oslole. Hotelli plussiks on pesu-ja triikimisruumi olemasolu.
Ka selles hotellis olen ma mitmeid kordi ööbinud. Põhjuseks väga hea hinna ja kvaliteedi suhe. Kui hommikusöök ka veel hinna sees oleks, oleks üks mu kindlaid valikuid alati. Aga autota reisides. Autoga reisides ma väldin kesklinna hotelle ja ühistranspordisüsteem on nii hea, et tunduvalt lihtsam on ühistransporti kasutada linna tulemiseks. Linnaäärsetes hotellides on parkimine tihti ka tasuta.
Edasi loe Hotelliveebi blogist.
Karmavärk või kokkusattumus, aga igatahes täpselt peale nohuteemalist postitust tundsin ma ninast sügelust ja see ei tähendanud muud kui seda, et olin endale kusagilt suutnud nohu hankida. Igal muul hetkel oleksin ma end sellise kohutava haigusega voodisse kerra tõmmanud ja elu ning surma vahel vaaginud, aga selle segas ära üks pisike tõsiasi. Emadus. Kui sa oled ikkagi lapsele lubanud kohtumist oma lemmiktädiga, siis tuleb lubadust hoida. Isegi kui oled surmhaige. Sest kui nii mina kui Ida ja isegi Marek tunneme puudust kellegagi suhtlemisest, siis just minu õega. Nüüd aga oli õde linnas ja nii me end Idaga ka linna vedasime. Ida hakkas juba kell seitse ärgates mulle pinda käima, et kas juba lähme, kell kümme andsin ma alla. Klopsisin oma riismed kokku ja läksime!
Check in Go Shnelli Hotelli oli alles kell kaks, aga meil läks õnneks, tuba oli valmis ning juba kell 12 olime me end mugavalt tuppa sisse seadnud. Go Shnelli on asukoha tõttu minu nö koduhotell, st et kui mul on vaja linnas kellegagi kohtuda, siis väga tihti teen ma need kohtumised just selle hotelli kohvikus. Mul hea rongiga kohale tulla ja teistel hea autoga parkida.
Hotelli enda kohta olen ma kuulnud vastakaid arvamusi, mis siis muud üle jäi kui oma silmaga järgi kaeda. Ütlen käsi südamel, et see hotell on minu viimase aja üks positiivsemaid üllatusi. Ma ei oodanud palju, kuid hotellituba ületas kõik mu ootused. Väga hea hinna ja kvaliteedi suhe, suurepärane asukoht ehk siis absoluutselt kindlasti saab sellest meie uus lemmikööbimiskoht casual ööbimisteks. Otsite piisavalt suurt peretuba? Samuti soovitan soojalt!
Ka õhtul meile külla tulnud õde ja ta sõbrannad olid positiivselt üllatunud ning väitsid, et hotellituba ei jäänud sugugi alla Stockholmi Radissonile, kus me kevadel ööbisime. Ma olin nendega nõus. Hotellist pikemalt Hotelliveebi blogis.
Kui juba soovitusteks läks, siis õhtusöögiks otsusatsime me lõpuks ära katsetada Fabriku Kalamajas. Selgus, et see oli vahepeal oma uksed kinni pannud, kuid sellest polnud midagi. Gustav Gastro Cafe´s, mis selle asemel oli, pakkus meile täiesti uskumatu teeninduskogemuse. Toit ise oli pigem keskmine, aga teenindus…Ainult teeninduse pärast tasub seda kohvikut uuesti külastada. Nii head teenindust ei olnud me õega kumbki pikka aega kogenud. Kui me lahkusime, küsis Ida ettekandjalt: “Mis sinu nimi on?”, tubli tüdruk, et ta seda tegi, sest nii saame me oma kiidusõnad ettekandja Alinale edasi anda. Kniks ja kummardus sellise kogemuse eest! See ei olnud midagi ülepingutatud, vaid siiras ja soe ning äärmiselt abivalmis.
Ma olen sada korda öelnud, et juhul kui me ei elaks imelises Ussipesas, siis elaks me kahtlemata Kalamajas. Siin on olemas kõik, mis mulle meeldib. Vintage ja retro poed, coolid söögikohad, üritused, see mõnus hipster-boheemlaslik vibe, raudteejaam – ma ei tea, miks, aga mulle täiega meeldivad raudteejaamad, isegi Oslo oma, kus ma end tibake ebakindlalt tunnen kui pimedaks hakkab minema- ja uus Balti jaama turg.
Juba vana turg meeldis mulle täiega, aga uus…See on ebareaalselt äge! Ma ei mäleta, kust ma lugesin, et kellelegi üldse ei meeldinud see uuenenud välimus ja konseptsioon, kuid mina olen täielik fänn. Ja just eile sattusime me linna Ööturu ajal. Äge. Rohkem ei olegi mul sõnu. Või siiski. Ma oleks pooled retro-vintage poed hea meelega tühjaks ostnud, aga noh…vahendeid õnneks/kahjuks napib. Siiski soetasin ma endale ühe Evita Peroni juukseklambri. Naljakas, et neid täna leiab juba retropoodidest. Kas see on mingi vihje sellele, kui “vanakool” ma ise juba olen? Kui ma keskkoolis käisin, siis Evita Peron oli eriliselt kuum kaubamärk, mis maksis väikese varanduse, ja kui selle nimega klamber endale juba soetatud oli, siis tuli seda uhkusega kanda. Kallis kraam ikkagi. Samuti panin ma täna oma uues lemmikpes MS Vintage´s kinni ühe Adidas mütsi, sest no vaadake ise… Ma isegi ei tea, miks me selle kohe ostmata jätsime.
Selles poes tuli selline nostalgia peale. Kõik oli olemas – “lumepesu” teksad, nahktagid, isegi “Lux” seep oli olemas. Täielik luks- värk, mäletate ju küll?
Üleüldse on turg täis oivalist kaupa. Nii uut kui vana. Igaühele midagi. Minu uuest “Jürgen Ligi” kotist Marek just eriliselt vaimustunud ei olnud, kuid mu meelest on see üks absurdsemalt ägedamaid kotte, mis ma viimasel ajal näinud olen. Kui võib-olla välja arvata üks Jenkki kirja ja pildiga kott, mis siiski ühte retro-poodi minust maha jäi. PS: Kui keegi otsib kunagi mingil põhjusel mulle kingitust, siis palun see “let´s share wine and opinion” kirjaga serveerimisalus mulle.
Lõpetuseks tuli loomulikult läbi käia ka linna ühest parimast second handist – Telliskivi kirbukast. Fashionista sai endale mõned uued rõivad ja mina ei jäänud ka ilma;) Kahju oli ühest heledast tolmumantlist, mis mulle siiski liiga suur oli. Tundsin korraks, et polegi veel sinivaala mõõtmetes.
// Me and Ida had a small getaway from cozy and quiet Ussipesa to modern and cool Hipsterville area in Tallinn. If you like vintage and retro shops the new Balti jaama turg and Telliskivi creative hub is definately a place for you. Full of wonderful restaurants, cafés, coffeeshops, wine bars, shops and so much happening all the time, it almost makes me “I wish I win a lotto” because I would for sure love to own a small apartment here.
But I am not really counting on the winning on lottos (not playing it either actually), I was happy enough to have the possibility to stay at Go Schnelli Hotel, which gave us a perfect oppetunity to explore the surroundings to the max. If you need a hotel in Tallinn with wonderful location and fare price this is the hotel I recommend. It is situated in the railway station which makes it so easy to take an early train to wherever in Estonia, or why not even Russia. When we stayed there the train to Moscow was departing and I really got the wish to just climb onboard and take a little adventure. Perhaps we should do that soon?
*Samas otsin ma ka taga selle pitsiseeliku omanikku. See imeilus asi jäi Norras minu kätte ja ma ei suuda leida enam omaniku kontakti.
Check in 
Selles poes tuli selline nostalgia peale. Kõik oli olemas – “lumepesu” teksad, nahktagid, isegi “Lux” seep oli olemas. Täielik luks- värk, mäletate ju küll?
Üleüldse on turg täis oivalist kaupa. Nii uut kui vana. Igaühele midagi. Minu uuest “Jürgen Ligi” kotist Marek just eriliselt vaimustunud ei olnud, kuid mu meelest on see üks absurdsemalt ägedamaid kotte, mis ma viimasel ajal näinud olen. Kui võib-olla välja arvata üks Jenkki kirja ja pildiga kott, mis siiski ühte retro-poodi minust maha jäi. PS: Kui keegi otsib kunagi mingil põhjusel mulle kingitust, siis palun see “let´s share wine and opinion” kirjaga serveerimisalus mulle.
Lõpetuseks tuli loomulikult läbi käia ka linna ühest parimast second handist – 