Saatsime reedel Mareki sõpradega Lätti rallit vaatama (ja pidin ikka küsima, et blond või brünett, sest kui keegi on rallikauge inimene, siis on see Marek*) ja vaid tüdrukute nädalavahetus sai alata. Mul on ikka nii hea meel, et me selle kohutava beebiea oleme selja taha jätnud ja üle elanud. Lõpuks ometi on meil on kodus täiesti adekvaatne nelja-aastane, kellega saab maailma asju arutada. No päris olukorrast riigis ei räägi ja Kalevipoega ei analüüsi, aga ütleme nii, et koos tegutseda ja rääkida on nüüd juba lust. Sellest lapsesuust tuleb ikka igasugu pärle. Enam ei pane imestama ka, sest ikkagi imelaps.**

Ja kui Marekit kodus pole, on täiesti musterlaps veel lisaks. Kuulab sõna, aitab, jääb magama kui öeldakse, mis sa hing veel ihkad. Peab vist Marekit rohkem rallile saatma.

Päeval käisime me Magda Misjonipoes, ma ikka aegajalt käin seal norrakeelseid lastefilme otsimas, seekord ei leidnud, aga leidsime see eest Uuskasutuskeskusest terve komplekti eestikeelsete Lindgreni lastefilmidega – pole paha saak. Magda Misjonipoest tahtis Ida endale printsessikleiti ja KONTSAGA kingi. Kuna mõlemad asjad maksid 70 senti, siis mõtlesin, et olgu. Kingade suhtes olin ma 100% veendunud, et ta ei oska nendega kõndida, sest no halllooo, lapse mõistes on need killer-kontsad ju, aga saate aru see väike hulluke kõndis nendega nagu oleks elu aeg kontsadega käinud. Müstika. Minul muidugi käis seest hirmujutt läbi kui ta nendega veidikene kiiremini kõndis, aga tema ei teinud teist nägugi.

Eile õhtul käisid meil külas mu sõbrannad (kellega me oleme esimesest klassist alates sõbrannad) oma peredega. Lapsed keerasid maja pea peale, tegid meile moeshow´d, õppisid hundirattaid tegema, ujutasid vannitoa üle (sest neil tekkis vastupandamatu vajadus vanni minna kolmekesi), aga see kõik oli nii lõbus. Ma mäletan kui mul lapsi ei olnud ja lastega tuttavad külla tulid. Ma olin hulluks minemas kui lapsed mingeid asju liigutasid, vale koha peale tagasi panid ja üleüldse lihtsalt olid.  Nüüd on mul täiesti ükskõik kui sassi nad kodu ajavad. Pole ju raske pärast asjad kokku korjata.

Ma olen viimasel ajal aina enam taimetoidu lainel, kuid minu taimsete toitude valmistamise oskused on siiski kesised. Aga ma katsetan. Eile keerasin kokku metsaseentest, türgiubadest, oblikatest ning parmesanist salati. Tulemus oli üllatavalt hea. Peab rohkem katsetama. Julgemalt. Polegi võib olla see taimetoidu valmistamine nii keeruline nagu ma siiani arvanud olen.

Uuskasutusest ostsin veel 0,40 senti/tükk maasikatega joogiklaasid. Meil on alati klaase puudu kui külalised on.  Mul on kusagil kapipõhjas ka mingid siidri-ja õlleklaasid, aga no ei meeldi mulle need kirjadega klaasid. Retro meeldib.

“Emme, meil on igal pool prahtisid! Kes see ajas? Äkki see poiss? See on väga rumal, prügisid ei visata kunagi maha!” pahandas Ida just äsja asjaliku näoga põrandalt kommipabereid kokku koristades .”See on väga tobe!” ütles ta ja vangutas pead. See on tal sujuvalt meelest läinud, et ta ka ise kommipabereid maha viskas eile. Mingi koristamistuhin tuli tal peale, muudkui asjatab. Mina ignoreerin. Ma tõesti ei viitsi koristada. Ma tahaks Lindgreni filme vaatama hakata.

*nali ikka, mitte mingi tegelik kahtlus. Igaks juhuks ütlen.

** jah, sarkasm “lolli kommenteerija” aadressil.