Eile kui sõbrannadega väljas käisime, siis nad mingi hetk kukkusid mind täiega klatšima (minu kuuldes). Et neil on paari mu teo põhjal tekkinud omavahel küsimus, et kas ma olen ikka natuke intrigant või lihtsalt loll, kes emotsioonide ajel tegutseb. Nad kaldusid pigem sinna teise variandi poole. Ma võin neile kinnitada, et neil on õigus. Ma tegelikult vihkan intriige, aga emotsionaalne loll olen ma aegajalt küll. Mu sõbranna nägi eile ka pealt üht mu emotsionaalset hetke, kus ma ka kasutasin keelatud sõnu, nii et mu “ropendamiste trahv”  on tõusnud 20 euroni. Üks ropp sõna võrdub viie euroga.

Kui ma õhtul koju jõudsin, siis ei tulnud mul und. Ma analüüsisin peas üht teist tuttavat ja tema käitumist. Püüdsin leida põhjendusi ja selgitusi, et miks ta selline on. Meenutasin, milline ta oli kunagi. Mõtlesin, milline ta on nüüd. Ma ei ole mingi psühholoog, aga ma arvan, et ma tean, milles on põhjused. Kahjuks pole minu võimuses midagi muuta.

Aga ma ei tahtnud mingit mõistujuttu kirjutada. Korraks käis peast läbi mõte, et kirjutaks sellest teemast blogipostituse, siis tuli meelde sõbrannade kirjeldus. Emotsionaalne loll. Viskasin blogipostituse mõtte peast. Panin tallele. Aga üks asi viis teiseni. Mõtted muudkui ketrasid peas. Tekstid jooksid silme eest läbi. Reaalne süžee. Nii et ma vist magasin öösel vaid kolm-neli tundi. Saate aru, hitt hakkas jooksma. Mul on kirjutamise soolikas pikka aega tühi olnud. Vanasti ma kirjutasin kogu aeg midagi sahtlisse. Jutukesi, novelle, “romaane”, aga viimased paar aastat on täiega blokk peal olnud. Sõbrannad on mult küsinud, et miks ma mingit naistekat ei proovi kirjutada. Ma olen alati vastanud, et pole teemat. Täna öösel aga tuli teema.

Ma olen teinud nalja, et tahaks täiega olla Eesti Knausgård (mitte et ma nii kõrge tasemeni küündiks, aga no lihtsalt kui mulle mõni uusaja kirjanik meeldib, siis just tema oma “Minu võitlusega”). Kui ma oma mõtted, mis mul eile pähe tulid, paberile paneks ja see peaks ka trükivalgust nägema, siis juttu jätkuks sellest raamatust kauemaks. Mis osaliselt teeks minust siiski intrigandi, aga ma eelistaks siiski olla emotsionaalne loll, kes ütleb ausalt välja selle, mida teised arvavad, aga ei julge öelda.

Raamatu pealkirja mõtlesin ka välja. “Mees, keda ma vihkan”.  Peaks sule tindipotti kastma ja kirjutama hakkama. Enne kui emotsionaalne tuhin lahtub.