Eelmisel nädalal käis blogidest läbi teema brändidest, millest on (lugejatel) kopp ees. Eks minul on ka mõnest reklaamist kõrini, mõnest brändist ka ja minu arvates ka teevad osad ettevõtted oma (blogi)turundust valesti, aga kes olen mina seda neile ütlema.  Või no, ma võin siin blogis oma arvamust avaldada, aga mida see muudab? Teevad, kuidas tahavad ja ju siis töötab kui midagi ei muudeta. Nii lihtne ongi. Laias laastus olen ma ka nõus, et pigem pidevalt pildis olla kui pildilt ära, sest tahame me seda tunnistada või mitte, siis alateadvus on üks isemoodi värk ja kui te ütlete, et reklaam teid üldse ei mõjuta, siis te natuke ikka valetate ka. Kui üks näide tuua, siis mulle käib aastaid juba närvidele “carglass parandaaab, carglass vahetaaaaab” reklaam, aga kuhu ma esimesena pöördun kui mu autoesiklaasis on mõra?

Reklaamist, turundusest, blogimisest, strateegiatest võiks nii palju rääkida, arutada. Mitte et ma end eksperdiks peaks, vaid mulle lihtsalt pakub see huvi. Huvitav on rääkida oma nägemusest, huvitav on kuulata teiste nägemust, huvitav on kuulata blogijate arvamust, huvitav on kuulata turundajate arvamust, mõnikord need klapivad, mõnikord on need arvamused erinevad. See on põnev teema. Aga ma ei viitsi sel teemal rääkida, sest jällegi. Kui Eestis toimivad asjad nii nagu nad toimivad, siis jumala eest.

Küll aga on üks asi, mis mind häirima on hakanud. Või ei saa ka öelda, et häirima, pigem jätavad külmaks. Need on kodukohvikud. Ma näen nende reklaami, kuid 99% jätavad need mind külmaks ja on ammendanud. Ma ei saa nende mõttele enam väga pihta. Mu meelest on nende fookus kuidagi kadunud ja eesmärk pakkuda inimestele midagi teistsugust, on asendunud eesmärgiga teenida. Võimalikult lihtsalt ja vähe pingutades. Oodake! Enne kui te mu väljaütlemist kritiseerite, siis laske mul edasi rääkida. Ma tean, et on erandeid, ma olen neid kohti külastanud, ma tean, milline töö ja vaev ja pühendumus seal taga on. Seda enam mul ongi kahju, et neid kodukohvikuid on juba iga nurga peal ja päris palju väga kehva (toidu)elamust pakkuvaid, nii et need lahedad pärlid, mida iga-aastaselt oodata, jäävadki lõpuks kaotajaks.

Ma mäletan kui kunagi hakkas toimuma Kärdla kohvikutepäev. See oli midagi nii erilist ja teistsugust. Mäletate? Ma igal aastal mõtlesin, et issand peaks ka jõudma sinna, aga läks nii, et ei jõudnud. Vaatasin pilte ja imestasin kui äge asi on välja mõeldud. Saate ju siis aru mu elevusest kui mul ühel aastal õnnestus olla mutrike nende korraldustiimist. Muidugi ma pean ausalt ütlema, et ka sellel üritusel oli mõnes mõttes minu jaoks liigne kommertsimaik juures (just linna kohvikutel), aga sellest hoolimata pakkus Hiiumaa ikka veel kogemust, mis oli ehe ja selline nagu üks kohvikutepäev peaks olema. Pakkuma lisaks toidule ka naudingut silmale ja vaimule.

Hiiumaa kohvikutepäev on üks neist vähestest kohvikutepäevadest, millele ma alati kaasa elan ja loodan, et nad ikka jätkavad võimalikult ehedate kodukohvikutega, kus liigne reklaam ei varjuta kohviku olemust.

Teine kohvikute/puhvetiteteemaline üritus, millele ma 110% kaasa elan, on Sibulatee puhvetite päev ja toidutänav. Miks? Üks põhjus on väga lihtne. Minust on aastatega saanud tõeline Sibulatee fänn, mulle meeldivad sealsed inimesed, nende ellusuhtumine, nende töösse suhtumine, sealne kultuur, vaatamisväärsused ja toit. Teine põhjus on loomulikult see, et nad pakuvad midagi teistsugust, midagi hingele, kõhule ja vaimule. See ei ole üksluine. Vähemalt need üritused, kus mul on õnnestunud käia. Neid ei ole palju olnud, sest ajad lihtsalt ei ole klappinud, aga sotsiaalmeedia vahendusel elan ma nendele üritustele alati kaasa. Ma olen kuulnud kommentaare, et hinnad on kallid. Otseselt ei oska ma seda kommenteerida, aga mõtlen niiviisi, et kui küla X suvalises valges kiletelgis maksab saiake kaks eurot ja kohv teine kaks eurot, siis pigem jätan ma eurod Peipsi tindi eest sinna ääremaale. Üks asi, mida ma üleüldiselt kohvikute päevi silmas pidades, mõtlen, et ehk ma olen valesti aru saanud, aga kas sellise ürituse mõte ei peaks olema see, et igalt poolt saaks midagi proovida. Selles mõttes, et kui on 65 kohvikut, siis tahaks ju igast midagi maitsta, aga kui valikus on vaid 9-eurosed praed, siis palju inimene jaksab ja palju see maksma läheks? Kas ei võiks kohvikud pakkuda väikesemaid suupistevalikuid oma parimatest paladest? Lihtsalt minu kui külastaja silmade läbi oleks see hea mõte. Samas kui eesmärk ei ole lõbu ja kogemus, vaid teenimine, siis ma muidugi saan aru. Igatahes Sibulatee hoiab minu arvates Kärdla kohvikutepäevast alguse saanud traditsiooni lippu kõrgel, on sellele andnud oma näo. Sel nädalavahetusel ootab mind ees uus vahva kogemus Sibulatee puhvetite päeval sibulapirukaid hinnates. Ootan põnevusega!

Kolmas üritus, mida ma olen kaks korda külastanud, on Tammelinna kodukohvikute päev. Esimesel korral tundus see mulle nii lahe, oli ka nagu selline omanäoline, sel aastal aga olin ma täiesti pettunud. Kolm-neli kohvikut tekitasid vau-efekti, ülejäänud olid tõeline lati alt minek. Igav, nähtud, kallis ja absoluutselt mitte midagi pakkuv. Põhimõtteliselt täpselt sama näoga nagu kõik need teised 372648329 üle Eesti korraldatavad kohvikute päevad mulle tunduvad. Need niisama-pakun-kiluvõileiba-Caesari-salatit-hoovikohvikud, kus inimesed pole viitsinud isegi silmailule rõhku panna on minu jaoks ennast ammendanud. Kohvikud, kus toitu pakutakse plastnõudelt ja letid-lauad pole üldse kaunistatud, on minu jaoks nii big no. Ammendanud. Nii nagu ka paljud laadad ja festivalid. Neid kõiki on liiga palju. Tekib selline deja-vu tunne ja ei ole enam seda elevust, et ahh, läheks sinna laadale, kohvikusse, festivalile, sest sealt saab midagi uut ja huvitavat soetada. Kõik uus ja huvitav on aastaid nähtud sama vana või jõhkralt kallis. Ühes kodukohvikus, mida ma sel aastal külastasin, pakuti koduveini 20 eurot pudel. 20 eurot?! Ja kuna kõike seda on nii palju juba, siis ei teki ka tunnet, et tahaks rahakotirauad valla teha.