Lugesin hiljuti Perekoolist päris huvitavat teemat “Nipernaadist” (link). “Nipernaadi” on alati olnud üks minu lemmikfilme. Eesti filmide ja näidendite puhul tegelikult ei saa ma kasutada väljendit “lemmik”, sest 99% Eesti filmidest on mu lemmikud. Ma olen suur eesti filmide ja vanade telelavastuste fänn. Sadu kordi nähtud, aga ikka vaatan. Kõik on omamoodi lemmikud. Nii “Hukkunud alpinisti hotell” (üks parimaid filme üldse!) kui “Siin me oleme”. Sinna vahele jäävad sajad teised lemmikud.

“Nipernaadi” on üks selliseid filme, mida ma hea meelega vaatasin ka lapsena. Ma ei tea, mis mind täpselt selle filmi juures võlus, aga ma vaatasin alati paelunult peategelase muretut kulgemist. Nüüd, täiskasvanuna, meeldib mulle film ikka täpselt sama palju, lihtsalt ma võib olla vaatan seda veidi teise pilguga. Nipernaadi.  Muinasjutuvestja. Killuke vaheldust halli argipäeva. Samas natuke lontrust. Aga no naistele kipuvadki sellised mesikeeled meeldima. Ei või?

Marek on sel suvel 647374209 korda Prangli saarel käinud. Tegime nalja, et nagu suvi tuleb, nii on mees kadunud. Saarele. Esmaspäeva varahommikul läksime me Idaga Marekile laevale vastu. Oli veel udune ja natuke hall hommik, meenutas juba sügist. Marek ootas sadamas. Habetunud ja veidike räämas. “Kas elektriarve on makstud?” küisis ta minult.

“Oh seda sinu muretut elu,” naersin ma. “Sina lõbutsed saarel ja mina tegelegu olmega!”

Ja korraga sähvatas mulle pähe sarnasus Nipernaadiga. Minu oma moodne Nipernaadi. Mina Katariina Jeena tal sügise saabudes vastas. Huvitav, kas tal ka saarel oma Trallad on?

*See postitus on mõeldud naljana. Ma ei pea Marekit päriselt Nipernaadiks. Igaks juhuks mainin.