Neljas päev kohvikuid. Järelkohvikuid üle Hiiumaa. Peidus pärlid metsade taga. Hiiumaa oma eheduses. Tuulikud. Sadamad. Tuletornid. Taluaiad. Meri. Männimetsad. Klišee mõtlete te ehk. Sugugi mitte. Kui saarele kord aasta (või minu puhul kord üheksa aasta) jooksul sattuda, siis seda kõike oli täpselt parasjagu. Kalakotletid ja lambalihasupp hellitas järjekordselt maitsemeeli. Ma olen veendunud, et Evelini restoran jääks paljudele kodukohvikutele alla. Me ise sinna ei jõudnud, aga ausalt kui 14eurost praadi tuleb süüa papptaldrikult ja 4-eurost kaevuvett rüübata peale plasttopsist, siis ega ei kippunud kah väga. Las jäävad seekordsest Hiiumaast meelde ikka vaid positiivsed emotsioonid.
Aitäh Hiiumaa! Aitäh Ere ja Ly selle fantastilise kogemuse eest! Mul on nüüd natukene kurb meel, et see kõik läbi sai, sest see on üks neid emotsioone, mida kunagi enam kogeda ei saa. Minu esimesed Hiiumaa kohvikutepäevad. Kommunikatsioonijuhina. Külastajana. Toiduarmastajana. Muusikasõbrana. Mälestuseks sain endale Nelja Nurga Galeriist võrratu klaaspärliga kaelaehte.
Kuidas praamiühendusega läks? Saite tagasi?
Üldse polnud probleemi. Me läksime lihtsalt üldjärjekorda kella viieks ja saime praamile ilma probleemita. Mulle tundus, et kõik said.
Miks sa arvustad kohta, kus ise pole söömas käinud? Kui tahad laita, siis käi kohapeal ära. Praegu jääb mulje, et kiidad neid, keda turundad ja teisele paned labidaga. Mina ķäisin kohvikute päeval viimati paari aasta eest ja siis oli tase servast servani, ei olnud ainult kuldmunad reas.
Ma ei arvustanud, vaid püüdsin nalja visata (kuuldu põhjal). Kindlasti võib kohvikute tase olla erinev, kuid ma ei rääkinud siin postituses sellest, vaid üldisest positivsest emotsioonist, mida Hiiumaa mulle pakkus.