Ma olen selline kiiksuga inimene, et vahepeal tuleb tahtmine pulli teha. Sellist kiiksuga nalja. Nii nagu täna kell kuus hommikul tuli mul mõte postitada Facebooki foto beebist ja Idast, nii et jääks mulje, et meie peres on tegelikult veel üks laps, keda ma siiani olen püüdnud varjata. Noh et testida, kaua saab last varjata. Uskuge mind, ma sain päris mitmeid sõnumeid küsimustega (inimestelt, kellega ma igapäevaselt ei suhtle), et kuidas ometi, kas teil on tõesti teine laps, kuidas me selle maha oleme maganud ja kust saite. Ma siis vastasin, et tegime ja saimegi. Nii nagu lapsi saadakse.

Päeva lõpuks panin veel ühe “õde-venda” pildi üles. Kui siis mu ema mulle kirjutas, et “selgita! ja kohe!” mõtlesin ma, et ju tuleb ikka ära öelda, et tegu oli naljaga. Tundus, et inimesed olid unustanud, et ma olen 5648598 korda väitnud, et minu seest enam ühtegi last ei tule:)

Kes on beebiboss Paul? Beebiboss on minu tuttava laps, keda me täna Idaga natukene hoida aitasime. Nii tunnike või nii. Ida oli muidugi vasikavaimustuses, sest päris beebi ja tahtis teda nagu nukut istuma ja sööma ja mängima ja magama panna, rääkimata nendest kordadest kui ta beebit kaelapidi endale sülle tahtis tirida. Vaimustus rauges siis kui selgus, et beebiboss on armas küll, aga ka tüütu, kes tahab su ipadi ja Barbiet ära süüa, kes ei jää istuma sinna, kuhu ta paned ja pealegi nõuab metsikult emme tähelepanu. Ida muutus armukadedaks, ütles, et pole enam beebi sõber ja leebus alles siis kui beebi emme – tädi Tere –  tagasi tuli. Siis oli selge, et beebiboss ei jää ikkagi meiega, vaid läheb oma emmega ära. Nii võib öelda, et beebiboss Paul oli nagu testbeebi, et Idale näidata, et beebid ei ole tegelikult nukud ja nendega ei ole vaid lihtne.  Mängida oli beebiga tore, aga vaid niikaua kuni ta nutma ei hakanud.

Mina aga veendusin, et beebid on tõesti eriti armasad, eriti ponksid pruunisilmsed hurmurid, aga isver, kus mulle tuli meelde kui palju nendega mässamist oli. Ma nägin isegi mähkme vahetamise ja talle pükste jalga panekuga vaeva – nagu oleks tahtnud kaheksajalga riietada.

Ida väsis minu rõõmuks lapsehoidja/suurema õe tööst täitsa ära, nii et nüüd ehk saab mõnda aega vaikust sellest tahan poest beebit osta” teemast.

Vot selline nali!

Aga miks tädi Tere? Ega see ta nimi päriselt ole? Tädi nimi on Ere, aga Idale ei jäänud see meelde. Nii sai talle õpetatud, et nagu “tere”. Mis te arvate siis, kas Ida sai aru sõnast “nagu”? Muidugi jättis ta endale meelde, et beebibossi emme nimi ongi Tere.