Kirjutasin täna artikli, millel tõesti intrigeeriv pealkiri . Samuti ei peaks ma enam tegelikult ammu üllatuma ega isegi aega raiskama sellel teemal kirjutamisele, aga mu meelest on see kommenteerimine lihtsalt ikka nii kummaline fenomen, et ei saa vaiki olla.
Esimene grupp kommenteerijaid ütleb alati, kuidas ühel või teisel teemal oma pea vaevamine on mõttetu tegevus, et kas ei võiks ometi oma ajaga midagi mõistlikku ette võtta. Mina tahaksin sama küsida kommenteerijalt. Kui juba pealkirjast tundub, et ei kõneta, siis milleks raisata oma aega sellise kommentaari kirjutamise peale.
Teine grupp kommenteerijaid ütlevad alati, et issand no laske ometi elada, milleks arvamust avaldada. See on mu meelest kõige totram grupp, sest kui keegi arvamust ei avaldaks ning kõigega alati nõus oleks või vaikides omaette kaasa koogutaks, siis sureks pooled blogid ja ajakirjad ja meelelahutusportaalid välja. Kas te tahate mulle öelda, et need inimesed, kes nii kommenteerivad, ei avalda kunagi arvamust? Avaldavad küll. Aga kas suuliselt oma tutvusringkonnas või anonüümselt internetis. Ka kommenteerimine on arvamuse avaldamine. M.O.T.T. Mina avaldan ka arvamust, nii nagu 100% inimesi. Lihtsalt mina teen seda kirjalikult.
Ja siis on kolmas grupp – see kõige magusam. Ma olen ka varem täheldanud, et loetakse üle rea ja süvenemata (näide. Ma kirjutan: Mulle ei meeldi õllekõhuga naised. Samuti ei meeldi mulle õllekõhuga mehed. Kommentaar: Ei no, miks vaid naiste õllekõht sind häirib ja meeste oma mitte), aga tänane tõestas ilmekalt, et inimesed ei loe isegi kaugemale kui pealkiri enne kui nad kommenteerima hakkavad. Aga miks kommenteerida midagi, mille sisu sai ei teagi? Millest selline vajadus? See on asi, millest ma aru ei saa. Palun selgitage mulle. Ehk siis. Kirjutan ma pealkirjaks “paksudest on kõrini” ja artiklis sees, et mul on kõrini sellest, kuidas kõiki, ka piitspeenikesi inimesi, pannakse naisteajakirjade poolt tundma paksudena, nii et inimestel on väärastunud maailmapilt oma keha kohta, et mina tunnen end paksuna. Ja millised on kommentaarid? Toon mõned näited: “Kas sa ise peeglisse oled vaadanud”, “A mis vahid siis neid pakse? Aja oma asja, a tundub, et midagi asjalikku pole teha. Mõttetu olevus”, “Kas kõik eesti mõttetumate ametite – ehk blogijate peakolus valitseb tühjus. Paksude käest raha kerjata tal kõlbab aga vaadata ei kõlba….”
Palun selgitage mulle, miks inimesed viitsivad hakata kommenteerima midagi, mida nad lugenud pole? Hämmastav fenomen mu meelest. Keegi peaks uurimustöö tegema sel teemal.
Tead, see on kahjuks väga tõsine probleem. Tõesti hakkab aina enam silma, kuidas kommenteeritakse ilma süvenemata ja räägitakse hoopis teisest asjast. Üsna paljudel inimestel hakkab lihtsalt kaduma võime teksti jälgida ja mõista. Või siis üldse lugeda. Infot tahetakse võimalikult lühidalt ja kiirelt. Ma loodan, et see asi nõnda edasi ei liigu, sest vastasel korral saab järgnevate põlvkondade lugemus ikka üsna kehva olema.
Jah, on tõesti tõsine probleem. Jube kurb on tegelikult. Selle asemel, et “mõttetuid lugusid” kommenteerida võiks inimesed lugeda mõne raamatu läbi, et lihtsalt proovida, kas saavad sisust aru. Ja no ei pea mingit Kalevipoega kätte võtma kohe alustuseks:)
See artikkel on ju tasuline, osaliselt sp.
Aa, seda ma ei teadnud. Aga ega see pole ka ainus artikkel, kus sama fenomen toimib:)
Lihtsalt infoks, et see artikkel ei ole ju tasuline. Saab kenasti lõpuni lugeda, aga arvatavasti puudub paljudel kommenteerijatel siiski funktsionaalse lugemise oskus või on nad kohustuslikku kirjandust lugedes praktiseerinud nii kõvasti üle rea/diagonaalis lugemist, et täiskasvanuna ei oskagi muud moodi.
tasuline? huvitav, mis asjaoludel ma siis seda lugeda sain…?
aga see selleks. seda enam, et tasuline. ise pole lugenudki, aga muudkui kaagutaks, lugesin kommentaare ja hoidsin mõttes kätega peast kinni. idiocracy, ma ütlen, muudkui tuleb lähemale. asi kisub juba jaburaks, KUI vähe asjadest aru saadakse ja KUI palju nende asjade üle arvamust omatakse ja avaldata.se
Järgmiseks minnakse raamatukokku ja vaadatakse, et võeh “Tõde ja õigus” vales sektsioonis. Peaks juura v politoloogia sektsioonis olema!
miks on delfis valitsev fenomen, et pealkiri ja sisu on karjuvas vastuolus, intrigeeriv küll alati, aga sisule sageli ristivastupidine?
Minu mõte oli öelda, et mul on kõrini peenikestest, kes peavad end paksudeks. Ja kuna nad kogu aeg nimetavad end tõsimeeli paksudeks, siis ka ilma jutumärkideta
Brittil on õigus – leiduvad mõned uuringud, kus on välja toodud, et twitteri ja snapchati vms ajastul on funktsionaalne lugemisoskus languses. Nii et see vastab täiesti tõele, et inimesed ei loe sisu, vaid ainult pealkirja ja ehk lühikest sissejuhatust.