Väljas sajas täna koeri ja kasse, guugeldades “mida teha vihmase ilmaga” sain ma vastuseks vaid tubaseid tegevusi. Ma jäin mõtlema, et räägime küll suure suuga kõik, et pole halba ilma vaid halb riietus, aga tegelikkuses istume vihmaga ikka toas ja kirume ilma. Mõeldud-tehtud. Uurisin järgi, kuhu loodusesse võiks minna, tõmbasime Idaga jalga kummikud, vihmajoped ja ajasime autole hääled sisse. Ütleme nii, et mul olid päris suured plaanid, aga kuna üks tuttav soovitas meil minna Paldiskisse, mõtlesin ma, et alustame jah kodu lähedalt.
Kõht oli hele ja nii hakkasime me esimese hooga toidukohta otsima. Kõik kohad, kuhu ma proovisin minna, olid esmaspäeval suletud ja ma ei oleks ise Paldiskini vastu pidanud, nii sai meie valikuks Laulasmaal asuv “Ott & Matilda”. Ma ise oleksin tegelikult tahtnud külastada Laulasmaal asuvat Wiccat, kuid kummikutes ja suvalistes koduriietes ei tundunud see kõige paslikum. NB! Ma tean, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, neil ON kombeks täituda.
Järgmine peatus oli Laulasmaa rand. No mis tähendab, et ei ole rannailma? On ikka. Lihtsalt Eesti suvi ja rannailm tähendab seda, et tuleb õiged riided selga panna. Bikiinid jäägu soojamaareisi jaoks. Siin tuleb randa minna kummikutes. Ühtlasi tuli mul jalgupidi vette ronides meelde, et mu kummikuid on katkised. Järgmised kolm tundi veetsin ma lirtsuvate jalgadega. Ida ei näinud hoolivat sellest, et rannas päikest ei saanud võtta. Suvel rannas päevitamine ongi nii mainstream.
Keila joa juures õnnestus meil suhteliselt ilusa päikeselise ilmaga ära käia. Ehtne Eestimaa suvi. Vabalt võib ühe päeva jooksul kogeda kõiki nelja aastaaega. Kui Laulasmaal oli sombune ja pime, siis Keila-Joal kuivatas päike vihmapiiskadest rippsilda, kohisev juga sillerdas päikese käes. Tark inimene oleks autopagasnikusse pannud vahetusriided ja nii oleksime me saanud ka korraks päikest võtta;)
Lossi juurest minema sõites oli mul kahtlane tunne, et autoga ei ole õiged lood. Vaadake, ma tunnen oma Peetrikest läbi ja läbi ning olles viimased 3 aastat sõitnud vaid pannidega, siis ma olen õppinud auto hääli kuulama. Kui auto aga tuure üles hakkas võtma, ent jõudu ei paistnud teisel enam olema, otsustasin ma Laulasmaa spaa juurde sisse keerata. Tuleb teile meelde, et ma olin Oti & Matilda asemel tegelikult Wiccat külastada? Huvitava kokkusattumusena hakkas autol jõud ära kaduma Laulasmaa vahetus läheduses. Note to self: ma pean hakkama oma soove täpsustama! Need lähevad täiega täide kogu aeg, aga mitte otse nii nagu ma oleksin soovinud.
Ma tuvastasin, et autol kas 1) lekib mootoriõli või 2) on katki mõni voolik, kust diisel välja saab. Kolmanda variandi, et lekkida võiks käigukasti õli, jätsin ma mõtlemata. Ma olen aru saanud, et käigukasti õli on neist variantidest kõige keerulisem. Nii ma siis helistasin Marekile, et uurida,mida ta soovitab teha. Me leppisime kokku, et ma ei liigu enne kui marek tuleb ja vaatab asja üle. Kell oli küll juba tööpäeva lõpp, aga teades kaua Marekil läheb koju sõiduks aega, oleksime me autos pidanud istuma nii paar tunnikest. Iseenesest oleksime me saanud muidugi ka rannas aega veeta, sest ilm oli jälle pigem ilusapoolne, mul oli tunne, et isegi päike paistis, kuid oli üks miinus… Me olime päris märjad. Keila joa juures nautisime me küll südasuve, kuid Keila-Joa lossi juures turistitasime me täielikus paduvihmas.
“Lähme hotelli!” ütles Ida. Ma mõtlesin. See pidi ju ometi olema mingi märk, et me just siin ja praegu ootama pidime. Okei, mõtlesin ma. Kui mu kontol on veel alles summa X ja ma saan hotellitoa summaga Y, siis lähme. Mu kontol oli alles summa X ja hotellitoa sain ma ka summaga Y. Ja nii, me veest tilkuvatena, mina oma katkistes teksades ja veel katkisemates kummikutes (või vastupidi) Laulasmaa spaa vastuvõttu sammusimegi. “Vaata, siis saab ujuda ka!” kilkas Ida. Ilmselgelt oli tema ootamatust peatusest rohkem kui rõõmus.
“Marek, ole siis hea ja too lisaks mootoriõlile ka meile kuivad riided ja trikood kaasa, me jääme Laulasmaale,” helistasin ma Marekile. Trikood ja kuivi ning puhtaid riideid ootades läksime me Idaga Wiccasse sööma. Me käisime Wiccas ja Laulasmaal viimati kaks-kolm aastat tagasi. Ma ei osanud aimatagi, et siin nii palju muutunud on. Wicca menüüs ei ole ma kunagi kahelnud, kuid restoran oli täieliku make overi saanud. Toidud olid sama head kui alati. Ilusad ka. Ida sõi nii isukalt, et lakkus taldriku sõna otseses mõttes tühjaks. Ja see juba tähendab midagi kui see laps isuga sööb!
“Ja nüüd ujuma!” ei andnud Ida rahu. Ah, mis seal ikka. Lapse nimel tõmbasin ma oma pekid peitu mamma-trikoo alla ja läksime veekeskusesse. Kui te arvate, et ma ei saanud koos Idaga käia ka läbi kõik saunad (v.a puuküttega soome saun), siis te eksite. Idast on kasvanud täielik saunahunt.
No vot. Ja kuidas ma siis saaksin nüüd mossitada, et auto meile sellise (loodetavasti väikese) vimka viskas? Ise ma tahtsin vihmase ilmaga midagi põnevamat teha. Ise ma tahtsin Laulasmaa (spaa)sse minna. Havi käsul, minu soovil, siin me nüüd oleme!
//As I am working part time on summertime and Ida has kindergarten free period I thought to use today to do something fun. Something different. It has been raining cats and dogs and the weather forecast predicts the same weather at least this week, so I suddenly felt it is too boring to sit at home and complain about the weather. We put on our wellies and raincoats and started the engine of my lovely old car.
When passing by Laulasmaa spaa I thought it has been too long since we last were there. It is such a nice hotel, especially because of the location at the beach and the wonderful food at Wicca restaurant. But we had on totally random home clothes and wellies and it felt inappropriate to lunch in their restaurant.
Soon, I hought and me and Ida continued our trip to Keila-Joa waterfall and schloss. The weather was typical for Estonian summer – pouring rain, then sunshine, warm, then windy. We experienced everything. Our next stop was supposed to be in Paldiski, but when we again were near Laulasmaa spa I felt something is wrong with the car. I have learned to listen to voices of my cars, as last 3 years I have driven only with old broken cars. Like this one, called Peetrike.
I called my husband and we decided that we will wait for him there. But it would take him at least 2 hours to get there – we were hungry and wet. “Let´s go to the hotel,” Ida told me. Well, but why not, I thought and made an agreement with myself that if I still have X amount of money on my account and if the room will not cost more than amount Y, we´ll do it. Call it a sign, but here we are now, in the spa with Ida. I cannot say that I am complaining – had a wonderful dinner at Wicca (where I wanted to dine as you remember) and Ida is not complaining at all – she got to visit the spa. To my surprise and happiness, Ida has also become a fan of sauna. It was actually so cool with this unexpected sudden spa vacation for us girls, but I am thinking I have to start making my wishes more specific.
Like I want to go to Laulasmaa spa. But without car troubles.
Like I want to win 50(0) 000 euros. Tomorrow.
My wishes keep coming true, but not exactly the way I have thought;)
Ja Paldiskisse ei jõudnudki..?
Keila loss ja Laulasmaasse 😀
Nii tore, et Keilal on nüüd loss 🙂
Ei ole halba ilma, on valed riided ja tahtmatus midagi teha. Eesti suvi ongi selline ja seda tuleb nautida just sellisena nagu see on. Lastel on ju sügavalt savi, milline ilm õues on, vanemad õpetavad oma lapsed kiunuma ja undama. Ma ise ka vahest, aga aina enam üritan õigeid riideid leida 😀
Palun vabandust. Muidugi pidasin ma silmas Keila-Joa lossi:) Aga selles olen ma sinuga nõus, et lastel on väga kamakaks, mis ilm on, meie ise kipume vabandusi leidma. Mugavus;)
“Otis ja Matildas” on küll ilusad küpsetised, kuid söök ei kannata kriitikat. Olen 5 korda üritanud seal süüa, kuid see söök lihtsalt ei lähe mul alla. No kes paneb wrapi kõrvale porgandisalatit, mille vedelik kõik supiks teeb… Rääkimata sealsetest suppidest, kus borž maitseb nagu seljanka… Kahjuks on mul veel kuhjaga kehvasid kogemusi, nt kord läksime sõbrannadega sinna õhtut veetma, olime ainukesed külastajad. Ebameeldiv oli näha, et põrandat pühkides tõsteti porimatt söögilauale 😦 Eelmise aasta ilusal soojal suveõhtul üritasime perega sinna kell 19.30 õhtust sööma minna. Ukse pealt hüüti meile, et meil pole mõtet tulla, nemad enam süüa ei tee ja kell 20.00 sulgevad. Pärast seda ei ole me sinna enam läinud ja kahjuks ei lähe ka. Mulle muidu nende atmosfäär väga meeldib, romantiline ja õrn, täitsa minu teema. Nende teenindus ja soe toit rikub kõik hea ära kahjuks. Tookord, kui meid seal ei teenindatud, läksime vastas asuvasse “Lille kohvikusse”. Ettevaatlikult uurisime, kas süüa saaks (ise mitte lootes), kuid meid võeti rõõmuga vastu. Ütlesin, et aga teil on ju ka kella 20ni avatud, kuid nad vastasid, et sinnani võtavad nad toidu tellimusi ja edasi võib täpselt nii kaua istuda ja süüa kui hing ihaldab 🙂 Pärast seda oleme nende truud kliendid olnud. Neil on imemaitsvad söögid, küpsetavad ise leiba ja ka käsitööburgerite saiad on ise tehtud. Minu suur lemmik on kaua hautatud seasisefilee, mees sööb alati käsitööburgerit ja lapsed lihapalle. Tõesti soovitame, tore teenindus ja maitsvad söögid 🙂
Mul üks tuttav rääkis täpselt sama juttu. Muidu alati soovitas, aga nüüd ütles, et ei tasu. Pean ka tunnistama, et koht ise oli üliäge ja armas ja nunnu, kuid söök mind väga vaimustuma ei pannud. Suvikõrvits pasta sees oli nt täiesti toores, aga no meil oli kõht nii tühi, et me oleks kõike söönud:D
“Lille kohvikut” nägin esimest korda, polnud sellest kohast kuulnudki, kuid mõtlesingi, et selle peaks ka järgmine kord ära proovima. Tundus huvitav:)