Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud?

Emmel on täna sünnipäev. Lausa jubileeeum. Saab 65. Ma olen alati rääkinud, et temast JA tema väljaütlemistest saaks ühe paganama hea raamatu, aga seniks kuni ma end kokku ei võta ja kõiki neid lugusid raamatuks ei köida, siis üks lugu sarjast “Emmega reisides on elu alati seiklus”. Olen ikka mõelnud, et meist oleks ühe ülihea reality saanud. Nii et emme sünnipäeva puhul viieosaline jutustus aastast 2015.

Hommikul ärkas Ida 4:45. Et me ikka jumala eest ei saaks välja puhata. Aga noh, ma isegi ei viitsi seda talle enam ette heita, see ei muuda niikuinii midagi. Nii olime me kella kuueks hommikusöögi söönud, kohvid joonud ja teinud ära köik tegevused, mida uldse annab uhes hotellitoas nii vara hommikul teha. Netti selles hotellis ei olnud,  voi pigem tuli selle eest maksta 60 nok ja ma olin lihtsalt koi. Meil ei jäänud muud üle kui hakata end esimesele kohtumisele kolistama. Ma olen seda varem ka öelnud, et mul önnestub tihti “komistada” öigete inimeste otsa. Nii ka seekord. Ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see ei olegi tegelikult nii oluline, aga kohtumise lopuks oli mul olemas Lillehammeris üüripind ja elamine.

Mulle on alati olnud segadusttekitav ja harjumatu, et norrakad räägivad aastarendist voi aastapalgast,  ma ei suuda seda kunagi ümber arvutada kuude löikesse. Nii ka seekord. Ma pidin esimese hooga pikali kukkuma kui kuulsin millist hinda sellise üüripinna eest taheti. Lillehammeris! Täitsa lollakas peast, mötlesin ma, Oslo kesklinnas on raudselt samad hinnad. Alles hetk hiljem sain ma aru, et tema rääkis aasta rendihinnast. Järgmisel hetkel ei suutnud me kumbki seda hinda eurodesse ümber arvutada. Minu puhul ei ole see muidugi midagi imeks pandavat, igal juhul tekkis meil tänu sellele väga hea klapp. Me istusime ja itsitasime nagu teismelised. Nüud ei olegi Lillehammeri poega tegelikult muud kui registreerida Norras ettevöte.

Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha leidmine kesklinnas just köige lihtsam ülesanne. Pool tundi kokku lepitud ajast hiljem jöudsin ma teatri trepile, emme jäi parkimiskohta otsima. Alles siis vaatasin ma telefoni ja nägin sönumit Camillalt, mis ütles, et nad on juba Ruffino restorani ees ära läinud. Küsigu ma teed Ibseni-muuseumi juurde. Ma vandusin end maapöhja ja hakkasin Ida süles tormama lossi poole. Ma ei tea, miks, aga ma olin veendunud, et Ibseni muuseum asub just sealpool. Ma küsisin teed neljalt inimeselt ja MITTE KEEGI neist ei olnud sellest muuseumist kuulnud. Kui mul poleks olnud kiire ja ma poleks närvis olnud, et me niipalju hiljaks olime jäämas, oleks ma sellest shokis olnud. Mis möttes norrakad ei tea Ibseni muuseumi? ¨Mis möttes? Igal juhul jooskin ma Ida (kes enam ei ole köige kergem!) lossi poole, lootes et ma näen kusagil Ibseni muuseumi ja Itaalia lippu, kus Britt ja Camilla juba AMMU ootasid. Emme otsis kusagil täiesti vales kohas parkimiskohta. Ja nii veider kui see ka pole, ma leidsin ISE üles restorani. Seal nad olidki. Ma ei olnud Camillat näinud nii-nii-nii ammu! See oli uskumatult tore löpp ühele pikale aga edukale päevale. Selle jätan ma rääkimata, et Ida lammutas selle imearmsa restorani laiali, määris rasvakriitidega ära valged laudlinad, ajas oma südantlöhestava nutuga (sest tal ei lubatud taldrikut maha visata) hulluks köik külastajad.Ruffino restoran on aga jälle üks selline koht, mida ma julgen soovitada. Te ei kujuta ette kui hea oli sealne tiramisu. Keele viis alla.

Ja nii meie Norra reis selleks korraks läbi saigi. Kella üheks oleksime me pidanud kodus tagasi olema. Ma arvasin, et meie seekordse reisi seiklusteks oligi see hullumeelne Ibseni muuseumi tagaajamine. Te ei kujuta ettegi, KUIDAS ma eksisin.Seiklused alles algasid.Me olime Stockholmist 300 km kaugusel. “No näed, kell üks oleme juba kodus,” arutasime me. Järgmisel hetkel tegi auto väga imelikku häält, önneks oli tee ääres just koht, kus peatuda ja me tömbasime sinna körvale.Jumal tänatud, et me seda tegime, sest auto surigi välja ja enam uuesti käima ei läinud. Me oleks nibin nabin autoga seisma jäänud keset maanteed (veidike hiljem sai ka aku tühjaks, nii et ka ohutuled enam ei töötanud), keset metsa, keset pilkast pimedust. Auto ei andnud mitte mingeid elumärke. Väljas hakkas sadama lund. Autos hakkas minema külmaks. Ma keerasin Ida paksu pleedi sisse, tömbasin meile peale minu mantli ja nii me sinna autosse istuma jäime. Kaks tundi hiljem oli autos juba päris jahe. Mu tagumik külmetas, sest ma olin lühikeses seelikus (ma ei osanud ju aimata, et me keset metsa autoga seisma jääme). Ida magas. Emme nuttis. Mina mötlesin, et ei tea, kas selles metsas ka karusid on.

“Kui siin on karusid,” küsisin ma emmelt, “kas nad siis saavad autosse sisse?” Emme arvas, et ei saa.

“Kust sa tead?” ei jätnud mina. “Sul ei ole ju karudega kogemust olnud!”

“No sellisel juhul peaksid nad hakkama kohe autot lammutama, aga ma ei usu, et karud nii targad on,” ütles emme.

Sönakuuleliku lapsena jäin ma teda uskuma, kuigi ma ei olnud selles päris kindel. Ma jäin lihtsalt lootma, et metsas ei ole karusid. Vähemalt nii tarku, kes autosse sisse oskaks tulla. Ma mötlesin, et kui me just surnuks ei külmu, siis ma koju jöudes guugeldan, kuidas nende karudega ikka on. Ja jääkarudega. Kas jääkarud äkki on targemad? Svalbardil oli jääkaru just ühe inimese ära söönud.

Auto aknad hakkasid samal ajal juba jäässe minema.

(jätkub)

Mu tagumik oli tegelikult juba täitsa külmanud, aga ega ma seda ei julgenud köva häälega öelda, sest ma ei tahtnud emmet veel rohkem nutma ajada (mingil pöhjusel ta muudkui soigus seal rooli taga, et see on tema süü ja mida köike veel).Ja no ma mötlesin, et juhul kui me nüüd peamegi seal autos öö veetma, siis suure töenäosusega läheb ju aina külmemaks, et kui ma juba praegu lödisema hakkan, siis mida ma nelja-viie tunni pärast tegema hakkan. Me olime küll rahulikud, aga ma pean tunnistama, et ega see olukord just koige lillelisem ei tundunud. Ainuke lootus, kuidas sealt minema saada, oli järgi kutsuda emme söbranna. Stockholmist. See, et ta kohale jöuaks, olekski vähemalt 4-5 tundi aega vötnud, nii pikk aeg külmas autos ei tundunud just köige toredam tegevus. Eks me mölemad muretsesime ka Ida pärast, kuidas me teame, et temal külm ei ole. Ma olin ta küll paksult teki sisse mähkinud ja hoidsin teda hästi enda ligi, aga ikka oli ju natuke hirm.

Samal ei saanud ma ikka ka karusid peast ära. Kas me ikka saame kindlad olla, et karud EI saa autosse sisse? Aga kui neid on mitu? Terve kari? Kui nad korraga ründavad? Ja kui nad on väga näljased? Me oleks neile ikka üks paras köhutäis olnud.

Emme Stockholmi söbranna oleks ilmselt kohe autosse istunud ja meie poole söitma hakanud, kuid temagi sai aru, et pisikese lapsega autos oodata on tibake keeruline. Peale pikka helistamist siia ja sinna leidis ta löpuks puksiirabi, kes oli nöus meid sealt metsa vahelt minema toimetama. Kaks ja pool tundi peale seda kui me olime seisma jäänud, hakkasimegi me löpuks puksiirautos edasi liikuma.

Me küll lootsime, et puksiirauto juht saab auto käima, kuid me unustasime ära, et ega see polnud miski eesti mees, kes igasugu asju teha oskab (etteruttavalt voin ma öelda, et järgmisel hommikul kahetsesime me VÂGA, et me olime tal palunud autot käima saada). Nii me siis söitsimegi 10 km kaugusel asuvasse teeäärsesse motelli, sest midagi muud meil enam teha ei olnud. Kogu see nali läks meile maksma 200 eurot + ööbimine 85 eurot. Me hakkasime hirmuga arvutama, et kui 10 km puksiirabi maksis 200 eurot, siis palju maksaks auto vedamine Stockholmi. Ilmselt nii palju, et keegi meist oleks pidanud enda maja maha müüma. Enda müümisest poleks ilmselgelt piisanud.

Selles imelikus motellis, kuhu me ööbima sattusime, vaadati mind küll nagu ma olekski prostituut. Seda ilmselt selle pärast, et kuigi sadas lund olin mina seelikuga. Ma vaatasin neid vastu sellise näoga, et kuulge inimesed, kui pervert ma pean olema kui ma 1,5-aastase lapse “tööle” kaasa vötaksin. Igatahes läksime me igaksjuhuks kiiruga tuppa ära peitu.

Me olime küll lootnud, et hommikuks on juhtunud ime ja auto läheb iseenesest käima, aga see seisis tuima näoga parklas ega andnud lootustki nagu hakkaks midagi muutuma. Nädalavahetusel ei olnud meil loota ka, et möni autoremonditöökoda lahti oleks. Puksiirabi me tellida ei julgenud, sest ei saa öelda, et me just rahas suplemas olime. Ega me tegelikult ei teadnudki, mida peale hakata vöi mis meist edasi saab.

Eemal parklas nägime me rekkasid seismas. “Mine igaks juhuks uuri, et äkki nad oskaksid aidata?” ütles emme. Ma läksin. Eesti numbriga autosid ei paistnud ja nii läksin ma esimeste suvaliste autode juurde uurima. Poolakád kehitasid mu jutu peale ölgu, sest nad ei saanud sõnagi aru, mida ma rääkisin. Siis tekkis ka mul esimest korda ahastus. Ka mina hakkasin nutma. Olukord ei olnud naljakas. 300 km Stockholmist eemal, katkise auto, kohvrite ja väikese lapsega. Motellist pidime me kell 12 välja minema, ega neid ei huvitanud, et me hädas olime. Oma mure.

Ja siis märkasin ma tagumises parkla nurgas Eesti numbrimärgiga rekkat. Ma tormasin sinna. “Kas te räägite eesti keeles?” küsisin ma pisarsilmil. Mehed noogutasid. Korraga ei osanud ma enam ise eesti keelt. “Meil auto sai…me söitsime tangi tühjaks,” kogelesin ma, “me ei oska midagi teha…” Enne kui ma arugi sain, oli erinevatest autodest välja tulnud kolm meest, kes kohe olid nöus mind aitama. Neil ei olnud mingi probleem meie auto enda autode juurde lükata,et seal akut laadida ja auto korda teha. “Pole probleemi, me saame auto korda!” ütlesid nad positiivselt. “Kui ta ei taha käima minna, siis me paneme ta käima!”

Ma ei suutnud meie vedamist ära imestada. Ma ei suutnud ära imestada, kui abivalmid need inimesed olid. Eestlane ju pigem parastaks sellise asja peale?

“Me ei ole eestlased,” naersid rekkajuhid, “me oleme autojuhid. Me olemegi teistsugused.”

Me olime köik lootusrikkad. Me olime kindlad, et saame auto käima ja edasi liikuda enne kui meid motellist välja visatakse. Kui kaks tundi hiljem auto siiski koostööd teha ei tahtnud hakkas mul lootus kaduma. Meestel ka. Nii juhtuski, et üks neist saadeti mulle halbu uudiseid edastama. “Te olete eilse käivitamisega auto starteri läbi pöletanud, selle autoga pole praegu enam midagi teha. Kahjuks,” ütles üks neist. “Me saaksime selle¨korda küll, aga meil ei ole nädalavahetusel kusagilt uut varuosa vötta.”
Ma ohkasin. Ja vandusin end maapöhja, et me rootsi totul olime lasnud proovida autot käima saada. KUI me ei oleks seda teinud, oleks me nüüd juba edasi liikunud. Nüüd aga istusime me keset Rootsi pärapörgut läbipölenud starteriga.
Kell hakkas kaksteist saama. Kohe taheti meid toast välja visata. Aga mida kuradit me siis nüüd peale hakkame.
“Meie oleme veel homse öhtuni siin, seniks saate te meie juures soojas olla, aga praegu vist peaks hakkama vaatma, kas siit möni buss läheb Stockholmi, et te saaksite ise koju minna,” ütlesid abivalmid autojuhid. See köik oli tore, et me oleks saanud nende juures olla, aga see polnud ju lahendus.

Meie auto said nad önneks lükata ühe ettevötte hoovi, aga mis edasi. Seiklus ei tahtnud kuidagi otsas saada.  Me kutsusime järgi emme Stockholmis elava söbranna.
Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas sellest seiklusest juba natuke körini saama.
(jätkub)

Emme söbranna jöudis meile Rootsi pärapörgusse järele just hetk enne seda kui meid oleks motellist välja visatud. Mul oli selle üle nii hea meel, sest ega mul ei oleks küll olnud tahtmist kusagil bensiinijaamas kohvri otsas istuda koos lapsega ja oodata. Emme hakkas jälle nutma. Ma ei saanud aru, mis seal enam nutta. Meie olime ju päästetud! Muuhulgas ka karude käest. Ma ikka ei saanud seda karu-küsimust peast. Kas keegi oskab mind aidata? Et ma teaksin, et kui me järgmine kord keset metsa seisma jääme, kas me vöime muretseda vaid selle pärast, kuidas mitte surnuks külmuda vöi peame me ikka karude pärast ka valvel olema.

Meie olime päästetud, emme sinine Land Rover tuli aga tublidel Eesti rekkajuhtidel lükata ühe ettevötte aeda. Hea et see ka juhtus seal nii käepärast olema, sest nagu selgus tegutses selles piirkonnas palju toredaid inimesi, kes varastamisega aega surnuks löövad. Jube nadi oleks olnud kui me löpuks oleksime autole järele tulnud ja leidnud eest vaid haigutava tühjuse. Neli tundi hiljem olime me surmväsinuna löpuks ometi tagasi Stockholmis. Kokkuvöttes köigest 16 hiljem ja veidike rohkem ära külmununa ning väsinuna kui planeeritud.

“Sind ei julge enam kuhugi reisile lastagi,” ütles emme söbranna. Nad leppisid omavahel kokku, et maksimum reisiraadius, kuhu emme tohib minna, on 300km Stockholmist. “Aga ei grammigi kaugemale,sest kes see viitsib sulle kaugemale järele söita!” Emme hakkas jälle nutma. Jumala eest, kui palju üks inimene jöuab nutta. Ma tuletasin talle meelde, et me peame olema tänulikud, et karud meid ära ei söönud. ûhtlasi tuli mulle ka üks äriidee – “Ekstreemturism Üllega”. Pakkuda on erinevad paketid – tühja “tangiga”, kas diisli vöi bensiiniautoga, kas kiirteed pidi vöi tundmatuid külavaheteid, kas otse vöi ringiga, tagavararaha ja tagavarasöbrannaga vöi ilma…

Meil oli küll hea meel koju jöuda, aga seiklus ei ole ju sellegi poolest läbi.Täna hommikul algas uus vaatus – kuidas saada töökorda auto, mis asub meist 300km kaugusel, ilma et me peaksime selle eest tasumiseks maja maha müüma. Emme rootslastest naabrid tulid meile appi helistama ja uurima erinevaid vöimalusi, aga neil tuli väga hoolega silm peal hoida, et nad vale koha peal “ja” ei ütleks. Noh näiteks küsimuse peale, et kas tellime puksiirabi, mis auto Stockholmi veaks. Abivalmid naabrid olid “jah, muidugi” ütlemas, sest nad ei saanud aru, mis möttes ei ole raha selle eest maksmiseks.

“No ei ole,” laiutasime meie käsi. Nemad pööritasid silmi.

Pärastlöunaks  jöudsime me nii kaugele, et köige soodsam oli Mr. Poppins auto varuosadega siia transportida. Mulle see sobis. Esimest korda elus pakkisin ma kaasa minimaalselt asju, sest me pidime juba täna kodus tagasi olema, mul on juba vaja puhtaid riideid. Ja Idal talvejopet, sest ootamatult jöudis siia talv ja me oleme nagu kaks Londoni suvitajat keset talvist Rootsit.

Hetkel on köik meie lootused Mr.Poppinsi peal. Ma loodan, et see seiklus saab homme löpuks ometi läbi. Ma päriselt enam ei viitsi seigelda.

(jätkub)

Kui me lootsime, et meie seiklus saab ometi lõpu ja täna istume me kenasti laeva, et lõpuks ometi koju sõita, siis olime me naiivsed, väga naiivsed. Ja me unustasime ära ühe pisiasja. Me oleme Rootsis. Siin ei käi asjad nagu Eestis.Me jõudsime uuesti auto juurde, saime selle kuidagi moodi lähevalasuvasse töökotta veetud ja astusime lootusrikkalt töökotta sisse. Emme naaber oli nendega telefonis rääkinud ja nii nagu mina aru sain, olid nad töökojas valmis meid kohe aitama. See oli esimene viga! Siin ei tähenda “kohe” “kohe”, vaid “siis kui võimalik”. Nii meile siis öeldigi, et meid aidatakse kohe kui võimalik, aga täna küll ei saa, sest nad on avatud vaid neljani (kell oli pool kolm!) ja homme on neil kõik ajad täis. Mingu me siis otsigu hotell.

Emme naaber, rootslane, kes meil abiks kaasas oli, tänas töömehi abivalmiduse eest ja ütles, et eks me siis jääme ootama, sest ega niimoodi kohe jah midagi teha ei saa, me ju isegi ei tea, mis autol viga. Ja siis ma tundsin esimest korda, kuidas mul vererõhk tõusis. Me olime 9876 korda seletanud, mis viga ja et hetkel on vaja starter ära vahetada. “Meil pole ju niikuinii seda kohe kusagilt võtta,” vastati mulle. Tule püha jumal appi, kisendasin ma, siis veel sisemiselt, vaikselt omaette. Meil oli starter kaasas, seda olime me ka 9876 korda seletanud.

“Nojah,täna igal juhul abi ei saa,” vastati mulle.

Emme naaber oli pahane, et miks ma juba hotelli ei otsi ja mul oli tunne, et ta tahtis koju tagasi ning tema meelest oleks me võinud sinna töökoja taha jäädagi ja siis omal käel, lapsevankri ja lapse ja kohvriga, mööda linna ringi kolistada, lootuses leida koht ööbimiseks.

Ma seletasin töömeestele uuesti, et meil oleks abi vaja paari mutri lahti keeramises, et me siis proovime ise seda vahetada. “Ei, ei saa, kell saab KOHE neli!” Töökoja juhataja ütles mulle, et kui ma täna abi tahan, siis telligu ma puksiir, vedagu auto 30km kaugusele Karlstadi ja proovigu seal õnne. Ma vihastasin end surnuks. Juhataja raputas pead, kaheksa töömeest, kes pidid tööga hõivatud olema, kuulasid pealt. “Laenake meile siis tööriistu, me proovime ise!” Ei, seda ka ei tohi “Kurat võtaks, me siis ostame need tööriistad!”ütlesin ma.

Aga mida osta? Me läksime kōik koos välja auto juurde, et tuvastada, mida vaja. Seal vihastas mu peale Marek, sest ma ei osanud seletada, et meil on vaja lehtsabapadrunmutterõhkvõtit või midagi sarnast. “Seleta siis neile, et vaid kaks mutrit on vaja lahti keerata,” pahandas Marek minuga. Kõik olid peadpidi kapoti all, mina püüdsin aru saada, mida kellele seletada.

Emme naaber soostus meile vahepeal siiski hotelli leidma, viis meie kohvri ka sinna ära. Tema oli oma heateo ära teinud ja võis koju sõita. Kogu loo tegi tegelikult traagiliseks see, et sel ajal kui Marek nägi vaeva, et mutrivõtmega starter lahti keerata, seisis toosama lehtsabapadrunmutterõhkvõti kasutult töökoja seinal, meist 10 m kaugusel, töömehed jalutasid ilma tööta ringi, sest kell oli juba kolm ja kohe oli tööpäev läbi, enam polnud mõtet midagi teha. Eestis oleks meile keegi juba ammu appi tulnud!

Varuosadepood oli lahti kella kuueni. Ma olin oma karjumisega ja lubadusega siia trepile magama jääda töökoja juhataja saanud nii kaugele, et ta lubas meil autovõtmed poodi jätta ja homse päeva jooksul auto ette võtta. “Kunagi 7 ja 16 vahel,” ütles ta. “Aga ma teen oma elu sellega paganama keeruliseks.”

Jah, tõesti, mõtlesin ma. Mulle tundus, et isegi mina saaks juba remondiga paremini hakkama kui need rootslased.

Me jätsime lõpuks võtmed poodi ja jalutasime hotelli, mis pidi olema kahe km kaugusel, aga oli vähemalt nelja kaugusel. Jälle üks rootsi eripära – kõik on neil jutu järgi lähemal kui tegelikult. Linn, kuhu me sattunud olime, meenutab mõnd õudusfilmist tuttavat linna, kuhu “vale pöörde” pärast satutakse. Hotell väärib omaette postitust. See on suur, poolenisti mahajäetud ja lagunenud, kus vägesid juhatab keeleoskamatu hiinlane ja mööda hotelli jalutab maanitäis kodutu välimusega habemik. Õudusfilmides saetakse sellistes hotellides külastajatel jalgu ja käsi küljest.Õnneks hotellituba ise on suhteliselt talutav. Kuigi radiaatoril kuivavad kellegi sokid ja trussikud.

Täna algab lõputu küünlapäev ilmselt otsast peale. Laeva peale ei jõua me kindlasti ja ma ei julge isegi mõelda, mis meid täna ees ootab.

(jätkub)

Kui me hommikul selles kummalises hotellis hommikust läksime sööma, siis hingasin ma kergendatult kui nägin laual sinki ja saia (mitte just köige rikkalikumat valikut) ja mitte kellegi küljest saetud käsi-jalgu, sest jumala ees, ma vannun, see hotell meenutas klassikalist öudusfilmi hotelli.

Kunagi suursugune ja kena hotell oli tänaseks maha jäetud ja väsinud, koridoris puhus vaid tuul ja kardinad haisesid suitsu järele, baari viiva ukse klaas oli puruks visatud. Restorani osas valitses haudvaikus. Me olime vaid kolmekesi. Ka hiinlast ega majavaimu polnud kusagil näha. Ma olin kindel, et nad jälgivad meid kusagilt maali tagant ning peavad plaani, kuna ja kuidas meid rünnata. Ma kujutasin ette, et esimesena notivad nad maha Mareki, teevad tema hakklihaks ära ja siis tulevad minu ja Ida järele. Ma pean tunnistama, et mul oli paganama hea meel kui sealt hotellist minema pääsesime.

Ma helistasin autotöökotta. Kui ma sain vastuseks, et starter on küll vahetatud, aga auto ei lähe ikka käima, hakkas see päev mulle “Löputut küünlapäeva” meenutama. See ei tahtnud kuidagi löppeda. Mehhaanikud olid juba mitu tundi autot “analüüsinud”, kuid ikka ei olnud nad suutnud viga tuvastada ega autot parandada. Ma ütlesin, mida nad veel teha vöiksid. “Jahaaa, see on küll hea möte!” ütlesid mehhaanikud ja lubasid proovida.

“Tule jumal appi,” mötlesin mina. Mina, kes ma tean autodest vaid seda, kuidas neid liikuma saada ja sedagi vaid edaspidi, mitte tagurpidi, pidin mehhaanikutele vihjeid andma, mida teha.

Lootusrikkalt pakkisime me oma kohvrid kokku ja jalutasime kaks (= Eesti möistes vähemalt neli) kilomeetrit töökoja poole.

Naiivselt lootsime me eest leida korras auto.  Aga ei, loomulikult see nii polnud.

“ûtle neile, et nad kontrolliks, kas kaitsmeblokis ei ole viga!” käskis Marek. Ma vaatasin talle lolli näoga otsa. “Ma ju ei tea, kuidas see on!”

“Inglise keeles ju ikka tead!” vastas Marek nagu oleks see iseenesestmöistetav, et üks naine teab köikide varuosade nimetusi köikides keeltes.

Kuidagi said mehed siiski oma vahel ka selle asja üle kontrollitud. Ei, viga ei olnud selles.

“Nad peaksid vötma lahti selle juhtme/kaabli/toru, mis läheb kütusepumpa ja kontrollima, kas röhk on öige,” palus Marek mul neile seletada. Sama hästi oleks ta mul vöinud paluda ehitada allveelaeva. Ma ei saanud eesti keeleski aru, mida ta ütles. Ma andsin alla. Saagu mehed ise hakkama. Midagi nad omavahel vigases inglise keeles seletasid ja tuvastasid löpuks ka vea. Kütusepump oli katki. Seda polnud täna enam kusagilt saada. Ma hoidsin hinge kinni kui küsisin palju siis kogu see nali siiani maksma on läinud.

“Tjaa, tegelikult oleme me ju terve päeva tööd teinud,” arvutas juhataja ja jõudis töö maksumuseks kokku arvutada 2000 sek. Kell oli 11. Töökoda avati kell kaheksa.

Me seisime keset Rootsi pärapörgut ilma autota ja kohvritega. Emme oli küll eelmisel päeval pakkunud, et me läheks Stockholmist sinna kahe autoga, aga mina olin kindel, et saame ju auto korda. Hakka siis kahe autoga tagasi söitma. Nüüd vandusin ma end maapõhja, et selline optimist olin olnud.

Me keeldusin ka sellesse linna rohkemaks jäämast. See, et meil önnestunud eelmisel ööl elusalt pääseda, ei tähendanud ju seda, et meil ka täna vöiks sama hästi minna. Ma keeldusin hiinlase hotelli tagasi minemast. Emme oleks meile saanud järele tulla alles kella viiest. See oleks tähendanud, et me oleks selles paganama linnas pidanud passima kella üheksani.

Me otsustasime rongiga liikuda vähemalt Karlstadi 30 km kaugusel. Tsivilisatsiooni. Meie “röömuks” selgus, et rongid sel päeval ei söida. Jumal hoidku! Ma olin veendunud, et ka bussid ei söida, et see ongi mingi hiinlase ja majavaimu kaval vandenöu, et me kuidagi minema ei pääseks, peaks tagasi hotelli minema ja leppima oma saatusega saada hakklihaks.

ônneks siiski bussid söitsid. Löunaks olime me jöudud Karlstadi rongijaama.

Köik tundus minevat kenasti, isegi Stockholmi rong oli 15 minuti pärast väljumas. Ma püüdsin piletiautomaadist pileteid osta, mingil pöhjusel ei tuvastanud automaat mu kaarti.

“Kas rongist saab ka osta?” uurisn ma rongi ootavatelt inimestelt. “Jah, aga see maksab 100 krooni rohkem,” sain ma vastuseks. Meie seikluste ja kulutuste juures oli see juba köömes. Rong tegi uksed lahti viis minutit enne väljumist. “Kaks piletit Stockholmi,” ütlesin ma.

“See on väga kallis,” vastas konduktor.

“Jah, sada krooni rohkem,” ütlesin mina.

“Ei, üks pilet on tuhat krooni kallim,” vastas konduktor.

Ja siis murdusin mina esimest korda. Ma hakkasin hüsteeriliselt/paaniliselt/meeleheitlikult/ südantlöhestavalt nutma. “See ei ole vöimalik!” üürgasin ma nutta, pisarad voolasid nagu tuletörjevoolikust. “Ma ei saanud sellest kuradima automaadist osta ja nüüd ma jään rongist maha, sest mul ei ole 2000 krooni maksta piletite eest juurde.” Ma lahistasin nutta. Ma ei teagi, miks. Lihtsalt korraga vist tekkis selline abituse ja lootusetuse tunne, et pidime emmet aitama, aga ei saanud hakkama ja nüüd ei saa enam tagasi Stockholmi ka, sest ma keeldusin Grumsi kahe autoga sōitmast.

Paar minutit enne rongi väljumist tormasin ma ajalehekioskisse, palusin meeleheitlikult, nagu sõltuks sellest mu elu, et saaksin järjekorras ette ja ma sain need paganama piletid.

Kõigest kaks pool tundi hiljem olime me mugavalt Södertäljes, kust emme sõbranna meid peale võttis ja emme juurde viis.  Emme oli isegi meie pesu puhtaks pesnud.

Meie jaoks oli seiklus lõppenud.

Järgmisel hommikul hakkasin ma laevapileteid broneerima. Kui igal muul ajal olid piletite hinnad umbes 68 eur, siis neljapäev ja reede olid piletid 271 eurot/aknata kajut ja 366 eurot/aknaga. “WTF!” hüüatasin ma. “Ma keeldun selle raha eest piletit ostmast!” Olete ju nõus, et see on röövimine päise pâeva ajal? Me uurisime lennukipileteid. Ühel hetkel tundus mõistlik läbi Moskva koju lennata. Hind oli lennukipiletitel odavam. Mina olin juba valmis neid pileteid tellima, et noh siis seiklus jätkuks, aga Marek arvas, et ehk selleks korraks piisab.

Korraks vaatasime me ka lennupileteid koju läbi Oslo, aga hea on, et me Oslosse ei otsustanud sōita, sest hiljem kuulsin ma uudistest, et halva ilma tõttu oli Gardemoen mitu tundi suletud. Oleks ikka olnud eriti veider kui me oleks uuesti Oslost oma seiklust alustanud:) (oma SAS boonuspunkte oleks ma saanud kasutada nii Norra kui Itaaliasse sõiduks, aga huvitaval kombel mitte Tallinnasse sõiduks. Miks nii?)

Mulle tundus, et me ei saagi enam koju. Et odavam on Rootsi elama jääda.

Mingil hetkel kui me ikka üritasime soodsamalt  laevapileteid saada, hakkasid minu ja Mareki telefonid helisema. Eestis olid inimesed paanikas, et kas Marekiga ikka on kõik korras, et miski artikkel… Ma ei saanud päris täpselt aru enne kui laevas (jah, me saime lōpuks piletid 129 euroga) netti sain ja nägin Naistelehe tutvustuses lauset: “Mis juhtub hingega siis kui kallim traagiliselt hukkub? Eveliis Kund-Zujev teab.”

Alles siis saime me aru, miks paanika tekkinud oli. Meile pakkus asi nalja, aga ma saan aru, kuidas selline lause ehmatada võis. Ma kinnitan, Marek on elu ja tervise juures.

Lõputu  küünlapäev hakkas läbi saama. Me oleme teel koju.

Ma ostsin igaks juhuks endale ka tabletid, mis merehaiguse vastu aitavad. Juba sadamas olid lained korralikud. Ma arvan, et saab olema loksuv reis. Aga ma lubasin endale, et peale sihukest seiklust mingit väikest lainet ma küll enam ei karda:)

Ahjaa… Kui ma homme peaks otsustama, et seiklus sai liiga kiiresti otsa, siis mul on kruiisipilet. Mul on võimalus homme tagasi sõita. Uue kütusepumbaga, et uuesti Grumsi sõita ja uuesti seiklema hakata. Aga ma vist jätan vahele…

Kuigi kui me sadamas emmega hüvasti jätsime, hakkas ta jälle nutma. No aru ma ei saa palju üks inimene jaksab nutta! Muudkui iga asja peale pill lahti. Ma võiks ju teda šokeerida ja laupäeva hommikul “tadaa” tagasi Rootsis olla. Idaga. Kes emme maja pea peale keeras ja aknad ära mökerdas, nii et emme peaaegu jälle nutma hakkas. Huvitav, kuhu on kadunud see emme, kes ütles, et saage ometi laps või kümme, mina hoian teda/neid:D

Ida kusjuures on terve selle reisi supertubli olnud, parem laps kui muidu. Auto korda saamiseks sai Marek koos onu Tarmoga veel kord Rootsi ja Grumsi sõita.

Random top asjadest reisil. Suvalises järjekorras.

  1. Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega, keda ma ei tunne kes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib  seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.                          IMG_2159.JPG
  2. Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest. IMG_1795.JPG
  3. Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis  nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega.  Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple.  Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on  BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…IMG_1994IMG_1894IMG_1812
  4. Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
  5. Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle.  Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun!  Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)  IMG_2161.JPG
  6. Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè  de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.                                                                                  IMG_2157IMG_2153IMG_2120IMG_2119IMG_2117IMG_1909IMG_1914IMG_1974IMG_1968IMG_2002

  7. Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht  raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.           IMG_1780.JPG
  8. Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)   IMG_1918.JPG
  9. Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.IMG_2102.JPG
  10. Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga  – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega. IMG_1802Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!  Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:37536386_2113853655498497_2276597266930204672_n

14. päev: ultimate seiklus

Teoorias oli mul plaan jõuda 22 väljuvale Kappelskär laevale. Kui me planeeritust kaks tundi hiljem üles ärkasime hommikul, matsin ma mõtte tegelikult maha, sest 800+ kilomeetrit tundus siiski ühe jutiga natuke ulme läbida. Ja pealegi oli mul vaja vähemalt Malmös peatuda.

Malmöst rääkides. Nii ilus linn. Täielikult kunsti täis. Inimesed on sõbralikud. Keegi ei ajanud meid taga ega tahtnud ära vägistada. Jah, ma saan muidugi aru, et probleem on mingites linnajagudes täiesti olemas ja minu üleolev väide on ehk mõne uudise valguses kohatu, kuid ausalt see linn jättis väga sümpaatse mulje. Kunstigalerii oleks ma tahtnud tühjaks osta.  Tööalaselt meenutas Malmö külastus natuke speed dating´ut, aga ega igas linnas ei saagi kohe esimese hooga hästi minna. Mul on hea meel, et Kopenhaagen “vallutatud” sai. See tähendab ju ka seda, et sinna on mul nüüd aina rohkem põhjust tagasi minna.

IMG_3087IMG_3088IMG_3084IMG_3086IMG_3102

Ja siis hakkas kihutamine Kappelskäri suunas. Esimesed 400 kilomeetrit läksid nagu linnutiivul, eriti kuna kiirteedel on lubatud sõita 120km/h, aga sujuvalt sõidavad kõik vähemalt 130km/h. Ei mingit väsimust. Tegime Idaga ühe kiire söögipeatuse ja liikusime edasi, andsime vanaemale teada, et siiski ei ööbi tema juures, sest ma olin täiesti valmis veel järgmised 400 km sõitma. Olingi. Reis läks äpardusteta kuni me jõudsime Stockholmist välja ja ma hakkasin väsima. GPSi järgi oli veel sõita 70 km. Pimedaks läks ka. Ma TEAN, et tuleb sõita Norrtälje suunas, aga mingil põhjusel usaldasin ma pimesi GPSi, mis suunas mind mingi suvalise nimega linna suunas. “Emme, me sõitsime valesti, siin ei ole ühtegi laeva pilti enam,” ütles mu kõrval väike kaardilugeja ja ma tõotan pühalikult, et edaspidi kuulan ma ta sõna. Muidugi sõitsime me valesti, aga mis mul enam teha. GPS näitas, et oleme 5 kilomeetri pärast kohal. Ma sain aru, et midagi on valesti, sest enne Kappelskäri ei ole ühtegi sellist linnakest ja nii juhtuski, et suvalises bussipeatuses kukkus GPS lärmama “oled jõudnud sihtpunkti”. Ma oleks selle aparaadi tahtnud puruks visata, rääkimata sellest kui vihane olin ma enda peale. Mul oli kotis tühi, töötava GPSiga telefon ja laetud, mitte töötava GPSiga telefon. Viimase abinõuna laadisin ma alla Waze (aitäh, Aidi, et sa kunagi sellest rääkisid!) ja tegin GPSile restardi. Nüüd näitasin mõlemad vahemaaks sihtkohani 50+ kilomeetrit ja 44 minutit. See tähendas aga seda, et laevale olime me jõudmas nibin-nabin. Ja seda vaid eeldusel, et kumbki GPS ei valeta.

Linnake sai läbi ja edasi viis tee mööda pimedat käänulist metsateed. “Emme, ma ei taha siin metsas olla!” kurtis Ida. “Mis sa muretsed, me oleme ju autos,” lohutasin ma Idat ja mõtlesin ise samal ajal, et kus kuradi karup…s me oleme ja kas me siit välja saame. “Ma ikka ei taha siin olla,” kurtis Ida, “siin on nii pime!” Ma mõistsin ta muret, sest ma ise mõtlesin täpselt sama, aga emana ei saanud ma seda välja näidata. Me hakkasime laulma ja ma rääkisin Idale, et peame olema ettevaatlikud, sest metsa vahel võivad põdrad teistele põtradele külla minna, sest ikkagi reede õhtu. Ma sõitsin tegelikult lubatust kiiremini, aga ilmselgelt ei olnud kiiruspiirang 60km/h ilma asjata, sest just järgmisel hetkel meile teele põder tuligi. Või noh peaaegu. Ülejäänud tee sõitsin ma 50km/h pingsalt teeääri vaadates. Ma ei olnud 9 tundi sõitnud selleks, et sadama lähedal põdraga põrkuda. Ida aitas mul teeäärte üle vahti pidada. Siinkohal pean ma ütlema, et ta on tõesti müstiliselt taiplik laps. Iga kord kui ta nägi põdra-silti, ütles ta mulle, et emme, siin peame me rahulikult sõitma ja kui tuli aed, lisas ta, et nüüd võime natukene kiiremini sõita.

Te ei kujuta ette kui metsateelt välja saades nägin ma silte, mis ütlesid Norrtälje ja Kappelskär. “Emme, vaata, ongi paadi märk!” kilkas Ida rõõmust. Nüüd usaldasin ma GPSi ja silte ning meie eeldatav kohale jõudmise aeg sadamasse oli 20.34, ca pool tundi enne check in´i sulgemist. Me jõuame, lubasin ma endale. Nüüd oleks ikka nadi olnud maha jääda.

Ja me jõudsimegi. Sadamasse. Aga korraga lakkas mu aju töötamast ja ma reaalselt ei suutnud leida, kuhu ma sõitma pean. Ma tiirutasin siia ja sinna, edasi ja tagasi ja olin meeleheitel. Korraks tuli peaaegu, et nutt peale. “Ma tahan pappa juurde!” hakkas Ida nutma. “Usu mind, mina ka,” vastasin ma ja otsustasin lõpuks rünnata mingit suvalist ettejuhtuvat väravat. Näitas Tallink. Ma olin rahul. Jooksuga tormasime me piletit ostma ja meid võttis vastu äärmiselt ebaviisakas teenindaja. “Oled sa kindel, et sa tahad SIIT Paldiskisse saada?” küsis ta üleolevalt. Vastasin,et jah, ma tahan laeva peale saada. “See siin on Tallink!” vastas ta silmi pööritades. Ma ei saanud enam midagi aru, mu aju kärssas. Kui ma taipasin, et olen vales sadamas. 20 minutit enne check in lõppu, tuli meeleheide peale. Ma olin nutma puhkemas. “Ma ei tea, kuhu ma sõitma pean,”karjatasin ma. Vastumeelselt joonistas mees mulle kaardi ja me tormasime Idaga autosse.

GPS, mis enne oli täielikult villast ajanud, rääkis nüüd tõtt. Kui me jõudsime DFDS check in´i hüüdis see võidurõõmsalt “olete jõudnud sihtpunkti”. “F…k you!” ütlesin ma talle mõttes. 12 minutit enne check in sulgemist sõitsime me laevale.

Otseloomulikult viimase autona saime me koha kusagil kõige alumisel tekil, kus parkimiseks tuleb end õigele kohale tagurdada. Mu kärssav aju ja udused peeglid ei teinud minuga koostööd. Õigemini, ma isegi ei proovinud. Ma tõstsin käed üles ja palusin ühel autojuhil end kohale tagurdada. Arvaku, et loll blond, mul oli suva. “Ah, siin ei olegi lihtne kohale tagurdada,” vastas ta mulle, “peeglid on udused ja midagi ei näe.” Isegi kui see oli vaid lohutus, siis mulle sel hetkel see sobis.

Kajutisse jõudes puhusin ma Idale täis lubatud õhupallid, lubasin tal süüa komme ja kallasin endale glamuurselt plasttopsi rosè veini. Mulle tundus, et ma olin selle ära teeninud.

Elu on seiklus. Vähemalt minuga koos. //Life never gets boring with me.

Väljas sajas täna koeri ja kasse, guugeldades “mida teha vihmase ilmaga” sain ma vastuseks vaid tubaseid tegevusi. Ma jäin mõtlema, et räägime küll suure suuga kõik, et pole halba ilma vaid halb riietus, aga tegelikkuses istume vihmaga ikka toas ja kirume ilma. Mõeldud-tehtud. Uurisin järgi, kuhu loodusesse võiks minna, tõmbasime Idaga jalga kummikud, vihmajoped ja ajasime autole hääled sisse. Ütleme nii, et mul olid päris suured plaanid, aga kuna üks tuttav soovitas meil minna Paldiskisse, mõtlesin ma, et alustame jah kodu lähedalt.

Kõht oli hele ja nii hakkasime me esimese hooga toidukohta otsima. Kõik kohad, kuhu ma proovisin minna, olid esmaspäeval suletud ja ma ei oleks ise Paldiskini vastu pidanud, nii sai meie valikuks Laulasmaal asuv “Ott & Matilda”. Ma ise oleksin tegelikult tahtnud külastada Laulasmaal asuvat Wiccat, kuid kummikutes ja suvalistes koduriietes ei tundunud see kõige paslikum. NB! Ma tean, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, neil ON kombeks täituda.

IMG_0750.JPG

Järgmine peatus oli Laulasmaa rand. No mis tähendab, et ei ole rannailma? On ikka. Lihtsalt Eesti suvi ja rannailm tähendab seda, et tuleb õiged riided selga panna. Bikiinid jäägu soojamaareisi jaoks. Siin tuleb randa minna kummikutes. Ühtlasi tuli mul jalgupidi vette ronides meelde, et mu kummikuid on katkised. Järgmised kolm tundi veetsin ma lirtsuvate jalgadega. Ida ei näinud hoolivat sellest, et rannas päikest ei saanud võtta. Suvel rannas päevitamine ongi nii mainstream.

IMG_0769IMG_0784

Keila joa juures õnnestus meil suhteliselt ilusa päikeselise ilmaga ära käia. Ehtne Eestimaa suvi. Vabalt võib ühe päeva jooksul kogeda kõiki nelja aastaaega. Kui Laulasmaal oli sombune ja pime, siis Keila-Joal kuivatas päike vihmapiiskadest rippsilda, kohisev juga sillerdas päikese käes.  Tark inimene oleks autopagasnikusse pannud vahetusriided ja nii oleksime me saanud ka korraks päikest võtta;)

IMG_0803IMG_0835IMG_0854.JPG

Lossi juurest minema sõites oli mul kahtlane tunne, et autoga ei ole õiged lood. Vaadake, ma tunnen oma Peetrikest läbi ja läbi ning olles viimased 3 aastat sõitnud vaid pannidega, siis ma olen õppinud auto hääli kuulama. Kui auto aga tuure üles hakkas võtma, ent jõudu ei paistnud teisel enam olema, otsustasin ma Laulasmaa spaa juurde sisse keerata. Tuleb teile meelde, et ma olin Oti & Matilda asemel tegelikult Wiccat külastada? Huvitava kokkusattumusena hakkas autol jõud ära kaduma Laulasmaa vahetus läheduses. Note to self: ma pean hakkama oma soove täpsustama! Need lähevad täiega täide kogu aeg, aga mitte otse nii nagu ma oleksin soovinud.

Ma tuvastasin, et autol kas 1) lekib mootoriõli või 2) on katki mõni voolik, kust diisel välja saab. Kolmanda variandi, et lekkida võiks käigukasti õli, jätsin ma mõtlemata. Ma olen aru saanud, et käigukasti õli on neist variantidest kõige keerulisem. Nii ma siis helistasin Marekile, et uurida,mida ta soovitab teha. Me leppisime kokku, et ma ei liigu enne kui marek tuleb ja vaatab asja üle. Kell oli küll juba tööpäeva lõpp, aga teades kaua Marekil läheb koju sõiduks aega, oleksime me autos pidanud istuma nii paar tunnikest. Iseenesest oleksime me saanud muidugi ka rannas aega veeta, sest ilm oli jälle pigem ilusapoolne, mul oli tunne, et isegi päike paistis, kuid oli üks miinus… Me olime päris märjad. Keila joa juures nautisime me küll südasuve, kuid Keila-Joa lossi juures turistitasime me täielikus paduvihmas.

IMG_0885.JPG

“Lähme hotelli!” ütles Ida. Ma mõtlesin. See pidi ju ometi olema mingi märk, et me just siin ja praegu ootama pidime. Okei, mõtlesin ma. Kui mu kontol on veel alles summa X ja ma saan hotellitoa summaga Y, siis lähme. Mu kontol oli alles summa X ja hotellitoa sain ma ka summaga Y.  Ja nii, me veest tilkuvatena, mina oma katkistes teksades ja veel katkisemates kummikutes (või vastupidi) Laulasmaa spaa vastuvõttu sammusimegi. “Vaata, siis saab ujuda ka!” kilkas Ida. Ilmselgelt oli tema ootamatust peatusest rohkem kui rõõmus.

“Marek, ole siis hea ja too lisaks mootoriõlile ka meile kuivad riided ja trikood kaasa, me jääme Laulasmaale,” helistasin ma Marekile. Trikood ja kuivi ning puhtaid riideid ootades läksime me Idaga Wiccasse sööma. Me käisime Wiccas ja Laulasmaal viimati kaks-kolm aastat tagasi. Ma ei osanud aimatagi, et siin nii palju muutunud on. Wicca menüüs ei ole ma kunagi kahelnud, kuid restoran oli täieliku make overi saanud. Toidud olid sama head kui alati. Ilusad ka. Ida sõi nii isukalt, et lakkus taldriku sõna otseses mõttes tühjaks. Ja see juba tähendab midagi kui see laps isuga sööb!

“Ja nüüd ujuma!”  ei andnud Ida rahu. Ah, mis seal ikka. Lapse nimel tõmbasin ma oma pekid peitu mamma-trikoo alla ja läksime veekeskusesse. Kui te arvate, et ma ei saanud koos Idaga käia ka läbi kõik saunad (v.a puuküttega soome saun), siis te eksite. Idast on kasvanud täielik saunahunt.

No vot. Ja kuidas ma siis saaksin nüüd mossitada, et auto meile sellise (loodetavasti väikese) vimka viskas? Ise ma tahtsin vihmase ilmaga midagi põnevamat teha. Ise ma tahtsin Laulasmaa (spaa)sse minna. Havi käsul, minu soovil, siin me nüüd oleme!

//As I am working part time on summertime and Ida has kindergarten free period I thought to use today to do something fun. Something different. It has been raining cats and dogs and the weather forecast predicts the same weather at least this week, so  I suddenly felt it is too boring to sit at home and complain about the weather. We put on our wellies and raincoats and started the engine of my lovely old car. 

When passing by Laulasmaa spaa I thought it has been too long since we last were there. It is such a nice hotel, especially because of the location at the beach and the wonderful food at Wicca restaurant. But we had on totally random home clothes and wellies and it felt inappropriate to lunch in their restaurant.

Soon, I hought and me and Ida continued our trip to Keila-Joa waterfall and schloss. The weather was typical for Estonian summer – pouring rain, then sunshine, warm, then windy. We experienced everything. Our next stop was supposed to be in Paldiski, but when we again were near Laulasmaa spa I felt something is wrong with the car. I have learned to listen to voices of my cars, as last 3 years I have driven only with old broken cars. Like this one, called Peetrike. 

I called my husband and we decided that we will wait for him there. But it would take him at least 2 hours to get there – we were hungry and wet.  “Let´s go to the hotel,” Ida told me. Well, but why not, I thought and made an agreement with myself that if I still have X amount of money on my account and if the room will not cost more than amount Y, we´ll do it. Call it a sign, but here we are now, in the spa with Ida. I cannot say that I am complaining – had a wonderful dinner at Wicca (where I wanted to dine as you remember) and Ida is not complaining at all – she got to visit the spa. To my surprise and happiness, Ida has also become a fan of sauna. It was actually so cool with this unexpected sudden spa vacation for us girls, but I am thinking I have to start making my wishes more specific.

Like I want to go to Laulasmaa spa. But without car troubles.

Like I want to win 50(0) 000 euros. Tomorrow.

My wishes keep coming true, but not exactly the way I have thought;)