- Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega,
keda ma ei tunnekes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.
- Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest.
- Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega. Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple. Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…
- Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
- Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle. Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun! Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)
-
Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.
- Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.
- Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)
- Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.
-
Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega.
Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:
seiklus
14. päev: ultimate seiklus
Teoorias oli mul plaan jõuda 22 väljuvale Kappelskär laevale. Kui me planeeritust kaks tundi hiljem üles ärkasime hommikul, matsin ma mõtte tegelikult maha, sest 800+ kilomeetrit tundus siiski ühe jutiga natuke ulme läbida. Ja pealegi oli mul vaja vähemalt Malmös peatuda.
Malmöst rääkides. Nii ilus linn. Täielikult kunsti täis. Inimesed on sõbralikud. Keegi ei ajanud meid taga ega tahtnud ära vägistada. Jah, ma saan muidugi aru, et probleem on mingites linnajagudes täiesti olemas ja minu üleolev väide on ehk mõne uudise valguses kohatu, kuid ausalt see linn jättis väga sümpaatse mulje. Kunstigalerii oleks ma tahtnud tühjaks osta. Tööalaselt meenutas Malmö külastus natuke speed dating´ut, aga ega igas linnas ei saagi kohe esimese hooga hästi minna. Mul on hea meel, et Kopenhaagen “vallutatud” sai. See tähendab ju ka seda, et sinna on mul nüüd aina rohkem põhjust tagasi minna.
Ja siis hakkas kihutamine Kappelskäri suunas. Esimesed 400 kilomeetrit läksid nagu linnutiivul, eriti kuna kiirteedel on lubatud sõita 120km/h, aga sujuvalt sõidavad kõik vähemalt 130km/h. Ei mingit väsimust. Tegime Idaga ühe kiire söögipeatuse ja liikusime edasi, andsime vanaemale teada, et siiski ei ööbi tema juures, sest ma olin täiesti valmis veel järgmised 400 km sõitma. Olingi. Reis läks äpardusteta kuni me jõudsime Stockholmist välja ja ma hakkasin väsima. GPSi järgi oli veel sõita 70 km. Pimedaks läks ka. Ma TEAN, et tuleb sõita Norrtälje suunas, aga mingil põhjusel usaldasin ma pimesi GPSi, mis suunas mind mingi suvalise nimega linna suunas. “Emme, me sõitsime valesti, siin ei ole ühtegi laeva pilti enam,” ütles mu kõrval väike kaardilugeja ja ma tõotan pühalikult, et edaspidi kuulan ma ta sõna. Muidugi sõitsime me valesti, aga mis mul enam teha. GPS näitas, et oleme 5 kilomeetri pärast kohal. Ma sain aru, et midagi on valesti, sest enne Kappelskäri ei ole ühtegi sellist linnakest ja nii juhtuski, et suvalises bussipeatuses kukkus GPS lärmama “oled jõudnud sihtpunkti”. Ma oleks selle aparaadi tahtnud puruks visata, rääkimata sellest kui vihane olin ma enda peale. Mul oli kotis tühi, töötava GPSiga telefon ja laetud, mitte töötava GPSiga telefon. Viimase abinõuna laadisin ma alla Waze (aitäh, Aidi, et sa kunagi sellest rääkisid!) ja tegin GPSile restardi. Nüüd näitasin mõlemad vahemaaks sihtkohani 50+ kilomeetrit ja 44 minutit. See tähendas aga seda, et laevale olime me jõudmas nibin-nabin. Ja seda vaid eeldusel, et kumbki GPS ei valeta.
Linnake sai läbi ja edasi viis tee mööda pimedat käänulist metsateed. “Emme, ma ei taha siin metsas olla!” kurtis Ida. “Mis sa muretsed, me oleme ju autos,” lohutasin ma Idat ja mõtlesin ise samal ajal, et kus kuradi karup…s me oleme ja kas me siit välja saame. “Ma ikka ei taha siin olla,” kurtis Ida, “siin on nii pime!” Ma mõistsin ta muret, sest ma ise mõtlesin täpselt sama, aga emana ei saanud ma seda välja näidata. Me hakkasime laulma ja ma rääkisin Idale, et peame olema ettevaatlikud, sest metsa vahel võivad põdrad teistele põtradele külla minna, sest ikkagi reede õhtu. Ma sõitsin tegelikult lubatust kiiremini, aga ilmselgelt ei olnud kiiruspiirang 60km/h ilma asjata, sest just järgmisel hetkel meile teele põder tuligi. Või noh peaaegu. Ülejäänud tee sõitsin ma 50km/h pingsalt teeääri vaadates. Ma ei olnud 9 tundi sõitnud selleks, et sadama lähedal põdraga põrkuda. Ida aitas mul teeäärte üle vahti pidada. Siinkohal pean ma ütlema, et ta on tõesti müstiliselt taiplik laps. Iga kord kui ta nägi põdra-silti, ütles ta mulle, et emme, siin peame me rahulikult sõitma ja kui tuli aed, lisas ta, et nüüd võime natukene kiiremini sõita.
Te ei kujuta ette kui metsateelt välja saades nägin ma silte, mis ütlesid Norrtälje ja Kappelskär. “Emme, vaata, ongi paadi märk!” kilkas Ida rõõmust. Nüüd usaldasin ma GPSi ja silte ning meie eeldatav kohale jõudmise aeg sadamasse oli 20.34, ca pool tundi enne check in´i sulgemist. Me jõuame, lubasin ma endale. Nüüd oleks ikka nadi olnud maha jääda.
Ja me jõudsimegi. Sadamasse. Aga korraga lakkas mu aju töötamast ja ma reaalselt ei suutnud leida, kuhu ma sõitma pean. Ma tiirutasin siia ja sinna, edasi ja tagasi ja olin meeleheitel. Korraks tuli peaaegu, et nutt peale. “Ma tahan pappa juurde!” hakkas Ida nutma. “Usu mind, mina ka,” vastasin ma ja otsustasin lõpuks rünnata mingit suvalist ettejuhtuvat väravat. Näitas Tallink. Ma olin rahul. Jooksuga tormasime me piletit ostma ja meid võttis vastu äärmiselt ebaviisakas teenindaja. “Oled sa kindel, et sa tahad SIIT Paldiskisse saada?” küsis ta üleolevalt. Vastasin,et jah, ma tahan laeva peale saada. “See siin on Tallink!” vastas ta silmi pööritades. Ma ei saanud enam midagi aru, mu aju kärssas. Kui ma taipasin, et olen vales sadamas. 20 minutit enne check in lõppu, tuli meeleheide peale. Ma olin nutma puhkemas. “Ma ei tea, kuhu ma sõitma pean,”karjatasin ma. Vastumeelselt joonistas mees mulle kaardi ja me tormasime Idaga autosse.
GPS, mis enne oli täielikult villast ajanud, rääkis nüüd tõtt. Kui me jõudsime DFDS check in´i hüüdis see võidurõõmsalt “olete jõudnud sihtpunkti”. “F…k you!” ütlesin ma talle mõttes. 12 minutit enne check in sulgemist sõitsime me laevale.
Otseloomulikult viimase autona saime me koha kusagil kõige alumisel tekil, kus parkimiseks tuleb end õigele kohale tagurdada. Mu kärssav aju ja udused peeglid ei teinud minuga koostööd. Õigemini, ma isegi ei proovinud. Ma tõstsin käed üles ja palusin ühel autojuhil end kohale tagurdada. Arvaku, et loll blond, mul oli suva. “Ah, siin ei olegi lihtne kohale tagurdada,” vastas ta mulle, “peeglid on udused ja midagi ei näe.” Isegi kui see oli vaid lohutus, siis mulle sel hetkel see sobis.
Kajutisse jõudes puhusin ma Idale täis lubatud õhupallid, lubasin tal süüa komme ja kallasin endale glamuurselt plasttopsi rosè veini. Mulle tundus, et ma olin selle ära teeninud.
Elu on seiklus. Vähemalt minuga koos. //Life never gets boring with me.
Väljas sajas täna koeri ja kasse, guugeldades “mida teha vihmase ilmaga” sain ma vastuseks vaid tubaseid tegevusi. Ma jäin mõtlema, et räägime küll suure suuga kõik, et pole halba ilma vaid halb riietus, aga tegelikkuses istume vihmaga ikka toas ja kirume ilma. Mõeldud-tehtud. Uurisin järgi, kuhu loodusesse võiks minna, tõmbasime Idaga jalga kummikud, vihmajoped ja ajasime autole hääled sisse. Ütleme nii, et mul olid päris suured plaanid, aga kuna üks tuttav soovitas meil minna Paldiskisse, mõtlesin ma, et alustame jah kodu lähedalt.
Kõht oli hele ja nii hakkasime me esimese hooga toidukohta otsima. Kõik kohad, kuhu ma proovisin minna, olid esmaspäeval suletud ja ma ei oleks ise Paldiskini vastu pidanud, nii sai meie valikuks Laulasmaal asuv “Ott & Matilda”. Ma ise oleksin tegelikult tahtnud külastada Laulasmaal asuvat Wiccat, kuid kummikutes ja suvalistes koduriietes ei tundunud see kõige paslikum. NB! Ma tean, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, neil ON kombeks täituda.
Järgmine peatus oli Laulasmaa rand. No mis tähendab, et ei ole rannailma? On ikka. Lihtsalt Eesti suvi ja rannailm tähendab seda, et tuleb õiged riided selga panna. Bikiinid jäägu soojamaareisi jaoks. Siin tuleb randa minna kummikutes. Ühtlasi tuli mul jalgupidi vette ronides meelde, et mu kummikuid on katkised. Järgmised kolm tundi veetsin ma lirtsuvate jalgadega. Ida ei näinud hoolivat sellest, et rannas päikest ei saanud võtta. Suvel rannas päevitamine ongi nii mainstream.
Keila joa juures õnnestus meil suhteliselt ilusa päikeselise ilmaga ära käia. Ehtne Eestimaa suvi. Vabalt võib ühe päeva jooksul kogeda kõiki nelja aastaaega. Kui Laulasmaal oli sombune ja pime, siis Keila-Joal kuivatas päike vihmapiiskadest rippsilda, kohisev juga sillerdas päikese käes. Tark inimene oleks autopagasnikusse pannud vahetusriided ja nii oleksime me saanud ka korraks päikest võtta;)
Lossi juurest minema sõites oli mul kahtlane tunne, et autoga ei ole õiged lood. Vaadake, ma tunnen oma Peetrikest läbi ja läbi ning olles viimased 3 aastat sõitnud vaid pannidega, siis ma olen õppinud auto hääli kuulama. Kui auto aga tuure üles hakkas võtma, ent jõudu ei paistnud teisel enam olema, otsustasin ma Laulasmaa spaa juurde sisse keerata. Tuleb teile meelde, et ma olin Oti & Matilda asemel tegelikult Wiccat külastada? Huvitava kokkusattumusena hakkas autol jõud ära kaduma Laulasmaa vahetus läheduses. Note to self: ma pean hakkama oma soove täpsustama! Need lähevad täiega täide kogu aeg, aga mitte otse nii nagu ma oleksin soovinud.
Ma tuvastasin, et autol kas 1) lekib mootoriõli või 2) on katki mõni voolik, kust diisel välja saab. Kolmanda variandi, et lekkida võiks käigukasti õli, jätsin ma mõtlemata. Ma olen aru saanud, et käigukasti õli on neist variantidest kõige keerulisem. Nii ma siis helistasin Marekile, et uurida,mida ta soovitab teha. Me leppisime kokku, et ma ei liigu enne kui marek tuleb ja vaatab asja üle. Kell oli küll juba tööpäeva lõpp, aga teades kaua Marekil läheb koju sõiduks aega, oleksime me autos pidanud istuma nii paar tunnikest. Iseenesest oleksime me saanud muidugi ka rannas aega veeta, sest ilm oli jälle pigem ilusapoolne, mul oli tunne, et isegi päike paistis, kuid oli üks miinus… Me olime päris märjad. Keila joa juures nautisime me küll südasuve, kuid Keila-Joa lossi juures turistitasime me täielikus paduvihmas.
“Lähme hotelli!” ütles Ida. Ma mõtlesin. See pidi ju ometi olema mingi märk, et me just siin ja praegu ootama pidime. Okei, mõtlesin ma. Kui mu kontol on veel alles summa X ja ma saan hotellitoa summaga Y, siis lähme. Mu kontol oli alles summa X ja hotellitoa sain ma ka summaga Y. Ja nii, me veest tilkuvatena, mina oma katkistes teksades ja veel katkisemates kummikutes (või vastupidi) Laulasmaa spaa vastuvõttu sammusimegi. “Vaata, siis saab ujuda ka!” kilkas Ida. Ilmselgelt oli tema ootamatust peatusest rohkem kui rõõmus.
“Marek, ole siis hea ja too lisaks mootoriõlile ka meile kuivad riided ja trikood kaasa, me jääme Laulasmaale,” helistasin ma Marekile. Trikood ja kuivi ning puhtaid riideid ootades läksime me Idaga Wiccasse sööma. Me käisime Wiccas ja Laulasmaal viimati kaks-kolm aastat tagasi. Ma ei osanud aimatagi, et siin nii palju muutunud on. Wicca menüüs ei ole ma kunagi kahelnud, kuid restoran oli täieliku make overi saanud. Toidud olid sama head kui alati. Ilusad ka. Ida sõi nii isukalt, et lakkus taldriku sõna otseses mõttes tühjaks. Ja see juba tähendab midagi kui see laps isuga sööb!
“Ja nüüd ujuma!” ei andnud Ida rahu. Ah, mis seal ikka. Lapse nimel tõmbasin ma oma pekid peitu mamma-trikoo alla ja läksime veekeskusesse. Kui te arvate, et ma ei saanud koos Idaga käia ka läbi kõik saunad (v.a puuküttega soome saun), siis te eksite. Idast on kasvanud täielik saunahunt.
No vot. Ja kuidas ma siis saaksin nüüd mossitada, et auto meile sellise (loodetavasti väikese) vimka viskas? Ise ma tahtsin vihmase ilmaga midagi põnevamat teha. Ise ma tahtsin Laulasmaa (spaa)sse minna. Havi käsul, minu soovil, siin me nüüd oleme!
//As I am working part time on summertime and Ida has kindergarten free period I thought to use today to do something fun. Something different. It has been raining cats and dogs and the weather forecast predicts the same weather at least this week, so I suddenly felt it is too boring to sit at home and complain about the weather. We put on our wellies and raincoats and started the engine of my lovely old car.
When passing by Laulasmaa spaa I thought it has been too long since we last were there. It is such a nice hotel, especially because of the location at the beach and the wonderful food at Wicca restaurant. But we had on totally random home clothes and wellies and it felt inappropriate to lunch in their restaurant.
Soon, I hought and me and Ida continued our trip to Keila-Joa waterfall and schloss. The weather was typical for Estonian summer – pouring rain, then sunshine, warm, then windy. We experienced everything. Our next stop was supposed to be in Paldiski, but when we again were near Laulasmaa spa I felt something is wrong with the car. I have learned to listen to voices of my cars, as last 3 years I have driven only with old broken cars. Like this one, called Peetrike.
I called my husband and we decided that we will wait for him there. But it would take him at least 2 hours to get there – we were hungry and wet. “Let´s go to the hotel,” Ida told me. Well, but why not, I thought and made an agreement with myself that if I still have X amount of money on my account and if the room will not cost more than amount Y, we´ll do it. Call it a sign, but here we are now, in the spa with Ida. I cannot say that I am complaining – had a wonderful dinner at Wicca (where I wanted to dine as you remember) and Ida is not complaining at all – she got to visit the spa. To my surprise and happiness, Ida has also become a fan of sauna. It was actually so cool with this unexpected sudden spa vacation for us girls, but I am thinking I have to start making my wishes more specific.
Like I want to go to Laulasmaa spa. But without car troubles.
Like I want to win 50(0) 000 euros. Tomorrow.
My wishes keep coming true, but not exactly the way I have thought;)