Emmel on täna sünnipäev. Lausa jubileeeum. Saab 65. Ma olen alati rääkinud, et temast JA tema väljaütlemistest saaks ühe paganama hea raamatu, aga seniks kuni ma end kokku ei võta ja kõiki neid lugusid raamatuks ei köida, siis üks lugu sarjast “Emmega reisides on elu alati seiklus”. Olen ikka mõelnud, et meist oleks ühe ülihea reality saanud. Nii et emme sünnipäeva puhul viieosaline jutustus aastast 2015.
Hommikul ärkas Ida 4:45. Et me ikka jumala eest ei saaks välja puhata. Aga noh, ma isegi ei viitsi seda talle enam ette heita, see ei muuda niikuinii midagi. Nii olime me kella kuueks hommikusöögi söönud, kohvid joonud ja teinud ära köik tegevused, mida uldse annab uhes hotellitoas nii vara hommikul teha. Netti selles hotellis ei olnud, voi pigem tuli selle eest maksta 60 nok ja ma olin lihtsalt koi. Meil ei jäänud muud üle kui hakata end esimesele kohtumisele kolistama. Ma olen seda varem ka öelnud, et mul önnestub tihti “komistada” öigete inimeste otsa. Nii ka seekord. Ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see ei olegi tegelikult nii oluline, aga kohtumise lopuks oli mul olemas Lillehammeris üüripind ja elamine.
Mulle on alati olnud segadusttekitav ja harjumatu, et norrakad räägivad aastarendist voi aastapalgast, ma ei suuda seda kunagi ümber arvutada kuude löikesse. Nii ka seekord. Ma pidin esimese hooga pikali kukkuma kui kuulsin millist hinda sellise üüripinna eest taheti. Lillehammeris! Täitsa lollakas peast, mötlesin ma, Oslo kesklinnas on raudselt samad hinnad. Alles hetk hiljem sain ma aru, et tema rääkis aasta rendihinnast. Järgmisel hetkel ei suutnud me kumbki seda hinda eurodesse ümber arvutada. Minu puhul ei ole see muidugi midagi imeks pandavat, igal juhul tekkis meil tänu sellele väga hea klapp. Me istusime ja itsitasime nagu teismelised. Nüud ei olegi Lillehammeri poega tegelikult muud kui registreerida Norras ettevöte.
Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha leidmine kesklinnas just köige lihtsam ülesanne. Pool tundi kokku lepitud ajast hiljem jöudsin ma teatri trepile, emme jäi parkimiskohta otsima. Alles siis vaatasin ma telefoni ja nägin sönumit Camillalt, mis ütles, et nad on juba Ruffino restorani ees ära läinud. Küsigu ma teed Ibseni-muuseumi juurde. Ma vandusin end maapöhja ja hakkasin Ida süles tormama lossi poole. Ma ei tea, miks, aga ma olin veendunud, et Ibseni muuseum asub just sealpool. Ma küsisin teed neljalt inimeselt ja MITTE KEEGI neist ei olnud sellest muuseumist kuulnud. Kui mul poleks olnud kiire ja ma poleks närvis olnud, et me niipalju hiljaks olime jäämas, oleks ma sellest shokis olnud. Mis möttes norrakad ei tea Ibseni muuseumi? ¨Mis möttes? Igal juhul jooskin ma Ida (kes enam ei ole köige kergem!) lossi poole, lootes et ma näen kusagil Ibseni muuseumi ja Itaalia lippu, kus Britt ja Camilla juba AMMU ootasid. Emme otsis kusagil täiesti vales kohas parkimiskohta. Ja nii veider kui see ka pole, ma leidsin ISE üles restorani. Seal nad olidki. Ma ei olnud Camillat näinud nii-nii-nii ammu! See oli uskumatult tore löpp ühele pikale aga edukale päevale. Selle jätan ma rääkimata, et Ida lammutas selle imearmsa restorani laiali, määris rasvakriitidega ära valged laudlinad, ajas oma südantlöhestava nutuga (sest tal ei lubatud taldrikut maha visata) hulluks köik külastajad.Ruffino restoran on aga jälle üks selline koht, mida ma julgen soovitada. Te ei kujuta ette kui hea oli sealne tiramisu. Keele viis alla.
Ja nii meie Norra reis selleks korraks läbi saigi. Kella üheks oleksime me pidanud kodus tagasi olema. Ma arvasin, et meie seekordse reisi seiklusteks oligi see hullumeelne Ibseni muuseumi tagaajamine. Te ei kujuta ettegi, KUIDAS ma eksisin.Seiklused alles algasid.Me olime Stockholmist 300 km kaugusel. “No näed, kell üks oleme juba kodus,” arutasime me. Järgmisel hetkel tegi auto väga imelikku häält, önneks oli tee ääres just koht, kus peatuda ja me tömbasime sinna körvale.Jumal tänatud, et me seda tegime, sest auto surigi välja ja enam uuesti käima ei läinud. Me oleks nibin nabin autoga seisma jäänud keset maanteed (veidike hiljem sai ka aku tühjaks, nii et ka ohutuled enam ei töötanud), keset metsa, keset pilkast pimedust. Auto ei andnud mitte mingeid elumärke. Väljas hakkas sadama lund. Autos hakkas minema külmaks. Ma keerasin Ida paksu pleedi sisse, tömbasin meile peale minu mantli ja nii me sinna autosse istuma jäime. Kaks tundi hiljem oli autos juba päris jahe. Mu tagumik külmetas, sest ma olin lühikeses seelikus (ma ei osanud ju aimata, et me keset metsa autoga seisma jääme). Ida magas. Emme nuttis. Mina mötlesin, et ei tea, kas selles metsas ka karusid on.
“Kui siin on karusid,” küsisin ma emmelt, “kas nad siis saavad autosse sisse?” Emme arvas, et ei saa.
“Kust sa tead?” ei jätnud mina. “Sul ei ole ju karudega kogemust olnud!”
“No sellisel juhul peaksid nad hakkama kohe autot lammutama, aga ma ei usu, et karud nii targad on,” ütles emme.
Sönakuuleliku lapsena jäin ma teda uskuma, kuigi ma ei olnud selles päris kindel. Ma jäin lihtsalt lootma, et metsas ei ole karusid. Vähemalt nii tarku, kes autosse sisse oskaks tulla. Ma mötlesin, et kui me just surnuks ei külmu, siis ma koju jöudes guugeldan, kuidas nende karudega ikka on. Ja jääkarudega. Kas jääkarud äkki on targemad? Svalbardil oli jääkaru just ühe inimese ära söönud.
Auto aknad hakkasid samal ajal juba jäässe minema.
(jätkub)
Mu tagumik oli tegelikult juba täitsa külmanud, aga ega ma seda ei julgenud köva häälega öelda, sest ma ei tahtnud emmet veel rohkem nutma ajada (mingil pöhjusel ta muudkui soigus seal rooli taga, et see on tema süü ja mida köike veel).Ja no ma mötlesin, et juhul kui me nüüd peamegi seal autos öö veetma, siis suure töenäosusega läheb ju aina külmemaks, et kui ma juba praegu lödisema hakkan, siis mida ma nelja-viie tunni pärast tegema hakkan. Me olime küll rahulikud, aga ma pean tunnistama, et ega see olukord just koige lillelisem ei tundunud. Ainuke lootus, kuidas sealt minema saada, oli järgi kutsuda emme söbranna. Stockholmist. See, et ta kohale jöuaks, olekski vähemalt 4-5 tundi aega vötnud, nii pikk aeg külmas autos ei tundunud just köige toredam tegevus. Eks me mölemad muretsesime ka Ida pärast, kuidas me teame, et temal külm ei ole. Ma olin ta küll paksult teki sisse mähkinud ja hoidsin teda hästi enda ligi, aga ikka oli ju natuke hirm.
Samal ei saanud ma ikka ka karusid peast ära. Kas me ikka saame kindlad olla, et karud EI saa autosse sisse? Aga kui neid on mitu? Terve kari? Kui nad korraga ründavad? Ja kui nad on väga näljased? Me oleks neile ikka üks paras köhutäis olnud.
Emme Stockholmi söbranna oleks ilmselt kohe autosse istunud ja meie poole söitma hakanud, kuid temagi sai aru, et pisikese lapsega autos oodata on tibake keeruline. Peale pikka helistamist siia ja sinna leidis ta löpuks puksiirabi, kes oli nöus meid sealt metsa vahelt minema toimetama. Kaks ja pool tundi peale seda kui me olime seisma jäänud, hakkasimegi me löpuks puksiirautos edasi liikuma.
Me küll lootsime, et puksiirauto juht saab auto käima, kuid me unustasime ära, et ega see polnud miski eesti mees, kes igasugu asju teha oskab (etteruttavalt voin ma öelda, et järgmisel hommikul kahetsesime me VÂGA, et me olime tal palunud autot käima saada). Nii me siis söitsimegi 10 km kaugusel asuvasse teeäärsesse motelli, sest midagi muud meil enam teha ei olnud. Kogu see nali läks meile maksma 200 eurot + ööbimine 85 eurot. Me hakkasime hirmuga arvutama, et kui 10 km puksiirabi maksis 200 eurot, siis palju maksaks auto vedamine Stockholmi. Ilmselt nii palju, et keegi meist oleks pidanud enda maja maha müüma. Enda müümisest poleks ilmselgelt piisanud.
Selles imelikus motellis, kuhu me ööbima sattusime, vaadati mind küll nagu ma olekski prostituut. Seda ilmselt selle pärast, et kuigi sadas lund olin mina seelikuga. Ma vaatasin neid vastu sellise näoga, et kuulge inimesed, kui pervert ma pean olema kui ma 1,5-aastase lapse “tööle” kaasa vötaksin. Igatahes läksime me igaksjuhuks kiiruga tuppa ära peitu.
Me olime küll lootnud, et hommikuks on juhtunud ime ja auto läheb iseenesest käima, aga see seisis tuima näoga parklas ega andnud lootustki nagu hakkaks midagi muutuma. Nädalavahetusel ei olnud meil loota ka, et möni autoremonditöökoda lahti oleks. Puksiirabi me tellida ei julgenud, sest ei saa öelda, et me just rahas suplemas olime. Ega me tegelikult ei teadnudki, mida peale hakata vöi mis meist edasi saab.
Eemal parklas nägime me rekkasid seismas. “Mine igaks juhuks uuri, et äkki nad oskaksid aidata?” ütles emme. Ma läksin. Eesti numbriga autosid ei paistnud ja nii läksin ma esimeste suvaliste autode juurde uurima. Poolakád kehitasid mu jutu peale ölgu, sest nad ei saanud sõnagi aru, mida ma rääkisin. Siis tekkis ka mul esimest korda ahastus. Ka mina hakkasin nutma. Olukord ei olnud naljakas. 300 km Stockholmist eemal, katkise auto, kohvrite ja väikese lapsega. Motellist pidime me kell 12 välja minema, ega neid ei huvitanud, et me hädas olime. Oma mure.
Ja siis märkasin ma tagumises parkla nurgas Eesti numbrimärgiga rekkat. Ma tormasin sinna. “Kas te räägite eesti keeles?” küsisin ma pisarsilmil. Mehed noogutasid. Korraga ei osanud ma enam ise eesti keelt. “Meil auto sai…me söitsime tangi tühjaks,” kogelesin ma, “me ei oska midagi teha…” Enne kui ma arugi sain, oli erinevatest autodest välja tulnud kolm meest, kes kohe olid nöus mind aitama. Neil ei olnud mingi probleem meie auto enda autode juurde lükata,et seal akut laadida ja auto korda teha. “Pole probleemi, me saame auto korda!” ütlesid nad positiivselt. “Kui ta ei taha käima minna, siis me paneme ta käima!”
Ma ei suutnud meie vedamist ära imestada. Ma ei suutnud ära imestada, kui abivalmid need inimesed olid. Eestlane ju pigem parastaks sellise asja peale?
“Me ei ole eestlased,” naersid rekkajuhid, “me oleme autojuhid. Me olemegi teistsugused.”
Me olime köik lootusrikkad. Me olime kindlad, et saame auto käima ja edasi liikuda enne kui meid motellist välja visatakse. Kui kaks tundi hiljem auto siiski koostööd teha ei tahtnud hakkas mul lootus kaduma. Meestel ka. Nii juhtuski, et üks neist saadeti mulle halbu uudiseid edastama. “Te olete eilse käivitamisega auto starteri läbi pöletanud, selle autoga pole praegu enam midagi teha. Kahjuks,” ütles üks neist. “Me saaksime selle¨korda küll, aga meil ei ole nädalavahetusel kusagilt uut varuosa vötta.”
Ma ohkasin. Ja vandusin end maapöhja, et me rootsi totul olime lasnud proovida autot käima saada. KUI me ei oleks seda teinud, oleks me nüüd juba edasi liikunud. Nüüd aga istusime me keset Rootsi pärapörgut läbipölenud starteriga.
Kell hakkas kaksteist saama. Kohe taheti meid toast välja visata. Aga mida kuradit me siis nüüd peale hakkame.
“Meie oleme veel homse öhtuni siin, seniks saate te meie juures soojas olla, aga praegu vist peaks hakkama vaatma, kas siit möni buss läheb Stockholmi, et te saaksite ise koju minna,” ütlesid abivalmid autojuhid. See köik oli tore, et me oleks saanud nende juures olla, aga see polnud ju lahendus.
Meie auto said nad önneks lükata ühe ettevötte hoovi, aga mis edasi. Seiklus ei tahtnud kuidagi otsas saada. Me kutsusime järgi emme Stockholmis elava söbranna.
Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas sellest seiklusest juba natuke körini saama.
(jätkub)
Emme söbranna jöudis meile Rootsi pärapörgusse järele just hetk enne seda kui meid oleks motellist välja visatud. Mul oli selle üle nii hea meel, sest ega mul ei oleks küll olnud tahtmist kusagil bensiinijaamas kohvri otsas istuda koos lapsega ja oodata. Emme hakkas jälle nutma. Ma ei saanud aru, mis seal enam nutta. Meie olime ju päästetud! Muuhulgas ka karude käest. Ma ikka ei saanud seda karu-küsimust peast. Kas keegi oskab mind aidata? Et ma teaksin, et kui me järgmine kord keset metsa seisma jääme, kas me vöime muretseda vaid selle pärast, kuidas mitte surnuks külmuda vöi peame me ikka karude pärast ka valvel olema.
Meie olime päästetud, emme sinine Land Rover tuli aga tublidel Eesti rekkajuhtidel lükata ühe ettevötte aeda. Hea et see ka juhtus seal nii käepärast olema, sest nagu selgus tegutses selles piirkonnas palju toredaid inimesi, kes varastamisega aega surnuks löövad. Jube nadi oleks olnud kui me löpuks oleksime autole järele tulnud ja leidnud eest vaid haigutava tühjuse. Neli tundi hiljem olime me surmväsinuna löpuks ometi tagasi Stockholmis. Kokkuvöttes köigest 16 hiljem ja veidike rohkem ära külmununa ning väsinuna kui planeeritud.
“Sind ei julge enam kuhugi reisile lastagi,” ütles emme söbranna. Nad leppisid omavahel kokku, et maksimum reisiraadius, kuhu emme tohib minna, on 300km Stockholmist. “Aga ei grammigi kaugemale,sest kes see viitsib sulle kaugemale järele söita!” Emme hakkas jälle nutma. Jumala eest, kui palju üks inimene jöuab nutta. Ma tuletasin talle meelde, et me peame olema tänulikud, et karud meid ära ei söönud. ûhtlasi tuli mulle ka üks äriidee – “Ekstreemturism Üllega”. Pakkuda on erinevad paketid – tühja “tangiga”, kas diisli vöi bensiiniautoga, kas kiirteed pidi vöi tundmatuid külavaheteid, kas otse vöi ringiga, tagavararaha ja tagavarasöbrannaga vöi ilma…
Meil oli küll hea meel koju jöuda, aga seiklus ei ole ju sellegi poolest läbi.Täna hommikul algas uus vaatus – kuidas saada töökorda auto, mis asub meist 300km kaugusel, ilma et me peaksime selle eest tasumiseks maja maha müüma. Emme rootslastest naabrid tulid meile appi helistama ja uurima erinevaid vöimalusi, aga neil tuli väga hoolega silm peal hoida, et nad vale koha peal “ja” ei ütleks. Noh näiteks küsimuse peale, et kas tellime puksiirabi, mis auto Stockholmi veaks. Abivalmid naabrid olid “jah, muidugi” ütlemas, sest nad ei saanud aru, mis möttes ei ole raha selle eest maksmiseks.
“No ei ole,” laiutasime meie käsi. Nemad pööritasid silmi.
Pärastlöunaks jöudsime me nii kaugele, et köige soodsam oli Mr. Poppins auto varuosadega siia transportida. Mulle see sobis. Esimest korda elus pakkisin ma kaasa minimaalselt asju, sest me pidime juba täna kodus tagasi olema, mul on juba vaja puhtaid riideid. Ja Idal talvejopet, sest ootamatult jöudis siia talv ja me oleme nagu kaks Londoni suvitajat keset talvist Rootsit.
Hetkel on köik meie lootused Mr.Poppinsi peal. Ma loodan, et see seiklus saab homme löpuks ometi läbi. Ma päriselt enam ei viitsi seigelda.
(jätkub)
Kui me lootsime, et meie seiklus saab ometi lõpu ja täna istume me kenasti laeva, et lõpuks ometi koju sõita, siis olime me naiivsed, väga naiivsed. Ja me unustasime ära ühe pisiasja. Me oleme Rootsis. Siin ei käi asjad nagu Eestis.Me jõudsime uuesti auto juurde, saime selle kuidagi moodi lähevalasuvasse töökotta veetud ja astusime lootusrikkalt töökotta sisse. Emme naaber oli nendega telefonis rääkinud ja nii nagu mina aru sain, olid nad töökojas valmis meid kohe aitama. See oli esimene viga! Siin ei tähenda “kohe” “kohe”, vaid “siis kui võimalik”. Nii meile siis öeldigi, et meid aidatakse kohe kui võimalik, aga täna küll ei saa, sest nad on avatud vaid neljani (kell oli pool kolm!) ja homme on neil kõik ajad täis. Mingu me siis otsigu hotell.
Emme naaber, rootslane, kes meil abiks kaasas oli, tänas töömehi abivalmiduse eest ja ütles, et eks me siis jääme ootama, sest ega niimoodi kohe jah midagi teha ei saa, me ju isegi ei tea, mis autol viga. Ja siis ma tundsin esimest korda, kuidas mul vererõhk tõusis. Me olime 9876 korda seletanud, mis viga ja et hetkel on vaja starter ära vahetada. “Meil pole ju niikuinii seda kohe kusagilt võtta,” vastati mulle. Tule püha jumal appi, kisendasin ma, siis veel sisemiselt, vaikselt omaette. Meil oli starter kaasas, seda olime me ka 9876 korda seletanud.
“Nojah,täna igal juhul abi ei saa,” vastati mulle.
Emme naaber oli pahane, et miks ma juba hotelli ei otsi ja mul oli tunne, et ta tahtis koju tagasi ning tema meelest oleks me võinud sinna töökoja taha jäädagi ja siis omal käel, lapsevankri ja lapse ja kohvriga, mööda linna ringi kolistada, lootuses leida koht ööbimiseks.
Ma seletasin töömeestele uuesti, et meil oleks abi vaja paari mutri lahti keeramises, et me siis proovime ise seda vahetada. “Ei, ei saa, kell saab KOHE neli!” Töökoja juhataja ütles mulle, et kui ma täna abi tahan, siis telligu ma puksiir, vedagu auto 30km kaugusele Karlstadi ja proovigu seal õnne. Ma vihastasin end surnuks. Juhataja raputas pead, kaheksa töömeest, kes pidid tööga hõivatud olema, kuulasid pealt. “Laenake meile siis tööriistu, me proovime ise!” Ei, seda ka ei tohi “Kurat võtaks, me siis ostame need tööriistad!”ütlesin ma.
Aga mida osta? Me läksime kōik koos välja auto juurde, et tuvastada, mida vaja. Seal vihastas mu peale Marek, sest ma ei osanud seletada, et meil on vaja lehtsabapadrunmutterõhkvõtit või midagi sarnast. “Seleta siis neile, et vaid kaks mutrit on vaja lahti keerata,” pahandas Marek minuga. Kõik olid peadpidi kapoti all, mina püüdsin aru saada, mida kellele seletada.
Emme naaber soostus meile vahepeal siiski hotelli leidma, viis meie kohvri ka sinna ära. Tema oli oma heateo ära teinud ja võis koju sõita. Kogu loo tegi tegelikult traagiliseks see, et sel ajal kui Marek nägi vaeva, et mutrivõtmega starter lahti keerata, seisis toosama lehtsabapadrunmutterõhkvõti kasutult töökoja seinal, meist 10 m kaugusel, töömehed jalutasid ilma tööta ringi, sest kell oli juba kolm ja kohe oli tööpäev läbi, enam polnud mõtet midagi teha. Eestis oleks meile keegi juba ammu appi tulnud!
Varuosadepood oli lahti kella kuueni. Ma olin oma karjumisega ja lubadusega siia trepile magama jääda töökoja juhataja saanud nii kaugele, et ta lubas meil autovõtmed poodi jätta ja homse päeva jooksul auto ette võtta. “Kunagi 7 ja 16 vahel,” ütles ta. “Aga ma teen oma elu sellega paganama keeruliseks.”
Jah, tõesti, mõtlesin ma. Mulle tundus, et isegi mina saaks juba remondiga paremini hakkama kui need rootslased.
Me jätsime lõpuks võtmed poodi ja jalutasime hotelli, mis pidi olema kahe km kaugusel, aga oli vähemalt nelja kaugusel. Jälle üks rootsi eripära – kõik on neil jutu järgi lähemal kui tegelikult. Linn, kuhu me sattunud olime, meenutab mõnd õudusfilmist tuttavat linna, kuhu “vale pöörde” pärast satutakse. Hotell väärib omaette postitust. See on suur, poolenisti mahajäetud ja lagunenud, kus vägesid juhatab keeleoskamatu hiinlane ja mööda hotelli jalutab maanitäis kodutu välimusega habemik. Õudusfilmides saetakse sellistes hotellides külastajatel jalgu ja käsi küljest.Õnneks hotellituba ise on suhteliselt talutav. Kuigi radiaatoril kuivavad kellegi sokid ja trussikud.
Täna algab lõputu küünlapäev ilmselt otsast peale. Laeva peale ei jõua me kindlasti ja ma ei julge isegi mõelda, mis meid täna ees ootab.
(jätkub)
Kui me hommikul selles kummalises hotellis hommikust läksime sööma, siis hingasin ma kergendatult kui nägin laual sinki ja saia (mitte just köige rikkalikumat valikut) ja mitte kellegi küljest saetud käsi-jalgu, sest jumala ees, ma vannun, see hotell meenutas klassikalist öudusfilmi hotelli.
Kunagi suursugune ja kena hotell oli tänaseks maha jäetud ja väsinud, koridoris puhus vaid tuul ja kardinad haisesid suitsu järele, baari viiva ukse klaas oli puruks visatud. Restorani osas valitses haudvaikus. Me olime vaid kolmekesi. Ka hiinlast ega majavaimu polnud kusagil näha. Ma olin kindel, et nad jälgivad meid kusagilt maali tagant ning peavad plaani, kuna ja kuidas meid rünnata. Ma kujutasin ette, et esimesena notivad nad maha Mareki, teevad tema hakklihaks ära ja siis tulevad minu ja Ida järele. Ma pean tunnistama, et mul oli paganama hea meel kui sealt hotellist minema pääsesime.
Ma helistasin autotöökotta. Kui ma sain vastuseks, et starter on küll vahetatud, aga auto ei lähe ikka käima, hakkas see päev mulle “Löputut küünlapäeva” meenutama. See ei tahtnud kuidagi löppeda. Mehhaanikud olid juba mitu tundi autot “analüüsinud”, kuid ikka ei olnud nad suutnud viga tuvastada ega autot parandada. Ma ütlesin, mida nad veel teha vöiksid. “Jahaaa, see on küll hea möte!” ütlesid mehhaanikud ja lubasid proovida.
“Tule jumal appi,” mötlesin mina. Mina, kes ma tean autodest vaid seda, kuidas neid liikuma saada ja sedagi vaid edaspidi, mitte tagurpidi, pidin mehhaanikutele vihjeid andma, mida teha.
Lootusrikkalt pakkisime me oma kohvrid kokku ja jalutasime kaks (= Eesti möistes vähemalt neli) kilomeetrit töökoja poole.
Naiivselt lootsime me eest leida korras auto. Aga ei, loomulikult see nii polnud.
“ûtle neile, et nad kontrolliks, kas kaitsmeblokis ei ole viga!” käskis Marek. Ma vaatasin talle lolli näoga otsa. “Ma ju ei tea, kuidas see on!”
“Inglise keeles ju ikka tead!” vastas Marek nagu oleks see iseenesestmöistetav, et üks naine teab köikide varuosade nimetusi köikides keeltes.
Kuidagi said mehed siiski oma vahel ka selle asja üle kontrollitud. Ei, viga ei olnud selles.
“Nad peaksid vötma lahti selle juhtme/kaabli/toru, mis läheb kütusepumpa ja kontrollima, kas röhk on öige,” palus Marek mul neile seletada. Sama hästi oleks ta mul vöinud paluda ehitada allveelaeva. Ma ei saanud eesti keeleski aru, mida ta ütles. Ma andsin alla. Saagu mehed ise hakkama. Midagi nad omavahel vigases inglise keeles seletasid ja tuvastasid löpuks ka vea. Kütusepump oli katki. Seda polnud täna enam kusagilt saada. Ma hoidsin hinge kinni kui küsisin palju siis kogu see nali siiani maksma on läinud.
“Tjaa, tegelikult oleme me ju terve päeva tööd teinud,” arvutas juhataja ja jõudis töö maksumuseks kokku arvutada 2000 sek. Kell oli 11. Töökoda avati kell kaheksa.
Me seisime keset Rootsi pärapörgut ilma autota ja kohvritega. Emme oli küll eelmisel päeval pakkunud, et me läheks Stockholmist sinna kahe autoga, aga mina olin kindel, et saame ju auto korda. Hakka siis kahe autoga tagasi söitma. Nüüd vandusin ma end maapõhja, et selline optimist olin olnud.
Me keeldusin ka sellesse linna rohkemaks jäämast. See, et meil önnestunud eelmisel ööl elusalt pääseda, ei tähendanud ju seda, et meil ka täna vöiks sama hästi minna. Ma keeldusin hiinlase hotelli tagasi minemast. Emme oleks meile saanud järele tulla alles kella viiest. See oleks tähendanud, et me oleks selles paganama linnas pidanud passima kella üheksani.
Me otsustasime rongiga liikuda vähemalt Karlstadi 30 km kaugusel. Tsivilisatsiooni. Meie “röömuks” selgus, et rongid sel päeval ei söida. Jumal hoidku! Ma olin veendunud, et ka bussid ei söida, et see ongi mingi hiinlase ja majavaimu kaval vandenöu, et me kuidagi minema ei pääseks, peaks tagasi hotelli minema ja leppima oma saatusega saada hakklihaks.
ônneks siiski bussid söitsid. Löunaks olime me jöudud Karlstadi rongijaama.
Köik tundus minevat kenasti, isegi Stockholmi rong oli 15 minuti pärast väljumas. Ma püüdsin piletiautomaadist pileteid osta, mingil pöhjusel ei tuvastanud automaat mu kaarti.
“Kas rongist saab ka osta?” uurisn ma rongi ootavatelt inimestelt. “Jah, aga see maksab 100 krooni rohkem,” sain ma vastuseks. Meie seikluste ja kulutuste juures oli see juba köömes. Rong tegi uksed lahti viis minutit enne väljumist. “Kaks piletit Stockholmi,” ütlesin ma.
“See on väga kallis,” vastas konduktor.
“Jah, sada krooni rohkem,” ütlesin mina.
“Ei, üks pilet on tuhat krooni kallim,” vastas konduktor.
Ja siis murdusin mina esimest korda. Ma hakkasin hüsteeriliselt/paaniliselt/meeleheitlikult/ südantlöhestavalt nutma. “See ei ole vöimalik!” üürgasin ma nutta, pisarad voolasid nagu tuletörjevoolikust. “Ma ei saanud sellest kuradima automaadist osta ja nüüd ma jään rongist maha, sest mul ei ole 2000 krooni maksta piletite eest juurde.” Ma lahistasin nutta. Ma ei teagi, miks. Lihtsalt korraga vist tekkis selline abituse ja lootusetuse tunne, et pidime emmet aitama, aga ei saanud hakkama ja nüüd ei saa enam tagasi Stockholmi ka, sest ma keeldusin Grumsi kahe autoga sōitmast.
Paar minutit enne rongi väljumist tormasin ma ajalehekioskisse, palusin meeleheitlikult, nagu sõltuks sellest mu elu, et saaksin järjekorras ette ja ma sain need paganama piletid.
Kõigest kaks pool tundi hiljem olime me mugavalt Södertäljes, kust emme sõbranna meid peale võttis ja emme juurde viis. Emme oli isegi meie pesu puhtaks pesnud.
Meie jaoks oli seiklus lõppenud.
Järgmisel hommikul hakkasin ma laevapileteid broneerima. Kui igal muul ajal olid piletite hinnad umbes 68 eur, siis neljapäev ja reede olid piletid 271 eurot/aknata kajut ja 366 eurot/aknaga. “WTF!” hüüatasin ma. “Ma keeldun selle raha eest piletit ostmast!” Olete ju nõus, et see on röövimine päise pâeva ajal? Me uurisime lennukipileteid. Ühel hetkel tundus mõistlik läbi Moskva koju lennata. Hind oli lennukipiletitel odavam. Mina olin juba valmis neid pileteid tellima, et noh siis seiklus jätkuks, aga Marek arvas, et ehk selleks korraks piisab.
Korraks vaatasime me ka lennupileteid koju läbi Oslo, aga hea on, et me Oslosse ei otsustanud sōita, sest hiljem kuulsin ma uudistest, et halva ilma tõttu oli Gardemoen mitu tundi suletud. Oleks ikka olnud eriti veider kui me oleks uuesti Oslost oma seiklust alustanud:) (oma SAS boonuspunkte oleks ma saanud kasutada nii Norra kui Itaaliasse sõiduks, aga huvitaval kombel mitte Tallinnasse sõiduks. Miks nii?)
Mulle tundus, et me ei saagi enam koju. Et odavam on Rootsi elama jääda.
Mingil hetkel kui me ikka üritasime soodsamalt laevapileteid saada, hakkasid minu ja Mareki telefonid helisema. Eestis olid inimesed paanikas, et kas Marekiga ikka on kõik korras, et miski artikkel… Ma ei saanud päris täpselt aru enne kui laevas (jah, me saime lōpuks piletid 129 euroga) netti sain ja nägin Naistelehe tutvustuses lauset: “Mis juhtub hingega siis kui kallim traagiliselt hukkub? Eveliis Kund-Zujev teab.”
Alles siis saime me aru, miks paanika tekkinud oli. Meile pakkus asi nalja, aga ma saan aru, kuidas selline lause ehmatada võis. Ma kinnitan, Marek on elu ja tervise juures.
Lõputu küünlapäev hakkas läbi saama. Me oleme teel koju.
Ma ostsin igaks juhuks endale ka tabletid, mis merehaiguse vastu aitavad. Juba sadamas olid lained korralikud. Ma arvan, et saab olema loksuv reis. Aga ma lubasin endale, et peale sihukest seiklust mingit väikest lainet ma küll enam ei karda:)
Ahjaa… Kui ma homme peaks otsustama, et seiklus sai liiga kiiresti otsa, siis mul on kruiisipilet. Mul on võimalus homme tagasi sõita. Uue kütusepumbaga, et uuesti Grumsi sõita ja uuesti seiklema hakata. Aga ma vist jätan vahele…
Kuigi kui me sadamas emmega hüvasti jätsime, hakkas ta jälle nutma. No aru ma ei saa palju üks inimene jaksab nutta! Muudkui iga asja peale pill lahti. Ma võiks ju teda šokeerida ja laupäeva hommikul “tadaa” tagasi Rootsis olla. Idaga. Kes emme maja pea peale keeras ja aknad ära mökerdas, nii et emme peaaegu jälle nutma hakkas. Huvitav, kuhu on kadunud see emme, kes ütles, et saage ometi laps või kümme, mina hoian teda/neid:D
Ida kusjuures on terve selle reisi supertubli olnud, parem laps kui muidu. Auto korda saamiseks sai Marek koos onu Tarmoga veel kord Rootsi ja Grumsi sõita.




























Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:











