Viimasel ajal on palju räägitud teemal, kas laulupeol võiks kõlada ka venekeelne laul. On inimesi poolt ja on inimesi vastu. Ma olen lugenud erinevaid artikleid ja mõistan mõlema poole argumente.
Minu jaoks on laulupidu pidu. Traditsioon. Rongkäik. “Ta lendab mesipuu” poole ajal töinama hakkamine. Rahva pidu, kus üks kord aastas muutuvad eestlased üheks, ühtelaulvaks ja sõbralikuks, silmad säravad ja suu on naerul. Üks kord aastas muutub morn eestlane rõõmsaks. See on tähistamist väärt.
Lennart Meri ütles kunagi: ““Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes. Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu olete ümber lükanud. Tuhat korda südamest aitäh! Laulupeod ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad ja laulupeod meie võidud.”
Selle lause taustal saan ma aru, miks eestlastel on raske mõelda, et eesti keele ja meele peol võiks kõlada ka üks venekeelne laul, aga samas mõtlen ma, et me elame muutuvas maailmas. Eesti rahvaarvust ca 30% on venelased. Muidugi ei arva ma naiivselt, et venekeelse laulu kõlamine laulupeol paneb kõik need vene rahvusest inimesed, kes laulupeost hoolinud pole, massiliselt lauluväljakule tulema või aitab metsikult kaasa integratsioonile, aga ma ei saa ka aru, mida halba see laul teha võiks. Ajalugu ajalooks. Aga kui elada hetkes? Ja jumala pärast ei pea ju esitama “Kantaati Leninist”. Esitage Potsataja sünnipäevalaulu.
PS: Ma ei ole venelane. Minu abikaasa isa oli venelane.
Ma ei leia, et laulupeol peaks kõlama venekeelne laul, ei suuda seda mõista ka pärast teise poole argumentatsiooni lugemist. Jah, elame muutuvas maailmas, kuid selles maailmas suur osa eestlastest noori ei oska vene keelt. Niigi mõtlevad paljud noored töö/reisimise tõttu pool ajast inglise keeles. Laulupidu on koht, mille pärast tullakse koju, pannakse selga linased riided ja lauldakse kõik koos eesti keeles, koht kuhu ei kuulu ükski teine keel ja loodetavasti ei hakka ka kuuluma.
Miskipärast on see vastumeelne mõte. Ei teagi miks. Ma ei kujuta ette seda olukorda, kui seisad laulukaare all ja kõlab venekeelne laul. Kuidagi…vale.
Olen põhimõtteliselt nõus
selleks, et kuulda venekeelset muusikat, ei pea ootama laulupidu. Tere tulemast nt Haabersti üritustele või Jõhvi töömessile.
Mul on tunne, et inimesed Viimsis ja Vilajndis elavad (st elavadki) mingis teises Eestis. Terve ülejäänud Tallinnal on pigem vastupidine mure. kus saaks kuulata eestikeelseid laule, millises poes saaks suhelda eesti keeles, kust leida töömehi, kes oskavad eesti keelt. Kus asuvad spordirajad, kus inimesed suhtlevad eesti keeles?
Minu linnaosas elab eestlasi 49%. Iga pühapäev tõuseb mu vererõhk kuulates kuidas hr. Lobjakas nutab, et venelasi ahistatakse. MIND ahistatakse. Ma ei saa oma kodus, kodulinnas suhelda eesti keeles.
Mina ei taha venekeelset muusikat kuulata, kuigi aegajalt autoga soites kuulan venekeelset raadiot keelepraktika pärast:)
Aga selle ahistamise koha pealt olen sinuga nõus. Ei ahista keegi venelasi, ei ahista ka sisserändajaid (nt Skandinaavias), see ahistamise jutt ajab mind ilgelt kurjaks.
Minu vanaisa oli ka venelane. Tuli teise ilmasõja ajal võitjana kulakutemaale kolhoose looma. Surmani rääkis vene keeles, lastelastele alandus paar aktsendiga eestikeelset sõna poetama. Oli vast täitsa tore mees muidu, aga ma ei oska sel teemal kaasa rääkida – ma ei saanud temast aru.
Vanaisa polnud mul ainus tuttav venelane, eks neid ole veelgi. Ja võimalik, et mu kokkupuude nendega on olnud üheülbaline, aga olen kohanud ainult mõnda, kes proovivad sulanduda. Teised on ikka eeldanud, et kohalikud muutuksid, samas kui nemad EI PEA EGA TAHA. Osad neist omas mõttes vallutavad alles edasi. Nad ei üritagi kohaneda.
Ma leian, et laulupeol neile “oma” andmine on samaväärne sellega, et istutad lillepeenrasse agressiivse võõrliigi ja siis loodad sinisilmselt, et ei hakka see võõrliik midagi laiutama ega talulilli lämmatama. No küll hakkab, andke aega!
Eestis on neid maanurki küll, kus venekeelsus ja -meelsus laiutab. Ja nad peavad loomulikuks, et eestlane saab vene keelest aru, aga nemad ise ei pea eesti keelest aru saama. Ja see õigus tuuakse neile lausa taldrikul kätte – kui ikka kangekaelselt aru ei saa, küll see eestlane punnitab, et aru saada ja pursib lausa vägisi mälusoppidest midagi välja. Olen isegi purssinud, mis seal salata. Hale hakkab, et teine nii kinni on, et ühestki sõnast aru ei saa. Kuigi ta on sündinud siia eestikeelsele maale samamoodi nagu mina.
Pagana laulurahvas tõesti… Kõigepealt lauldakse end vabaks ja siis hakatakse end laulhaaval jälle kotti laulma.
Ja mine tea, palju ajaga neid muukeelseid laule laulupeomenüüsse ilmub. Iga suur muutus saab alguse pisitillukesest uutmisest. Äkki mõni vanaviisi asi võiks rahumeeli igand edasi olla?
Mul poleks ideoloogiliselt vene laulu vastu midagi, aga ei oska ette kujutada, kuidas seda tehniliselt teostatakse. Esiteks, kas venelastel üldse on selline koorilaulu traditsioon koolides ja külades nagu eestlastel? Olen aru saanud, et laia maailmaga võrreldes on see kooris osalemise tung eestlastele omapärane nähtus, just tulenevalt laulupeo tähtsusest. Et esimene küsimus oleks, kas üldse on inimesi, kes tuleks venekeelset laulu esitama niimoodi ühe raksuga? Ei saa ju panna eesti koori seda laulma, sest tänapäeval juba üle poolte eestlaste ei oska nepanimaju ka hästi öelda. Aga okei, võibolla on koorilaul ja muidu laul ka venelastel hästi au sees ja lauljad leiatakse ilma vaevata. Teine küsimus, et kas see vene laul ikka tabaks oma eesmärki, et rohkem venelasi laulupeost osa võtaks. Ehk et kes seda vene laulu kuulama tuleks? Lauljad ise ja ehk nende sõbrad? Hmmm, nooh, kui olete mõne koorilaulja sõber, siis kui väga teid ikka tõmbab minna kuulama tema esitlust kuskil täiesti senitundmatul seniteadmata võõral peol. Pigem nagu leiab tavainimene ka paremat tegevust. 😀