Et üdini aus olla pean ma alustama sellest, et ei ole ka mina päris puhas poiss/tüdruk. Väga tihti tuleb ette juhuseid, kus ma unustan end tööle või ei suuda lõpetada, sest olen teemas nii sees. Samas olen ma ka nö vabakutseline, et ma teengi oma tööd ilma kindla tööajata kasvõi keset ööd kui vaim peale tuleb. Näiteks täna öösel oleks ma pidanud üles tulema, sest ma ei saanud niikuinii magada. Mulle tuli üks enda arvates geniaalne idee ühe töö teostamiseks. Ma ketrasin ja ketrasin seda oma mõtetes ja läksin nii elevile, et see ei lasknud mul magada. Täna olen ma nagu puuga pähe saanud. Mul on tihti mitu projekti tules ja aega kipub ka teinekord ööpäevas väheks jääma, kuid sellegi poolest ei jää mul eraelu elamata. Reedel läheme me Idaga nädalavahetuseks Rootsi. Emale külla ja kontserdile.
Marek on ka niikuinii Roheliste Rattaretkel. Või ei, oota, ei ole ju, sest viimasel hetkel hüppas ta alt ära ja peab tööl olema. Ma tean seda teooriat, et inimesed põgenevad üldjuhul töösse mingi (eraelulise?) probleemi eest ja laias laastus olen ma sellega nõus, kuid samas ei ole ka. On mingi osa inimesi, kes lihtsalt tunnevad, et nad on asendamatud, nad oskavad oma tööd hästi, neile pakub see naudingut, nad tahavad tunnustust ega usalda teisi. Mina elan ühe sellisega koos. Ninatargad ütleks nüüd jälle süvenemata, et kui ta viimasel hetkel kokkulepitud reisist loobus, siis ju ta ikka ei taha minuga koos olla, et ju tal on minust kui naisest kõrini ja pigem on tööl. Kui te siiski süvenesite, siis te lugesite, et rattaretkele pidi ta minema sõpradega.
Ma saan väga hästi aru, et tuleb ette olukordi, kus tuleb töö valida, on olukordi, mida ei saa teisiti lahendada. Mina isegi valisin oma parima sõbranna juubeli asemel töö. Aga päris ausalt ütlen ka, et tegelikult nüüd kahetsen. See selleks. Tagasi selle töönarkomaani juurde, kellega ma koos elan. Mul ei ole midagi selle vastu, et inimene tööle pühendunud on, see on tema eripära ja tema kiiks, kuid ma ei suuda mõista, kuidas see töö niivõrd oluline on. Ma olen sel aastal edasi lükanud kaks Norra reisi, jätnud ära n+1 spaa-külastust jne, sest Marek peab tööl olema – keegi on puhkusel, keegi on lahkumisavalduse andnud, keegi ei saa üksi hakkama, kellelegi on laps haige, keegi on ise haige. Seda et ta läheb rattaretkele teadsid ta töö juures kõik juba mõnda aega. Ometi oli viimasel hetkel jälle see tema, kes OMA plaanidest loobus, sest keegi haigestus.
Marek ei haigestu, Marek ei võta vabu päevi, Marek ei ole kodus haige lapsega, Marek ei lähe töölt ära, et jõuda lapse lasteaiapidudele, Marek ei puhka. Ta on 43-aastane mees, kes EI OSKA puhata, kes pühendub sajaprotsendiliselt tööle ja keda nende iseloomujoonte pärast minu meelest ära kasutatakse. Teate, ma tean, et raha ei ole elus kõige olulisem, kuid minu arvates ei saa ta sellise pühendumuse eest isegi piisavalt tasu.
Ma püüan seda töönarkomaaniat mõista ja mitte ette heita liigset töötamist, sest samal ajal saan ma aru kui raske võib tööl olla, sest ka mina näen, kuidas minust noorem generatsioon (appi, nüüd ma kõlasin TÕESTI vanana) ei viitsi tööd teha, neil on suva, aga keegi peab ju asjad siiski ära tegema, kuid…Iga inimene peab ju vahel ka puhkama. Juhtme seinast välja tõmbama. Endale ja oma tervisele mõtlema.
Ma olen seisukohal, et asendamatuid inimesi ei ole olemas ja tegelikult ei hinda sellist panust lõpuks keegi. Küllalt on juhtumeid, kus inimesed tööl läbi põlemad ja (heal juhul vaid) tööstressiga haiguslehele jäävad ning siis asendatud saavad, sest “haigest inimesest pole ju tööl midagi kasu”. Ma olen ka seisukohal, et ennast ei saa asendamatuks teha, seda hakatakse ära kasutama, teistel on mugav ja inimene on oma loomuselt laisk – milleks teha ise kui leidub Mareki-suguseid lolle, kes kõik töö ära teevad, nii et endal jääb vaid töövilju noppida ilma suurema vaevata.
Mul on hea meel, et seekord laseb Marek üle “vaid” sõbrad ja Hiiumaa nädalavahetuse, oleks olnud kurvem kui me oleksime planeerinud romantilist nädalavahetust mõnes Toskaana veinimõisas ja praamipiletite asemel läheks nüüd raisku lennupiletid. Jah, see oli maksimaalne sarkasm olukorra absurdsuse üle. Ma ei saa tegelikult mitte midagi planeerida, sest 98% juhtudel tuleb midagi “ootamatut” ette (no näiteks jääb kellegi laps haigeks) ja Marek peab tööl olema. Ma ei tea, kuidas ja miks ta on igas ettevõttes ainus, kes sellises olukorras olemas on. Milleks siis kõik ülejäänud töötajad? Kas selline töönarkomaania on ravitav? Ma päris ausalt küsin, sest meil on augustis 10. pulma-aastapäev, ma vaikselt salaja olen otsinud soodsaid lennupileteid, et Marekile kingitus teha, kuid tundub veidi mõttetu kui ta jälle tulla ei saaks…sest noh… töö.
Kui keegi nägi selles postituses jälle seda, et meie suhe on karil ja Marek otsib võimalusi mitte minuga aega veeta, siis pean teile vist pettumuse valmistama. Kõik need 11 aastat, mis me koos oleme elanud on ta selline olnud. Kui keegi nägi siin postituses jälle seda, kuidas ma Mareki kallal vingun, siis ei, ma ei vingu, ma püüan mõista ja aru saada, kuid tunnen ka muret. Selline liigne töötamine ei saa tervislik olla.
Tõesta, et sinust nooremal generatsioonil on suva ja nad ei viitsi tööd teha!!!
Kuidas ma sulle seda tõestan? ma näen tööalaselt suhtumisest ja kuulen ümberringi, kuidas 20+ inimesed vinguvad, et nii palju on teha ja nii vähe saab palka ja see pole minu vastutus ja ma ei pea seda oskama, kella pealt visatakse pastakas nurka, kogu aeg on mingid hädad, vabandused, miks ei saa.
Muus osas olen nõus, aga mida on halba kella pealt pastaka nurka viskamises? Ma tegin ka kunagi rämedalt ületunde, olin väsinud, stressis, a ise pidasin ennast hulluks kangelaseks. Ütles keegi mulle selle eest aitäh? Sain ma palka juurde? Sain ma ametikõrgendust? Ei. Sain hoopis selle, et kui olin puhkusel, siis paluti ikka tööasju teha, sest “K. ikka teeb, alati on teinud ju”. Mingil hetkel hakkasid sõbrad ka sellele tähelepanu juhtima, et “kogu aeg oled sa tööl” ja “üldse väljas-sünnipäevadel ei käi”. Siis sain aru, et nii enam ei saa.
Vahetasin töökohta, pastakas kukub kell viis nii, et silm ka ei pilgu. Kui kellelgi on sellega mingi häda, siis ma ei leia, et see on minu probleem vaid juhi asi on inimesi juurde otsida. Ma leian, et tööandja korraldada on see, et töökoormus ja tööaeg oleksid vastavuses. Töö ajal kõrvaliste asjadega ei tegele (enne, kui keegi piuksuma hakab, et miks ma siin kommenteerin, siis praegu on puhkus) ja ma ei näe vähimatki põhjust, miks ma peaksin oma vabast ajast kaheksatunnisele tööpäevale lisaks veel töö juures aega veetma.
Jah, pastaka nurka viskamises kella pealt laias laastus ei ole midagi halba, see ongi okei ja ületunde ma ei poolda, aga on olukordi, kus mu meelest minut siia sinna ei tapa. Näiteks üks mu tuttav töötab mänguasjapoes, mis suletakse kell 19. 18:45 hakkavad ta kolleegid end kokku pakkima, et PUNKT 19:00 poest välja joosta, sest “üleTUNDIDE eest ei maksta”. Olen ise olnud selle poe ukse taga 19:00, sest hädasti oli vaja üht kindlat mänguasja, palusin, et ehk saaks, kuid müüja vastas kindlalt, et pood on juba suletud. Ei arva ma, et alati tuleb sellised kliendid vastu võtta, kuid on erandeid, kus lihtsalt inimlikust aspektist vaadatuna võiks. Sama kehtib mu meelest ka kontoritööl.
Ehee, olen ise see twenty-something ja minu töökogemused näitavad seda, et sama palju on keskealisi lohesid, kui on neid noori. Ikka kiputakse idealiseerima seda, millega rohkem samastutakse.
Üldiselt ei olnud see nüüd üldse selle postituse point, aga nagu öeldud, siis jah lohesid on igas vanuses ja igas vanuses on ka erandeid, kuid pigem torkavad mulle ka silma need, kes otse koolipingist tõustes soovivad ulme palka ja chill töökohta, sest “vapsee ei viitsiks kellelegi alluda ja kuualata, et kogu aeg keegi midagi nõuab”
Minut siia-sinna ei ole kindlasti probleem 🙂 Kui mul on a la meili kirjutamine pooleli, siis päris nii ei ole, et kell saab 17:00 ja arvuti läheb kinni ja kirjutan homme edasi. Pidasingi sellist n-ö ennastohverdavat ületundide tegemist silmas, mille tagajärjel ülejäänud elu kvaliteet langeb (pere-sõprade-hobide jaoks pole aega ega energiat jms). Mulle väga meeldib mu töö, aga ma annan siiski endale aru, et see on vaid osa mu päevast, mitte terve mu elu. Enda tutvusringkonnaski on olemas mees, kes 35-selt infarkti suri – lihtsalt töötas ennast surnuks. Ei ole ju okei.
No just. Seepärast ma mures olengi selle Mareki töösõltuvuse pärast. Ma tahaks, et ta oskaks kasvõi aegajalt puhata ja mitte alati maailma päästma tormata
Mina olen ka n.ö töönarkomaan, ma olen napilt alla 30. Siiski, toon paar näidet, kus oleme tööle võtnud 30+ inimesi ja 40+, teinud töölepingu (kontoritöö) ja nad ei ole lihtsalt viitsinud tööle tulla.
Mulle ka muidu tundus, et 20-aastased on teistsuguse suhtumisega. Samas, kui vaatasin ka 30+ ja 40+, siis nüüd olen meelt muutnud.
Olen vist korra sel samal teemal siin blogis kaasa noogutanud, et nii ta on. Ise olen nüüd 26 ja enda ümber ringi vaadates näen praeguses töökohas ja ka endises töökohas ja ka mujal nii palju minu vanuseid “lohesid”. Leidub ka loomulikult erandeid. Oli au üks samale ametikohale tulev inimene tööle võtta ja seega ka töövestlus läbi viia – üks kandidaat tuli kohale nii, et tal oli eelmine päev olnud rebaste retsimine ja ta oli sõna otseses mõttes lakku täis. Ja nii palju oli neid noori, kes kandideerisid otse koolist (esimeselt-teiselt kursuselt), ilma töökogemuseta ja tahtsid kohe 1000€ kätte saada. Jutte kuulates tahaksid kõik töötada idufirmas – saada palju palka ja mängida päev otsa nt lauatennist.
Jah, muidugi on erandeid, aga siiski on üllatavalt palju just nooremaid inimesi, kes tahaksidki “100o eurot kätte saada lauatennist mängides” endal pole ei kogemust ega midagi. Mulle on ette heidetud, et kuidas see noor siis alla 1000eurose palgaga hakkama peab saama, et mida ma targutan. Mina alustasin tööd assistendina, sain palka 3000 krooni (MITTE eurot:D) ja elasin väga hästi ära. Ma arvan, et selle nimi on prioriteedid! Ajaga tulid kogemused ja tuli ka kõrgem palk , mu meelest on see loomulik asjade käik.
Noorem generatsioon peaks hoopis tõestama, et neil on soovi tööd teha, mingu näiteks karjalauta lüpsjaks.
Ma olin ka kunagi selline. Õnneks mul tol ajal peret ei olnud ja see võimaldas isegi tööl ööbimist. Lahti sain sellest pärast 2 tõsisemat läbipõlemist (ma ei jäänud tööstressiga haiguslehele, vaid mul tekkisid päris füüsilised probleemid tervisega). Kui teine kord läbi põlesin, siis hakkasin enda mõttemaailmaga tegelema, et muuta asendamatuse tunnet. Aega võttis, aga asja sai 🙂 Täna suhtun ise ka nii, et asendamatuid inimesi pole olemas, lihtsalt mõne inimese asendamiseks läheb veidi rohkem aega ja raha (mõnikord on vaja üks inimene asendada vähemalt kahega), aga see ei olegi tähtis. See ei tähenda, et üks inimene peab ennast tapma (pikas perspektiivis võib selline ületöötamine põhjustada pöördumatuid tervisekahjustusi).
Ma arvan, et minu puhul aitas kaasa ka see, et kui ma lõpuks kokku kukkusin ja olin sunnitud koju jääma, siis nägin, et tegelikult ei läinud mu tööandja pankrotti, maailm ei kukkunud kokku.. Siis hakkasin endaga tegelema, et jõuda selleni, et pärast mõistlikku tööaega töölt ära tulles enam töö peale ei mõtle ja kui keegi midagi õhtul soovib, siis palun oodata järgmise hommikuni. Selleni jõudmine ei ole kerge ja kiire protsess, see nõuab sõltlase poolt arusaamist, et tal on probleem ja siis alles saab sellega tegelema hakata (nagu iga teisegi sõltuvusega, nt suitsetamine). Õnneks jõudsin ma ise selle arusaamiseni 30ndal eluaastal. Samas paraku minu isa, kes on üle 60, pole sellest veel aru saanud ja tal on samad probleemid, mis Marekil.
Ma olen kusjuures püüdnud sama öelda, et tööandja ei lähe pankrotti ja maailm ei kuku kokku, isegi taevas ei kuku alla kui ÜKS inimene korraks hinge tundub, kuid need jäävad vaid sõnadeks, sest nii nagu sa ütled, siis kõik algab sellest, et sõltlane peab ise aru saama et tal on probleem. Ma loodan siiralt et see juhtub enne kui tekivad mingid pöördumatud kahjustused. Isegi kui ma Marekit trenni kutsun kaasa, peale tööaega, ei saa ta tulla, sest tal on vaja tööl olla või ta on tööpäevast nii läbi et tahab vaid koju minna.
Ma nüüd jälle ei mäleta kas tegu oli Hiina või Jaapaniga, aga reaalselt on olemas selline asi nagu vangla töönarkomaanidele. Sellise koha asutas üks advokaat, kes leidis et tööst ei suudeta end välja lülitada ja tema ise oli ka vist üks sellistest. Igatahes minnakse just sinna, antakse ära kõik segavad ja mittevajalikud asjad nagu vanglas, minnakse oma pisikesse tuppa mis neile antakse lisaks magamismatile, keeratakse mõneks ajaks uks lukku ja seega välja ei saa, hommikul aetakse heliseva rahuliku muusika saatel üles, saad veidi süüa, hiljem lastakse aeda jalutama ja pärast siis jälle oma ruumi tagasi. Sisuliselt nagu vangla, aga puhkamise ja iseendaga olemise eesmärgil. Üks töönarkomaanist mees läks vabatahtlikult sinna kolmeks päevaks ja tundis end pärast seda paremini. Kahjuks dokumentaalfilmi nimi meelde ei tule, aga usun et kes tahab, see leiab ja saab ka sinna kohta minna. 😀
Aga kui läheksite ca kuuks ajaks välismaale nt suvepuhkust veetma, siis ta füüsiliselt ei hakka ju tagasi tulema kui kedagi asendada on vaja ja ehk selle ajaga õpib ta puhkust nautima ja ta silmad avanevad, et puhkamine on täiesti normaalne elu osa. On ütlemine, et töö ei saa kunagi otsa aga elu saab. Ehk et kas ta oleks õnnelik kunagi elule tagasi vaadates ja mõeldes, kui palju ta tööd tegi või milliseid kauneid mälestusi ta koos oma perega lõi.
Ta ei lähegi nii kauaks, sest ei saa töö pärast. Ses mõttes, et mul pole mõtet isegi planeerida selliseid puhkusi. Sain hädavaevu ta N-E Norra kaasa aasta alguses ja ka vaid juhul kui ta KINDLASTI teisipäeval koosolekule jõuab
Mul tekkis hoopis küsimus, et kas ta ei karda, et ta on niimoodi ühel päeval sõpradest ilma? Mina sellist inimest ilmselt enam kaasa ei kutsuks…
See on hea point…Aga ma ei tea, kas ta nii oskab mõelda, sest noh ta reaalselt paneb töö alati kõige esimeseks:)
Esiteks:
noored on hukas 😀 Kõlab nagu vana inimese targutus. Olen 31, asutuse juht ja meeleheitel. Noored on ülisuurte nõudmistega. Nemad ütlevad, millal nad SAAVAD tööle tulla (meil graafiku alusel töötamine), suure osa ajast istuvad telefonis, palgasoovid on ebareaalsed ja tööviljakus madal. Eelistan iga kell pensionäre, sest kohusetunne on neil paigas, tööaeg on TÖÖ TEGEMISE AEG ja FB ei ole elu.
Teiseks:
mõistan su muret Mareki pärast. Seda ei saa väljastpoolt kahjuks kuidagi eriti mõjutada.
Kui töönarkomaania vastu retsepti leiad, siis jaga. Kannatan isegi selle all (kuigi ise all kolmekümnene). Mul ka see asendamatuse kompleks. Ei aita ka see, kui mu ülemus mind noomib ja ära saadab – teen kurja häält ta peale ja töötan edasi. Teisest küljest olen pidevalt väsinud ja kergesti ärrituv, sest tunnen, et pean (st “pean”) kogu aeg tööl olema. Raskeks teeb ka asja see, et töötan väikeses ettevõttes koos imearmsate inimestega, kes on minu vastu ülihoolivad ehk siis tekib tunne, no kuidas ikka ma julgen endale vaba aega võtta. Ei ole küll minu äri, aga sama häst võiks ka olla…
Töönarkomaania on jumala suur probleem, mõistan su muret. Arvatakse, et kui sellist inimest tabab esimene tervislik pauk a la infarkt vms, et siis tuleb mõistus pähe. Paraku alati ei aita ka see. Mu emal oli selline ülemus, kes oli nö enda meelest asendamatu, suure asutuse juht, aga tegi pisiasjadeni kõik ise, ei puhanud üldse. Lõpuks põdes raskes staadiumis haigust ja viimase võimaluseni oli ikka tööl. Kuni lõpuks haiglasse viidi ja sinna suri. Muidugi lisasid temale stressi ka suured pereprobleemid, sa rõhutad, et teil neid ei ole. Aga äkki (ja tõesti see on puht oletus, sest mina teid ei tunne rohkem kui blogi põhjal) ta ei tunne ennast kodus piisavalt tähtsana? Tundub, et sina oled teie pere nö staar ja tema rohkem taustamängija. See postitus, mis sa mõni nädal tagasi Marekist kirjutasid oli ka selline, et tema toetab sind ja teeb sinu heaks seda, teist ja kolmandat, on sinu kalju, sinu fänn jne. Ma loodan, et postituse kontekst ja sõnavalik lihtsalt olid sellised, aga kas sina seda kõike ka tema jaoks oled? Võibolla ta leiab kodus puuduvat tunnustust töölt?
Või äkki tal on hirm oma tööst ilma jääda? Neljakümnendates pole Eestis ju väga lihtne uut ja tasuvat töökohta leida? Üritab ennast nö asendamatuks teha?
Aga jah. Kellegi teise heaks, puhtalt palgatöötajana end lolliks rabada tundub veits, khm, lühinägelik. Ohverdada iseenda ja lähedaste heaolu selleks, et kellegi teise rahakotti täita. Olla nö another brick in the wall. Küsi, kui ta hakkaks homme surema ja oma elu üle järele mõtleks, oleks ta õnnelik, et ou jees, oli see vast elu, küll sai ikka tööd rabatud. Surijate kahetsus nr 1 on see, et ei veedetud piisavalt aega koos lähedastega. Mõelgu palun sellele.
Mis tööd ta siis teeb, et isegi nädalavahetusel peab pukis olema? 😮