Ma tean, et minu blogis mõjuvad sellised “omg, olen nii õnnelik”- postitused imalalt ja ilmselt ootamatult, kui mitte öelda, et mõne kommenteerija jaoks alati ka võltsilt, sest ma olen ju nii kibestunud ja kade (vana)mutt, aga mis sa ikka teed kui mõnikord tuleb selline imal tunne peale ja peab seda teistega jagama. Küll ma tasakaaluks leian varsti midagi või kedagi, kelle kallal vinguda.

Tegelikult aga sai asi alguse sellest, et ma vestlesin ühe tuttavaga. Tal on depressioon, kuid ta ise eitab seda. Ma püüdsin talle nõu anda, et ärgu keskendugu vaid probleemidele ja ärgu mõelgu üle, vaid keskendugu pisiasjadele, mis rõõmu toovad. No näiteks, ma unistan ka Lexusest (ma ei tea, miks mulle just Lexus meeldib), aga te ei kujuta ette kui õnnelikuks mind tegi oma 17 aastat vana Peetrikese rooli istumine ja teadmine, et ta (hetkel) sõidab. Ja et ta on automaatkastiga. Uuuuh, nii hea tunne oli ISE OMA autoga sõita. Vahet ei ole, et ta ei ole Lexus. Ja see kehtib iga asja kohta. No okei, kui ma unistan ka Reet Ausi pluusist, siis H&M ei kära, aga saate mõttest ju aru.

#happiness vol 1 – mu Peetrike tuli remondist tagasi

Sama klišeelikult kõlab ilmselt ka see, et mulle tegi täna täiega rõõmu Idalt saadud emadepäevakaart. Enne last arvasin ma, et no kes see suudab rõõmu tunda mingitest mõttetutest kaartidest ja makaronidest ehetest, käia lasteaiapidudel ja teeselda, et seal on tore. Mis muutub kui sa saad emaks? Mõttetu kaart muutub kõige ilusamaks kunstiteoseks, joogikõrtest kaelakee panen ma homme “Ilumessile” kaela, lasteaia kontsert oli nii armas (jah, ka võõrad väikesed lapsed olid armsad) ning mitte miski ei suuda üle lüüa lauset “Emme, ma korjasin sulle lilli!”. Klassikud ütlevad, et on raske olla masenduses kui sul on õhupall, mina ütlen, et on raske olla masenduses kui sul on laps.

Mu meelest on see nii imearmas kaart, et pange vaim valmis, ma kavatsen seda pidevalt jagama hakata siin Ja Marekile saan ma rõõmu valmistada sellega, et tal on jälle üks pilt vaja seina monteerida. 

See väike pihk täis imelisi kevadlilli. No kas on midagi rohkem vaja õnneks? 

Mõnikord on õnn muidugi peidus ka veidike teistes asjades, asjades, mis ei ole lihtsalt nunnud, vaid asjades, mis upitavad minu enesehinnagut. Jah, selleks on pesu. Ma sain kotitäie BonBon Lingerie pesu ja omg! kui pesusse saaks armuda, siis ma armuks oma uude Nude Sunshine bralette rinnahoidjasse. Lemmikuks jääb mulle siiski üks must rinnahoidja. Kui ma oleks kümme kilo õhem, siis ma oleks ammu selle blogi oma pesupiltidega üle ujutanud, aga teil veab, et ma olen ülekaaluline ja ei hakka siin paljasporgandama.

See pesukomplekt on seljas lihtsalt nii seksikas, et…no lihtsalt ongi. Seksikas. Punkt.

Ma ei tea, kas minus on peidus mingi kapi-taimetoitlane, kuid aina enam leian ma end katsetamas taimetoitude kallal. Ei saa öelda, et ma ei feiliks oma katsetustega, aga samas on ka neid kordi, kus kõik tuleb välja nii nagu peab. Nagu see karulaugu pesto, mida me Idaga tegime. #happinessvol5noh

Miks ometi karulauku ei saa aastaringselt? 

Mida ma selle postitusega öelda tahan? Alati on võimalik oma eluga rahul olla ja alati on võimalik kurta. See mu tuttav, kellele ma postituse alguses vihjasin, on nii negatiivne, et isegi mind, maailma kõige negatiivsemat inimest eksju, ajab ta negatiivsus hulluks. Ma püüan ta silmi avada, et kõik ei ole kadunud ja vaid “Lexus” ei ole edukuse, õnne ja rahulolu mõõdupuu.

PS: Ärge muretsege, minu blogis läheb see positiivne lainetus mööda, küll ma (võib olla juba homme) vingun ja halan ja kadetsen uuesti. Seniks peace!