õnn

Mis on õnn?

/ Eveliis / 9 Comments

„Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult hiljuti. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!

Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus. 

Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)! 

Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas! 

Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et…

Nii vastasin ma küsimusele,mis on õnn, üheksa aastat tagasi. Kui minult täna küsida, mis on õnn, siis vastaks ma, et vana Range Rover, mille ma remondist kätte sain. Ta on vana ja väsinud, aga täiega cool. Nagu mina. Ilmselt me sellepärast nii hästi klapimegi. Ta on mu hingesugulane. Vaadake ise, me matchime ju täiega. Vanad, aga coolid!

30264718_1703037226401481_959075912412823552_n.jpg

Aga kui tulla veel tagasi tolle üheksa aasta taguse, natuke piinliku, teksti juurde, siis laias laastus ei ole midagi muutunud – töötu, ülekaaluline ja koleda soenguga. Ikka need samad probleemid. Ja tegelikult ka samad rõõmud. Issand jumal, kui klišeelikult see kõlab, aga õnn on tõesti vaid tunne, sada pisiasja meie ümber.

Ma käisin täna ühel kohtumisel. Poolteist aastat olen ma saanud eitavaid vastuseid, täna sain jaatava vastuse. Ma keeldusin alla andmast, sest ma usun täiega sellesse, mida teen. Kui ma ise ei usuks, siis kes veel peaks uskuma? See kohtumine tegi mind nii õnnelikuks. Mingi töö ja ootamine on end ära tasunud (sry, et ma mõistukõne ajan, aga enne kui lepingud on allkirjastatud ei taha ma rohkem avaldada. Ebausk;) Väike asi, aga tegi mind õnnelikuks. Ja siis Roveri kätte saamine. Mu kontole jäi 0,68 eurot, aga mul on täiesti ükskõik. Ma saan ise liikuda. Ma ei sõltu kellestki. Ma ei pea arvestama kellegagi. Isssssand, kui õnnelikuks see mind teeb.

Täitsa pekkis, aga pisiasjad ON tegelikult need, mis meid õnnelikuks teevad.

TGIF. XOXO.

Ei läinud hulluks ega ole purjus, olen lihtsalt korraks õnnelik.

Meile tegelikult meeldib kui teistel halvasti läheb?

/ Eveliis / 11 Comments

Lugesin artikleid selle kohta, kuidas Ronn Mossi kontsert jättis inimesed külmaks ja esineja pidi laulma pooltühjale saalile ning ma pean tunnistama, et MIND (vana küünikut) häiris nende artiklite alatoon.

“Ronn Moss viibis laval kaks tundi ja 20 minutit. Kõrva järgi hinnates kulus sellest ligikaudu pool publikule enda elust, põhimõtetest ja karjäärist rääkides. Vähemalt paarkümmend minutit kogunes kitarride häälestamisele ja umbes 50 minutit igihaljatele klassikutele ehk Simon and Garfunkeli, ZZ Topi, The Everley Brothersi, Badfingeri ja Robbie Williamsi kaveritele. Üks neiu viis lavale raamatulaadse toote, teine neiu viis SUURE lillekimbu. Lillekimbu viinud neiu oli jõuliselt meigitud, kandis väga kõrgeid kontsi ja kandis silmapaistvate embleemidega Armani teksasid. Laulja ja fänn vahetasid õhusuudlusi.” (Õhtuleht)

Ma saan aru, et ajakirjanik teeb oma tööd ja kui aus olla, siis ma ei saa üldse aru, miks Ridge Forrester peaks Nordea kontserdimaja täis müüma, aga mulle tundus, et kohe mõnuga treiti üks halvustav artikkel teise otsa. Vaadake, kui pekki see kontsert läks! Vaadake pilte! Vaadake videosid! Mulle jäi see arusaamatuks, kuni ma hakkasin mõtlema oma blogisse tulnud kommentaaride peale. Meile meeldib tegelikult kui teistel halvasti läheb.

Mõnda aega tagasi rääkisin ma ühe tuttavaga, kes tunnistas, et ta ei oska teiste õnne üle siirast rõõmu tunda. “Mind jätab täiesti külmaks kui kellelgi hästi läheb,” ütles ta, “ma ei oska inimestega koos rõõmustada.” Ma hakkasin mõtlema, kas mina oskan Nii ja naa. Muidugi tunnen ma kerget kadedust kui keegi teostab mõne minu salajase unistuse, aga samas tunnen ma tõepoolest rõõmu kui inimestel hästi läheb. On erandeid, aga suures pildis rõõmustan ma küll ka teiste rõõmude üle. See sama tuttav nentis, et teda teeb palju rõõmsamaks see, kui mõnel inimesel, kes talle ei meeldi, halvasti läheb.

Mingil määral tundus mulle, et ta esindas selle väljaütlemisega päris suurt osa inimestest. Tegin ma selle Diibiga valesid otsuseid, mis ma tegin, neid muuta ei saa, aga inimesed ei elanud kaasa Moepühapäevadele või teistele õnnestumistele, rõõmsaks muutusid inimesed siis kui asi pekki läks. Lugesin kommentaare, kuidas see oligi paras minusugusele inimesele ja ma olin selle ära teeninud. Isegi mu tookord veel sõbranna (oh, mind passiiv-agressiivset värdjat jälle, eksju) ütles, et ahh nüüd ma võingi sulle öelda, et ma ei tahtnud sinna tulla, sest mul ei olnud seal midagi süüa. Ma nägin paljude silmis kahjurõõmu, seda suurimat rõõmu, mis saab olla.

Ka hiljem on nii Perekoolis kui siin samas jäänud mulle silma kommentaarid stiilis “kui millegi ilusaga ei saa lugejad võita, siis tuleb kellestki sitasti kirjutada”. Seda olen ma juba rääkinud, et ma ei planeeri oma blogi ette, ma ei mõtle ette, millest täna või homme kirjutada, küll aga pean ma nõustuma nende kommenteerijatega, kes on öelnud, et aga vaadake, kedagi ei huvita kui ta lilledest ja liblikatest kirjutab, keegi ei kommenteeri nö ilusaid postitusi. Asi ei ole tegelikult minus. Asi ongi selles, et inimesi ei huvita ilusad asjad, inimesi ei huvita kui kellelgi hästi läheb, inimesed kommenteerivad siis kui midagi neid ärritab. Inimestele meeldib lugeda uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kellelgi kehvasti läheb. Ja kui see on inimene, kes on ka ebasümpaatne (nagu mina), siis on see eriline rõõm. Meile meeldib teiste ebaedu.

Seepärast ka Ronn Mossi kontserdist nii palju artikleid kirjutati.

#happiness

/ Eveliis / 6 Comments

Ma tean, et minu blogis mõjuvad sellised “omg, olen nii õnnelik”- postitused imalalt ja ilmselt ootamatult, kui mitte öelda, et mõne kommenteerija jaoks alati ka võltsilt, sest ma olen ju nii kibestunud ja kade (vana)mutt, aga mis sa ikka teed kui mõnikord tuleb selline imal tunne peale ja peab seda teistega jagama. Küll ma tasakaaluks leian varsti midagi või kedagi, kelle kallal vinguda.

Tegelikult aga sai asi alguse sellest, et ma vestlesin ühe tuttavaga. Tal on depressioon, kuid ta ise eitab seda. Ma püüdsin talle nõu anda, et ärgu keskendugu vaid probleemidele ja ärgu mõelgu üle, vaid keskendugu pisiasjadele, mis rõõmu toovad. No näiteks, ma unistan ka Lexusest (ma ei tea, miks mulle just Lexus meeldib), aga te ei kujuta ette kui õnnelikuks mind tegi oma 17 aastat vana Peetrikese rooli istumine ja teadmine, et ta (hetkel) sõidab. Ja et ta on automaatkastiga. Uuuuh, nii hea tunne oli ISE OMA autoga sõita. Vahet ei ole, et ta ei ole Lexus. Ja see kehtib iga asja kohta. No okei, kui ma unistan ka Reet Ausi pluusist, siis H&M ei kära, aga saate mõttest ju aru.

18403645_1887575728126292_5881798047661915645_n.jpg

#happiness vol 1 – mu Peetrike tuli remondist tagasi

Sama klišeelikult kõlab ilmselt ka see, et mulle tegi täna täiega rõõmu Idalt saadud emadepäevakaart. Enne last arvasin ma, et no kes see suudab rõõmu tunda mingitest mõttetutest kaartidest ja makaronidest ehetest, käia lasteaiapidudel ja teeselda, et seal on tore. Mis muutub kui sa saad emaks? Mõttetu kaart muutub kõige ilusamaks kunstiteoseks, joogikõrtest kaelakee panen ma homme “Ilumessile” kaela, lasteaia kontsert oli nii armas (jah, ka võõrad väikesed lapsed olid armsad) ning mitte miski ei suuda üle lüüa lauset “Emme, ma korjasin sulle lilli!”. Klassikud ütlevad, et on raske olla masenduses kui sul on õhupall, mina ütlen, et on raske olla masenduses kui sul on laps.

18470671_1388041897901017_867667342_n

Mu meelest on see nii imearmas kaart, et pange vaim valmis, ma kavatsen seda pidevalt jagama hakata siin Ja Marekile saan ma rõõmu valmistada sellega, et tal on jälle üks pilt vaja seina monteerida. 

18278131_1884477835102748_4561259521453389256_o.jpg

See väike pihk täis imelisi kevadlilli. No kas on midagi rohkem vaja õnneks? 

Mõnikord on õnn muidugi peidus ka veidike teistes asjades, asjades, mis ei ole lihtsalt nunnud, vaid asjades, mis upitavad minu enesehinnagut. Jah, selleks on pesu. Ma sain kotitäie BonBon Lingerie pesu ja omg! kui pesusse saaks armuda, siis ma armuks oma uude Nude Sunshine bralette rinnahoidjasse. Lemmikuks jääb mulle siiski üks must rinnahoidja. Kui ma oleks kümme kilo õhem, siis ma oleks ammu selle blogi oma pesupiltidega üle ujutanud, aga teil veab, et ma olen ülekaaluline ja ei hakka siin paljasporgandama.

18447854_1388045537900653_914871527_n.jpg

See pesukomplekt on seljas lihtsalt nii seksikas, et…no lihtsalt ongi. Seksikas. Punkt.

Ma ei tea, kas minus on peidus mingi kapi-taimetoitlane, kuid aina enam leian ma end katsetamas taimetoitude kallal. Ei saa öelda, et ma ei feiliks oma katsetustega, aga samas on ka neid kordi, kus kõik tuleb välja nii nagu peab. Nagu see karulaugu pesto, mida me Idaga tegime. #happinessvol5noh

18403301_1886675058216359_3147945348916431825_n

Miks ometi karulauku ei saa aastaringselt? 

Mida ma selle postitusega öelda tahan? Alati on võimalik oma eluga rahul olla ja alati on võimalik kurta. See mu tuttav, kellele ma postituse alguses vihjasin, on nii negatiivne, et isegi mind, maailma kõige negatiivsemat inimest eksju, ajab ta negatiivsus hulluks. Ma püüan ta silmi avada, et kõik ei ole kadunud ja vaid “Lexus” ei ole edukuse, õnne ja rahulolu mõõdupuu.

PS: Ärge muretsege, minu blogis läheb see positiivne lainetus mööda, küll ma (võib olla juba homme) vingun ja halan ja kadetsen uuesti. Seniks peace!

Raha on oluline. Punkt.

/ Eveliis / 13 Comments

Manjana  kirjutas rahast. Ma olen temaga nõus. Ebapärlikarp  kirjutas rahast . Ma olen temaga nõus.

Kuidas?

Minu sissetulek kukkus eelmisel aastaga kolm korda. Ma sain teada, et see ei olnudki maailma lõpp. Maailmalõpp oli see, et erinevad kohustused olid seotud kolm korda suurema sissetulekuga. Ei pea matemaatiline geenius olema, et saada aru, mis see kukkumine endaga kaasa tõi.

Aga jätame selle “kukkumise ja õppimise” klišee kõrvale.  Oletame, et ühel ilusal päeval lõpeb see “finantshädaorg” otsa. Ma olen tõepoolest saanud aru, et raha ei ole oluline. On nii palju muud, millele ei saa hinnasilti külge panna ja mis rõõmu pakuvad ning mida nautida tuleb. Need pisiasjad. Vaadake või meie muinasjutulist Norra kodu. Ajutine ja mitte meie oma, aga ei peagi olema, oluline on see, et me oleme saanud sellise võimaluse kogeda midagi sõnaseletamatut. Teate kui palju väikesi (tasuta) õnnehetki meie igas päevas on, selliseid, mida me isegi tähele ei pane? Toon näite. Lähete autoga ostukeskusesse, parkla on pilgeni autosid täis, te otsite vaba kohta ja ei leia, kuid siis täpselt õigel hetkel sõidab üks auto ära ja te saate ideaalse parkimiskoha. Olete te kunagi mõelnud selle peale, kui õnnelikuks selline pisiasi korraks teeb? Ma arvan, et teadlikult pole me selle peale mõelnud, eksju? Meie päevad on selliseid hetki täis ja kui need kokku lugeda, siis isegi üks paha päev saab hoopis teise jume.

IMG_7545

Suguvõsa kokkutulek, kus maailma eri paikades elavad inimesed kokku tulevad, võib olla üks pisike õnnehetk argipäeva. Aga kuidas need maailma eri paigus elavad inimesed kohale jõudsid? Nad ostsid lennupiletid. Raha eest. 


IMG_7544

Soome. Norra. Inglismaa.Austraalia. Ja keegi hoolitses toidu ja jookide eest. Me ei küttinud grillvorsti ja šašlõkki, liha selleks tuli turult. Kook oli ise küpsetatud, aga keegi ei kloppinud “nigadi-nagadi koorekest”, et võid ja vahukoort saada. Vein tuli poeriiulilt. Raha eest.

Ma olen mingil määral ka nõus, et inimesed, kes pingutavad VAID raha nimel on kurjad ja õnnetud inimesed. Ma olen selliseid inimesi kohanud. Nendel jääb elu elamata, sest..vaadake, isegi kui neil on KÕIK asjad olemas, siis nad ei tarbi/kasuta neid, sest need on NII kallid ja nendega võib midagi juhtuda.*

Teiselt poolt arvan ma, et rahaga kaasneb siiski vabadus ja rahulolu, mida ei ole inimesel, kel raha kunagi ei ole. Ehk siis kui sa ikka kogu aeg pead mõtlema, kuidas elekter saaks makstud, söök lauale, lapsele talvejalanõud, siis muutud ikka kurjaks küll. Teed ja teed, aga ei venita välja. Mulle meeldib selline film nagu “Karu süda” – jõukas mees loobub kõigest ja leiab metsas elades enda tegeliku mina ja õnne. Me ju ei kujutaks päriselus sellist stsenaariumi ette, et me kõik koliks metsa elama, loobuks maisest varast, elatuks korilusest, kannaks ühtesid ja samu pükse terve sajandi, magaks mättal, peseks end vihmavees ja nii edasi ja nii edasi. Vahelduseks oleks selline ekstreemsus ehk  huvitav, aga kui elustiil…Prrr! Ma ei pea end halvaks inimeseks, sest mulle meeldib teatud luksus. (Soe) vesi, elekter, voodi, toit, mida ei pea ise küttima ja nülgima.

IMG_7518

Mind teevad alati õnnelikuks lilled. Ma ei tea, mis värk nende lilledega on. Aga mu jaoks ei ole maailmas kunagi liiga palju lilli. 

Mul võivad küll olla fantastilised sõbrad ning minu elutoa aknast avanevad maalilised vaated, kuid nendega arveid ei maksa. Arvete mitte maksmine = võlad = stress. On ütlus, et “see, kes ütleb, et raha eest ei saa õnne osta, on vales poes ostelnud”, mina ütlen, et see, kes ütleb “rahata olek ei tee õnnetuks, ei ole kitsikust tundnud” või sipelnud kohustuses ja võlgades. Isegi kui see inimene suudab nautida asju, mida saab tasuta, siis tahes tahtmata pressib peale see osa, kus raha on oluline ka pisiasjadeks. Sõida rattaga looduses = sul on ratast vaja = selleks on raha vaja; küpseta kooki = sul on vaja pärmi/šokolaadi/rosinaid = sul on vaja raha, maksa elektriarve = sul on vaja raha, maksa ära lasteaiamaks = sul on vaja raha, maksa ära kodulaen = kui ei maksa, läheb sundmüüki = sa saad võlgades ehk vabaks = jääd koduta = stress. Inimene, kes selliste muredega peab päevast päeva tegelema ei saa olla täielikult õnnelik ja vaba.

Lisaks sellele meeldib mulle lugeda raamatuid, käia kinos, teatris, kontsertidel, reisimas. Ilma rahata seda endale lubada ei saa. Muidugi saab ise ka kino teha, aga kaua sa ikka viitsid. Ma arvan, et inimesed, kes kunagi ei käi teatris, reisimas, muuseumis jäävad paljust ilma, nende maailmapilt on piiratud ja nad ei näe värve (jätsin parasiitväljendi kasutamata) musta ja valge vahel.

Ilma rahata seda ei saa. Ma oleks õnnetu kui ei saaks endale selliseid asju lubada. Ma pole aasta aega ühelgi kontserdil käinud. See teeb mind nukraks. Seega raha on vajalik. Raha teeb õnnelikuks. Punkt.

Nüüd hoopis teine teema on KUI palju ja MILLE jaoks raha vaja on. Ma olen alati öelnud, et töö peab olema vahend elamiseks, mitte elu töötamiseks. Irooniline minu suust, kes end kuni senini on suuresti läbi töö identifitseerinud ja ei rõõmusta millegi üle rohkem kui näeb, et pikka aega pingutamine hakkab vilja kandma, aga ma olen õppinud leidma tasakaalu selle vahel, milleks raha vaja on ja milleks teda absoluutselt vaja pole.

Me tahame liiga palju ASJU. Ja vot ASJU meile vaja ei ole. Vähemalt nii palju kui me arvame. Muidugi ka selles väites on juba vastuolu. Viimati sain ma teada, et asjad, mis jäid restorani, on inimesed MULLE tagasi ostnud. Tuttav saatis mulle pildi kolmest vaasist, mis ta minu jaoks oli ostnud. “Aga toda raamatut ma ei leidnud,” kirjutas ta. Kolm päeva hiljem kirjutas õde mulle, et keegi tema tuttav oli TALLE selle raamatu tagasi ostnud. Need asjad tegid mind rõõmsaks. Asjad teevad meid ka rõõmsaks. Ma ei hakkaks ju nutma kui keegi mulle uue Fjällräveni kingiks? Uue duššikabiini/vanni? Uue saunaahju? uued tossud? Uue lõhna? Ikka oleks rõõmus. Kas need oleks eluks hädavalikud? Ei, ja nende saamine ei ole eesmärk omaette, kuid…saate aru küll. Mingi seos asjade ja õnne vahel siiski on.

IMG_5078

Ma sain kingituseks vanaaegse serviisi ja hõbedased salvrätihoidjad.  Need tegid mind rõõmsaks. Õnnelikuks. Tol hetkel tundus, et õnn on just nende taldrikute kaugusel. 

 Raha ei tee õnnelikuks, aga õnnetuks ta ka ei tee. Piisavalt on raha vaja. Kui on liiga palju, on teistsugused mured. Kui liiga vähe, on ka mured. Aga mis on piisav? Mina oleksin rahul kui mu sissetulek oleks kuus 2500eurot. Ulme? Ma ei tea. Ma töötan selle nimel. Aga mitte rohkem kui vaja. Sest muidu jääb elu elamata. Ma ei taha kunagi vaadata oma elule tagasi ja näha, et olen vaid tööd teinud. Ma tahan mälestusi. Ma tahan Idaga Lilleputthammerisse minna. Selleks on raha vaja.

Mu meelest aga on kurb lihtsalt see, et inimesed kipuvadki tööst ja asjadest ja rahast valesti aru saama. On okei tööd rabada. On okei endale osta asju. On okei olla jõukas. On okei, millegi poole püüelda. Aga EI OLE okei kogu aeg vastata “ma ei saa, ma pean tööd tegema, mul on tähtaeg kukil.” Nii läheb elu mööda. Halvimal juhul kaasnevad stress ja haigused.  Mul on ka hetkel VÄGA palju tööd teha, vana mina oleks öö otsa üleval olnud ja vaid tööle keskendunud. Aga mul on ka perekond ja kodu. Oluline on leida tasakaal. Me vaatasime eile “Jääaeg 4”, sõitsime rattaga 12 km ja täna hommikul ärkasin ma puhanuna ning asusin tööd tegema. Ma oleks võinud Idale öelda “Emme, ei saa praegu, ära sega, mul on vaja tööd teha”. See oleks minu arvates vale.

592d7-img_0296

Mul ei ole Eestis ratast. See teeb mind õnnetuks

*Ma tunnen muidugi ka inimesi, kes justkui töötavad 24/7 ja kelle pangakontod on rahast lõhki, kuid nad on kõige soojemad ja siiramad inimesed, keda ma tunnen. Samuti oskavad nad elu nautida.