Ma olen nüüd jälle mõnda aega liigelnud hommikustes ja õhtustes Tallinna ummikutes. Uskumatu, kui palju närvilisi inimesi on teedel liikumas. Eile hommikul sõitsin maanteel seitse kilomeetrit lubatud kiirusest niigi kiiremini kui minu taha ilmus auto, kes hakkas mulle tulesid vilgutama, et ma eest ära kobiks. Mine teise ritta ja sõida mööda. Kui ei julge, siis tiksu minu selja taga, aga ära vilguta oma tulesid. Oleks ma siis aeglaselt sõitnud või tõesti jalus olnud.
Õhtul oli mul Luite teelt vaja keerata Järvevana teele. Kella viie paiku on seal tõeline ummik. Mina ei ole süüdi, et kõrvaltteelt on vaja sinna ühte ritta vahele sõita, selline on liikluskorraldus seal. Kui te arvate, et mind kohe vahele lasti, siis te eksite. Ma ei saa aru, liiklus tiksub niikuinii teosammul ja kas tõesti arvavad need juhid, et võidavad jubedalt kui üht-kaht autot vahele ei lase? Samamoodi täna hommikul vaatasin ma üht minu ees ühest reast teise siksivat Wolksvagenit. Jube närviline naisterahvas oli roolis. Terve Vabaka lasi niimoodi autode vahel. Ma olin täiesti kindel, et ühel hetkel sõidan ma tast lihtsalt mööda, püsides ühes ja samas reas terve tee. Täpselt nii ka läks. Milleks selline hommikune tõmblemine? Kui ummik ärritab või oled hiljaks jäämas, tule kodust varem välja.
Igasugu signaalitajatest ei hakka ma rääkimagi. Ja nendest, kes näevad, et põleb juba punane tuli, kuid nad ikka sõidavad ristmikule välja, pannes niimoodi liikluse teises suunas kinni. Tehke silmad lahti ja jälgige ümbrust. Te ju näete kui ei mahu edasi ja jääte ette!
Jõulude ajal sattusin ma kesklinnas liiklusummikusse ja üllatus-üllatus mu auto otsustas just siis katki minna. Mul oli kiiremas korras vaja kuhugi tanklasse sõita, sest vastasel juhul oleks ma keset üht ristmikku liikluse seisma pannud. Ja te ju kujutate ette, kui närvilised on inimesed jõulude ajal. Ma panin sisse ohutuled ja tegin ühe keelatud liigutuse ehk siis sõitsin vastassuunas ühest autorivist mööda. Loomulikult ei lasknud mind keegi vahele, sest noh maastur (mis sest et sada aastat vana) ja blond naine (mis sest et sada aastat vana). Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui julmalt vahele trügida. Üks autojuht tuli välja, vaata et tahtis mulle vastu lõugu virutada ja kukkus karjuma. Ma vastasin talle rahulikult, et mu auto on katki ja kui ta tahab. et see siinsamas tema auto ees välja sureb ning ma liikluse kinni panen, siis ärgu lasku mind vahele. SIIS ta vabandas ja ütles, et ei teadnud, et selline probleem.
No vot. Liiklus ja liiklejad on nii närvilised. Milleks? Uskuge mind, see kaks minutit, mis te võidate, ei ole väärt närvide kulu. Rahulik sõit on palju mõnusam. Kuulad raadiot, mõtled omi mõtteid. Ei mingit stressi.
Õnneks on siiski ka palju väga viisakaid juhte. Ma ise püüan ka üks neist olla.
Seoses selle “kui juhid, siis juhi” kampaaniaga on palju räägitud sellest, et ka handsfree peaks olema keelatud, sest see hajutab ka juhi mõtteid. Minu küsimus on, et kas siis autos tuleks tulevikus vaid haudvaikuses sõita? Et ei mingit jutustamist kaasreisijaga ega mingit raadio kuulamist ka? Kampaania ise on väga kiiduväärt, kuid üle võlli ei tasu ka asju keerata. Onju.
Mina mõtlen kampaaniast samamoodi. Et mismõttes handsfree ka ära keelata? Kui mu kõrval istuvad autos inimesed, räägin ju nendega samamoodi juttu. Seni kuni silmad püsivad teel, ei tohiks küll probleemi olla.
Üks päev toidupoe parklast välja sõites sõitis mulle vastu mingi mees, kes näppis pöördel parasjagu telefoni ja iseenesest keeras auto end täpselt keset teed, ma vastu liikumas. Kui mees silmad tõstis ja nägi, mis toimub, tegi vist küll pool kilo vedelat püksi, sest nägu oli väga ehmunud ja kohe keeras rooli ka järsult paremale. Ma talle signaali ei andnud, aga loodetavasti oli see õppetunniks, et telefoni näppimine tõesti on ohtlik, ka väiksel kiirusel.
Aga Tallinnas läheb liiklus kõige ajuvabamaks hoopis laupäeval-pühapäeval. Kiirustamist ei ole, aga lahti on pääsenud väga ajuvaba käitumisega juhid.
Õnneks ma laupäeval-pühapäeval väga Tallinas ei liigu, kuid olen Tartus sattunud nädalavahetusel linnas sõitma ja no siis mõtlen ka, et kust need inimesed, kes üldse sõita ei oska, välja on tulnud.
Täpselt minu mõtted täna hommikul, kui minust korduvalt mööda kihutati, kuigi sõitsin niigi lubatust veidi kiiremini. Aga lisaksin su mõttekäigule, et autoroolis mõtlemine tuleks ka ilmtingimata ära keelata. No vähemalt minusugustel hajameelsetel 😀
No jah, see on küll tõsi, et hajameelsed, sh ka mina, ei tohiks autoroolis mõtelda:D
Sellel on tegelikult teaduslik alus – kui ma lõputööd kirjutasin, siis sattusin peale ka auto juhtimise ja multitaskinguga tehtud uurimustele. Handsfree segab auto juhtimist sama palju, kui telefon kõrva ääres rääkimine. Muusika ja kõrvalreisjaga jutustamine aga ei sega. Ilmselt on muusika puhul põhjuseks see, et seda ei pea teadlikult pingutusega kuulama ega vastama, vaid see on nö taustaks. Kõrvalseisja aga ka ise mingil määral näeb teed ja nt on tasa, kui on keerulisem koht või juhib ise tähelepanu, kui lehm teele hüppab. Kui tahad, võin oma bakatöö allikatest selle uuringu välja otsida.
Ja, muidugi võid otsida, oleks täiesti huvitav lugeda
Minu meelest on Vabakal kõige valusam see, et sõidetakse punasega üle kõnnitee, et jumala eest mingit vahet autoderivisse sisse ei jääks. Oleme lapsega seal korduvalt peaaegu alla jäänud ja ega autoga oma tänavasse keerates parem lugu ei ole. Ometi jalakäijatel roheline ja peaks nagu saama, aga ikka vaata, et keegi külje pealt sisse ei sõida. Kah korduvalt kogetud. Noorem käib lasteaias teisel pool Vabakat, nii et tuleb seda ületamist ikka ette 😀
Jap, seda näen ka pidevalt. Üldiselt ma püüan Vabakat vältida, sest mulle tundub, et mööda seda sõidavadki kõige närvilisemad juhid:D
Ma ei tea, kas sa ise ka autojuht oled, aga mulle tuli autokoolis näiteks üllatuseks, et nii mõnelgi kohal pöördel ongi nii jalakäijal kui autojuhil roheline tuli, nii et jah, mõlemad peavad silmad lahti hoidma siiski. Autojuht küll teab seda, et ei tohi hooga minna nendel pööretel, aga ikkagi.. 🙁
Mina olen märganud, et selline kibe-hapu-mõru-tige olek on põimunud kõigega. See on üldse teema, millele olen pikemalt jäänud mõtisklema.
Palusin kunagi fb-s, oma valla grupis, et inimesed järgiksid seatud kiirusepiiranguid (50 alas sõideti 90-ga), sest üldjuhul on see piirang asja eest sinna pandud ning meie juhtumis jooksid seal lapsed ringi. Vastukseks sain, et a la seadused, reeglid ja piirangud on nõrkadele, andku ma enda reg number, et teavad minust hoiduda, kui hirmsast pidurist. Endalegi üllatuseks olid kõlavalt hääles ka pereema, paar vanemat naisterahvast ning muidugi need kõvad isased, kelle arvates naised ei oska sõita ja kogu probleem olengi hoopis mina ja kui nemad peavad jõudma x kellajaks Tallinnasse ja neile meeldib hommikuti magada, siis vot nemad sõidavadki 90-ga, võivad ka sajaga sõita!
Õõvastav, kui vähe jagub inimestel empaatiat, kui suutmatud on nad astuma teise kingadesse, kui väikese panusega üritatakse siit elust läbi libiseda. Kogu see teema ju haakub tegelikult selle sinu eelmise teemaga ja veel mõne teise blogija teemade ja seal olevate kommentaaridega.
Mina lähen uimerdajate peale närvi, täiega. Mitte siis, kui 50-alal sõidetakse 50-ga, aga siis kui seda tehakse 40-ga. Viimasel ajal olen taolisi juhte nii palju kohanud. Ma ei saa neist lihtsalt aru, miks nad seda teevad, see rikub kogu liiklusvoogu. Tavaliselt on sellise auto roolis vanamees või ninapidi aknas naine. Olen ise naine ja ei suuda vahest ära imestada, kui halvasti võivad naised sõita – kui ei ole piisavalt enesekindlus, siis ei tohiks lihtsalt rooli minna. Või siis peaks lihtsalt oma oskusi lihvima ja enesekindlust treenima. Tean 50-aastaseid naisi, kes on sõitnud 20 aastat ja ikka pole saavutanud sõidukindlust. Mul tekib hirm mõeldes sellele, kuidas need ebakindlad juhid peaksid ohuolukordades käituma.
Selliseid uimerdajaid kohtab eriti Tartus. Tæiesti hullumeelne KUI aeglaselt seal linnas sõidetakse. Just et 40-45ga. Me alati naerame, et Tartu autod kihutavad Tallinn-Tartu maanteel ja nagu Tartusse üle mingi müstilise piiri jõuavad hakkavad uimama:D
Sinu jutus on vastuolu. Kui aeglane sõit… “ärritab või oled hiljaks jäämas, tule kodust varem välja.”
Tere!
Tartu on ikka väiksem linn ka, kus igasugused närvitsejad, tuledega vilgutajad puuduvad. Ütleksin, et Tartule omane atmosfäär valitseb ka liikluses, mis on igati sõbralikum ja turvalisem kui Tallinnas 🙂 Jah, 40-45ga sõitjaid kohtab, kuid siiski ikka harva 🙂
Olen nõus, et uimerdajad on kohati ohtlikumad kui kiiremini sõitjad (ma ei õigusta mitte mingil juhul lubatust kiiremini sõitmist! – igaks juhuks mainin :)), sest need närvihaiged liikluses hakkavadki tigude pärast ohtlikke manöövreid tegema ja sabas tuledega vilgutama. Sellest läheb (aga ei pruugi) uimerdaja veel rohkem ähmi täis minna ja mis edasi juhtub… kes seda teab.
Pöial üles “sada aastat vana” huumorinurgakese peale! 😀
Mina ükskord algaja juhina sõitsin närvilise liikluskäitumise ja kiirustamise ühistööna mahakandmisele vastutulija auto…Teine inimene ei teinud midagi valesti, aga minu auto istme ja rooli vahel istus minu nahas üks sitaratas. Õnneks ei saanud keegi vigastada, ka jäi praktiliselt terveks minu automürakas, aga kahju oli siiski suur. Rikkusin ära ka võõra pere puhkuseplaanid, autole lisaks.
Oi, kuidas see mind õpetas! Kasvatas kolm paari silmi juurde ja muutis mind viisakaks liiklejaks. Olemuselt olen autojuhina endiselt närvihaige, vihastan mõttes nii paarutajate kui ka igujate peale, aga ennast sunnin sõitma nii kuis peab. Ei taha enam sellist kogemust, mitte ei taha.
See ongi põhjud miks ma Tallinnas ei suuda sõita ise.
Oi aga tule Põlva, siin on kesklinnas piirang 40 ja mingid sõidavad alati 30ga või veeeeeel aeglasemalt 😁.
Huvitav fenomen on veel pensionipaevadega ja kolmapäevase turupäevaga. Siis on siis kuhjaga inimesi, kes ei oska parkida ja vot see on närvidele käiv.