Juba aastaid kuulan ma hommikul autoga sõites Vikerraadio hommikuprogrammi. Nii ka täna hommikul. Mulle meeldib see “igav vanainimeste” raadio, sest seal ei ole üleliigset müra ja lärmi. Ma ei ole väga hommikuinimene ja hommikuti ajab mind ilgelt närvi loll loba. Natuke teemast kõrvale, aga eile õhtul koju sõites kuulasin ma Rahva oma kaitset R2-st. Ma sain Mart Juurest täiesti aru kui ta ütles, et ilgelt nõme, et see konkreetne saade on hommikul ette lindistatud, et siis teda ajavad kõik asjad närvi, et hoopis teine asi on saadet teha otse ja õhtul, siis tunduvad paljud asjad hoopis meeldivamana. Ma olen samasugune. Seepärast ma armastangi hommikuti Vikerraadiot. Armastaks veel natuke rohkem kui Taavi Libe alles oleks, aga no tuleb leppida, et elame muutuvas maailmas. Kuulamata ikka ei jäta.
Täna hommikul räägiti kahest teemast, mis mind kõnetasid ja kohe tundsin, et pean ka oma arvamust avaldama. Esimene neist oli autoeksami-turism. Ehk siis levib trend, et inimene elab näiteks Tallinnas ja käib siin autokoolis, aga eksami sooritamiseks läheb mõnda väiksemasse linna, sest seal on eksami sooritamine lihtsam. Arusaadav tegelikult. Aga nõme ikka. Ma mõtlen, et okei kui seda tehakse põhjusel, et ei taha pikalt järjekorras oodata, saan aru, et eksamiaegu ei ole suuremates linnades varnast võtta, aga eks selle turismi eesmärk on ikka lihtsamini load taskusse saada. Mu meelest on see nii jabur. Ses mõttes, et okei, saan eksami tehtud ilma valgusfooride ja ringristmiketa, aga kammoon, kui igapäevaselt peab siiski sõitma suuremas linnas, siis kui suur on tõenäosus, et liikluses ebakindel juht mingil hetkel nii endale kui teistele ohtlikuks muutub. Ma mõtlen, et inimesed võiksid natuke oma ajusid kasutada kui juhilube teevad, sest no kõige olulisem ei ole see, et load käes, vaid see, et ka sõita oskaks.
Kusjuures veel üks asi.
Kuigi ma ise sõidan ja eelistan iga kell sõita automaatkäigukastiga autoga, siis minu arvates peaks eksami sooritama siiski manuaalkäigukastiga. Miks ma nii arvan? Lühidalt öeldes arvan ma, et automaatkäigukastiga oskab sõita ka treenitud ahv, aga liikluses oleks parem kui ei oleks treenitud ahvid sõitmas, vaid inimesed, kes suudavad autoroolis ka mõelda. Mõelge nüüd ise – automaatload, väikelinnas tehtud eksam, pähe tuubitud vastused. Kui palju see inimene tegelikult autot juhtida oskab ja liikluses hakkama saada?
Teine teema, mis mind hommikuprogrammis kõnetas, oli läbipõlemine (“>link). Töös ja pereelus. Ma tean, mis on tööelus läbipõlemine. See on tegelikult hirmus kogemus, aga millegi pärast ei taha eestlased ikka veel aru saada, et ei võida see, kes saab teise ees uhkustada, et teeb nädalas 100 tundi tööd ja pole aastaid puhanud. Me ei luba endale “molutamist”, sest äkki keegi läheb selle ajaga kuhugi eest ära. Jõaub kaugemale? Aga kuhu? Lähemale mõnele terviserikkele või läbipõlemisele. On see seda väärt tõesti? Kas te teadsite, et inimestel lausa soovitatakse võtta “molutamisetund”? Ma tean, et eestlastele on kombeks öelda, et issand mul on nii kiire ja sain alles kell üheksa kontorist ära ja üldse ei jõua midagi, aga teate miks ei jõua. Ei jõuagi selle pärast, et me ei luba endale “molutamist”. Jajaa, ma tean inimesi, kes väidavad, et nemad teevad kaheksa tundi järjest tööd ja ei tegele üldse kõrvaliste asjadega. Huvitav, kas nad ise ka usuvad seda ja elavad mingis eluvales või on see mingi poos – äkki mind ei hinnata piisavalt kui ma kogu aeg ei räägi kui palju mul teha on ja kui vähe on aega. Ma tean ettevõtteid, kus töötajad nimelt saadavad meile hilistel õhtutundidel, sest nii jääb neist mulje, et nad teevadki rohkem tööd ja on rohkem pühendunud. Ma ei mõista seda. Võimalik, et ma olen liiga kaua elanud ja kokku puutunud Skandinaaviaga, et minu jaoks on oluline “hygge”. Kvaliteetaeg oma pere ja sõpradega, oma hobidega, mitte pidev töötamine. Ja see ei tähenda sugugi, et ma oleks laisk või looder, ma lihtsalt ei näe vajadust teeselda. Pühapäeva öösel ei saanud ma enne poolt kolme varahommikul magama, sest mul olid ühed kliendid saabumas hilise lennukiga ja ma tahtsin teada, kas nad jõudsid kokku lepitud transpordiga ilma sekeldusteta hotelli, kas check in oli okei, et kui midagi on, siis ma ei vasta unise häälega, et oot, mis, ma magasin, ei saa aru… Kui on vaja teha tööd ka öösel, siis ma teen seda, aga mitte reeglina ja näitamiseks. Ma töötasin kunagi ühes ettevõttes, kus oli kohustuslik Skype´is olemas olla 08- 22 ja tunni aja jooksul vastata. Kuna ettevõtte omanik oli ööinimene, siis tihti alustas ta vestlusi keskööl ja hiljem ning hinnatud olid need töötajad, kes kell kolm öösel temaga kaasa vestlesid. Mina olin üks neist kell-kolm-öösel-Skype-inimestest. Kuni enam ei jaksanud. Mis te arvate, kas mu töömaine langes ja korraga olin ma töötaja, kes ei panusta piisavalt? Muidugi.
Miks me sellest tobedast suhtumisest juba üle ei saa.
Perest läbipõlemine tundus aga võrreldes tööga veelgi hullem. Tööga on tegelikult lihtne. Valid uue töö, lähed puhkusele, aga uut peret ju ei vali või puhkust nagu ka ei võta? Või noh…võid ju valida uue pere, aga see ei tohiks olla mu meelest esimene moodus oma läbipõlemist ravida. Perest puhkusele minek ei tohiks olla häbiasi. Minu jaoks näiteks on täiesti loomulik, et ma vajan aegajalt aega vaid ka iseendale. Ilma süümepiinadeta naudin seda kui ma olen täiesti üksinda kodus või spaas või jumala eest kasvõi tööreisil. Ometigi on palju inimesi, kes seda teha ei julge ja tulemuseks on depressioon ning läbipõlemine. Muide, välja tuli ka see, et tulemuseks võib olla ka suitsiid ning kui naistel ei mahu see isegi top15, siis meeste puhul on läbipõlemisest tingitud suitsiid lausa viiendal kohal. Ma mõistan seda. Naised räägivad, mehed elavad sissepoole. Üsna tihti ei võeta kodusest elust tingitud läbipõlemist tõsiselt ja arvatakse, et sellega saab kenasti ise toime tulla. Tegelikkuses aga on sellisel juhul tihti vaja ka ravimite abi. Minu läbipõlemine oli tingitud paljude asjade kokkulangevusest. Ilmselt oli seal osake ka kodust läbipõlemist, sest spetsialisti poole pöördusin ma alles siis kui kodus lained üle pea käisid. Mul oli hea psühholoog ning mulle määrati antidepressandid ja ma sain oma august välja. Te ei kujuta ilmselt ettegi kui sügav see auk oli, kust ma välja pidin ronima.
Ma tarvitan antidepressante nüüd juba üle kolme aasta. Tänu sellele kogemusele oskan ma ksujuures rohkem hinnata nii ennast kui ka oma aega. Veel kolm-neli aastat tagasi defineerisin ma end vaid läbi töö. Tänaseks olen ma aru saanud, et töö on vaid osake minu elust. Sinna kuulub ka nii palju muud.
Vot seepärast mulle meeldibki Vikerraadiot kuulata, et seal räägitakse päriselt asjalikel ja huvitavatel teemadel, mis mind kaasa mõtlema panevad. Seda ei saa öelda SkyPlus´i kohta.
