Sain eile kokku ühe sõbrannaga, sadasin talle kontorisse sisse lõuna ajal ja kutsusin sööma. Polnud teda ammu näinud. Ta tuli, me veetsime mõnusalt aega, lobisesime maast ja ilmast ning ühel hetkel ütles ta, et noh nii igaks juhuks, et ma teda kusagile sisse ei check´iks, siis ta mees ei tea, et ta lõunal on. Mu esimene reaktsioon oli WTF? Esiteks, mis ta mees üldse asjasse puutus? Mina ei helistanud Marekile, et kuule tead, ma tahaks nüüd Pillega minna lõunatama, kas sa lubad. Teine reaktsioon oli muidugi kerge solvumine, et mis sel mehel minu vastu on, et ta naine ei või minuga lõunale minna. Ei, asi ei olnud üldse minus, vaid tööajas. Kui mees saab teada, et naine päeval töölt ära käib, tuleb neil tüli ja naine ei viitsi lihtsalt selgitada ja tülitseda, nii ta varjab oma käimisi. See selgitab nii mõndagi. Kunagi tuli see sõbranna minuga Tartusse kaasa ja kui ta mees siis helistas, oli naine ka paanikas, et appikene, ma ei saa vastu võtta, ta saab teada, et ma olen Tallinnas. Ma ei pööranud tookord sellele suuremat tähelepanu, ma mõtlesin, et ta pingutab lihtsalt üle.
Niisiis häirib meest, et naine oma ajast oma töö juurest ära käib. Olgu öeldud, et see sel sõbrannal on oma ettevõte ja ma olen talle juba ammu öelnud, et ta töötab liiga palju, et see ei ole tervislik. Ma tean teda 20 aastat, tunnen läbi ja läbi, ma näen, et kõik tema haigused on alguse saanud stressist (ja ebatervest suhtest), ma olen püüdnud sellest temaga ka rääkida, kuid ta tõrgub ja siis olen ma mõelnud, et pole ju tegelikult minu asi ka. Kurb on lihtsalt kui ta 45-aastaselt korraga ärkab ja avastab, et elu on mööda läinud. Ja miks ei tohi naine kusagil töö ajast käia? Ettevõte käive on liiga vähe kasvanud. Kõigest mõned protsendid. Tuleb rohkem tööd teha. Kui mu sõbranna mulle seda rääkis, tekkis mul uus WTF moment. Kas sa ise ka usud seda, mida sa hetkel mulle räägid või saad sa aru, et see ei ole normaalne, küsisin ma. Ta noogutas nukralt ja ütles, et midagi pole teha. Ma oleks talle võinud tuua palju vastuväiteid, et palju on teha, aga ei hakanud. Koju sõites mõtlesin selle peale lihtsalt. Võib olla olen mina loll ja selline suhtumine ongi normaalne? Raha ja töö kõige olulisem?
Ärge saage minust valesti aru, jutt, et raha ei ole oluline, on puhas möga. Minu meelest on ka täiesti okei raha ja sissetuleku nimel tööd teha. Mulle endale meeldib ka tööd teha, aga ma keeldun elamast vaid selleks, et käia tööl. Ausalt! Mul oli veebruarikuus liiga palju erinevaid projekte käsil. Ei, mitte sellepärast, et ma saaksin öelda, vaadake, mille kõigega ma hakkama saan kodu ja pere kõrvalt arvelt. Ei, mitte sellepärast, et tunda end olulise ja tähtsana. Ei, mitte sellepärast, et osta rohkem asju. Mul on eesmärk. Ma tahan igasugu laenudest ja inkassodest ja võlgadest paari aastaga lahti saada. Ja ma olen nõus selle nimel ka tööd tegema ning vaeva nägema. Kui ma aga ikkagi öösiti tööd tegin, hommikul nagu puuga pähe olin saanud ning nägin välja nagu ärajoonud parm, mõtlesin ma ümber. Ma ei saa end lõhki rebida. Ma tahan ka elada. Ma tahan kokku saada sõbrannadega, ma tahan võta vaba päeva, ma tahan lihtsalt minna jalutama, kohvikusse, vedeleda diivanil. Ma ei taha elada vaid nii, et mul on dollarimärgid silmade ees. Märtsist jätsin ma endale alles kaks projekti, kolmandat pean ma pigem hobiks kui tööks ja sisse toob see mulle ka vaid kommiraha, kuid meeldib mulle, paneb silma särama ja on minu teetassike. Nii ka need teised kaks.
Mul hakkas oma sõbrannast eile nii kahju. Ma tean, et ta ei ole õnnelik. Ma näen ta kurbust. Kuid ma ei saa mitte midagi teha. Vähemalt seni, kuni ta silmad pärani kinni ise ringi käib.
Mina astusin vabatahtlikult ühte organisatsiooni ja sattusin peaaegu vabatahtlikult ühe suure projektiga tegelema, mis on võtnud mult kõik vaba aja ja pärast dollareid ei too. Õppetund kogu eluks ja saab väga intensiivselt ületöötamisest teada. Täna otsustasin võtta natuke oma aega, koristada, pesta pesu, õmmelda, sest see toob mulle reaalselt kasu, aga tean, et homme on jälle jama, et midagi tähtsat tegemata. Ühesõnaga see on jälle teema, mida kogevad paljud, aga kusagil valjusti öelda ei tohi, et sa teed liiga palju tööd ja tahaks vahel puhata ja mängida ka.
Kõva häälega peab ütlema seda, et niiiiii palju on teha;)
Selleks, et aru saada, et tuleb elada ka, tuleb mõnikord roppumoodi tööd teha. Kontrollivatel inimestel on ikka mingi muu probleem ka minu arust, sellel mehel ehk armukadedus vms.
Mina jällegi tunnen, et tahaks roppumoodi tööd teha küll, aga mida ei leia, on töö ise 🙂
Muidugi tuleb ka tööd teha, ilma polegi mõeldav, kui just ei taha niisama kuidagi hakkama saada, aga mu meelest ei ole okei VAID töötada. Muidugi olen ma nõus ka sellega, et kontrollivate inimeste probleem on hoopis kusagil mujal
See jutt sõbranna mehest on nagu õpikust maha kirjutatud jutt vägivaldse mehe kohta. See mees on täiesti kindlalt armukade kui ta naine teda niivõrd kardab. Pole kindel, et ta ka peksa ei saa, lisaks vaimsele vägivallale. Ilmselt ei julge sõbranna sulle öelda, et asi ei ole tööajas, vaid selles, et mees arvab, et tal on armuke. Või mees lihtsalt tahab, et naisel poleks ühtegi sõpra, siis on tal lihtsam tal peas istuda, kui sõbranna kellelegi kurta ei saa. Pole kindel, et sõbrants su küsimise peale ka tõde räägiks, sest ta kardab ka sulle tõde rääkida, kuna mees on teda lobisemise eest ähvardanud jne. Ta ei ela silmaklappidega vaid ta kardab.
Olen sinuga tegelikult nõus, aga mida siis sellisel juhul teha. Pigistada silm kinni? Sest sõbranna sõnul ju probleemi pole. Käia talle ajudele? Elada oma elu?
sõber peaks aitama, aga spetsialisti abi oleks ka vaja. sa saad teda sinna suunata, ilma et ta peaks sulle täpselt kõike rääkima. ilmselt peaks ta psühholoogi juurde minema, abi saama, siin äkki: http://www.naistekeskus.ee
kui ta on kurb, siis sa saad talle ju soovitada, et mingu psühholoogi juurde.
aga põhimõtteliselt aitab vägivaldse mehe puhul ainult temast võimalikult kaugele ära minemine.
Kui sa küsid, mis teha, siis mitte midagi ei saa teha. Ma olen täiesti veendunud, et kui sõbranna ise ei tule sinu juurde abi paluma, et palun aita, siis sa ei saa mitte midagi teha. Ja isegi, kui ta tuleb, ka siis võib ta kodus uuesti ümber manipuleeritav olla. Kohutavad olukorrad.
Jah see et ta mehele ei julge öelda et ta on lõunal on tõesti imelik.See et ta tööd rügab,ei tea ,inimesed on erinevad . Mul tuleb silme ette wnda sõbranna kui ma sinu postitust loen.Kuid see mu sõbranna on sinu rollis . Ta on minu täielik vastand ,kuid oleme lapaepõlvest saati jäänud sõpradeks ,usun et harjumusest. Mu sõbrannal on kombeks arvata et kõik kes nii ei ela nagu tema elavad valesti. Ja ta on kõige suurem kritiseerija maailmas (samas tean for fact et tal on kohutavad kompleksid) . Igastahes iga kord kui temaga kohtume siis ta hakkab mulle rääkima et ma pean rohkem väljas käima ja ei peaks ainult laste ja mege külge klammerdunud olema ja töötama. Töö kohta nii palju et olen alati töönarkomaan olnud.Ka kodus ei ole ma selline kes saaks istuda kauem diivanil kui 1,2 h . Olen üritanud sõbrannale selgeks teha et mulle ei meeldi käia väljas tantsimas ,ma ei ole esiteka tantsu inimenegi.Tema väidab vastupidist et kammoon,Kõikidele meeldib väljas käia ! Meil mehega on oma ühised tuttavad kellega me üle 10 a oleme ühiseid söögi/joobi õhtuid korraldanud ( kord kuus vähemalt) ja see on absoluudselt minu lemmik “oma aja” tegeevus.Meil on alati ülitore koos! Siis kommenteerib ta ka seda et me mehega alati koos käime igalpool ( ta ise on on/off vallaline,pikemat suhet pole olnud) . Ta raiub meile et meil on oma aega vaja , muidu läbeb suhe lõhki! Oleme koos olnud 12 a ja oleme omaette käinud küll aga mitte rohkem kui paar korda aastas. Keegi üksteist kinni ei hoia aga soovi käia omaette väljas lihtsalt ei ole. üritan talle seletada siis et mina ja mu mees tõötame ja kui me õhtul kodus oleme mõlemad siis ma kohe tunnen et nii hea on inimest näha ,pole ju näinud terve päev. Istume õhtuti ,vaatame filmi ,lobiseme ,võtame klaasikese veini. Ei oskaks elu paremini hetkel ette näha .vahel on tunne et midagi halba on juhtumas sest mul on liiga hea elu ! Aga sõbranna ikka leiab iga kord et eiiii sa pead väljas käima ja sa pead seda ja teist tegema tihedamini! Tundub et inimene ei usu (või ei taha näha seda ) et me oleme üliõnnelik pere ja seda just seda moodi nagu meie elame . Seetõttu ma ei kommenteerigi oma sõbrannade elustiili ,kui just keegi end solmnähtavalt halvasti ei tunne. Ei taha olla nagu minu sõbranna kes nagu kohe loodaks et mul on mingit draamat talle pakkuda ja nagu kohe sooviks et ma ka vallaliseks jääks ja aru saaks et see pereelu on üks jube õnnetu elu ja ikka tema moodi peab elama.