Loen Delfis kommentaare ja ikka ja jälle juhtub, et keegi, kes avaldab arvamust või kritiseerib, saab vastuseks, et ah kade oled vä. Loed Perekooli, kohe kui keegi jääb eriarvamusele, on kade. Ja miks minna kaugemale, loen oma blogi kommentaare, kade olen. Vahet ei ole mida ja kelle kohta ma ütlen. Kade olen. Olgu see Kersti Kaljulaidi seelik või Repinski saamine Estonia nõukokku. Mul on nii kopp ees, et alati peaks justkui kade olema kui midagi ei meeldi.
Ei meeldi Elina Borni trikoo – olen kade, et endal sellist keha pole.
Ei meeldi juuksepikendused – kade, et endal kehvad juuksed.
Ei meeldi Uku Suviste – kade, et endal nii seksikat meest kodus pole.
Ei meeldi kodukanad – kade nende harmoonilise pereelu peale.
Ei meeldi avalik imetamine – kade, et ise pole tundnud, milline rõõm on last imetada.
Ei meeldi tuhvlitest mehed – kade, sest oma mees petab.
Ei meeldi kahepalgelisus – kade, sest ma olen eluga ummikus.
Ei meeldi kellegi fotod – kade, sest pole ise midagi saavutanud.
Ei meeldi veganlus – kade, sest ma ei ole nii teadlik.
Ma ei saa aru, miks iga asja taga peab alati kadedus olema. Kas tõesti neile, kes alati vastavad, et kade oled, meeldivad kõik maailma asjad? Või leidub midagi, mis ka neile ei meeldi? Kas nad on siis kadedad? Või mis see loogika on?
Ja üleüldsegi, kas me kõik ei avaldagi kogu aeg arvamust, ei anna hinnanguid? Vaatame Eesti Laulu ja kommenteerime, kes meile meeldib ja kes mitte. Keegi jääb alati viimaseks. Kas see inimene sureb masendusse, et hääletajad teda piisavalt ei armastanud? Loeme raamatuid ja anname hinnanguid. 50 halli varjundit on üks kehvemaid raamatuid. Kas selle teose autorit kotib see, et mina ja 50 000 inimest nii arvab? Teda kotib 50 miljonit oma pangakontol. Kuulame muusikat ja anname hinnanguid. Kõigile ei saagi meeldida samasugused asjad ja samasugune muusika. Mulle ei meeldi Justin Bieber. Aga mulle meeldib Ivo Linna. Ühe peale olen kade, teise peale mitte? Loogika? Teledebatid. Kas saates osalejad, kes eriarvamusele jäävad, on teineteise peale kadedad? Kas Kadri Simson hakkas nutma kui Jürgen Ligi teda kanaks nimetas? Ei hakanud. Ministriks sai hoopiski. Loetelu võiks jätkuda.
Iga eriarvamuse taga ei ole alati kadedus. Iga arvamuse taga ei ole alati õelus. Mul on sellest kadedaks olemisest sama kopp ees kui Mari-Leenul mingist Meelise kulmude teemast.
Tsiteerides ühte “elukogenud” klassikut – arva, et kui sa end kriitikuks nimetad, jõuab su sõnum OHVRILE paremini kohale 😀
ära arva*
See ohvri teema on juba täitsa omaette teema:D
Tere!
Aga proovi vahelduseks olla mitte kade? Võin kihla vedada, et see sind alles väsitabki!
Minu nimetus oli/on umbes samadel põhjustel – negatiivne. Võngun natuke teises rütmis kui enamus (ei pea ühte sagedust paremaks kui teist, kuid tundub, et minu sagedus mõistab seda teist paremini kui vastupidi) ning selletõttu on ka minu arvamused, suhtumine jne natuke erinev. Proovisin olla siis mitte nii negatiivne, tulemus oli see, et selline näotu olemine sõi mind seest, see ei olnud mina ning mul hakkas ajast kahju. Ju ma siis ei ole sündinud selliseks, massidele sobivalt positiivseks.
Nüüd kui ma kuulen, et ma olen taas negatiivne või liiga järsk oma arvamustes, siis ei pane ma seda tähele. Tõenäoliselt ei ole endale piisavalt selgeks tehtud mida tähendab negatiivne, kade vmi.
Tere! Aga palun selgita mulle, kuidas ma saan püüda vähem kade olla, kui ma pole nende asjade peale, mida ma teinekord kritiseerin, kade. Ma olen kade (kui see on õige sõna) hoopis muude asjade peale. Valged hambad ja kauged reisid näiteks. Ometi ei käi ma ilusate hammastega inimeste blogides ennast välja elamas. Või sõimamas neid, kes reisivad. Või ei hala, et mulle tehakse liiga, et teistel on, aga mul ei ole.
Samuti olen ma viimase aasta jooksul endale väga selgeks saanud, mida tähendab negatiivne, kade vms.
Oioi, nüüd läks minu mõte kaotsi, ei ole vaja okkaid välja ajada.
Minu kirjutatu mõte oli, et kui sulle antakse mõista, et oled kade kui arvad teisiti, siis minule antakse mõista, et olen negatiivne. Ühesõnaga justkui asendada sõna kade negatiivsega ning räägime nagu minu kogemusest. Nt. kui Elina Borni trikoo ei meeldi – negatiivne. Kui ei meeldi juuksepikendused – negatiivne ja kade loomulikult jne.
Esimene lause – Aga proovi vahelduseks olla mitte kade? Võin kihla vedada, et see sind alles väsitabki! – siis minu mõte oli, et kui sa proovid minna massi nägu, siis see sind alles väsitabki. Oled hea sellisena nagu oled ning tuleb lasta mööda see mida teised arvavad sulle meeldivat. See lause oli mõeldud jutumärkides ning väike pilge silmanurgas.
Ma arvan, et isik, kes annab mõista kui kade või negatiivne see teine on (kastitab) lihtsalt eriarvamuste põhjal, siis ei ole see isik teinud endale selgeks selle sõna tegelikku tähendust. Teisiti arvamine ei ole üldjuhul kadedus ega negatiivsus. Minu arvates teisiti arvamine loob õige pinnase arenguks, edasiminekuks ning seltsis on alati segasem.
Ps. Ma ei pealeakargaja tüüpi, st. et ma ei ründa kedagi tema mõtete, arvamuste, kirjutiste, tõekspidamiste jne pärast. Kõike seda omada on vabadus. Kui mulle miski või keski huvi ei paku või minu arvamus ei ühti temaga, siis ma nuia neljaks ei löö ning ma lihtsalt ei kuluta enda aega ning kulgen edasi. Samas, kui selles on midagigi, mis huvitav või kuidagi riivab/ühtib minu mõttemaailmaga, siis ma uurin edasi, kuid ei ründa.
Vabandan kui jäi pealekargamise mulje!
Ei sinust ei jäänud pealekargaja mulje üldse tegelikult, ma sain vaid sinu mõttest natukene valesti aru.
Sinu lähenemine on väga huvitav. ja olen nõus, et teisiti arvamine loob õige pinnase arenguks, edasiminekuks ning seltsis on alati segasem. Käib see siis minu mööbli, Elina Borni või fotograafia suundade kohta.
Aitäh, et uuesti selgitasid:)
Mina arvan, et siin peegeldub ikka ütleja enda hinnang antud teemale ka, sest kui sa üldse kommenteerima lähed, siis ikka kõnetas ju. Ja kadedus ei ole alati halb asi, nagu seda enamasti kiputakse sildistama.
Aga võtame siis Elina Borni näiteks. Mulle ta tõesti ei meeldi. Ei meeldi ta välimus. Ei meeldi ta hääl. Ei meeldi ta muusika. Põhimõtteliselt ei meeldinud mulle isegi “Good Bye To Yesterday”. Ta lihtsalt ei ole minu “teetassike”. Mida see siis minu kohta ütleb?
Või et istume kodus diivanil ja vaatame telekat. Üks meist kommenteerib saatejuhti, me jääme eriarvamusele, tekib arutelu. Okei, mina lähen pärast kirjutan sellest blogis, sest ma olen blogija. Minu mees lihtsalt annab mulle teada, et tema jaoks on I.Treufeldt olnud ebasümpaatne saatejuht, sinna paika see jääb, sest tal ei ole blogi, kus seda kirjutada ja ta ei ole sotsiaalmeedia-sõltuvuses, et seda oma FB seinal kuulutada.
Kõnetamine, mis kommenteerima viib, ja kadedus on minu meelest ikka kaks eri asja? Ei?
Ei, mina pidasin silmas neid kommentaatorid, kes misiganes arvamuse peale kusiganes leiavad, et ütleja on kade, mitte sind. Kui neile ka ei meeldi, siis nad ütleks, et neile ka ei meeldi või jätaks üldse ütlemata. Või kui neile meeldiks, siis pole ka põhjust öelda, et teine on kade. Kui juba see väljend mängu tuleb, siis mulle tundub, et ütlejal omal on ka selle kadedusega mingi teema. Äkki sain nüüd paremini kirja.
Nii see kui paljud teised sinu postitused ütlevad seda, et sa jaksad lõputult keskenduda negatiivsele ja kritiseerimisele.
Massid, millele siin viidati, koosnevad inimestest. Ja enamikul inimestest on täiesti ükskõik, kas mõni teine suvaline inimene on üldse olemas. Seega ei ole vaja arvata, et massidel on kangesti vaja, et sina loobuksid vingumisest või kadedusest või millest iganes. Seda võib sul endal vaja olla. Kui vaja ei ole, sest sa pole kade, siis ei ole sul tegelikult ka probleemi ja selle postitusel puudub mõte.
Ümbritsevat maailma võib kasutada peeglina, Peaaegu mitte keegi ei viitsi oma igapäeva mürgitada sellega, et kuulab kellegi pidevat kiunu teemal, et Elina Bjornil on kole trikoo, et president käib kehvasti riides, et veganlus on nõme, et populaarne blogija teeb laibapilte jne. Alguses püütakse ehk leida mingit põhjust, miks teine nii käitub. Mida võõram on inimene, seda kiiremini tüditakse põhjuste otsimisest ja hoitakse lihtsalt eemale.
Kummaline on lugeda, et telekat vaadates jälgitakse põhiliselt seda, mis kõik ei ole “minu teetassike”. Olulisemt mõistlikum tundub see, et inimene vaatab asju, mis talle meeldivad.
Võrdle seda sellega, et lähed kuskile peole ja kogu su jutt inimestega on teemadel, mis kõik sulle ei meeldi.
Miks nad peaksid viitsima seda kuulata?
Minu abikaasale ja mulle meeldib “Vabariigi kodanikud” ja meeldis Arne Rannamäe, kui saadet asus juhtima I. Treufeldt avaldas mu abikaasa arvamust, et talle ei meeldi I.T selles saatejuhi rollis. Seda pidasin ma “mitte meie teetassikese” all silmas.
Ma ei pidanud seda silmas.
“Või et istume kodus diivanil ja vaatame telekat. Üks meist kommenteerib saatejuhti, me jääme eriarvamusele, tekib arutelu. Okei, mina lähen pärast kirjutan sellest blogis, sest ma olen blogija. Minu mees lihtsalt annab mulle teada, et tema jaoks on I.Treufeldt olnud ebasümpaatne saatejuht, sinna paika see jääb, sest tal ei ole blogi, kus seda kirjutada ja ta ei ole sotsiaalmeedia-sõltuvuses, et seda oma FB seinal kuulutada.”
Me kasutame mõlemad abikaasaga sotsiaalmeediat, aga kumbki ei käi seinal kajastamas, et vaatasime koos telekat ja minu meelest on see-või-teine ebasümpaatne.
On asju küll, mis ei ole minu “teetassike”, aga ma ei suuna kogu oma energiat nendesse asjadesse. Sina pahatihti teed seda oma blogis. See ongi koht, kus peaksid mõtlema, miks. Kadedus ja alaväärsus on selles suhtes head pakkumised, et niimoodi käituma sunnib ikkagi midagi, mis enda sees on katki. Maailmale ei ole vaja tõestada, kuidas see nii ei ole. Maailmal on täiesti ükskõik. Aga kui sa ise rahu ei saa ja järjest treid neid postitusi, et miks sa ei tundu inimestele tore ja vahva ja positiivne, siis on sul endal ju tarvis seda vastust?
Toredad tunduvad rõõmsad ja positiivsed inimesed. Ükski neist ei pühenda õhtut abikaasaga vaidlemisele selle üle, kas saatejuht on või pole nõme, või pärast sellest blogimisele.
Õnn tuleb enda seest. Õnnelik inimene kogub positiivseid emotsioone, mitte negatiivseid.
Täiesti võimalik, et sa pole kade. Samas kadedus on lai mõiste ja mulle tundub, et sa oled kade tähelepanu suhtes. Seda enam, et kõike, mida sa kritiseerid, on justkui peegelpilt Sinust endast. Sa kritiseerid presidendi seelikut, aga piltidel sotsiaalmeedias vaatab blogija enda näol vastu naisterahvas, kes kannab akrüüli, polüestrit ja see kleebitud kalliskivides teksapluus lausa karjub stilisti järele ja need tibiroosad Timberlandid ainult võimendavad kogu seda hoolikalt valitud kiirmoe komplekti. Sa kritiseerid kellegi sisekujundust, aga piltidel sotsiaalmeedias on blogija enda kodus odav laminaatpõrand, seintel prinditud pildid, raamitud sloganid ja halvasti restaureeritud vana mööbel ning laual IKEA kardin. Sa kritiseerid kellegi suvalisi klõpse sotsiaalmeedias, aga unustad, et ka enda klõpsud on suht suvalised. Sa kirjutad mannetu arvamusloo, sest Sulle meeldib E.Munch ja J.Weidemann. Sa jutskui saad aru, mis on labane, aga samas soosid ise kommentaare, kus soovitatakse ravile minna jnejnejnejnejne
Kõik muu las jääda, aga milline see halvasti restaureeritud vana mööbel on, seda ma tõesti küsin täiesti siiralt?
Ja kes mulle kunstnikest meeldima peaks, st keda peaks ära mainima, et ei oleks mannetu?
Originaalmööbel pole restaureeritud nõuetekohaselt ja see salfrätiku kleebis mõjub kui halva kitši ja butafooria kombo. Sinu arvamuslugu oli mannetu, sest see tugines suures osas vaid väitele, et sul on kunstiharidus ning sellele lisatud näited andsid alust arvata, et kunstiharidus on sul omandatud keskkoolis.
Ma ei küsinud seda, kas see on nõuetekohane või mitte, vaid küsisin, millist vana mööblit sa silmas pead? Millist mööblitükki?
Mis puutub aga salvrätiku tehnikasse, siis teoorias olen ma sinuga nöus, st kui see oleks mu elutoas, magamistoas, köögis. Beebi/lapsetuppa minu meelest sobib igasugune DIY. Aga maitsed on loomulikult erinevad ja siin ma vaidlema ei hakka.
Minu kunstiharidus on omadatud Lillehammeri Høgskoles
Selle kooli nime kordamine ei tee Sind kunstivaldkonnas orienteeruvaks. Arvamuslugu ei muutu sellest ka paremaks, pigem vastupidi.
Selge. Lepime kokku, et jääme eriarvamusele. ûht-teist ma arvan, et ma kunstist siiski tean (mis ei tähenda, et ma mingiks kunstiteadlaseks pean)
Tsiteerin Pillet: “Mina arvan, et siin peegeldub ikka ütleja enda hinnang antud teemale ka, sest kui sa üldse kommenteerima lähed, siis ikka kõnetas ju. Ja kadedus ei ole alati halb asi, nagu seda enamasti kiputakse sildistama.” Mis on minu puhul see, mille peale sina kade oled konkreetselt?
Kui seda ütles Pille, siis ehk annab vastused ka tema, sest mina seda arvamust ei jaga.
Tahtsid øelda, et siis kui see ei käi minu kohta, eks. Kui minu kohta nii öelda, siis sobib küll nagu rusikas silmaauku? Vöi pigem mul tekib juba huvi, et miks sa käid siin blogis – ilmselgelt ei meeldi sulle ei mina ega see mida ma kirjutan, mida see blogi sulle pakub?
Kas sa ootad, et siin blogis käivad inimesed sulle ainult takka kiitmas? Või oli praegune postitus siiras soov aru saada, miks sind peetakse kadedaks? See on peeglisse vaatamise koht. Kui sa tahad enda kohta midagi õppida, siis pead andma endale selleks ka võimaluse. Kui ei taha, siis on aus nii öelda. Aus ennekõike enda suhtes.
Ei, ma ei oota seda sugugi. Aus enda suhtes olen ma juba viimased paar aastat väheamalt;) Mind tõesti paneb imestama, et miks peetakse minu blogi negatiivseks ja mind negatiivseks (kadedaks) kui meil on blogisid, mis nõretavad negatiivsusest. Üks parim näide siin: http://mahamure.blogspot.com.ee/
See on sama hea kui ülekaalulisel inimesel küsida, miks peetakse teda ülekaaluliseks, kui teised on ka, mõni koguni rasvunud. Sinu olemine ei muutu kuidagi paremaks sellest, et keegi on veel halb.
ma olen sellele juba vastanud
See blogi, mille sa negatiivsuse näiteks tõid, on tegelikult väga huvitav blogi inimese sisevaatlustest ja võitlusest – väga harva, kui ta oma negatiivsust (mida me niiviisi ei nimetaks) kellegi konkreetse peal välja elab, ta ei sõima teisi blogijaid, vaid arutab ja areneb. Igatahes sinu ja tema blogi vahel valides eelistame iga kell tema oma.
olen nõus, lugesin täna just- üsnagi huvitav arutlus, ilma mustamata, blogi oma elust ausalt rääkides
Miks seda veganlust oli siia vaja toppida?
Mis su probleem on? Miks ma ei tohtinud nimekirja panna asju, mida MINA ei mõista?